Nonii taas oleme eetris, ei ole veel koroonasse jäänud, jätkame uudiste edastamist, meil on vist see probleem, Andrus ka, et tähendab praegusel ajal ju koroonasse jääda on tõeline luuseri tunne, sest et kui sa kevadel koroona said eriti, kui sul vedas ära, surid toona kätte, siis president ja peaminister mitte ei õnnitlenud, vaid tundsid Chloé suguvõsale silla räägitegi hukkuvustunud. Aga see oli siiski ära nüüd ütle, ma arvan, et see oli ikka päris alguses märtsis, et aprillis juba ei mainitud su nime, praegu öeldakse lihtsalt, et, et rahva oma kaitsekolle. Nojah, raadiomajas kedagi ei huvita tõesti suvi, kas see kolle on meil maalitud seinale, kas ta annab sooja. Aga praegu on, praegu on mingid uued asjad toimunud või tulnud, mida, nagu varem ei olnud märtsis-aprillis, et niisugust asja nagu koroonadetektiivi minu arust tegutsenud kevadel. Praegu on inimesed, kes ajavad jälgi, kes helistavad ja teatavad inimestele uurivad, kes kellegagi kohtunud ja ma hakkasin mõtlema, et kui kui mul näiteks avas oleks koroona, et kas ma suudaks nagu viimase paari tahame või ma ei tea, kui mitu aega tagasi tuleb, paneme kõik oma kohtumised. Kaks nädalat ma küll mul mul seal mälu on nagu haugil, et ma ei mäleta õieti, mis ma hommikulgi tegin. Andrus, sa räägid elust enesest, sest mul üks hommik juhtus nii, et mul oli kurk valus. Ja siis mind kattis pärast tuvastamist, et ma olen korport valud ning kattis higi, mida ma arvan kõigile. Ma arvasin, et mul on palavik lihtsalt hirmuhigi ja muuhulgas olles kurguvalu kannatanud ja olles kaetud higiga, mis osutus hirmu, mitte palavikku, siis ma hakkasingi mõtlema, et kui nüüd hakata meenutama, kellega ma olen kohtunud, kus kohas ma olen käinud, ma alati imetlen neid inimesi, näiteks detektiivsarjades, kui näiteks tuleb detektiivi küsib, et kust te olite näiteks neljapäeval kolm isegi kolm kuud tagasi kella viie aeg, no mis me räägime kolmest kuust, kus olid neljapäeval kusjuures seda küsida, mitte minu käes, kelle puhul enam-vähem teada, et mis ajama päeval magan ja mis ajal ma olen kodusel, küsitakse mingi teise autojuhi või mingi liikuva elukutse geni, selliseid, kus olid nelja õhtul kella kaheksast kella 10-ni. Ma ei suudaks vastata, Heino, Mart ega seal ei ole ka väga liikuva eluviisiga inimesi, seal ei ole mingeid siukseid Londoni klubihunt, et seal on selle väikese Mizzammeri küla inimesed, kelle rajad on sisse tallatud murusse, kes käivad igav vaeva täpselt ühte sama teed mööda kõigepealt piimaauto juurde, siis kohalikku pubisse siis postiljoni juurde ja ongi kõik ja kõik on teada, kes, kus ja seda ja see rahvast jääb järjest vähemaks Midsommerist, sest iga hooajaga tapetaks vähemalt mitukümmend ära sealt kokku, siis oli ju veel see asi, et siis kui noh, aeg-ajalt ikkagi püüad nagu paaniliselt aru saada, vähemalt mina püüan aru saada, kas mul on nohu või ei ole. Mõnikord mulle tundub, et mul on nohu, siis ma kaugele näpuga ennast püüan võtta, koroonaproovi iseseisvalt ei saa mitte jällegi elukogenud inimesena. Et ma varem nagu esinesin see noore sõbrannale, ma sain 50, nüüd ma võin elukogenud inimesena esineda, et oma pika elu jooksul. Ma olen kogenud korduvalt seda, et mul on nohu, köha, kurk on haige ja kõikide aastate jooksul mul iialgi ei ole tulnud pähe mõte, et mul on koroona. Et nõukogude ajal sõna teatudki, nagu seda kasutati, siis tsensor tõmbas selle maha, sest niisugune sõna ei olnud ette nähtud kasutada nõukogude ajakirjanduses. Toona mängija koroonamängu, jah, seal oli neli, seal oli nagu laud ja saia, neid nelja värvi keta. Teda kasutada selles, selles mõistes aga aga niisugust sõna nagu Covid 19, seda küll ei lubatud. Nõukogude Bowid laadi, teine sõna, jah. Nii et selles mõttes, et kui sul on kurk, kaige või nohu või köha, siis ütleme 99 koma 90 protsendi tõenäosusega salongi kurk, haige nohu ja köha. Et sa võta üks väike paratsetamool, joo meega teed pikuta ja, ja kui on vaja välja minna, siis pane soojad riidevõitu naljad natuke aega käia ka sellest ei ole midagi, sinu soovitused on väga asjakohased, aga ma lisaksin veel sellise nüansi juurde, et tutvusin taas kord, võtsin kätte ammendamatu teadmiste varasalve. Vanasti oli mul selleks raamat tervise ABC, aga selle andmed on nüüdseks