Järgnevalt räägime ühest väikesest kirjastusest ja kultuuriühingust nimega kaarnakivi selts tegutseb Võrumaal ja seltsi taga seisavad Katrin Kullo ja Henri otsing. Just kaarnakivi selts andis välja ka Margus Mikomägi järelhüüete raamatu Surnute raamat. Ja kõigepealt rääkisime sellest, kuidas nende tee üldse Margus Mikko mäega ristus. Vastab Henri otsing. See on tegelikult isegi võib-olla natukene huvitav lugu, kui tohib, ma räägin sellest pikemalt, see oli juba üle aasta tagasi. Ma sain Margusega tuttavaks sellise lavastuse nagu puumees protsessis. See oli Tartu uues teatris, seal me alles saime tuttavaks ja ta rääkis mulle mõttest teha raamat, kuhu on kogutud tema kirjutatud järelhüüded teistele inimestele ja tema muud surma lõppemise teemalised kirjutised. Ja ta ütles, et mitte keegi seda avaldada ei taha. Ja kõik ütlevad, et see on morbiidne, nii ei tohi teha. Mina ütlesin, et, aga vot mul on päike, Kirjastus teeme ära ja siis noh, umbes aastake hiljem oligi tehtud. Priit Põldma ütles, et seesama lavastus, mida sa mainisid, on selle raamatu teatrikeelne vaste. Kas sa ise sellele asjale samamoodi. No kui Priit nii ütleb, siis tuleb vaadata selle lavastuse autor ja lavastaja Rene Liivamägi on, on kindlasti vaimult nii Margusele kui minu endale kui ilmselt ka Priidule üsna lähedal. Ja ma arvan, et nii lavastuse puumees kui raamatu surnute raamat põhiline dominant on kestmise edasi elamise rõõmustamise teema. Nii et selles mõttes tõepoolest sarnased. Margus Mikomägi kirjutab raamatu eessõnas, et on lausa uhke selle üle, et see raamat sai välja antud nooremate inimeste eestvõttel. Mis teid siis selle teema juures paelus, nii et isegi autori enda lõpuks nagu lõplikult nõusse rääkisite? Ega ma ei oska öelda, minu jaoks oli see väga intuitiivne otsus ja tegelikult minu jaoks on, on huvitav see, et Margus neid nii palju juba kirjutanud on, et see on juba omaette nagu nähtus ja kui seda kogu lugeda, siis tuleb välja, et kirjutan tükitööna. Tal on küll muidugi ajalehes kirjutis, teil on teatud niisugune ajakirjanduslik toon juures aga tema kirjutised on isiklikud ja väga põnevad ja neid lugenuna olnud. Mulle tundus see põnev mõte. Margusele väga meeldib noorus, noorus on selline vägi teatud mõttes nagu niisugune meeletus või piiramatus, ta on alati olnud väga suur noorte toetaja ja ausalt öeldes, kui ta nüüd kuulad, siis ma tahaks talle, võib-olla isegi mõtlesin otse-eetris öelda, et ta on tegelikult palju noorem, kui talle endale tundub. Kui vaadata tema sünniaastat, ei ole ta midagi nii vana, kui vaadata habet muidugi ja vana välja, aga ta on minu arvates noh, ütleme vaimult, ma isegi ei oska öelda, kumb on noorem, kas mina või tema, mis siis, et vanusevahe on mitmekordne. Räägime juttu Henry otsingu- ja Katrin Kulloga, kes on Võrumaal asutanud kirjastuse ja kultuuriühingu kaarnakivi. Selts jätkab Katrin Kullo. Ja me kogemata kombel kolisime kolm aastat tagasi kirjanik Juhan Jaiki vanavanemate tallu, Maya Jacob jäigi tallu. See vist ilmselt oligi selliseks esimeseks tõukeks sellele mõttele, et siin võiks ju midagi Jaigile pühendatud teha. Ja esimene raamat ilmuski meil siis Johan jäigi tundmata paladest ja raamat sai pealkirjaks tundmata palu. Ja selle me tegime koostöös Lauri Sommer, iga, kes on meie, ühesõnaga meie naaberkülast kellega me siis ka alles tuttavaks saimegi, üsna nagu kohe selle mõttega, et rääkima jäigi. See oli hästi tore protsess, nii et mul on kuidagi väga hea meel, et meie esimene välja antud raamat on just Juhan Jaigile pühendatud ja sellest muidugi ka meie kaarnakivi seltsi nimi. Et me oleme siin kaarnakivi sakslased, kellel on lausuda kaarnakivi võlujõudu siin rakendada võib-olla. Ja siis on tulnud juba järgmised raamatud. Aga mida siis tähendab ühte pisikest kirjastust pidada? Kirjastust on tänapäeval