Palun. Ranger raiskab. Krunt rätka murrangut raiskab lihasööjasööja mürsk kuhugile Kangeri kuhja eks. Väiks. Maavärin. Ei, ma ei tea, mul ei olnud neid nukke. Vanemateni. Labaga. Rombid raudadega. Et. Mitte raba, noh, see kes Kentmanni. Ragnar Kond midagi rekkalina teras, nurgiad, õmbusina terrasse. Raiskama. Te kuulsite Veljo Tormise Raua needmine just nimelt see teos tõi Eestisse Ameerika Ühendriikide koorijuhi ja muusikateadlase New Yorgi ülikooli juures asuvat City kolledži muusika professori Mimi teetsi. Veljo Tormise muusikat kuulis ta esmakordselt 1990. aasta suvel rahvusvahelise koorimuusika Föderatsiooni sümpoosionil Stop Holmis ning Tallinnas. Tormise muusikaga tutvumine viis veendumusele, et seda niivõrd olulist 20. sajandi koorimuusika loojat peaks tingimata tuntuma ka Ameerika Ühendriikides ning naasnud Ameerikasse, kohtles ta oma ülikoolist stipendiumi et järgmisel suvel tulla tagasi Eestisse ja uurida Tormise koorimuusikat. 1991. aasta suvel viibiskim it's Tallinnas viis nädalat ning möödunut talvel kuus kuud. Selle aja jooksul tutvus nimi ideid mitte üksnes Tormise muusikaga vaid püüdis osa saada eesti kultuurielust üldisemas plaanis. Erksa ja emotsionaalse inimesena tekkis tal hulgaliselt mõtteid, mida ta tänases saates tahabki teiega jagada. Mõni tõi Eestisse just Tormise muusika ja mind võlus eestlaste mõistmine muusikakohast elus. Kuna mu eriline aga mitte ainus huvi oli koorimuusika, tundus eesti mulle koorimuusika raadisina. Ent kui paradiisi lähemalt uurida, võib pealispinna alt leida probleeme. Probleemid Eesti muusikaelus on Eestis olevat probleemid, mis seotud üleminekuajaga nõukogude ajast. Väga kurb näha, kuidas seda tohutult elavat koorielu ähvardab majandus mitmel viisil. Asi pole mitte ainult selles, et puudub otsene toetus riigilt, näiteks ringreisideks, mis on oluline nii amatööridele kui ka professionaalidele. Märksa olulisem on see, et paljud inimesed peavad tänapäeval töötama kahel kohal et ära elada või siis peavad nad mõneks ajaks välismaale tööle minema. Neil põhjustel lagunevad ka koorid ja tase langeb. Ilmselt on hakanud eestlased ka oma vaba aega teisiti veetma. Rahaline olukord on hakanud segama kultuurielus osalemist. Teiseks on puudulikud teadmised sellest, kuidas toimib muusikaäri. Nõukogude aegne hea muusik või helilooja, kes teadis, kuidas ellu jääda ja kuidas nõukogude süsteemiga hakkama saada. Oli kindlustatud teatud elustandardiga. See oli küllalt ebatavaline. Meil USA-s seda pole ja pole kunagi olnudki. Teie heliloojad võisid minna loomingu maiad komponeerida, nende muusika ilmus trükis ja seda esitati. See piirdus küll vaid idaga teisitimõtlejaid, kelle tekstides leidus kriitikat, piirati tormisel õnnestus väga tihti tsensuurist mööda hiilida ja ma ikka veel ei suuda mõista, kuidas tal see õnnestus. Kas olid nad lihtsalt rumalad või nad taipasid seda ja salajas nõustusid sellega. See on väga huvitav küsimus. Igal juhul muusikud mitte ainult ei jäänud ellu, vaid edenesid üsna hästi. Nii amatöörid kui professionaalid on riigi toetust drastiliselt langenud, on tohutu omavaheline konkurents väikesele toetussummale, mis on saadaval. See annab võimu paari inimese kätesse, kes neid summasid jagavad. See, et Eesti on väike maa, muudab asja huvitavaks. Selles on ka oma positiivne külg, mida mina ameeriklasena väga hästi tunnetan. Eestimaal on palju paremaid lootusi kui Ameerikal sest probleemid tunduvad olevat lahendatavad, sest