Kui hea on nüüd minna mööda kevadist linn mitte põrmugi see mul iluhõlma alla, kui ka jahedust või räästast vett kaela. Diil. Siiski päeval pilgu. Ikka edasi ma kõnniteel käin ja kui õhus on tunda Rad, uskuge kevad, urnaku kui meeletute peastmu kübarapõld kuid ei puudu selle püüdmiseks Luss. Märkan, et loigud, mis kõikjal oli mind pahuraks. Varbale aastu lahkelt naeratan vastu. Ja kui maha mat rammis Maie käega, löön jalgsi edasi, Eller siis möödaki auto. Kuid ma tuju ikka. Käib ju kevad ikka poriga koos ja mis heledast mantlist vaid kingades lasel elemendis. Nad, uskuge, kevad on hurmav, milleks mõelda Louis hinges tõesti õis. Kuigi päike ega voolavad veed pole süüdlased ainsad planeet mustrid Anthony leebeks. Kui hea on nüüd minna mööda kevadist linna. Ikka edasi ma kõnniteel käin ja kui õhus on kahetsen ma sellele, vilistan sellele, vilistan emmele vilistab. Täna oli siis esimene täispikk kevade päev ja ka teatrilugude saatel soovib teile ilusat kevadet. Täna oleks olnud ka Georg Otsa 76. sünnipäev, aga on sünniaastapäev. Teatrilugudes mõtleme temale rohkem, võib-olla kui meie varasemates saadetes oleme teinud koos Kirill Raudsepa ja Valter Lutsuga. Aga me mõtleme paljudele huvitavatele, põnevatele, mõnusat telelausa, lust, hakatele, hetkedele, teatrielust, lavalt, lava tagant garderoobist ja kodust. Ja siin on peategelasteks mitte ainult Georg Ots, vaid ka väga paljud teised inimesed. Sest teater on suur maja kuhu kuuluvad paljud isiksused. Ja ega ka ühes saates me järjekordselt ei jõuagi kõike meenutada, mis on olnud aga tänasest saatest? Tõepoolest, teeme niisuguse vallatuma tagasi retke möödunud aegadesse ja oma jutte ajasime küll veel ruumilises talveajas, aga toogi päev oli kaunis päikesepaisteline päev. Kirill Raudsepa kodus. Kirill Raudsepp, kuidas siis tööd läksid, lavastaja ja lauljatega, kas tahtsite sekkuda või ei tahtnud sekkuda? Mul isiklikult oli küll suur, nii mitmelgi korral muidugi väga leplikult anda oma nõu lavastajale, et vot see muusika ikka kajastub, niisuguseid tundeid oleks vaja nii teha. Ja on võetud kuulda ka. Ainult ühe näite tuua dirigeerisid poeemi. Ja lavastajana oli väljad esimene vaatus lõpet suure duetiga suure armastuse projektiga. Mõlemad osatäitjad lahkuvad lavalt. Ise sel ajal lauldes nii kõrged tood ja see kõrge too pidid nii-öelda hajuma kaugusesse, nad läksid kuskile kaugele, siis nad muidugi lavalt välja lava väljaminev, uks oli lahti ja siis kostis kaugelt. Traditsioon oli ja partituuris oli ette nähtud, et lahkuvad lavalt. Väljas tekkis ideed, niisugune armastuse suhet. Et ma panen mõlemad niimoodi lõpetama seda esimest vahetust, tekkis idee, et Rudolf võtab Mimi sülle. Kuna see oli laval see ruum, kus kohas need kunstnikud kõik elasid. Võidad mehi sülle ja viib sealt natuke trepist üles, kus oli Rudolf voodi ja viib ta sinna koodi. Ma ei tea, kas ta mõtles seda lavastajaid kaasaegse. Ja mina protesteerisid, mõtlesin, et kuidas nad seal siiski nii vastupartituuri ja vastu sellele, mis protsiini on kirjutatud. Kõrgedoogal lahkub hajuks, edu, hääl kaugusesse. Ja siis tal muud muidugi leppis minuga siiski kaera, ta ei tee niimoodi. Niisugune juhus Tormide rannas, minu endaga, dirigentide muidugi alati frakis. Fraki all on valge vest, see vest, et kuna dirigeerimise juures väga palav hakkab ja higistad on niimoodi, et