Mul on suur rõõm tervitada klassikaraadio stuudios Kadrioru kunstimuuseumi direktorit, tere Alexandra murre, tere. Kadrioru kunstimuuseumis tegutsete juba 2005.-st aastast. Aga armastus ja huvi kunsti vastu sai kindlasti alguse palju, palju varem. Milline see teekond on olnud? Ja ma olen lojaalne oma tööandjale, minu esimene ja ainus tööandja on olnud Eesti Kunstimuuseum. Tulin muuseumisse 2000. aastal, siis kui Eesti kunstimuuseumi peahoone asus ajutiselt rüütelkonna hoones ja siis töötasin assistendina Teabeosakonnast, siis pärast lapsepuhkust kutsuti kuraatoriks Kadrioru kunstimuuseumis. Kuna verekunstiga oli enne ülikoolis tegelevad ja niimoodi see läks, et ütleme lehepoisist, siis direktori teekond on siis läbitud, erinevalt positsioonist kunstimuuseumisse, ehk siis tunnen seda organisatsiooni juba nüüd 20 aastat ja erinevatest vaatenurkadest, aga kunstihuvi ja ma õppisin Tartu Ülikoolis ajalugu, kuid esimesel kursusel oli kõigil kohustuslik kunstiajaloobaaskursus, mida luges professor Jaak Kangilaski ja tema pühendumus kunstile. Selline karismaatiline isiksus võlus niivõrd, et hakkasin järjest võtma rohkem ained kunstiajaloos ja teise kursuse lõpuks otsustasin, et edasi ma profileer on üldajaloost perre, kunstiajaloole ja lõpetasingi mõlema eriala täispunktidega, üldajaloo ja kunstiajalooga lõputöö tegin kunstiajaloos ja siis Mai Levin, nii soovitusel või kutsel tulin kunstimuuseumisse tööle ja nii siin ma olen. Aga kas ka teie vanemad olid kaunite kunstidega seotud või, või siis teie olite nagu linnuke, kes pesast välja lendas ja läks kunsti. Ja ma arvan, et pigem see viimane, et vanemad ei ole kunstiga seotud küll, aga kuna mu isa suguvõsa elab Põhja-Venemaal, siis me igal suvel käisime vanaema juures, sõitsime läbi Peterburi, toona Leningradi ja küll Hermitage külastus Peterkopi külastus. Vene muuseumikülastused olid alati selle päeva sisuks. Ja hiljem teismelisena õega kahekesi käisime Peterburis termitaaži ülemisel korrusel, kus toona intressionisti postimpressionismi eksponeeriti, ka olemas, et et see huvi oli sisemisel endal olemas. Vesteldes teie kolleegi Aare Tammesaluga ja siis ma sain ka teada, et te olete klaverit õppinud ja lõpetanud klaveri erialal muusikakooli ja, ja teie lemmikpianist on Irina Zakaria. Kõva, ja nagu viisakas laps saadetakse laste muusikakooli ja tõesti, õppisin Keila muusikakoolis nagu selle preili õpib, et vahepeal tundus, et muusiku eriala oleks väga tõmbab. Huvitav, umbes viiendast klassist siis kui oli tung konkurstitel osalema, aga see, et muusika nõuab nii palju tööd, vaat siin ma ei ole valmis eluaeg iga päev, ma ei tea, kolm kuni seitse tundi, ma ei tea, palju päriselt, et selleks, et olla professionaal, olla tasemel, on vaja väga palju harjutada ja ma tundsin, et minust geeniust ei saa muusika alal. Et siis otsisin oma eriala mujal, aga muusika kuulamise oskus, mõistmise oskus, see on nagu kirjaoskus igas mõttes, et jaa, see teekond, et mis ma muusikast tegin, et tegelikult ma saan, mõistan, et miks inimesed alati sa igast muusikast aru ja samamoodi ka kunstis on, et inimene vaatab pilti, aga ta ei näe. Ja ka kunstiajaloolasena tegelen ma sellega, et seletada kunsti, kus on ju olemas, et tundub, et sellist eriala nagu ei