Me alustame tänast saadet ühest raamatust, mis ilmus sel kevadel ja see on Margus Mikomägi järelhüüete kogu nimega Surnute raamat ja meil ongi nüüd ühendus autoriga pere Margus Mikomägi. Seda raamatut lugedes mainite te siin kohe alguses, et see pealkiri surnute raamat oli midagi, millest püüdsite võib-olla mööda minna, leida mingi muu pealkiri, miks on seni? Tegelikult natuke kaugemalt alustada, et esimene hetk oli ikkagi surnute raamat. Minu tee, mis käivitada, pealkirjaks oligi surnud draamat, aga siis ümbritsevad teised targad, kellele ma seda juttu rääkisin, et raamat võiks olla ka nad ilma süvenemata põrkusid tagasi surm telekat. Ja kuna täna me kirjastamine on suuremalt osalt äri ja ongi, sest et raamatu tegemine maksab raha tagasi saada ja kui Pealkiri peletab seda raamatut, ei osteta. Ja see viimane kirjastaja, tänu kellele see raamat nüüd kaante vahel on ja inimestele lugemiseks Henry otsing, tema oli tegelikult see mees, noorem põlv, tänu kellele me ikkagi jäime selle raamatunimena Surnute raamatu juurde. Siin on järelhüüded nii eesti kultuuritegelastele, suurelt osalt teatraalidele, aga ka puudele ja teie vanematele ja ühele lavastusele. Kuidas teile tundub, kui mõelda nendest inimestest, kas te jäite leinama rohkem neid isikuid või siis seda maailma, mille nad endaga kaasa viisid? Ma usun, et see üks nüüd on nii palju aega möödas selle raamatu ilmumisest ja tegemisest, et martsani juba pisut kõrvalpilguga vaadata, et mis seal siis on. Ja mul on selline tunne, et ma võin igasuguseid legende. Et üks epohhi Eesti elus jääks alles mina ka. Ja, ja ma usun, et kui see on minu jaoks tähtis, oli järsku tähtis kirjastaja Hembri jaoks nende inimeste jaoks, kes seda raamatut aitasid. Ja õige on, et eriti tänases noh, eriolukorras jääks alles see, mis on üldinimlik ja, ja tähtis jälle aegu hakkan sõnastama, lähevad mõtteid, suurejooneliseks, kultuuri säilimine, alleshoidmine ja kohe, kui ma sellest mõtlema hakkan, siis ma jõuan oma mõttega ka sinna, et kas seda ikka nii väga üldse vaja. Aga leina leevendav päris kindlasti surmahirmu nisu maha võtta. Enamik nendest järelhüüetest on varem ilmunud ajakirjanduse veergudel. Aga kui lugeda, siis võib täitsa kujutleda, et need oleksid võinud olla ka sel ajal lihtsalt teie sahtlis. Kas see, et nad on kirjutatud avalikkusele inimestele lugemiseks on ka nagu muutnud seda, kuidas te kirjutasite? Me tahame ausat kirju diis, et kui see on aus raamat, ma arvan, et tänu Henryle ja tänu toimet Lugedes ma seda isegi nii tähele ei pannud, aga pärast kui järele mõtlesin selle galerii üle, vaatasin, siis tõesti olete oma järelhüüded kirjutanud valdavalt vanadele tarkadele meestele, erandina siis teie ema Raplas maha raiutud puud ja no teatri lavastus Misery. Kas te olete oma elus kohanud ka sellist nähtust nagu vana tark naine? Jaa, olen küll ja ma olen sellest kirjutanud, et on olemas minu eelmine raamat, Ta on 12 armastavat naist, seal on ka noored targad naised sees, aga seal on Ita Ever ja minu Iraanis kohatud imekaunis tänaseks kahjuks surnud näitlejanna oma Rusta. Et kummaline on see minu endagi jaoks, et ühe raamatu Ma teen inimestest ja valdavalt meestest, kes on surnud ja siis teine raamat on naistest, kes on elus, on olnud elus kirjutamise ajal. Portereidest koosnevad nad mõlemad vorm on erinev. Aga ju ma siis ikka ei julgenud naistest kirjutada naistele kirjutada järelhüüdeid. Et äkki siin on see mehe ja naise erinevus, mis ei lase mul järelhüüdeid naistele kirjutada. Jah või ei ole nii juhtunud, ma ei tea. Nii on, aga ma veel kord ütlen, jah, eelmine raamat oli väga ilusatest naistest. Aga kuidas sattusid siia kõrvale need puud ja see lavastus, kas neid on võimalik siis leinata nagu inimesi? Jaa, on jah, kuid päris kindlasti otsisin ühte lugu selle raamatu jaoks ja ma ei leidnudki lõpuks üles teda. Ma mäletan väga hästi ja täpselt tori tammesid. Tori kirik, Kuu kõrval raiuti Tammet, ma põhimõtteliselt varahommikul. Istusime ise seal kännu otsas, need oli paarisajaaastased