on ainult risti esimene külg. Ja pesti ülemine külg kaela taha paelaga. Ja seljak seljas paelaga. Üks väga tugev forte koht. Näitasin maskidele suurežestiga sisse, korraga tunnen, rebenes midagi. Ülemine tael kaela ümbert läks katki ja vest hakkas vajuma alla nagu valge põll. Muidugi publik ei näinud seda. Aga Martin Taras ja ja Georg Tales vaatavad misse, Kirill, täna juhatab valge põlvega. Niisugune nali. Oli juhuseid, kus ma tulen pulti. Vaatan mul on pandud puldi peale paari esimest või teist vaatust. Kiri. Lugupeetud dirigent või isegi nimelise. Üks kiri oli näiteks. Millal te ükskord nii kaugele saate? Koristate oma vanadekodu? Lavastaja no see käis. Vahest oli isegi nimelised? Vanemate meie lauljate lauljataride kohta Tõesti, nad, eks ole, ei taheta enam tüsedaid näha, Bioletasid, tüsedaid, sildasid, egoletus ja nii edasi. Leidus siis niuksed, kes kirjutasid. Kallikene sa hiljuti laulsid ema osa, opelletiski tookord, et sa tegid seda väga-väga toredasti, seda ema vanema osa. Et ära ära enam püüa minu käest, et, et nii-öelda lauldavadil noori sildasid ja noori letasid nii edasi, et lepime kokku, meil leidub lavastustest ka tulevikus või sa võid väga väga kaua siis töötada just niukses teema osad või vanema inimese osad. No heakene küll, sellega see jutt lõppes. Ja järgmine kord ma teda tervitanud. Ta ei võtnud telekast. Kujutage ette, neli aastat niimoodi ja ükskord siis nelja aasta pärast ta veidigi mingi pidu oli vist svipsis. Seadki veel siis lepime nii sarnane. Eri eriklassist on mul jäänud meelde üks proov. See oli pajaksite proov, kus kuusik laulis, proloog. On muusikaliselt üks, mõni, mõni takt on muusikat ja siis läheb Eeeffi vahelt peab tulema. Osatäitjal oli kuusik, tuleb saalil laulma. Nuia, see proloogonna umbes ida taator tähendab ta papa taotleda ja nii edasi. Ja siis osa see osa täna kuusik teeb eesriide lahti ja küsib, kas võib vale koha peal. Eri vastab selle peale ei või. Oli juhus, kui orkestris rääkida meie fakutist. Oli ka üks niisuguseid isiksusi, kes armastasid sõnaps. Nõiad proov lõppes ära. Ma tegin proovi siiski ilma esimese frakkutistid midagi parata. Aga meil oli orkestri oli seal kloorias oli tagalaua taga üks väike ruum. Kapi oli. Nuia lõpetasin proovi ära, tema kuuleb. Proov lõppes. Ja ma saan näha, tõi ja puges kappi. Puges kappi ja aga esimeses vaatuses on üks löökriistade niisugune koht, kus ainult löögristan, mängivad Timpani trumm, kõik lööbis, mis võimalik. Ja mina kutsusin peale proovitöö, Kristo, see ei klappinud. Kutsusin sinna väiksesse ruumi, kus kapion ja hakkasin harjutama nendega. See, see oli bassezzarei puskar ei olnud kuigi kerge partii löö Christoph Alton ja harjutan ja harjutan. Ühesõnaga lõpuks tähendab kapiuks lahti ja vajub sealt kapist välja. Üks mees, see oligi mehe faktist, kes pidi kõik sellele läbiga. Ja ma ostsin meie orkestri, inspektor, tead, see oli talle karistus. Käskkirja me ei pruugi teada. Raimond Kull, Oliver kunagi Estonia dirigent. Ja temaga oli üks niukene juhus. Agni ooperis oli üks väga tähtis koht, kus nimetatakse taldrikud. Need, mis niimoodi kokku lüüakse. Portekohtadega. No vot üks koht oli, kus seda taldrikulööki tuli ennem lugeda, ma ei tea, mitusada takti ennem, kui see koht tuleb. Jah. Tol korral Toimub kõige pianist Simon koht, kus orkestris mängib piano piano pianist siin