mõnevõrra vananenud ja raamat ise on ka kapsaks loetud. Minu paljude haigushoogude käigus võtsin kätte Bill Praysoni raamat inimkeha. Ja uurisin seal, mida seal kirjutati kurguvalu kohta ja Andrus, see oli minule suur üllatus ja raadiokuulajatele ka sageli, kurk ongi hommikuti valus ja teate, miks, sellepärast et magades inimese keha organismi vedelikutase langeb ja kui inimese kehas on vähe vedelikku ehk siis vett siis muutubki, võibki juhtuda nii, et kurk muutub valusaks, nina hakkab kuidagi kipitama, selle vastu aitab ise hommikul ärgates näiteks jood klaasitäie vett ja nii ma tegingi ja kurguvalu kadus. Aga kui eelmine päev oli väga palju joonud, ma mõtlen, siis ei ole kurk haige, pea pealiigesevedelik koguneb peaajus. Ja kuidagi hoopis teistmoodi ei mõtlegi selle peale, et praegu on ikkagi terves maailmas on ju nii tohutu hulk jõude kes naudivad seda võimalust võidelda koroonaga, et noh, tähendab normaalsel ajal sa ei saa ju saata tänavatele sandarmite patrullide, nagu juhtub näiteks Lõuna-Euroopas ja suurlinnades, et sa ei saa panna täravaid kinni, ei saa määrata inimestele jalutamise kellaaegu, sa ei saa neil keerata käimast siin-seal kusagil. Praegu on see koroona andnud võimaluse inimestele ja võimudele näidata sellist musklit ja Eestis samamoodi. Et ma arvan näiteks, et Jüri Ratas ja kogu tema valitsus tunneks tohutult nagu ilmajäetuse tunnet, kui korra koroona kaoks, et siis oleks vaja uut haigust, millega võidelda, mina pakuks näiteks välja, miks mitte võidelda pohmakaga. Et näiteks kui kellelgi on pohmakas kohe karantiini välja selgitada, kellega ta kaks, kaks nädalat, Kohtunik, kas pohmakas on üle kandunud tema sõpra, kellega ta jõi ja ütlesid, et kui ta kellelegagi joonud, siis nendel, kellega ta jõi, peakski olema pohmakas on üsna loogiline. See kandub üle niimoodi, inimesed koos joovad siis pohmakas, kandub üle ja Toomakaga veel see huvitav asi, Ta nagu avaldub alles järgmisel päeval. Selles mõttes sa kannad pohmakat nagu end iseendalegi teadmata edasi. Ja ta levib lõbustusasutustes joomakohtades kahjuks selleks väga hea võimaluse võidelda alkoholimüügiga annaks võimaluse sulgeda riigipiire tähendab selles mõttes, et see on ju nagu söönjuna. Vabandage, kas pohmaka vältimiseks aitab see, kui juua maskiga või panna järgnema mask, et kuidas, kuidas sellega toimida, siis kui juua maskiga, siis kandub omaks saamad edasi teistele. Kui kõigil on maskid, koalitsioon joovad niimoodi, siis on muidugi maski sisse on vaja teha väike pilust, kõrs sisse mahub näiteks, et sa saad, nagu ma arvan, on praegu väga hea idee selles mõttes, et kui koroona lõplikult ära vajub siis on, ju siis on asi kohe ongi kohe järgmine võitlus, pohmaka, palju haigusi, millega saab võidelda, tegelikult ju nohuga võitlemine on pohmakat ikkagi kõigile ei esinenud. Moderna koroona, mis lastel nagu eriti esineb ka pohmakas lastel väga harva. Panin tähele, siis panin tähele, siis Mihhail Kõlvarti üritas oma seda võimuampluaad just nimelt laste peale laiendada. Sest hakati ju kool, ma saan aru, et Mihhail Kõlvarti võib olla isiklikult kooliajast ebameeldivaid mälestusi, ma täiesti, ma tean, et on olemas tohutu hulk inimesi, kes oma endisest koolimajast möödudes teevad kaare. Ei taha meenutada, kooliaastaid näevad siiamaani õudusunenägusid eksamitest ja isegi kutsutakse näiteks lapsevanematega koosolekule, nad ei julge minna, siis nad kardavad, et neljandas kontroll. Muidugi jah, et teisel mõiste on iga inimese isiklikud foobiad ja koolihirm koolis võib-olla ka siis ei ole mõtet hakata nagu kätte maksma tervele koolisüsteemi. Mihhail kõrvalt tahtis välja kiskuda nii-öelda laste tervetest ridades seda mingit koroona. Kas Narvale niidikest, Kõlvart tahtis lapsi aidata, et ta nii-öelda mäletab oma kooliaega, kui ta ainult unistused koolid kinni pandaks? Iga päev kuulas ilmateadet, et äkki on külmapühad, aga ei olnud külmapühi saledad soojenesid ja siis ta mõtles, et nüüd Tallinnas tänapäeva lastele appi, kui ta elas Tallinnas, siis seda külmapüha polekski aidanud, sest see külmapüha puudutavaid maha lapsi või nagu ikka, väga külmaks oled klient Tallinnas võib-olla oleks aidanud, aga, aga no ma ei tea ja mina olen külmapüha nautinud, kui ma elasin maal, seda