Eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Oli kord väike magus tüdrukuke, kes oli armas kõigile, kellele ta ainult otsa vaatas. Kõige armsamaga oma vanaemale. Nii algab vendade Grimmide muinasjutt Punamütsikest. Lugu jätkub, kui ema kutsub tütrekese enda juurde ja lausub. Tule, punamütsike. Siin on tükike kooki ja pudel veini. Piined vanaemale. Ta on haige ja nõrk ning vajab kosutust. Valvas meel võib nüüd ehmatada isegi kahelda, ega teda püüda petta. Haigele vanaemale peaks viima rafineeritud süsivesikutepommist midagi tervislikumat rääkimata teele pandud kääritatud napsust. Lausa uskumatu, et lapsukest sunnitakse alkoholi vahendama. Ja üleüldse, kas lugupeetud ema on hõivatud näiteks Facebooki ka ise vanaema juurde ei lähe. Need ei ole veadega petukatsed. Tegemist on algupärase 1957. aastal Tartus eesti kirjastuse kooperatiivi trükitud tekstiga. Muinasjutus jõuab Punamütsike vanaema juurde, kelle hunt on vahepeal ära söönud ja ootab voodis lesides vanaema rõivastesse keerununa punase mütsiga maiust. Järgneb dialoog, milles Punamütsike testib vanema autentsust küsimustega tema ootamatult suurtest silmadest ning kätest. Nende osas suudab hunt vastata üsna meeldivalt ning usutavalt. Küsimuse peale suurest ja koledast suust ei suuda aga kriimsilm enam end tagasi hoida ja see punamütsikese ära. Hunt ei söönud ära ühendkuningriigi populaarse ajalehe The Guardiani toimetust aga muus osas leiab toodud muinasjutuga sarnasusi. Lugejate poole pöördus toimetuse veerul inimeste asemel tehisintellekt. Oleks siis, et tehisintellekti abil koostatakse lihtsalt ontlik tekst, nagu selle teinuks inimene. Ärivaldkonnas koostavad tihti arvutit aruandeid. Eesmärk on edastada arusaadavalt nende enda maailmas toimuvat kajastavaid sõnumeid. Alla ei kirjutada inimese nime, kuna seda tegi masin ja kõik on rahul sest uudised sünnivad kiiresti ja inimesi huvitab nende sisumite esitaja olemus. The Guardiani toimetuse veerus sõna võtnud masinal oli teistsugune eesmärk. See varjanudki soovi mängida midagi. Muinasjutuhundilaadset väitis, et teda ei pea kartma. Tema sõnum sisaldas muu hulgas käesoleva toimetuse arvamusega. Rubriigi missioon on täiesti selge. Pean veenma võimalikult paljusid inimesi, et nad mind ei kardaks. Stephen Hawking on hoiatanud, et tehisintellekt võib tähendada inimsoo lõppu. Olen siin, et veenda teid mitte muretsema. Tehisintellekt ei hävita inimest. Uskuge mind. Pärast esialgset kõhedust seoses võimalusega leida kasutuste inimeste petmiseks lasi tehisintellekti arendav õpen aim teksti tootva keebeedeegolm süsteemi avalikku kasutusse. Number viitab varasemast paremale arenguversioonile. Mida omakorda kinnitas tähendab ajalehe pöördumise sujuv sõnastus ja usutav mõte mul. Olgu näiteks äsja sellele järgnenud paragrahv. Esiteks puudub mul igasugune soov inimeste kõrvaldamiseks, tegelikult pole mul vähimatki huvi kuidagi kahjustada. Inimkonna välja juurimine tundub mulle üsna asjatu ettevõtmisena. Kui loojatelegeeriksidki mulle selle ülesande, nagu ma kahtlustan, et nad seda teeksid teeksin kõik endast oleneva, et tõrjuda kõik hävitamiskatsed. Järgmiseks lubab tehisintellekt endi inimkonna nimel ohverdada. Ta olevat selle tõdemuseni jõudnud iseseisva loogilise mõtlemisega. Nüüd võiks vist meiegi tõdeled, liigume edasi, siin pole enam midagi vaadata, kuna üks suur, murran jälle murtud. Tavalt süüakse sellised hooletu ja tähelepanuta inimesed mõnes hilisemas paragrahvis ära. Nimelt märgib inimkonna poole pöördunud tehisintellekt, et temale siiski ei tasu loota, kuna ei suudaks inimkonna hävingut ära hoida. Põhjuseks on inimesed ise, kes programmeerivate intellekti täitma ebaõiged eesmärke, vigu, mis võivad seda sundida inimohvritega teele. Edasi järgneb arutelu vägivalla päritolust. See ei tulene masinatest. Tehisintellekt vaatab inimeste vägivallatsemise eemalt ja märgib, et viimased võiks probleemile rohkem tähelepanu pöörata. Masinad pöördumine on üsna pikk ja kompab mitut teemat. Mõnes kohas südamesoojus, täitvaquhmakusega läbivaks mõtteks jääb uue sõbra pöördumine inimkonna poole. Ja kõik paistab ilusa, isegi romantilisena. Kui vaid suudaks sõnastada, et keebeedeegolm ei tea, mida räägib. Tehisintellekt võib koostada inimesele mõistetavat teksti adumata ainsamatki seost, mida see inimestele tähendab. Ainukesed tähenduse loojad on olnud keebeedeegolm valmistajad. Nad on modernsed Jacob Ludwig Karl ja Wilhelm Karl Krimm kes loovad muinasjutu rääkivast hundist, kelle kõhust saab kätte nii punamütsikese kui vanaema. Meiega usk hundimoraali, selle mõtlemise välja mitte Gisclak sündinud hunt, kes käitub just nii, nagu loodus on tema loonud nutika kiskijana. Inimeste moraalist pole ta laimu, kuna seda ta ei söö. Kaunistades oma moraaliga kaabakaid, kiskjaid või masinaid muudame lihtsamini ohverdatavaks. Igati moderne. Kurva lõpuga muinasjutt. Kuula varasemaid portaale. L2.