lähedal siis ja äkki, et taldrikud lähevad kokku niimoodi, et Raymond Kull kukkus istukile puldis. Nii. Juhtusse ooperi mad hambad sai viimase vaatuse kus tol ajal Suzuki tähendab, see on see teenijanna on üksi laval ja nad nüüd peab lavale tulema. Ameerikast tagasi tulles tavale tulema. Mida teha, ma andsin Eeessorid. Märgi esiinspitsient karist ei märganud seda minu lampi, põlema läheb. Kand jutustama ma ei tea, mida omavahel unustasid, et tuleb laval tulla ja kõikide huvi ta on, et kui nad peavad seal tulema, siis Martin Taras peabki siin. Tuli lavale ma eksisin, esile hakkas kinnimine, aga ta jõudis veel nii-ütelda. Mis on, mis on ära rääkida, aga siiski katkes. Siis leppisime, telefon on ka dirigendipuldi ja selle No see on erilistest asjadest rääkida. Deemon läheb ja seal oli neid neli, deemonid olid otsa, kuusik daalias peikat ja ja ta alles oli see omapärane, temal oli ana deklaviir oli seal taga. Ja küll ta enne kui ta laulma hakkas, küll ta ikka ja ta oli see klaviris kinni kunagi pähe. Aveicat oli teistmoodi. Ta oli andekas luuletaja, ta laulis oma sõnadega, Kirill võib seda ütelda. Kunagi ta ei seisu jäänud. Ta ei vaadanud klaviiriga, temal pole tarvis seda, keegi ütleb talle ette, ütleb seal tema luule sedasama teksti, ega publik aru ei saanud, seal midagi. Kaks huvitatud, kaks baritoni, mõlemad teemalist seal tuli. Mul tuli meelde üks rikkur veto etenduses kus aarias Child aarlas altar ongi, laulis, jättis korraga vist 18 takti või isegi kaks. Vahe hüppas üle. Hüppas üle. Aga orkestrihüppaja üle. Mis teha? Mitte midagi, ma tasakesi näitasin orkestrile kinni. Number, ma ei mäleta, mis võis olla seal 327, number 327. Sobilikku muidugi midagi märganud. Aga meil oli niisugune niisugune juhus, inimesed toredaid momente, minule jäi meelde, kui ma tegin iseseisva esimese lavastuse pajadeeri. Ja Georg Ots pidi tegema ja see on omaette ja siis kalju karaskakas tegema. Ja kui Sepressega nagu leidsime, üpris leidis teda Kazinersele karask ja juhtide koosolekut, siis nendelt vaat niisugune asi, Kulno raide nüüd on, küll seal tahtis seda seal teha, seda aga, et, et me mõtlesime, kaljukarask võiks teha Kirill Raudsepp, nalja teed teinud draamanäitleja ja Tõnisson, hea küll, teeb seda koomilist osa seal Aramis vanasti vainutegijana tuugumaks näidata. Aga siis lõpuks siis sain aru ja kalju karast tegija hakkaski, tegi esietendust ja tegime, mina gaasime sõprisse, dirigent Paavo Järvi, kõik kolmekesi targad, nende hulgas, mina samuti. Kopüüri hommikul õhtul esietendus ses paja Lersena. Tähendab seal Dadadada ram-pam-pam pampa, eks ole üks salm, refrään, salm, refrään annud tee kaks salmi ja refrään. Ja kes ei ole laulja, kogemused puuduvad. Vaat kui Ants Aasma oli meil üks alane bariton, kes oli äärmiselt lihtsalt, kes kunagi eksinud, seal niidab musikaalne mees. Ja mis juhtus? Selge ja kõik on korras, karastada oksalmija refrään. Vallo Järvi, mina istun saali viimase ukse juures. Sisse harjunud sall ja läks kohe refrääni. Palun ei saa aru, karaskab seisu valule orkestri maha ja mina panen saalist välja. Sest ma mõtlesin ütelda puhta pees. Mis nüüd edasi saab. Aga Vallo Järvi näitab karaskile üks salm sõrmedega, teine salm ja refrään. Karask seisab rahulikult keset lava, noogutab peaga hakkab otsast peale. Publik andestas, mina tormasin puhvetis ja mõtlesin, et ei