Eesti on väike. Kuid väikesema probleeme on see, et raske on olla ausalt õigustatult kriitiline sest ühiskond on väike, kõik tunnevad kõiki. Mina võin oma arvamuse välja öelda, sest ma ei pea siin elama. Ma ei pea tagajärgede eest vastutama. See on ebaaus eelis. Muusik peab olema diplomaatiline, sest ta peab oma kolleegidega ülejäänud elu koos elama ja see hoiab tagasi osa vajalikust kriitikast, mis asju paremaks muudaks. Et Ameerika Ühendriikide infokeskuse koostöös Eesti kontserdiga ja Kultuuriministeeriumi ning muusikaakadeemiaga sponsoreerivad septembri või oktoobrikuus seminari muusika päri seda külge muusikaelust, millest eestlased teavad küllaltki vähe. Muusikast teavad nad küll, nad on suurepärased professionaalid ja head amatöörid. Aga kuidas ellu jääda nii-öelda turumajanduses ja kuidas seda ühendada kultuuriga on midagi muud. Piis ameeriklastel on sellel alal suuri kogemusi. Ja me loodame, et siia kutsutud takse 10-ks päevaks muusikaäri parimaid mänedžere. Seminar kestab viis päeva ja viis päeva on individuaalsed konsultatsioonid eesti muusikutele. Seminar toimub küll Tallinnas, kuid kutsutud on kõik üle Eesti. Me loodame, et see oleks üheks sammuks probleemide lahendamisel. Näiteks üks konkreetne probleem, kui üks Eesti grupp tahab alla kirjutada lepingut, kas Ameerika ka või Lääne-Euroopa mänedžer, iga peaks ta teadma, mis õigused neil on, mida nad võivad nõuda, mis teenuseid neil on õigus saada ja mida võib mänedžer neilt oodata. Inimesed lihtsalt ei tea seda ja paljudest asjadest kõneldaksegi seminaril. Tõsiseks probleemiks Tallinnas on muusikaelu planeerimine. Tallinn pole London, New York või Pariis, siin on piiratud arv kontserti, publikut, seetõttu ei saa korraldada samal õhtul mitut olulist klassikalise muusika kontserti Tallinnas. See oleks lihtsalt läbikukkumisele määratud. Ülikooli professoritele USA-s, Suurbritannias ja nüüd ka Prantsusmaal on võimalus igal seitsmendal aastal puhkust võtta ülikoolist. Nad õpetavad kuus aastat ja seitsmendal aastal võivad nad lahkuda. See on suurepärane süsteem, see peaks olema kõigile ametialadel. Asja mõte on värskendada oma teadmisi ja saada uusi ideid, et mitte kogu aeg ühtmoodi töötada. Tsölibaadi aastal makstakse pool palka. Tänu stipendiumile õnnestus mul siia tulla. Tänu sellele rahale on mul võimalus lõpule viia uurimistöö. Mis puutub tormis raamatusse, siis umbes ühe kolmandiku raamatust moodustavad Eesti muusikateadlaste artiklite tõlked. Nad on teinud suurepärase töö ja ma ei näe põhjust seda korrata. Oluline on ka see, et nende töid tuntaks mitte-eestlastest lugejate seas. Ma olen saanud kõigilt autoritelt loa. Ülejäänu osas kirjutan ma Eestimaa ajaloost, kooritraditsioonidest, regilauludest ja paljudest eestlastele teada asjadest. Raamatus on ka analüüsid ja Tormise teoste nimekiri. Ütlema, et nagu 1991. aasta suvelgi, kui ma viibisin siin viis nädalat olid kõik nii abivalmid, see oli eriline kogemus nii ametialaselt kui isiklikul tasemel. Kas ma käisin siis rahvusraamatukogus või teatri- ja muusikamuuseumis või töötasin koos inimestega, andsid nad endast parima, et mind aidata. Ja ma võin öelda, et kogesin nüüd sedasama. Oli ka probleeme, kuid need ei tulenenud inimestest. Probleemid olid süsteemidega kataloogidega töötingimustega. Kogu raamatukogu süsteem on väljast tulnud teadlasele mõistatuslik. Ma siiamaani õppinud, kust mingeid allikaid leida. Teatri- ja muusikamuuseumist leidsin päraseid fotosid