olekski vaja aga kunsti mõtestamiseks ajaloo uurimiseks, inimestele vahendamiseks on kindlasti seda kihti vaja seda oma töös igapäevaselt. Näen, et see, kui inimesed käivad mööda kunstisaale libistavatava pilku ületehaste ja kui sa kutsud täit tagasi vaatama, osutad ühele teisele detailile, seletad nende tähendusi sedaviisi, kuidas kunstiteost lugeda ja aru saada temast temaga kontakti luua. See, kuidas inimeste silmad hakkavad särama, et ahaa, see ahhaa-elamus, et ma ei tea, mingi grupp oli hollandi kunst, seal igav, see, mis tähendab igav. Nüüd läheme sinna ja vaatame, et jah, et selline kirjaoskuse õpetamine visuaalsetes kunstides on siis tulnud ka enda õpingute võib-olla natuke kaudu. Kuidas õppisin muusikat kuulama. No teie spekter on just kunstivaldkonnas on nii tohutult lai, aga no mis muusikastiil või mingi instrument tekitabki teises seda ahhaa momenti, millest te rääkisite ja. Muusika on, ma arvan, et pillidest võib-olla need, mis on kõige inimlikumad, on tšello ja oboe, mis mängivad inimese hääle spektariks, sele kõlas viiel on nii, kõrges, on inglite muusika ja et aga kindlasti on kõige olulisem see, kes mängib, et kuidas mängitakse. Et kui sa tunned seda sees vibreerimist ja tunnet, et sa nüüd hakkad nutma mitte sellepärast, et selline kaeblik muusika on, vaid see, et see mingi ütleme, jumalik alge tuleb sinna sisse. No võib-olla see kõlab profaanselt ja, või siis selliseid lapsikult, aga sisemine tunnetus ja kui ma kontserti järel Aare Tammesalu, kes on professionaalne muusik, arutame, siis ma kontrollin oma muljeid, et siis taban või üllatusega siis leiame, et meil ma küll väljendan seda teisiti, aga need õiged hetked või siis need, kus, kus interpreedi mõte jooksis minema ja siis ta vaid formaalselt hooli kohal. Et need, nende äratabamine, aga just muusikas on see no helilooja ja interpreedi koostööd, sest kui interpreet mängides taaselustab helilooja mõtet või tunnet ja toob selle meile jälle kontserdikogemus, et see on jällegi võib-olla paraalsus, aga see, kui palju, kui oluline on kohapeal kuulata? Ja te just ütlesite, et kõige olulisem on see, et kes, kus ja kuidas mängib, et nüüd viimastel kuudel eriti meie kontsertsaalid ja publik, on kontsertsaalist hoopis koondunud nüüd arvutite, et kui palju teie nende modernsetel lahendustega kaasas käite, kui palju te näiteks sel ajal nüüd jälgisite neid onlain-kontserte, kas avaldab teile sarnast mõju? Olen jälginud, aga no ütleme mittepäevast päeva kõiki, sest seda oli palju, et kui kontsert veel osalemine või mitteosalemine on tingitud kohast, kus sa asud, siis praegu sai kuulata Moskva kolleege, Londoni kolleege, maid New Yorgis, muusikuid ühinedes nendega kanalitega, aga keda kuulasin, on võib-olla rohkem need interpreet, keda isiklikult tunnen, et siis kuidagi kaasa elada. Aga kindlasti kuna ma samal ajal ka ise kunstiteadlasena virtuaalselt esinesin sellise loengutega, nii raske on rääkida tühjale mikrofonile, see tagasiside, selle auditoorium, mitte tunnetamine, on nii masendav. Et ma saan aru, et kõik seletuaalne on vajalik, aga see on natuke aseaine, et see ei ole täisväärtuslik toit, võib mingid toiduained, mis millel on maitsega, mis ei ole, mis asendab päris, et selleks, et me päriselt metsistuks