tea, mis nüüd, mis sellest supist välja tuleb, noh, lähen puhvetis siin, andke mustuseks kõva kollakat, et ma olen nii läbi, ma ei tea, mis tuleb elektrit tuliseks, palun tule tagasi. Kuule kohus on saalis. Publik andestab väga palju, andestab ja andestas talle. Aga nihukest vaat niukses eksitus ei tohi teha, aga no teatris juhtub mõndagi, eks ole. Kas sa mäletad seda juhust, kui rõhutas Paul Mägi? Meil oli osatäitja korraga keset vahetust tuleb lavale tuletada. Kuris, sest astuks lusti rahulikult lavale. Paul nägi, näed? Ah, väga hea, et te tulite. Ei, meil, vaadake sealt mingi sealt sellest läbi, meil seal torud on lõhkenud. Ja likvideeris selle olukorra niimoodi ära. Etendus läks üles ja ma mängisin seal ise, seda olenitasid selles etenduses kaasa. Noh, mitte kojameest Aitaljuskonna maja vaimsel skane, Endel Pärn tegi, Endel Pärnale olid siis eriperiood, oli siis Paul teemia asemel tegija, vot sellist juhtuski, seal on asi, see oli väga tore, imelik asi, kuidas likvideerib ja vot näitleja tähelepanek ja oskab, eks ole. Aga vot teine tähelepanek, ma räägin nüüd see juba draamateater mälestustesse, mis meile räägiti, kuidas Paul Pinna, kadunuke likvideeris olukorra ära, läheb seal Estonias etendus kõikunud salong tükk, kõik on smokingut, riietusest, laamid gaasial. Paul Pinna on lava kõrval, Jäki vaatab, kas tuleb lavale sinna seltskonda, ints vanad teater kassintsest teatris olid kassid, sest need hävitasid rotid ära, rotid läksid rekvisiit ja seal on need liimiga tehtud õunad ja nemad siis aga katsid, pidasid. Aga tema oli harjunud ärava vana teater, kas temale harjunud ära, kui lava oli valgustatud, etendus läks minuga, tema ei läinud sinna valguse sisse, teades ära, mis tal pähe tuli. Näitlejad astuvad eemale, kõik põgenevadki kassi, näe, publik näeb kassi. Kas läbi ka omad inimesed teeb nur rõhele Nurdeisele, need põgenevad eest ära ja pinna Paul Pinna vaatab nõu, mis asja ütelda ütelda küll on inimesed, võtke katsed, tooge ära. Keegi ei näe Paul pinnale Plavale, ütleb ints, kes lubas tulla siia kossu, kohtan. Julgelt reageeris, rääkis teksti Lauter, rääkistkümnel teater koolitunnis seda ja võttis kassi kaenlasse, antidele plaksu ja viis kassi lavalt ära ja näitas, et vaata, kuidas näitleja reageerib, et sedasama oleks võinud need näitlejad, kes laval olid, mõni võtnud ära, aga ette poolt nähtud. Apaudina reageeris nii nagu Paul Mägi nüüd selles operetis. Kazimir sõpris oli muuse käes kaheks samamoodi mees, mis mees, tema oli? Kirill Raudsepp teatada kauem varem kui mina. Aga minul on temaga väga suured kogemused, oi jummal hoidku, ta oli pikk mees, ta oli minust peajagu pikem, kõhna kõhna ja tal oli sõrmed, olid nagu ma käisin Ungaris Budapestis realisti muuseumis läbinisti löödud, hästi suured pikad jäljend, sõrmed, jäljend ja üpris seal oli ka. Ja ta armastas alati, kui me käisime kvartaga ringi reisides, tema armastas alati neid klavereid parandada, tal nagu noh, abi oli kohe. Oleks võinud ikka natuke nagu, aga ikka läks jälle keerasele Antoga syyte keras seal. Ja ta oli üldse see seal on väga tore inimene, muuseas oli temal sõnani lemmik sõnamuse äss, muuseas muuseas, see ja muuseas, see ja muuseas. Ja siis Meil oli ballett, meestel oli päri ja tema hakkas tekkima tonki hotet paletti. Ja nüüd, kes oleks tarvis hästi pikka koju kvaliteetsemalt Tombihotex