on näha ka kohe, et haridus on lünklik. Et see oli alati nii suur rõõm, kui sa ärkasid külmal talvehommikul üles ja ema vaatasid väljas terve õieti ütlesid, aga 30 kraadi täna kooli minema ei pea, heitsid voodisse tagasi või näiteks eitudki, jõid teed ja lugesid raamatut. Väga tore jah, aga Kõlvarti see siiski ei õnnestunud seekord lapsi päästa ja noh, lapsed võib-olla tänapäeva lapsed on tublid ja armastavad koolis käia, võib-olla nad ei vajagi seda Kõlvarti päästmist ja eriti muidugi ei vaja seda lapsevanemad kes ei soovi seda, et lapsed kukutatakse koju siis nemad ise käivad tööl ja lapsed sellel istuvad, istuvad istuvas arvutis ja noh, mida, mida siis nagu nõutaksegi tegelikult, et inimesed, kõik lapsed peavad istuma ninapidi arvutis. Teine võimalus, mida, mida nad teevad, muidugi on käia linna peal, siis seda ei ole ära keelatud, et sa saad need koolitükid suhteliselt kiiresti ära tehtud. Ja arvuti, sa saad öelda, et arvuti on katki või ei ole internetti sisse mängima, sest erinevalt kevadest, kui tõesti kõik kaubanduskeskused ja kõrtsid ja kõrtsi laps ei lähe, aga poed, kohvikud, kinod, kõik need olid suletud, et lapsel tõesti kodunt kuhugi minna, sest praegu võimalusi on ju maa ja ilm ja tegeletakse eesmärki. Mingis mõttes oligi, et, et laps läheks näiteks külastaks vanalinna söögi jahutusi ja sööks ära kitsad lastepraed mis on jäänud seilata, kui sa mainisid sellist müstilist asja nagu lastele, vaat selle seda probleemi peaks hiljem eraldi menetlenud. Ma olen sel teemal mitu küsimust, aga ma arvan, et Kõlvartile parteikaaslased panid kiiresti aru pähe, et see taktika ta võib-olla kujutles endale seetõttu kohutavalt palju hääli, et ilmselt on kaotanud tunnetuse rahvaga. Talle seletati, et just nimelt lapsed hääletada. Ei. Küll aga saavad hääletada õpetajad ja lapsevanemad, kellele selline korraldus on absoluutselt vastukarva, aga nüüd ma tahaks küsida Andrus sinu käest toitlustuse teemadele võib-olla enne, kui läheks laste praadide muude selliste kummaliste asjade maailma. See on väga hea, et sa selle teema lauale palun. Meil on täna külas üks, üks minu teada üks, üks väheseid Eesti ansambleid, kus mille juhtfiguur on filosoof Roomet Jakobi ja seal ansambel kratiiv mootor ei saanud välja uue plaadi ja me kuulame täna seda kratiiv mootori uut albumit. Tanel. Laanmäe. Tere. Ja. Tohutu reeglite, meeletu. Jah, räägime lastepraest, et see on üks fenomen, mis mind on palju aastaid ja huvitav nimelt asi on selles, et toon näite. Näiteks vaatan kohviku seinal olevat toitude nimekirja. Seal on erinevad praed, menüü, menüü, menüü, prantslased, prantsuse, prantsuse kultuuri minimenüü, menüü, Vene keeles võrdleksime ihu niu ja spaise kaarte saksa keeles hallid. Ja et, et vaatad seda, ehmatasid mind tõesti, ma mõtlesin, et fašistid on tagasi, kuidas nemad rääkima hakkasid, andsid igaks juhuks au sulle, ma ütlesin, et on toitude nimekiri, eestlase kombel on seina peal. No ja ma vaatan neid toite ja sageli juhtub see, et, et noh, see lahedad toredad muidugimõista ka mul on veel see eripära, et mul on hästi selline lihtne maitse ja ma ei taha suuri toite, ma tahan selliseid paraja suuruse toiti minema, jõuan ära süüa. Ei, mitte kõrt, näiteks vaatad, et seal oli igast jumal teab, mis seal siis näiteks laste hästi armas laste toit, lihapallid, näiteks vigurkartulitega suurus, ma tean, et ma suudan selle ära süüa, see mulle meeldib ka ja nad ei müü mulle laste toita. Ma olen paar korda siin-seal üritanud küsinud, et kas ma saaksin, kui mul last kaasas ei ole, nad mulle ei müü seda, see peab olema laps alati nagu selliseid manu. Kuidas lapsed sageli jällegi neid lastetoite mõnikord muidugi sageli söövad viinerid ja sellised vahvad asjad meeldivad pihvide, nende friikartulid sageli neile Te võite vahetada siis Lasnamäe, teemegi siis materjalid, lapse prae, sina, Andrus, kas see nagu diskrimineeriv selles mõttes, et et kui sul on juba menüü näiteks toome näiteid, kui sul kohvikus päevapraad on tavaline meil, et kas siis on 43 päeva aeg, siis ma tavalisest menüüst süüa tellida, et ma peaksin sööma ilmtingimata päeva selliseid kohti? Ma olen kogenud küll, et selliseid söögikohti, kus sa lähed päevapraeajal ja tahaks tellida nagu põhimenüüdistusel