Pidustused avas Lätimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär Aleksander Triisulist tervitas kõiki külalisi ja kõneles Nõukogude Läti kordaminekutest 30 kolmeühisus Nõukogude rahvaste elatud ja töötatud aastate jooksul. Ja hetk pärast meie esimest otseülekannet kõneles NSV Liidu kultuuriminister seltsimees kortseva. Ta hindas kõrgelt seda väärtuslikku, mida Nõukogude Läti on andnud nõukogude rahvaste kultuuri ühisesse varasalve. Pärast Peterist Parissonitradid katsioonilist üldlaulupeo alguslaulu on kätte jõudnud suur päev laulule Loeti ette lekkima rahva kõiki pidustustest osavõtjate tervitus. Läkitus Nõukogude Liidu kommunistlikule parteile dema keskkomiteele, poliitbüroole, peasekretärile Leonid Iljitš Brežnev-ile üksmeelne usaldusavaldus Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee ja tema poliitbüroo tegevusele püsiva rahu ja meie rahva kommunismi ehitava rahva Rahupäevased tagamiseks. Ja nüüd peame taas ajaga sammu. Järgnevalt peab ühendatud segakoor esitama viimanud kannist. Laulu leniline dirigeerib juubelilaulupeo üks üldjuhte, Läti NSV teeneline kunstitegelane Ivan kokal. Ja nii nagu meil kodustelgi laulupidudele traditsiooniks ja see ju igal pool iga laulu järel jooksevad suurest lauljate hulgast väljakooride esindajad lilledega ulatuvad dirigendile. Seetõttu tekivadki laulude vahel hingetõmbepausid kuulajatele. Kuid ometi on need meeldivad, sest just nende kaudu tunnetame seda kontakti, mis on lauljatel oma juhtidega ja mis on koorijuhtidel ja kooridel kuulajatega. Teen mõisaparki sai sõidetud mööda kalmistust viimsele unele lättima suur laulik, Kirjanike revolutsionäär, jaanis Rainis Lätti proletariaadi laulik, nyyd kutsutakse teda võimsaks poeediks. Maksim Gorki. Ei või jääda Meie maal kõik lõplikult kord uueks saab. Laulis poeet 1905. aasta revolutsiooni päevil. Üks tema haaravamaid luuletusi on Tuglase merd meenutav, aetiusama murtud männid. Viisi loonud helilooja Emil Tarzin August Sang on tõlkinud. On luidetel tormi käes murdunud puuhiiglased sihvakad, männipuud, pilk kauguste poole, nad kõrgusid, seal ei hoidnud end varju, ei paindunud eal. Ja laevad said murdunud mändidest. Ja läbinat tõttasid lainetest taas vastutuult, uhkust ja trotsi täis. Ja jälle neil tormiga. Võitlus käis ööl vaenujõud määrates armuta. Me ikkagi leiame õnnemaa vaid möllata murda ei aita, kõik see meid päiksele vastu viib kauge tee. Meid päiksele vastu viib kauge tee jaanis Rainise murtud mändidest, laulis ühend segakoor, dirigeeris teeneline kunstitegelane haaralt meetmis. Ja nüüd tekib põgus pausi liiv enne naist kooride esinemist. Oma esimesele üldlaulupeole kogunesid lätlased 1873. aasta suvel sest neli aastat pärast eestlaste esimest üldlaulupidu, millest üksjagu innustust saadud oma ajaloolises arengus orjapõlve vaevades tõusnud rahvuslikus liikumises kuni viimases sündinud klassi võitluseni rikka ja vaese rõhu ja rõhutava vahel on meie kahe naaberrahva käsi üsna ühtmoodi käinud. Ja kui mõlema riigi kodanlikud valitsused konnaoja tülisid õhutasid tulu ei toonud see kummalegi rahvale. Tulu, tuli alles juuni ja juulipäevil 1940 mõlemale rahvale, kogu Baltikumi-le, Eestile, Lätile ja Leedule, kus täna iga pool oma nõukogude vabariigi aastapäeva tähistatakse. Ja ühise saatuse pärast Me maisel matkal läbi aastate, millest nüüd saanud ajalugu, on tänaselgi pidupäeval, mis meeliköitev mõttetegevus ühisniite otsida ja leida. Üks Riiast tulnud