ja, ja mina olin seal resinspektor, siis tegin ooperis assistendi tööd ja küsib, Valter. Mis mõttes, kas balleti see ei ole niuksed pikka kuju ei ole nõustatusega kõhna pikantse ülevainuli pikk poiss, aga ta niisugune turskevad ei saajaski kõhnemaks. Käin Aassalu balletikooli lõpetanud ja see nüüd tegeleb küll rahvatantsuga seal mujal, kus ta oli juba hästi pikk, kõhna aha. Ja mina ei tea ka, mis ei tulnud välja midagi. Tuleb uuesti, ütleb ei. Kas sa ei tea otsingule? Mina ütlen, teadun küll mind asemel sepis, muuseas, pianist, pianist ai, Valter, ma ütlesin, et aga mis, ega seal tantsida pole vaja, seal on lihtsalt kuju, ma tean, et panete talle Aben ette ja ja tal on suured pikatsurmedge kõiku. Ma proovin ja käis seal vist üks või kaks korda seal ja ütles, et ei, muuseas mulle ei meeldi. Ja ei jäänudki muud üle kui päri ja ütles, et nüüd soovid, nüüd tuli see tegema ja olingi, mina tegingi lõpus Don't juhatajat, kas sa mäletad valt kui Shippis ära surnud? Sa helistasid mulle, et ta maetaks hiiule ja keegi ei soovi keegi soovi viimaseid sõnu. Kas sa ei tule? Ja oligi niimoodi, Valter, et meie kahekesi ütlesime oma viimased sõnad, enne kui kirstu hauda lasti. See vat tulevad meeldesõnalised, tõsised momendika. Millest, millest oli, tema oli seal küll oli venet tänavakirikus, käis orelit mängimas ja siis hiiul oligi, ta. Maeti ja ei olegi ja siis me Kirilli olime viimased, kes seda saatsime ära, ta oli oma põrandale suur muusikainimene oli. Ta oli istunud kinni vangis ja ta oli ju Saksa sõjaväes, mobiliseeriti ta sõjaväed ära ja siis ta sai vabaks, siis ta läks vangilaagris, elanud küllalt kirjut elu kõike kokku. Aga temast on ilus mälestus on siiski jäänud. Ja koomiline või mitte. Nii, lõpuks veel, ta tuli minule koju, mul oli Lomonossov ühedoone, korter, seal sain seal pärast teatri garderoobis elamist. Ja hästi tore suur. Abikaasal on suur portselanist kohvikann. Pris vehkeskuda, seletas mina ei tea, mina olen harjunud vist tema kassale kätega vehklemisest saama. Ja siis ta lehtedes ja siis, kui ükskord käsi läks, nii et see kaheliitrine suur portselankann läks nagu seal laua peal, ta killud tagantjärele. Muuseas, father muuseas, palun vabandust, palun, Andrus, aga muuseas, ma toon uue kannu. Aga see muuseas Uuscan ei saanud, sest ei olnud seda kannu must teisi maju osta, ma tahan samasuguse osta tagasi. Oligi kõik. Ma tahaksin rääkida mõni sõna Georg Otsast. Ta oli tore kolleeg meile kõigile, rahvas armastas teda. Me saime väga hästi temaga läbi viimased kohtumised, siis tal oli juba silma opereeritud, ma käisin seal Kaarli puiestee tema juures, noh, see on aga tali tore inimene ja rääkides ühe väikse huumori, Georg Otsast ja neist Me olime paja teeri etendusega Pärnus. Pärast etendust on lepitud kokku, et lähme terve kollet Diviga. See väike koorikenemist meil oli kaasas väljasõidu puhul ja orkestri koosseis ja Pärnu rannas see annaks alumine osa, mis on natuke madalamal, kui see keskel, seal täitsa akende all, nagu öeldakse mere ääres. Sinna oli pandud meil hästi suur pikk laud. Me igaüks oma osavõtu maksu maksame pärast etendust, kõik tahtsid, süüa said igaüks Rae ja ja napsu võttis nii, kuidas kellelgil siis võimed ja, ja jõudu oli, tore pidu oli, ega keegi ei tahtnud ära minna ka pärast etendust hiljem läksime sinna ja kelnerid ütlevad, et nüüd lõpetame