loomulikult, et oleks, on, on ka seda vaja. Aga see füüsiline kohalolu, et see, kuidas sa tunned õhuvibratsiooni, pilli, heli, helilaineid, oma kehaga, et seda kõlarites isegi noh, võib-olla kerge on väga head kõlarid, aga see on kindlasti teistsugune emotsioon. Et väga ootan, kui taas saab kuulata kontsertsaalis muusikat. Tulles korra tagasi veel teie mälestuse juurde, kui te rääkisite, olite õega Peterburis, talvepalees, kui palju olete te üldse uurinud oma vene rahvuse juuri? No perekonnas on teada, et osa isapoolsete vanemate sellised õpetajad ja kellassepp oli see siis ja nad elasid vooluta piirkonnas, kus inimesed on väga uhke hätta oma sellise päritolu üle, kuna sinna piirkonda ei mongolite ei jõudnud, et seal on sellised algselt säilinud selline patriarhaalne meelelaad, aga eestlane noh, et võib-olla sellepärast isa ja ema leidsid teineteise, sest seal piirkonnas on geneetiliselt kaks kolmandikku soomeugrilased ja slaavlased tulid, domineerisid vaid keelena üle ja kui vaadata sealset rahvakunsti, siis kõik need mustrid on väga tuttavad ja ühised soome-ugri rahvastele. Aga kuidas siis teie perekonnale oli nii-öelda sulandumine eesti kultuuriellu? Ei, see lihtsalt väga hästi ei tea, sellepärast et mul see sulandumine on kahetine, sest mu ema on Siberi eestlaste siis perekonnast pärit, kes sõitsid veel tsaariajal maareformi ajal Siberisse, kus oli eesti küla, kus neid tabas nõukogude võim ja siis neid represseeriti Siberisse saadeti Uuralitesse ja eesti sugulastega. Loomulikult säilis neil kontakt. Ja nad pidasid ülal eesti õpetajat oma Eesti külas. Ja Eestisse jõudis mu ema alles põhikooli lõpus. Ja lõpetas siin oma hariduse, ehk siis ja vanaema rääkis elu lõpuni, sellist natuke arhailist eesti keelt. Räägime lossimuusikasarjast. Kuidas sündis siis möödunud aasta detsembris viiendat juubelihooaega tähistanud Kadrioru muuseumi lossimuusika sari? See on nii tore üritus, kohtuvad ajalugu, kujutav kunst, muusika. Lossimuusika on õnnelik projekt, ma olen väga ise õnnelik selle üle, kui ma muuseumisse direktori kohale tolline, siis tasusin tööle juba direktorina. Suureks mureks oli see Kadrioru lossi saal, mis on unikaalne oma siis interjööri akustiliste omaduste poolest. Selle kontserdielu on niimoodi unarusse jää jäänud ja ütleme sellised. Mitte alati programmilised, läbimõeldult esinemised siin ja seal tulevad inimesed, kuid kontsertpaigana only mõnevõrra alla käinud, siis otsime partnereid ja just sel hetkel Aare Tammesalu tuli oma ettepanekuga taastada just seesama Kadriorus kunagi olnud regulaarne muusikaelu, mis on veel muusikateadlastele selline aine, ma arvan, keegi kellelegi magister võiks vabalt olla kontserdid kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel Kadrioru lossis, kes mida mängis vanade kontsertkavalehtede järgi taastada seda, sest paraku muuseumi enda arhiivis neid, et ei ole säilinud, need tuleb muusikute interpreetide käest kokku koguda uuesti. Ja siis nii sündiski, et need viis aastat me koos toimima. Aare Tammesalu vankumatu muusikaline maitse ja soov tuua väga erinevaid interpreet erinevaid muusikuid, erinevaid selliseid heliloojaid ja ma imetlen tema oskust koostada kontserdiprogramm tervikuna, et ja sest alati kõik kontserdid oma arhitektuurselt