öeldakse, et vabandage, praegu annab ainult päevapraad, et neid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Et nad ei viitsi nagu valmistada mingit teist asja. Rõõm küsida ja et miks päevapraed näevad välja sellised nagu väsinud künnimees sageli, et seal on mingisugune lihalatakas siukse kallerduva kastmes haledat kartulit, paar mingit peedimärk näitab sinu nagu seda sinu käikude taset seda teinud, et kui sa läheksid looblisse kohta, siis tahad võib-olla ka näiteks ta võib olla näiteks, kui sa lähed mehiga kohtuda, võib olla näiteks burger muide võib-olla Kosad hilja või midagi sellist. Ma ei suuda seda teist korda hääldada Sakkav kuuga, Kosad hilja hilja omark, kõige tavalisemaid toitu tänapäeva õitsema. Roosad lilled, mis seal on, ma ei tea, kus sa elada kuu peal Marfile, eestlased söövad, kohtad hiljem, aga mis asi see on, noh kui sa oled hilja, on, seal on poole vaadata, siis on hilja seal kõrval niimoodi sa sööd seda ja siis sa segad kuidagi kokku ja hilja ma iidilannad elementaarseid asju seletada, et küsimus on laud ja mis on tool tähendab seistud laua taga tooli peal ja sa kostad viljeteni, eestlane elab täna tänapäeva elavnenud ole jah, just nimelt. Aga sina saad jah, muidugi sousti-kartulit ja siis sinna peedisalatit juurde Olumis kogu toidupunaseks, kusjuures peedi vastu oleks midagi väga maitseb, aga sageli on selline imelik, selline kummaline. Kapsa jääb veel mingi nimetu, kusjuures mitte normaalne kapsas, mingi haiglane kapsas, mis näeb välja nagu oleksime nagu mingisugune nagu säästupirni sisu, et nad närida, neid ei ole võimalik, meil on selliseid nagu. Okei. Ma tuletaks meelde, et nõukogude ajal olid sihuksed Sakkolid, kaks salatit, tervis ja toome energiaid, kaks, mõlemad olid purgi sees, ma ei tea, mis seal vahet teiega oli tervis ja toome ja siis seal sa võisid ammutada niipalju kui saabusid, mis seal täpselt sees äädikas, äädika see siis mingisugune, vaat kurk oli ka, kui, kui, kui kui oleks elus kadunud onu Bella, kes töötas kontserdil tehase, siis ta kindlasti suudaks taastada selle me selle retsepti, millega valmistati tervisesalatit ja toome sadade tõenäoliselt sellise sodimisega järgi koduveini tegemisel, et kui sa pressid nagu koduveini või midagi teed, et siis jääb järgi mingisugune plöga ja siis sade ja siis pannakse nimetatakse salatiks. Aga menüüd libistasime tegelikult toituda jaanuarile, aga tegelikult ju jäi lahendamata laste küsimused, miks lastepraadi täiskasvanud inimesele, et jah, ma olen ka kuulnud selliseid, selliseid probleeme ma ise pole sellega kokku puutunud, näiteks mina olen harjunud tellima täiskasvanute, seda sellise kui osad hilja, aga, ja teine täiskasvanute toit on näiteks viin. Et sa kunagi ei ole lastelaste lastelastemenüüst, seda ei ole tavaliselt moderioniga täiskasvanute, mõni näiteks morss 100 grammi viina siis šnitsel munaga, noh, siuksed toidud, aga, aga sellised toidud nagu jah, nagu mida sa mainisid Karlssoni, lihapallide, rebase näiteks viinerid. Vaata kui head on need ja need on seitse päkkab otsas lapsik nimi ka otsast niimoodi nagu lahtidega, need on head ja noh, ma ei tea, miks need sulle ma ei tea, et lastele ma olen mõelnud, et kas ma peaksin, paneme selge nii nagu sellest kreisiraadio sketšist, kus mitte, vabandust, kitsa kinga skeitsis, kus Peeter Oja mängis last, et parema noh, olles ise selline suur paks mees, panema laste need riided selga minema. Kohvikusse palun üks laste praadia, klaas morssi, kas nad niukseid nad ei müüks, nad arvavad, et ma olen niisugune Mik tervituse tüüpi pervert, kes on tulnud selle mingit sõnumit esindama, kutsuksid mulle, politsei, mõistetaks sotsiaalmeediasuka, et miks on nii, et ma tahan, kusjuures ma mulle tõesti need, need lasterajad on vahel nii head. Ma tahaks neid kogu aeg ühes, kusjuures suure paradigma muutuse, laste praadide ja laste näiteks ka laste pitsaga ja lastetoitude osas tõi muide see karantiin aeg, kus tekkis võimalus toit nii-öelda pimesi koju tellida, pimesi koju tellida, et seal nad kurja kurja kurjavaimud ei saanud kontrollida. Tegelikult näiteks laste lastepasta tellib hoopis 55 aastane mees et mul süda laulis sees, kui ma nägin, et see kusjuures mõtlesin, et kas nad kurat tapavad ära meestega, kes