ning sain uurida Tormise käsikirju. Tartus viibisin paar päeva Kreutzwaldi muuseumis ja uurisin folkloorikogu mis on nagu üks Eestimaa uhkusi. Kui olla täpne, siis puuduseks on hästi väljaõpetatud muusikaraamatukogutöötajate puudumine kes hoolitseksid oma kogude eest. Arvutist üksi pole kasu, sest sellega töötab ju inimene peab teadma, kuidas katalooge koostatakse. Teine probleem puudutab ruume. Uues rahvusraamatukogus on inimestele tohutut pinnad kätte antud kuid puudub vaikus. Näiteks muusikaosakonnas on tore näha lapsi ja noori inimesi kuid samas teaduslikku tööd teha on raske. Kuid need asjad on tingitud ülemineku perioodist ja saavad korda. Mul oli õnne, et käisin Eestis, kui ta oli veel osa Nõukogude Liidust, see aitab mul paremini mõista paljut, mis tänapäeval toimub. Peab teadma, milline oli elu nende 50 aasta jooksul, et mõista probleeme ja leida neile lahendust. Ka inimesed Eesti Raadios, Eesti Televisioonis ja Tallinnfilmis olid väga abivalmis. Ka seal oli olulisi Allik kaid. Mul õnnestus näha mitmeid filme, millele Tormis on kirjutanud muusika. Neid filme on kokku 37. Ka sealsed kataloogid vajavad korrastamist. Infot, mida ma vajasin, oli raske üles leida aga see peaks olema lihtne. Ma hindan väga neilt töötajatelt saadud abis. Minu lemmikuks on filharmoonia kammerkoor kes on selgelt üks paremaid koore kogu maailmas. Igal pool, kus nad on esinenud, on nad olnud tipud. Rammile on olnud tõuse ja langusi, kuid on ikka veel hea koor. Väga oluline on suure meeskoori kõla ja traditsioon. Loodetavasti säilub. Mulle avaldas muljet ka ooperiorkester. Olen käinud vaid ühel etendusel soli poeem. Minu õnnetuseks polnud ühtegi kodunovi etendust ega eesti ooperilavastust. Kuid orkester avaldas mulle sügavat muljet, eriti keelpillid. Tavaliselt on keelpilliorkestrites suureks probleemiks Ameerikas on lahenduseks Aasiast pärit muusikud-Koreast, Taiwanist, Hiinast ja mujalt. Teil on veel suurel hulgal häid eesti keelpilli mängijaid. Olen paaril korral kuulnud Tallinna keelpillikvarteti, see avaldas mulle sügavat muljet. Kõrge taseme on säilitanud ka eesti poistekoor. See on tore ajastul, kus kõik muutub, peab hoidma ja säilitama seda head, mis teil on olemas. Mul võttis 36 tundi aega, et muutuda estofiil saama, see oli alguses. Nüüd on mul sellest maast märksa realistlikum pilt tema headest ja halbadest külgedest. Peab meeles pidama, et praegu on väga eriline aeg selle maaelus mineku periood ja see on endaga kaasa toonud tohutuid probleeme. Mõnikord on aimata sügavat depressiooni inimestes. 50 aastat igatsesid nad iseseisvust, kuid iseseisvusega said nad kaasa sellised probleemid, mida nad ei osanud aimatagi. Samal ajal on Dust ning see on väga oluline. Olen rääkinud põhiliselt muusikast, sest see on minu siin viibimise põhjuseks. Aga mind võlus väga eestlaste loomisoskus mitmetel aladel. Olen tohutu naudinguga külastanud galeriisid muuseume. Ma õpin eesti keelt, näen sellega vaeva. Õppisin New Yorgis suurepärase õpetaja Ameerika eestlase juures aga üks aasta osalisi õpinguid ei vii just eriti kaugele. Nüüd oskan juba veidike eesti keeles lugeda, kuigi ma ei usu, et suudaksin kunagi lugeda eesti autorite romaane näiteks krossi või Tammsaaret. Aga ma üritan, mul on eesti ja inglisekeelne kevade, mida ma loen paralleelselt mõlemas keeles. Teine loomingu ala, mis mulle väga sügava mulje jättis, on Eesti filmikunst äärmiselt suurepärased filmid. Eestlasi üllatab, et ma pean filme nii