ülesehituselt ei ole võrdsed, mõnikord interprojektidel on oma arusaam, mida nad hakkavad mängima. See teaski järjest. Et alati tundub, mõnikord tundub, et võiks paremini, aga ja temal on just selline arhitekt olnu oskused, kus inimeste emotsioone juhtida nende teoste järjestuse ja paigutuse. Ja siis vahelduse erinevate meeleolud. Väga kõrgelt hindan näitama oskusi, mis nüüd aastate jooksul olen jõudnud ära tabada. See on nagu muuseumisaali kuivamine. Pureerimine sa võtad kunstiteose, kuidas sa need kokku paned, et see on ka omaette oskus. Interpreet nagu kunstnik tema näeb, tahab kõike oma lapsukesi välja panna, aga eemalt vaadates on võimalik seda nimelt filtreerida kuidagi suunata, et vaadata, kuidas siis lõpptulemus, et oleks terviklik. Viimased kaks kuud on enamikud, asutused ju töötanud kodukontorist ja läbi on viidud ka mitmeid uuendusi. Kuidas olete teie hoidnud oma töötajaid ja üritanud mitte koondamisteni minna ja, ja kuidas praegu muuseumi läheb ja kuidas aeg sai üle elatud? Jah, kodukontoris töötame kõigile, uudne, et siis pidi korraga kolleegide õppima võimalikke platvorme ühiseks koosviibimiseks ja koosolekuteks, sest muuseumis sees jätkus sisuline töö, meil oli kolm näituse ehitus alanud, ehk siis meie näituse meeskond kaheksa meest, kes kõik see aeg viis päeva nädalat kaheksa tundi ehitasite, panid üles näitusi, et selleks, et nüüd, kui mai teisest poolest oleme avatud, oleksid uued näitused üleval ja restauraatorid käisid jätkuvalt oma restaureerimiskodatus, neid teoseid konserveerimas ja küll kuraatoreid ja haridustöö hariduse inimesed muutsid oma töökorraldust. Valmis mitu tundi õpetajate jaoks, et muuseum tegi erinevatest teemadest selliseid internetiinteraktiivsed tunnid, mida saavad õpetajad koolis kasutada, vaata kas kombineerides neid muuseumi külaskäiguga või kui see võimatu on, siis loodi videod, videokülastused, et nendega koos sai siis sellise eemalt olles või kas sunnitud või geograafilisele eemalviibimisel siis asenduse muuseumikülastusele või täienduse sellele. Ja praegu on muuseumid avatud need näitused, mis just uuesti said tehtud. Ta on leidnud suurt külastajaskonda, näiteks Mikkeli muuseumis on avatud Mart Lepa kollektsiooni näitus, kus on hästi palju eesti kunsti alates siis 20 sajandi esimesest poolest. Aga pea on ka nüüd elavatel kunstnikel ja Adamson-Ericu muuseumis on oleks suvi, näitas, mis nüüd viimaste oksjoni tulemuste järel on tema nimi saanud suurt meedia tähelepanu ja inimesi huvitab, mida see kunstnik endast kujutab ja vanalinnas asub väike Adamson. Kui muuseum on esimesel nädalal pärast koroona reisiavamist lõi publikurekordeid seda külastas isegi rohkem inimesi kui kuu muuseumi, sellepärast et huvi subi kunsti vastu oli nii suur, et seda külastas rohkem inimesi kui tavaajal. Muuseumis käidud. Nüüd jah, kaks nädalat on Eesti kunstimuuseumi filiaalid ka olnud taasavatud kuidas siis uus hingamine nendes muuseumi ruumides siis välja näinud, palju külastajaid on olnud, kas on tuldud ka väikese ettevaatlikkusega ja kartusega? Ja esimesed nädalad näitavad ettevaatlikkust, et aga on inimesed, perekonnad, tulevad ka üksikkülastajad. See nädal on juba mitu kooligrupid olnud, praeguste reeglite järgi jagame neid kuni kümnestesse