tellivad 55 aastased mehed, kes tellivad lastepastat, nendega tegeleb hoopis politsei. Neid hüütakse, neid püütakse niimoodi, et keegi teeskled seda pitsakullerid, küsivad kas te soovite tõesti friikartulid, viinerid? Kui sa niimoodi korduvalt päevade kaupa tellid, friikartuleid, aste, praad, siis ei ole midagi, arreteeritakse midagi halba, aga ma arvan seal halba, kui sa tellid iga päev. No ma lihtsalt lapsendavad lapse rollis. Nii me teame neid 55 aastase mehi, kes last lapse rollis tellivad, tuli piineritega, tähendab, ega tähendab, ma ei kutsunud seda toidukulleritega mitte kedagi mitte kuhugi katsunud, aga lihtsalt ma tahtsin tellida seda, olles lapse rollis, tellida lastepastad ja need selleks läbi selleks, kui sa kohale ei lähe, kui sa tellid nii-öelda nagu arvutist või telefoni teel, nad ei suuda kontrollida, aga see on see karantiin. Soovitada muidugi mingeid kohti mis ma olen nagu välja selgitanud, kus on võimalik täiskasvanud inimesel lasta praadi tellida näiteks seesama vesivärava kohvik, kus käime, et seal on ka lastepraad olemas, viinerid ja friikartulid seal antakse. Antakse, sest seal on hästi lahked, proua, no aga minna, nad teavad seda, et, et ma ei jaksa, ma jaksan seda täismehe, portsjon, sina, sina jõuad ära süüa koera. Et mina jõua kana, tavaliselt võrreldakse lastepraad ja kõik on rõõmsad ja, ja siis teine koht siinsamas siis ma lasen veel sealt sellest liumäest paar korda alla, lähen rahulikult samas lähedal liiva laiali. Laval on püks poisike, kohvik, sõõrikukohvik mitte liivale tänaval, vaid seal kaupmehe ristis, seal saab osta näiteks sellist toitu nagu viinerid, friikartulite friikartulid vaid kartulisalati viinerit hoidsid. Sünnipäeva täitis aga väga tore ja sa saad ise ketšupit peale valada, nii palju kui tahad ka, ma lähen sinna kohe ja just nimelt kartulisalat riiulitega. Muidugi kartulisalat on väga hea, kartulisalat on ka vesivärava kohviku menüüs ja sinna saab ka viinereid juurde võtta ja ma ütlen veel täienduseks osadel kringlit mainib work vaideid vesivärava kohviku kartulisalatit siis kindlasti nende kõrvale, ma asetaks siin väga maitsva riisisalati väga maitsvat delikatessi, salati ja jumalik salatite kroon on muidugi rosolje. Kui sa vesi ei söönud nagu laste praadide lapsed tavaliselt rosoljet ei taha lapsetavadega kartulisalat. Rosolje see on juba noh, seonduvat täiskasvanud ja teine kõige parem kartulisalat on Otepääl Edgari pubis. Nojah, see on minu jaoks nagu tule totan oma toreda otepää. Ülima Ena kõrval ei tohi reisida. Otepääle pääseb läbisõidul kui seal 12 tundi ja siis sa tohid Asso ja siis ma tulin natukeseks seadus läbi maski siia. Ja mõtle, kas Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti vahel ei ole veel seda piir paika pandud, et seal nagu noh, Tallinnas on praegu nagu koroonakorda on palju suurem kui Lõuna-Eestis Tartus avati näiteks paarid, jälle seal elu läks, skeem oli Vana-Liivimaa onu Vana-Liivimaa jah, seal ei ole mingit seal, kaks Tartus oled proovinud päeva neid laste praadost Otepääl näiteks seal tuntakse sind ka, kuidas seal olukord Otepääl saan saada, sest et Otepääl kõik teavad, et ma olen küll kasvult suuraga meelelaadilt laps, et selles mõttes nad juba näevad, et jälle see väike Mart tuleb ja tahab lastepraadi ühes kõigil on hea meel, paid avab, antakse mulle morssi, laseb, tahaks ja öeldakse, et nüüd mine nüüd söö marti ilusti kõik ära. Aga iseenesest on see huvitav probleem, millele tõstatasid, et tõesti, sellel mingit niisugust loogilist seletust ei ole hetkel mingit toit on menüüs ka selle valmistamine ei nõua ju erilist vaeva ja sellel on ka oma hind. Lõppude lõpuks. Et ja kas selles lapsuiseb seller täiskasvanu, et seal on ju suhteliselt selline? No jah, et siis siis peaks hakkama seal, siis on muidugi lastel selline raha teenimise võimalused passide kõrtsides ja siis nii nagu vastupidi on lapsed paluvad täiskasvanute endale viinas seda õlut. Täiskasvanud paluvad ühel siuksel mudilased ostadele lastepraade ja siis annavad ühe euro laba vahel. Aga need maksavad ka palju, näiteks kaks 30, nad maksavad poole vähem kui suurte praed ja nad on, nad on lihtsama maitsega, meda on selgemad, on palju mõnusam, ei olegi midagi, mis maksma peaksin väga, sest