tammed ja väidetavalt nad harjusid kirikut ja nende juured hakkasid Erikut lõhkuma. Ma arvan, tori rabas nuttis, mind ajas ka nutma, et 21. sajandil ei suudeta puid elus hoida. Niisama on ka väga heade etendustega väga mõjuvate etendustega. Üsna kindlalt saaks järesiidide vormi kasutades kirjutada väga heade lavastuste viimasest etendusest. Et meil ollakse harjunud, nüüd kirjutatakse pärast esietendust ka mina olen seda teed muidugi läinud, aga tegelikult eks kirjutama, kui kunstilist elamust lähtuda, peaks kirjutama. Aga viimane etendus on täpselt sama eriline, nii nagu esietendus ja selle raamatu üks tähendustest on ka see, et surm ja sünd on inimese elus. Pea et kõige suuremad sündmused. Ja sündimise puhul me oleme eriti rõõmsad ja surma puhul oleme eriti kurvad. Teada nii on, aga Mei peaks surma kartma, sest surm on elu osa. Ega see surmahirm muidugi ei kao kuskile, eks me taha ikka elada ja, ja aeg-ajalt siin on kuulda ka seda, noh inimesed, kes on on 100 aastani elanud, tahavad ikka veel midagi näha. Samas on kuulda ka seda, et inimene, kes on elanud üle oma aja, tahab surra. Tsiteerita raamatu eessõnas Artur Alliksaare luuletust anti Doloroosum ja rõhutati selle algust. Taas taganeb sind lämmatanud valu, taas taganeb, aga ei tagane igaveseks. Valu vastu võib võta rohtu, aga kas sellele valule on inimese sees ka mingisugune vastus? Trafaretne seda öelda on aga päris valu inspireerib inimest, nii nagu päris rõõm, kui on väga valus, inimesed üldjuhul midagi muutub taha, hakkab kindlasti mõtlema. Ja kui ta juba juba mõtleb sügavamalt sisulisemalt asja tööle ka ellu vile ka surma üle siis ta Raamatu lõpus on järelsõna ja selleni kirjutanud Priit Põldma, miks just Priit? Ma ausalt öeldes ei mäletagi, miks just Priit, aga viitan Henry, see tähendab siis kirjastaja sõber. Krediit on praegusel hetkel kahtlemata minu jaoks noortest Beatri tõstajatest kõige sügavama sisuga ja kõige kauem ka oma noorusele vaatamata teatri juures olnud ja sellest mõelnud. Ja temas on mingi teistmoodi süvenemine kui tavaliselt. Nii draamaturgina ma olen teda näinud ka näitlejana ja ka see on isikupärane ja noore mehena on tal isikupärane väljendusviis laad. Mille pärast see nii juhtus, ma ei oskagi öelda. Ilmselt see, et Henri pakkus ja mina olin kohe nõus, sest ma üsna kaua Teal Priit Põldma tänu tema kirjutustele ja tänu tema teatrihuvile Mida te praegu kirjutate, kas kirjutate midagi? Ei. Et kriisiaeg ei ole minu jaoks kõige või noh, eriolukorra eksis, ei ole minu jaoks kõige loovam periood päris kindlasti noh, teiseks ma olen üsna veendunud, et kirjandust kui, et raamatuid on maailmas juba liiga palju. Nii et mul ei, mul ei ole jah, väga häid mõtteid, mida kirjutada, ühel hetkel mõtlesin, et äkki teeks puhast ilukirjandust ja prooviks kirjutada novelli. Ma tean, mul on elus olnud see periood, kui ma olen proovinud kirjutada näidendeid noh, neid poolikuid jupp, see oli ikka üsna palju, aga teatud hetkel jäin ma kimpu ja ma sain aru, et noh, minust ei ole niisuguse dramaturgiliselt vormimeistrit ja kirjutajad ja noh, siin on üks põhjus on kindlasti ka see, et elu nõuab oma ja pead tööd tegema. Et raha teenida. Pikemaid asju kirjutades peaks olema minu meelest aega süvenemiseks aega mängimisaega surnud Raamat. Me leppisime Henryga kokku, Henri tahtis seda raamatut teha, me leppisime ju kokku, et me ei kiirusta. Et me ei pane tähtaegu, et me suhtume rahulikult kogu sellesse tegemisse ettevalmistusperioodi ja sai, nii, oli üle aasta kestis see protsess, mis tänases kiirustava 100., ah, ei ole loomulik. Selline raamat nagu surnute raamat pannakse kokku, q noh, kiiremini kindlasti ja palju kiiremini. Meie nii ei teinud ja mul on selle üle hea meel. Ma arvan, et lugejatel ka, aga ma tänan. Ma tahan seda väga loota, nii palju kui nüüd on vastukaja mullane eelistatud, mul on kirjutatud noh, raamatuid poes ei ole võimalik veel praegu osta. Suur tänu Margus Mikomägi, aitäh selle intervjuu eest ja aitäh selle raamatu eest. Mina tänan teid.