gruppidesse ja osad tunnid tänul ilusale ilmale saab ka teha, aga õues mis lastel on väga meeldinud. Et muuseum järk-järgult läheb oma tavatöörütmi juurde, aga noh, loomulikult on igal pool on desinfitseerimisvahendite postid ja töötajatel kaitse visiirid. Ja suuname siis igal pool tavapäratud kleebised. Kaks pluss kaks reegli meeldetuletusega. Aga ma arvan, et see on ka sellise aja märk, millega me harjume Hemit. Õpime sellest, et ka edaspidi ka teiste, ma ei tea, haiguste leviku puhul on kätepesu on alati asjakohane. Homme siis laupäeval, 30. mail on teil tulemas Kadrioru kunstimuuseumi korraldatav iga-aastane suur maalilaupäev mis sel aastal on pühendatud lilledele. Mis üritusega on tegu ja kuidas viiakse siis läbi see sel aastal? Tavapäraselt on see maalimispidu, kuhu me kutsume kõiki, olenemata vanusest ja ette valmistas astmest. Et kunsti juurde toob mõnikord inimesi mitte ainult teadmine ja huvi vaadata vaid ka enda kätega proovimine ja nagu pedagoogikas me teame, et kinnistamine emotsiooni ja teadmiste kinnistamiseks on käeline tegevus kõige parem ja kunstiteraapias värvidega. Isegi lihtsalt Mäkerdamine on sellise teraapilise toimega, ta aitab inimesel ennast väljendada ja kuidagi oma pinget ja maanteede suunata oma mõtet positiivsuse poole. Ja juba alates 2003.-st aastast korraldab muuseum sellist pidu, mis tähistab meie talvehooaja lõppu ja üleminekut suveajale ja kutsume siis kutti koole tulema parkide, siis vabaõhumaali, siis Kadrioru parki, et vaid väga halva ilma korral toimub see muuseumis sees, vaid see on just vabaõhumaalimise pidu. Tavaliselt anname me välja kõiki materjale värve olenevalt iga aasta teemast erinevaid värve ja pabereid, siis praegu on nende ühiskasutatavate materjalide jagamisega keerulisem, mistõttu sel aastal on malli laupäev, meil virtuaalne, poolenisti virtuaalne, selles mõttes, et ekskursioonid ja töötoad toimuvad video vahendusel. Neid saab igaüks kogeda ükskõik milliselt oma ekraanilt kuulata ja vaadata ja maalima, minna ikkagi reaalsusesse, aga kas Kadrioru parki või oma aeda või panna lillebukett oma aknale. Ja lilled on valitud teemaks sellepärast et sel aastal tähistab Kadrioru park lilleaia kahekümnendat aastapäeva taasrajamisest. Ja Kadrioru kunstimuuseum tähistab kahekümnendat aastapäeva oma tegutsemises. Juulis 2000 avati Kadrioru lossis väliskunsti muuseum ehk siis varasemal ajal Eesti kunstimuuseumi peahoonena funktsioneerinud loss sai endale uue sisu. On nüüdsest siis aastast 2000 pühendatud Lääne-Euroopa René varasemale kunstile. Mis näituseid on siis veel oodata, suvekuudel te ütlesite, et siis, kui muuseum oli kinni teel, olid selle mehed sees, kes siis valmistasid kõik ette, mis on tulemas täpsemalt veel? Kadrioru lossis endas on ajutise väljapanekuna eksponeeritud Johannes Mikkeli kollektsiooni kuulub maal ja graafika. See on nüüd ütleme ausalt, aseainet suurele näitusele, sest et aprillis pidime avama Antwerpeni suurimast belgia erakogust Kiibus Foundation näitust Merlingist Rubenseni, kus oleks Eesti esmakordne, mitme väga heal tasemel ruugencewand, Väigi maali eksponeerimine koos teistega üle 200 kunstiteose. Õnneks see näitus toimub, sest Me mõtlesime, kas teda lükata edasi kuid suvel noh, praegu poleks ka juunis