seal on külmutatud friikartulid, mida sa nimetad hellitavalt vigur vigur, kartalitaks. Teinade ele vigur, kartulid, need on ikka täitsa tavaliselt needsamad ümmargused kartulid ei kasva selliste Siksakilistena ega puu, ma olen mõelnud küll, et kas ma tean, et sa oled mõelnud kasvavadki siuksed rombid, kolmnurgad maa all, aga ei, see ei ole nii ja, ja, ja ega see viiner ei maksa ka midagi, nii et või need, need kalapulgad ma ei taha, kalapulka said, aga see on ka laste praadida? Ei taha, see, siis on need rebase nakitseda. Noh, vot siis see mudilane jah, hulk pensionäre, keskealisi mehi varitseb siis kuskil pubi ümber ja siis mudilane toob õue neile lastepraade ja siis lastakse seal põõsal hea maitsta. Nii et jah, see võimalus on siuksed tublil lapsel, kes, nagu ütleme, suvel on ajalehepoisse, kes siis talvel tegutseb, kõrtsid ümbruses, toob sinusugustele. Ma, ma, ma ei taha kasutada sõna pervert, aga ütleme sihuke noh, jah, teatud kalduvustega keskealine mees, kes tahab siia lastepraad, siis neil need aitavad need vaat mudilased, väiksed Timurlased, nad, kes aitavad keskealisi mehi ja naisi ka kahtlemata selliseid naisi, kes tahavad lastepraade süüa ja tegelikult ongi see, et kõik tahaksid lastepraadi süüa, aga sageli on see, et ma olen proovinud. Ma küsin ettekandja käest mulle tundmatus kohas, et kas ma saaksin laste, praegu ma ei saa, et täiskasvanutele ei müüda, kõik selleks ongi vaja seda vahvat mudilast, kes oleks vahemeheks leinan, kreatiin hullemat reaktiivmootorit. Väikse kolinaga lõppes, lugu. Ei oota, millal see kolin lõpeb, et hakata rääkima, aga, aga võib-olla, kui ma nüüd räägin korina peale natuke, siis vabandage muusika, lõpu ära, matsin oma tühja jutuga. Et viimasel ajal ma olen Eesti ajakirjandusest nagu avastanud aeg-ajalt siukest uut žanri. Et seoses sellega, et perekond, helmed on teatanud, et nad ei ole Delfit, siis ma päris mitmeid lugusid olen lugenud, kui senised Delfi töötajad meenutavad, kuidas Martin Helme omal ajal delfis töötas et ja töötas seal koos siis praeguste selliste sotside liberaalide liidritega nagu, nagu vilja, vilja Kiisler võimalora Parise Jaak viivata võrdles ennast Mart Puki väga huvitavat lugu sellest, kuidas tema omal ajal Martin Helme tööle võttis ja kuidas nad siis seal jällegi koosnenud praeguste roosadega koos raadiosaadet tegid ja koos saunas käisid. Ja siis leedus koos Martin Helmega, Mart Puki, Martin Helme mõlemad alasti hüppasid leedu naiste juurde basseini mürts. Leedu naised, kes kõik siivselt rikoodes nõugatoliiklastele kohane, jooksid killudes laiali. Selliste mälestustega muidugi peab väga ettevaatlik olema, sest et mingil hetkel ei ole hea, kui leidub neid, kes mingeid asju mäletavad, et väga halvasti näiteks läks kõigi nende inimestega, kes olid omal ajal kostaalianiga koos Siberis asunud asumisel ja kagu Staliniga saunas käisid ja võib-olla halvasti kuskile jääauku hüppasid ja kõik need, kes olid Stalinit alasti näinud, et nad 30.-te aasta lõpus kasti maha, nii et Te ei ole, ei ole sugugi sugugi ohutu, kui praegu ma imestan nende inimeste julgust, kes, kes on võtnud kätte need meenutavad kõiki neid neid juhtimise Martin Helme nooruspõlvest, et seda võivad nad hiljem kibedasti kahetseda. Kui sa vaatad seda läbi sellise poliitilise prisma, eks ole, et, et tegu on nagu mälestustega tulevase suure juhi sellisest nii-öelda poisipõlve poisipõlvest võin öelda. Mis eelsest perioodist mina olen neid lugusid lugedes eriti seda Mart Puki lugu lugedes mõtlesin jällegi seda, et kui tüüp, Ta on tegelikult need memo arestid kes kes ma arvan, et kui Mart Helme, Martin helmelt küsis ja sellesama situatsiooni kohta, siis teame, näitab see hoopis teisiti. Ja see ongi nii, et igaüks mäletab seda, mida ta tahab mäletada, mis tal meeles on. Et kui tüütud on need memoristid, kes ujuvad ujuvad, et välja ja hakkavad sinust mälestusi kirjutama. Mul on paar korda selline juhtum, kus ma olen lugenud nii-öelda mälestusi nendest episoodis või sündmustest ja kohtadest, kus ma olen olnud osaline ja ma näen, et see on jumala vale jutt. Need asjad ei pea absoluutselt paika samu samu kogemusi. Asjad pole absoluutselt nii, aga memoristian kirjutanud pika-pika, hobuse ja särava aupaistes ja kõik, kes ei