äärmiselt lihtne teha, igas sõpruskonnas peaks olema ja mulle tundub, et aina rohkem ongi kellelgi mõni väike kirjastus tänapäeval kirjastus aina rohkem ja rohkem on minu isiklikul arvamusel selle jaoks et need raamatud, mida sa tahaksid lugeda, aga mida veel olemas ei ole oleksid siis olemas. Ja, ja selle nii-öelda tehniline majanduslik pool on on tegelikult üsna lihtne ja see ei vaja mingisugust erilist ärilist ettevalmistust. Peab eest vedama lihtsalt keegi ja kirjastus veab seda projekti nagu sisest meie pool siis Henry pigem veab eest ja mina rohkem. Kuna mul on põhid kohaks teine töökoht koolimajas siis mina rohkem aitan kommunikatsioonile mõelda ja, ja mõnikord kui mõni hea mõte tuleks, siis nagu toetan, aga jah, Henri on põhiline. Ma raadiokuulajatele tuletan meelde, et Katriniga oleme kohtunud tegelikult heliga saates, kui me rääkisime tänavamuusikute kirevast elust ja sa mainisid juba põgusalt oma õpetajatööd, kuidas sa üldse sinna maakooli õpetajaks sattusid? Ma sattusin niimoodi, et me tahtsime maal elama tulla ja siis mina kandideerisin programmi, noored kooli ja täiesti täiesti õnneliku juhuse tahtel otsis parksepa keskkool endale eesti keele ja kirjanduse õpetajat ja sinna ma ka tööle sain ja nüüd ma olen seal juba kolm aastat olnud, väga põnev on, üldse ei kahetse ja õpin edasi õpinganud magistrantuuris eesti keele õpetajaks. Ja millised on teie plaanid selle kaarnakiviseltsiga edaspidi, kas teil on nagu mingi pikem perspektiiv või täpselt nii, nagu sa ütlesid, et kui on mingi raamat, tekib mingi raamat, mis võiks olemas olla, aga mida keegi teine mingil põhjusel välja ei anna, siis teie selle ära. Nagu ma ütlesin, me tegutse majanduslikul eesmärgil, meil ei ole mitte mingit eesmärki ja seni ma ei ole kindel, kas meil on õnnestunud ka majanduslik tulusus. Need numbrid on kokku löömata ja ma arvan, et meelega seda tulemust võib-olla ei tahagi teada. Sa ütlesid, et kas meie eesmärk on lihtsalt Nende raamatute väljatoomine, mida veel ei ole olemas? Ma ütleks, ei tea, aga mitte lihtsalt vaid see nagu asja mõte ongi ja ma arvan, et kõigi kirjastajate esimene instinkt on see, et kas seda on minu arvates vaja ja hea lugeda ja lugeja tuleb mingis mõttes alles hiljem. Ja minu arvates natuke on võib-olla tulevikuplaane ka, et kirjastus tegutseb meie luhametsa küla meie kollase talu kontoris, aga ma ikkagi mõtlen, et meil on siin üks tore küün ka, kus kunagi võiks kaarnakivi selts ka teistsuguseid kultuuriüritusi pidada. Äkki, aga see on tulevikuplaan? Me oleme paaris lavastuses kaasa löönud. Me oleme siia samma lähistele proovinud rajada sellist jäigi koolirada, kus ta siis omalajal kõndis mitu kilomeetrit kooli ja tagasi, et selliseid jah, ikkagi kultuurielus hoidmise väikeseid püüdeid me siin teeme. Aga me oleme nii uusmaakad veel, et me, me veel jõuame. Aga kas see kultuurikiht seal alates jäigist on piisavalt paks, mille peale seda ehitada. Teil on kõrvalkülas küll Lauri Sommer, aga kas see on, ütleme nii, et see ümbrus seda kõike nagu toetab või kuidas teile tundub? Absoluutselt Juhan Jaiki, Artur Hatsoni kodukandis elada on väga viljastav. Selliseid nii tiheda kultuurikihiga paikasid on Eestis ikkagi üsna vähe ja veel niivõrd avastamata paikasid teatud mõttes, et mulle tundub, et Juhan Jaiki maastikud on ikkagi karto. Ratsoni maastikud on suures osas siiani nagu avastamata ja nende selline oma kodu lähedal. Avastamine on suur privileeg, mis teeb, ainult teame. Jah, jaa, kaikamäel Karulas on meil veel üks hästi tore kogukond, kus me käime, kui eriolukorda ei ole, siis me käime Tseelia Roose juures kooris. Nii et seal on veel kindlasti palju ära teha ja Tormise laule hakata õppima. No ma loodan, et te saate varsti hakata Tormise laule õppima ja jätkata kõige sellega, mida te ise tahate kaarnegi seltsiga ette võtta.