Muusikat, ma pole millalgi maha jätnud, ma olen truuks jäänud sellele, vaatamata kõiksugustele raskustele praegu majanis mängin kolmest sümfooniaorkestris majamis infonksussaedi orkestris, mille asutajaliige ma olen 1949.-st aastast. Siis mängin noort maja, see sümfooniaorkestrisse ja siis ma mängin pensionäride sümfooniaorkestris. Kui ma siit sõitsin välja, siis ma mängisin viiulit. Õppisin professor Paulseni juures Tallinnas kuid leides, et viiulimängijad oli nii kohutavalt palju nagu Ameerikas, nimetatakse inglise keeles, et 10 sendi eest terve tosin võib neid leida. Siis ma hakkasin tšellot õppima ja harjutama ja isegi seal kohapealses konservatooriumis õppisin ja mängisin muusika teguse kõrval olen ma katsetanud heli loomisega ja nii mõnegi asja kirja pannud, mis ma võin nimetada minu meistritööks kantaat Freedom vabaduse kantaat, see on praegu Miami Ülikooli koori juhataja käes Larry Lapini käes. Et ta võiks valida seda Meie eeltulevaks suureks 1976. aasta peetavaks 200 aastase Ühendriikide juubeliks siis peale selle on mul kirjutatud kaks sümfooniad, kaks keelpillikvartetti siis on mul kirjutatud klarneti soolo, siis on mul kirjutatud tšellosoolo. Kuivõrd teil on võimalus olla kursis meie tänapäeva eesti muusikaeluga ja millise hinnangu võiksite sellele anda? Meil on siin suurepäraline kollektiiv noori kui ka vanemaid heliloojaid kes on oma parima pannud ja kiidu vääriliselt edasi läinud. Siin mul on üks väga lugupeetud ja armas sõber Leo Normet, kelle kompositsioonid on iseäranis põnevad ja huvitavad ja väärt. Siis on muidugi me kõigile lugupeetud ka Eugen Kapp kelle töid oli mul õnneks võimalik kuulda juba 15 10 aastat tagasi, kui ma külastasin Eestit. Ja nüüd siin möödunud vabaõhuetendusel. Mullu sai osaks ka näha ja kuulda Eugen Kapi meistritööd tasuleegid. Kuidas hindaksite meie tänapäeva noorte heliloojate loomingut, noortemateste, keda mul on olnud õnn, tutvuneda võiks nimetada Eino Tamberg, tema muusika on iseäralik ja armas, jälgida ja kuulda. Ja nüüd siis tahaks kuulda kui muusika, inimese hinnangut äsja lõppenud suurpeole laulupeole, kuidas seda korda läks ja võib-olla ka võrdlevaid jooni siis 15 aastat tagasi aetud laulupeoga, seda võib kindlasti julgesti konstanteerida, et käesolev festival oli igateviisi kunstiliselt palju kõrgemal astmel kui eelmised laulupeod, mida, mida ma olen iialgi kuulnud ja näinud. Nii värvirikas ja nii rõõmurikas, see oli sõna tõsises mõttes nauditav. Kõige huvitavam ja toredam. Oli muidugi kantaat, helilooja tormisse komponeeritud, palju teisi uusi laulusid on väärt nimetada ja kuulata ja seejuures peaks nimetama, et tulevastel laulupeo del võib julgesti uusi laulusid, uusi koorilaulusid programmi võtta. Muidugi need vanad laulud, mida me oleme lapsepõlvest kuulnud ja mis on meile nii armsaks saanud, see on endastmõistetav, teeb südame soojaks, seal oli juba igasuguse rahvaste laulusid, oli seal programmis no kui Tšehhoslovakkias Läti, Leedu ja Vene ja Ungari. Nii et kõik kuulajaskond täiesti oli ka, rahuldab igat viisi ühes meie vanemate heliloojate ilusate lauludega, mis jäävad püsima jäädavalt nagu Miina härmani laulud sisse Tobiase laul ja Türnpu Lüdigi saare, siis võib isegi nimetada klassikaline helid Mozarti kantaat päikesele. Siis terve rida nooremade helitöid võib nimetada igatahes programm ja ettekanne rahuldas kõiki sajaprotsendiliselt.