ära, aga no meil Endel Pärn ei võtnud üldse tol ajal napsu, aga tema teistel muudkui kallas kogu aeg. Talle meeldis ta lihtsalt asja naudingut, sellest. Aga selle terve trobikond seal Vello Viisi kaasas ja Georg muidugi meiega koos. Jah, Gerda murre oli abikaasaga isegi seal. No kõik, kes hakkasid ära minema ka meie väike seltskond jäi veel sinna, no istume veel, no natukene aega, kelner ütleb, ei saa, kolge, sõbrad, saage aru, ma saan väga hästi aru, ei saa jääda istuma. No miks ei saa jääda istuma? Teate, meil on kokal sünnipäev. Kokal on sünnipäev, et me, me peame koka. Milles küsimus, kell on 12 läbi sünnipäev, noh. Poisid, ütleb Georg Ots, lähme laulame, meil oli vana traditsioon, Estonias oli heleda tähti laulda, heleda saba vaikselt vilgud. Lauldi kõikidel, vot see oligi nagu meid yrill raudselt rääkisime, ühine pere, käisime, kes kokku, poisid, lähme. Kuule, balletis on sünnipäev, sellel raamatupidajal on sünnipäev orkestris. On kellelgi sünnipäev? Liine käisime mööda jälle juhuslikult kõik kokku, kõik oskasid laulda ja lauldi hääleliselt, lauldi seda nii ja Georg ütleb, et küsimus lähme, laulame kokale seal sünnipäeva puhul, nii, meid paras front olime, olime kuue-seitsmekesi, mis me olime seal. Kelnerid, jumal hoidku, tõesti tore. Nii, lähme sesse uksed lahti, käisid kahele poole, mul silm praegu pilt silmade. Nii ma ei tea, kas, kas ütles siis keegi mõni sõna ka sinna või ütelnud. Aga no niiviisi käis ja laulame heledat tähte ära siis elava üks kord elagu teine korda siis vanades taanlastel oli ka, nüüd on see kree vaat so põmm jalaga maha. See omalaikuse koka akene siin nuttis silmad, tähist oli õnnelik, kujutad ette, ja Georg Ots, kes oli nii rahva hulgas populaarne, tarned armastatud ja tule ja laulab oma teist Estonia poistega mulle heledat tähte, mõtle noh, talle nii rohkast. Kuulge, tulge istuge meie hulka ja ärge ära minge, loomulikult me just selle heatahtlik olime seal. Päike tõusis hommikul, me olime seal ja mis siis, Georg Ots tegi, Georg Ots, läks, see pliit oli siis juba jahtunud, läks seal pliidi peale, laulis blondide prion ette, võtan ma ette, laulis oma kõik seal oma repertuaari ära, vot seal Georg Ots, seda, mida publiku juba teada, et see tagasihoidlik tore Georg Ots võis olla ka tõesti möllu poiss. Kuna täna on Georg Otsa sünnipäev siis tagasi meenutades mul oli temaga ju, ta oli juba väga-väga haige. Aga ikkagi veel laulis. Ja mul oli viimane lindistamine kontsertsaalis. Kolaagrinium. Jaa, lõpetamegi siinjuures tänaseks oma meenutuste teed et neid jätkata järgmises teatrilugude saates 11. aprillil. Peale mõningast mõttehetke kitarrimuusika saatel kuuleme aga laulmas Georg Otsa. Arvele homme. Londoni lähedal ja on juba eelarvele. Kõlastanczewanjaaria Wolfgang Amadeus Mozarti ooperist Don Giovanni esimesest vaatusest jätkame ka Mozarti muusikaga ooperist Võluflööt siin laulmas papa geeno ja papa kena hiljem ka. Mõlemad aariad ja duett on pärit ooperi teisest vaatusest. Babakinana laulab tina jaksu. Ma. Saanud. Ah, konflikt 20. Melchiori Keppa. Lausa oo, Solstreenismispaarlikut. Pürka Mirliive Supus miskit lambdat võrdsee dokis. Sopinnisson liider. Niisiis serblanna Berliin, Ain. Remm. Nii. Sissi. Hetkel. Koolkonna. Uus. Georg Ots laulab ka tänase saate lõpuaaria, see on Renato aaria Zezette Verdi ooperi Maskiball. Viimasest vaatusest.