tunne situatsiooni, ei mäleta neid olusid. Issand kui huvitav killuke ajaloost on kirja pannud. Jah, aga ega sa ei pääse enam ka, et kui sa killukene juba kirja pandud, siis sa võid protesteerisid või mida iganes, aga eriti tänapäeval internetiajastul, kui see, kui see killuke on juba kord sinna internetti sattunud, siis ta jääbki sinna ringlema, jäägu guugeldada. Mart Juur, siis esimene asi, mis tuleb, ongi see killuke. See on tulevikuinimestel nagu see, millega seostub. Ehkki sellel tõekatet absoluutselt ei ole kuidagi nagu nii jah, selles, selles mõttes, ega need mälestused ongi väga huvitavad, et et näiteks Andrei Hvostovi on raamat, kus ta meenutab, kuidas ta lapsepõlves käis Tartus nägi, kuidas Riia mäel sõitis tramm ja seal ta väga selgelt meeles ja hiljem, kui ta täiskasvanuna sai teada, et Tartus kunagi tramm sõitnud, siis ta siiamaani nagu ei suuda aru saada, et kust selline mälestuste peaajju nagu saada võis, aga see mälestus on nagu noh, raud, need Tartus Riia mäel sõidab tramm. Mälestused tekivad, tekivad kese, on, see on minul mitte mingit huvi mälestis endale kirjutada ei olegi, omavahel loen, mida inimesed kirjutavad. Siis ma mõtlen küll, et ta ja, ja, ja, ja ei, ei ja seda rohkem oskad sa hinnata seda, et kui sa saad kätte mingi sellise mälestusteraamatu näiteks Erika Aulik või noh, neid ju mälestus on ju küll ja küll nagu sina tead muidugi suure huviga seda, aga võib-olla sa kõik vale, absoluutselt, täpselt nii ongi, et sa loed, mõtled, issand, kui huvitav killuke ajaloost on kirja pandud, on, ma arvan, et kui Eerik auliku omaaegsed sõbrannad või tuttavad oleksid meiega ja kui nende käest küsida nende sama situatsioonide vastanud rääkisid piss teise loo. Nende memoristide eripära on alati see, et see, kes meenutab on alati eriti särav, tark, silmapaistev, vaimukas, kaugelenägelik julge ei hakka ja seepärast on see, kellest need mälestustes kirjutab, seal on alati pisut saamatu, abitu, juhmivõitu, lollakas ja nõnda edasi ja eriti lisab sellistel näiteks puki näitel. Mart Puki väitel lisandub nendele mälestustele see aspekt, et kindlasti memo Arist ei unusta mainida, et võtsin noore Mart Helme Martin Helme tööle olles Delfi peatoimetaja. Praeguseks peavad kõik Mart praeguseks teavad kõike Mart Puki kui ühte. Mis koht see on, see? Ivari palliva valli baari püsikunded ja tundub isegi uskumatu see mõte, et see inimene kunagi tööl käinud, et keegi kunagi tööle võtnud midagi juhatanud, ammugi veel nii suurt monstrumit nagu Delfi, aga temal on see meeles. Kuigi ma ei ole kindel, kas ta oli Delfi peatoimetaja. Kas väga võimalik, et oli, ega, ega isegi seda ei tea, aga no samas muidugi fakt on see, et Martin Helme Helme seal töötas, mis, mis ta on kirjutanud ka see, kui ma nüüd ei mäleta, kas vilja Kiisleri koroona viskab. Ühesõnaga kõik tema endised kolleegid on seda siiski siiski nagu meenutan, et ju see vastab tõele, see vastab tõele täpselt samamoodi nagu ilmusid välja kõik John Lennoni ja Paul McCartney, kooliaegsed sõbrad-tuttavad ja üldse mitte nii väga tuttav ja üldse mitte nii väga sõbrad, kes hakkasid kohe hoogsalt mälestusi kirjutama. Mart. Mõlemast, muidugi Mart helmest on väga palju mälestusi kirjutatud, kuidas ta töötas Pioneeris eesti kommunistid ja, ja kus ta veel, kust ta veel? Et, et mida on hea näide, on näiteks Urmas Ott, muide, ma toon sulle sellise näite mulle tuttavast maailmas, et, et mida rohkem aastaid möödub Urmas Oti surmast. Seda rohkem ilmub Eestis välja neid inimesi, kes olid Urmas Oti parimad sõbrad kellele ott öösiti helistas, kes pidas pikki irgi telefonikõnesid kotil oli mingi mure või küsimus siis ta alati tingimata sellel inimesel Eestis inimene kuulast ära andis kaalukalt nõu, aitas teda nagu välja mõelda saadete sisu ja nõnda edasi ja nõnda edasi ja kindlasti alati meenutasin seda lugu, kuidas ott läks telemaja kohvikusse ja karjus, et palun pöörake juustu saiedel rool. Alati kuulan neid lugusid ja olen hakanud tähelepanu niitma selle tõdemusega, et ma olen ainuke Otepääle mehi ilmselt varsti ainuke eestlane, kes Urmas otti ei tundnud. Aga sellega sa saad ka käia ja seletada, miks see nii oli. Et miks, miks ei sots oli helistanud, et kas, milles probleem oli, miks ta vältis sind, mind, see