mees, papa Jannseni sõber from oli kindlasti ka Tartu laulupeol, et tagasi minnes sõna viia. Samal ajal on lätlased esimese üldlaulupeo tiirustajal David Siimsel Omar arvamata teene Eesti koolmeistrite koorijuhtide ettevalmistamisel, küll Valmieras ja hiljem Valgas kuni poolsada eestlast. Enne esimest meie üldlaulupidu. Ja täna keskpäeval läks Daugava kaldapealselt teele 20 tuhandeline laulupeoliste rongkäik, et astuda läbi Viesturs aiast, kus peeti lätlaste esimese üldlaulupeo võistulaulmine ehk laululahing. Nii nagu siis öeldi. Kolonnid silmi siduvad oma etnograafilistes rahvarõivastes. Meist hoopis rohkem on mindud stiliseeritud rahvarõivaste loomise teele. Kaunid on needki. Ja niiviisi nad läksid. Terve linn oli neid saatmas, see oli midagi niisamasugust kui laulupeo rongkäigud meilgi, ainult teekond oli lühem. Aga kui kohale jõuti, ei leitud veestoraeda enam ees. Peeter esimene istutatud tamm kasvas, tõsi küll, endistviisi edasi, aga Läti NSV ülemnõukogu presiidium oli vahepeal teatanud, et nüüdsest on ajalooline aed laulupidude park. Mis aga seal pargis toimus hetk tagasivaadet. Head kuulajad, Eesti raadiomikrofon on praegu kuulamas peab küll kõige pidulikumat hetke tänasel lättima juubelilaulupeol. Just prae kogute kuulajate aplausi ja laulus saartel lähenevad vanad Viesturs pargis sellele paigale kus 100 aastat tagasi toimus esimene Läti üldlaulupidu. Külaliskollekteerib. Praegu saabub Roose linnas selle lauluga. Bulgaaria mees skoor roodina. Teda tervitavad Läti laulukollektiiv Lipp Daile Juventus ja raadio ja televisioonikoor. Aplausi ja laulud, saartel kogunevad külalised ja läti laulukultuuri esindajad. Pargi südames see, kus valge lõuendi all on memoriaal. Siia jäädvustatakse sestpeale Läti laulukultuuri arengutee nende kuulsate meeste nimed, kelleta oleks olnud mõeldamatu läti koorilaulu areng läbi sajandi ja tema jõudmine tänasesse päeva, kus ta on saanud tuntuks üle kogu nõukogude maa, kus meie Baltikumi laulu pidustusi tuntakse ja hinnatakse kaugel ka väljaspool meie nõukogude kodumaa piire. Kohal on Lätimaa kommunistliku partei ja Lätimaa vabariigi valitsuse juhid. Kohal on üldlaulupeo peakomisjoni liikmed ja kooriliikide üldjuhid. Päike on tulnud pilvede tagant välja ja meenutaks meelena kodu kui sedasama hommikut kui meie laulupidude sünnilinnas Tartus. Orkestrimehed. Vanad Tähetorni rõdul kuulutasid juubelilaulupeo alanud ja praegu möödubki just meie haridustööliste naiskoor. Tervist, jõudu küll, on hea vahepeal rääkida ka oma keelt. Kuidas pidu on läinud, väga hästi. Meeleolu ülev ja suureks laulmiseks, täna alles läheb, väga ean. Vihm natuke segas, aga muidu vihmaga. Me oleme kodus harjunud, muidu ei olekski õiget laulupidu. Ja tervitusi Berlin jõudu tööle ja kohtume pärast peol. Tore on kindlasti. Seetõttu on jäänud veel mõni hetk, kuni valge kate eemaldatakse memoriaalid. Ja ma kasutan juhust, et küsida Läti üldlaulupidude juhtidelt mida tähendavad nendele. Silmapaistvamaid teetähiseid mittenud. On tulnud algus suurele laulule son Peetris paarissoni laulmiskirjutatud esimeseks Nõukogude Läti üldlaulupeoks. Sellisena on kujunenud Nõukogude Läti laulupidude hümniks twitteris. Parizon on samuti siis üks nendest silmapaistvatest Läti muusikakultuuriarendajatest. Tema tegevus ei piirdu ka mitte ainult kooriloominguga, vaid ta on kirjutanud kammermuusikat ja sümfoonilisi muusikat ja nende kõigi ajuks. Iga hetk kõlavad panpaarid ja