headeks kuid minu arvates meeldiksid need Ameerika publikule. Ameerika filmid, mida te siin näete, on seiklusfilmid Hollywoodi kassatükid. Siin ei näidata filme, mida esitatakse Pablik provotkesting süsteemis ülikoolide linnakutesse filmiklubides. Need on suurepärased Ameerika filmid, mille tegevus on aeglasem. Eesti filmid meeldiksid hästi samale publikule. Meil on ka märksa vähem kunstipäraseid. Joonisfilme. Kogu Eesti kultuurielu on minu jaoks tohutult köitev. Olen siin vestelnud ja koostööd teinud kahte sorti inimestega. Üks grupp inimesi on fantastiliselt korralikud, usaldusväärsed, sa võid nende peale loota sajaprotsendiliselt. Teine grupp on vastutustundetud. Nad valetavad, et oma tegematajätmisi varjata. Selliseid inimesi oli šokeeriv kohata. Loomulikult inimesi on ju igasuguseid. Muret tekitab aga see, et suurem osa selle teise grupi inimestest olid just noored. 20 aastased. Mul on ka huvi pakkuda kunud inimeste teatud käitumisreeglid, mida olen siin ikka ja jälle märganud. Minu arvates on selle põhjuseks nii-öelda ohvri sündroom. See pole geneetiline, vaid kultuuriline faktor. Üle 700 aasta on Eestit valitsenud teised rahvad. Eesti vabariik oli vaid 20 aastat enne teist maailmasõda ja siis järgnes 50 aastat Nõukogude Liidu koosseisus. Inimestel on mingi mentaliteet, suhtumine, mille kohaselt nad ei nõua oma õigusi. See tuleb ohvriseisus olemisest. Eks ole, põhjuseks ka kohutav kliima, kuid Maju saab ju nii soojustada, et inimesed ei peaks külma kannatama. Hämmastav on ka see, et eestlane maksab soojuse eest raha, samal ajal kui korterid on külmad. Ameeriklane nõuab oma õigusi, kui vaja kohtuni välja. Eestlased on ellujääjad, nad on säilinud nende sadade aastate jooksul. Selleks on olnud vaja väga tugevat iseloomu. Eestlastel on kannatlikkust, huumorimeelt, mis on väga oluline joon. Neil on oma kirjandus ja kõrgelt arenenud kultuurielu. Rahvuslik identiteet. Mulle teeb nalja ja samas tunnen häbi nende tosinate nõuandjate pärast, kes USAst siia tulevad ja ka teistest maadest, et teile õpetama vaata, kuidas elu korraldada. Osa sellest on lausa absurdne. Ameerika majandus laguneb. Kuidas meie teile õpetada, kuidas majandust juhtida? See on naeruväärne. Meie tervishoiusüsteem on kohutav ja nii edasi, ameeriklased äärmiselt kannatamatud. Meie võiksime teie kannatlikkusest mõndagi õppida. Mis puutub kultuuriellu, siis ka sellest on meil palju õppida. Minu kõige suurem hirm on see, et Eesti on nüüd kultuuriliselt avatud ning Ameerika popkultuur võib selle lihtsalt lämmatada. Nii on juhtunud kogu maailmas kõigis restoranides mängitakse lõputult Ameerika popmuusikat tohutul hulgal sedasama ka raadiotes ja televisioonis. Raadios võib kuulda ka klassikalist muusikat, kuid Ameerikas, kas on selleks lausa erikanalid, kus igal ajal kõlab klassika Eestisse poleni? Ameerika muusikal võivad olla kohutavad tagajärjed eestlastele. Tahaksin tänada kõiki neid suurepäraseid inimesi Eestis, kes on minu töö ja elu siin kergemaks maksnud. Need viis nädalat kaks aastat tagasi olid nii erilised, et siia tagasi tulles kordasin ma endale pidevalt, et teist korda see enam nii olla ei saa. Ära oota sarnaseid erakordseid elamusi. Elada siin pool aastat talvisel ajal teistsugune kui juunis-juulis. Aga see oli tore. Nüüd õppisin ma eestlasi paremini mõistma. Paljusid tollaseid meeldivaid muljeid olen kogenud ka nüüd. Ning ikka ja jälle avaldab mulle tohutut muljet Eesti intellektuaalne ja kunstielu.