saanud seda veel tuua, mistõttu leppisime siis laenega kokku, et see näitus toimub täpselt aasta pärast aprillis 2021, ehk siis see näitus, mis pidi olema meie juubelikingituseks eesti rahvale, saab toimuda järgmine aasta, meenutades seda kahekümnendat aastapäeva. Ja näitas siiski toimub, aga kuna need saalid jäid siis tühjaks suvekuudeks ja samas kõrval asuv Mikkeli muuseum on üle kahe korruse hõivatud Mart Lepa näituse eksponeerimiseks, mistõttu püsiekspositsiooni võtsime sealt maha siis me tõime need maalid ja täiendades väärtuslikku graafikaga. Johannes Mikkeli kollektsioonis tõime Kadrioru lossi, ehk siis kutsume avastama tama lossis meie püsiväärtusi. Ja sügisel, septembri lõpus avame uue näituse alati meie kõrval kassid ja koerad kunstis, kuhu jõuavad kassid ja koerad maalidelt alates 16.-st kuni 19. sajandini eesti, soome ja vene oma kogudest, Ermitaažis ja Soome rahvuslikus galeriist jõuavad kunsti taiesed siia näitusele, et saame näha, kuidas inimene on kasse ja koeri näinud ja kujutanud. Kui te nüüd vaatate tagasi aastatele Kadrioru kunstimuuseumis nii kuraatori kui ka direktorina, siis mis on olnud need viimaste aastate tähtsündmus, et teie jaoks, mis väga eredalt meeles iga näitas, mida sa ise Kureerid on nagu lapse sünd, et me oleme sõpradega arutanud, lihtsalt tähtsam või mis läheb igaviku iga inimese puhul oma lapse sünd, aga kas ja raamat, mis tähendab raamatu väljaandmine või lapse sündimine ja kuraatoritel on niimoodi näitajatega, ehk siis kõik näitused on erilised ja olulised, mida ise tegid viimasena, kureerisin virasmaani näitas Mikkeli muuseumis hästi suur aasta tegu, aastaid võtnud võib palju energiat ja, ja pühendumust oli Kadrioru 300. aastapäev, see juubeliaasta tervikuna korraldamine, pidustused, näitus ja endale siis sellise avastusliku näitusena oli ka huvitav. Hiljutine lossis toimunud Aivazovski näitas ja võib-olla sellise enda jaoks kõige olulisem oli esimene näitus, mis me üldse muuseumis tegin. Suurem lossis toimunud näitus oli vene valitsejate portreed, mida siis hakkasin kureerima koos maileeriniga täis noore kuraatorina ja see võimalus õppida koos teha asja õppida töö käigus Korfeega näitust tehes ja uurimusi tehes on, oli hindamatu sellise väärtusega. Mis oleks teie soovitus Eesti kultuuripoliitika edendamiseks? Ma arvan, et oluline on vaadata rohkem protsesse ja selliseid kestvaid asju, mitte keskenduda nii palju projektidele ja ühekordsetele sündmustel, mis kahtlemata on olulised, aga jätkusuutlikkusele, et meil on näiteks festivalid, on eriti toetatud, aga samas noh, näiteks kui muusikast rääkida, siis sari lossimuusika, sari mis kestab vaid sellel, ütleme, uudisväärtus on iga kontsert ise, aga tervikuna ja selliseid asju võetakse iseenesestmõistetavana ka muuseumis, teoste soetamine, teoste konserveerimine, uurimine, mis võib-olla ei lõppenud suure publikumenuga näitusega, vaid mis on vajalik selleks, et me säilitaksime mõtestaks oma pärandit, et need pika kestvusega ja väiksema, võib-olla avalikkuse müraga kaasnevad või sellise pillerkaarega kaasnevad protsessid, et neid osatakse märgata, hinnata ja toetada. Aitäh Alexandre murre, tervist, päikselist suve ja ikka kordaminekuid töös ja tegemistes. Suur tänu ja kohtume muuseumis.