orkestriviisid ja veestura pargis, mida nüüdsest peale nimetatakse. Laulupidude pargiks kuulutatakse avatuks memoriaalkompleks. Selle autoriks on Lenini preemia laureaat Bukowski ja Georg Baumanis. Lugupidamine teerajajatele, sest koos laulupidudega sündis meie rahvastele omavahelise suhtlemise uus viis külakõrtsi kiriku esise, tere head aega juttuda kalendrisaba ja ajalehe kõrvale oli astunud ühiskondlik suhtlemine läbi muusa kui ära ja mahaarvatud sarismi venestamisperiood. Kodanlike vabariikide fašistlik tuur on laul ilu ja rõõmu kõrval endas alati kandnud edumeelsust sisendanud ühiskondliku elutoonust. Eriti silmnähtav on see meie tänastel Nõukogude laulupidudel ja sellel ajal, kui teie, lugupeetud kuulaja, käsite põgusal mõttematkal endises vees Tura aias vahetasid siin lauluväljakul koorid ja praegu esineb ühendatud naiskoor juhatab Daumanud Kailis. Kuulda oli siis Mediina laul, õitse mu linapõld ja järgnevaks laul toominga aga enne traditsiooniliselt lilled ja ei hoopiski mitte ainult lilled vaid tammepärjad. Ja mitte ainult üks tammepärg, vaid õige mitu, mis saab siis veel peo lõpuks, kui juba praegu, esimesel päeval nii tuliselt oma dirigente tervitada. Järgnevalt esinevad üheskoos naiskoorid, meeskoorid ja puhkpilliorkestrid. Olgu öeldud, et puhkpillimuusika on viimastel aastatel eriti tugevasti Lätis arenenud. Praegugi te kuulete aplausi nii endale, kui nad välja sammuvad. Toimus tihe konkurss. Konkurss oli väga tugev ka kõikidele kooridele, sest nimetasin juba läti laululava ei suuda mahutada korraga kooriliigi puhul rohkem kui 10 12000 esinejat. Puhkpillimängijad on sellel üldlaulupeol 1400 ja just laulupeo künnisel loodi esimene professionaalne puhkpilliorkester nimetusega Riia. Praegu orkestrit kogunevadki kooride. Saamise ja andmise rõõm on vastastikune, nii nagu armastuski hiidlaulupeod on maailmas ainuomane vaid Nõukogude Baltikumi üle. See on haruldane, nii nagu Riia toomkiriku akustika, kus praegu kontserdid kaks korda päevas pileteid ei jätku, ikkagi aseaineks lohutuseks ostetakse kaasa mälestuseks heliplaat. Seal rõõmuks sünnitab nii nagu kild lihvimata merevaiku, mille torm Palanga rannaliivadele heitnud. See on kordumatu, nii nagu põlismetsa järv eestimaa süles, millest Mihkel Lüdig laulu teinud või rabasaar, mida hoiame drenaaž torud eest, et jääks kodumetsalinnule linnulauluta mets, väljasurnuna näit ja lauluta maal kolm punkti mõttepunktid. Kas oleks üldse mõeldav, et elaksime laulu? Nii ütleb täna tervituseks laulupeoealistele. Anna Sakse, Läti NSV rahvakirjanik ja orkestrid on lahkunud. Kohe ootame teadvustust meeskooride esinemiseks, juba see kõlabki laululaval ühendmeeskoor, helilooja Mediina isamaale. Kõigi kooriliikide esindajat, tammepärg, lilled, roosid kui palju roose, kui palju suuri ja väikeseid lilledeandjaid, kui palju südameid täis laulurõõmu. Läti punastest küttidest, kelle lahingukuulsuse revolutsioon truudust Lenin kõrgelt hinnanud ja kes 1918. aastal Moskva Kremli õues oma esimese laulupeo pidanud on kirjutatud, järgmine laul. Ka külas käib mõte vahel kodust rada pidi laulumiste lõppu kuulutab meil Soome lahte laskub päike siin mõisapargiga ka päike puude taha. Juubelilaulupeo esimese päeva õhtu on käes ja hetk tagasi süüdati siin. Tule. Lubage Meil meelevaldselt lõpetada see meie ülekanne niisuguse lauluga, nii nagu ta seda kodus olete harjunud kuulama. Ja me kohtume teiega taas homme hilisõhtul jälle kuulmiseni.