oleks väga huvitav teada saada siukest inimest, sinust võiks lausa raamatu kirjutada mees, kes ei tundnud Urmas. Mina loomulikult prints oti väga hästi selle. Nojah, kui võib nii öelda, võib nii öelda ja ja miks mitte jah. Kas te olite väga lähedased ja me elasime samas majas, Meid eraldasid ainult mõnikümmend meetrit? Selles mõttes ma olin väga lähedal, ei pidanud midagi helistama, Me lihtsalt panime pea aknast välja ja vestlesime niimoodi. Ja loomulikult on väga palju sellist, mida ma tean, aga ma ei saa rääkida. Selliseid asju on ka, mind usaldati ikkagi, noh, see mõned lood on ju, mis on väga saladuseks jäänud ja Ma ei saa ka rääkida, kahjuks on nii, et jah see lisab mulle veidi salapärast, mida ma tahan öelda, et iga kus on orbiidil natuke kerkinud perekond Helme, sest et nüüd nad on saanud tuntust, kuulsust, nüüd ilmad kohe välja, et inimesed, kes neid omal ajal kas tundsid või ei tundnud Venegi kaugelt Venegi need lähedal ja kõik räägivad mälestusi. Ja pane tähele, mälestuste toon, võib ka muutuda. Et kui näiteks selve peaks tõusma ja noh, eriti kõrgel aujärjel ja tema võim muutuma selliseks kiirgavaks päevaks ja kõikehõlmav ja siis Mart Puki mälestuste toon, ta kirjutab nüüd uuesti agendade mälestuse, toon omandab lugupidavuse sügavuse kaalukuse ja noh, ütleme et juba noorena Mart Helme või Martin Helme ütles väga targasti, tuleks uurida seda rahapesu, mida Jürgen, Ligi ja, ja ühesõnaga noh, kõik need asjad leiavad oma koha jällegi mardi mälestustes ja siis on tal hea valli baaris teiste inimestega rääkida, kes samuti tundsid väga hästi nii Mart Helmet, Martin Helmelt, tulge, Urmas Oti jah, siin on muidugi jah variante palju, et see, mis mina nagu algul välja käisin, et see selliste mälestuste jagamine ja üldse mäletamine või elu maksta inimestele. Tõenäoliselt siiski konkreetsete persoonide puhul ei juhtu ja muidugi ja, ja pigem pigem ta jääb jah, selliseks hetkeliseks mälestuseks, et teistes on hästi palju poliitikuid olnud ja mingi hetk kroonika intervjueerib neid ja nad käivad isegi mõnes telesaates, aga siis mööduvad mõned aastad ja ja neid nagu ei valetad tänava, tekivad mingid uued poliitikud ja ja noh, eks ma ei tea, ma ei tea, kuidas Helmedega läheb, aga, aga võib ka vabalt ju nii minna, et praegu on nad kuidagi päevakorras, praegu meenutatakse neid aga. Ei noh, see ongi elu loomulik, mäletame ju mõned poliitikud, näiteks Savisaar, kes pakub alati huvi valetüvega, mäletad aastaid ja neist polegi väga palju aastaid möödas, kui olid väga kõrgel aujärjel näiteks Rein Lang? Urmas Paet, noh, nemad on isegi siiamaani veel, aga on mingeid inimesi, kelle nimesid me ei suuda meenutada, ei suutnud meenutada näiteks. Andrus Ansip mitte üldse mitte, pole põhjust meenutada, omal ajal oli ta nii-öelda nagu noh, kõige kõige kõige kõrgemal, praeguseks tuleb ta harrameliku tuleval mälestus, tore või kunagine teine, Reformierakonna üks juht oli Toomas Savi, kes selle osaga riigikogu esimees tükk aega? Jah, ja kellest ka kõigi poliitikute saatus, et on, see on nagu pesumasinatsükkel, et hakkab tööle, siis kogub tuure, siis muutus faasis on kuivatusvahelise, siis pannakse masinasse puuet, pesuhilbud siseneb uued uued asjad. Jah, välja arvatud mõned riietusesemed nagu väike must kleit. Ja mõni mõni poliitik, mis ka kuidagi alati kuidagi kunagi meelest kannel, tegelasi, kellest saab legend, kelle päris ta näiteks nagu Lennart Meri, kelle päris isikut enam nagu õieti keegi ei mäletagi kellestki, keda ka kõik on tundnud, muide kahjuks nende inimeste reast Urmas ottki sina sina ei tundnud, ei olnud Mart pingsalt ajad olla nii kuidagi, noh, nii edev ja nüüd see ei ole võimalik, urma sõitjaid. Liiale mine. Andronidega alles tähistati Arvo Pärdi 80 viiendat sünnipäevasõidule kõrve sotsiaalmeedia oli täis inimeste fotosid, kus on koos Arvo Pärdi hallil. Mul pole mitte ühtegi pilti, arva pildiga Arvo Pärdiga ja ma ei tunne karvamärki. Kuule, no see on ebausutav juba. Urmas Oti Lennart Merit. Vaata, kui sa oled Arvo Pärdi, kui seal on võimalik tutvuda külla teese ära küll, aga ma võin sulle öelda, et ma olen Arvo Pärti edestanud. Õhtulehe poolt koostatud eesti Šexigmate kiilaspeade tabelis. Mina saavutasin esimese koha, Arvo Pärt oli kaheksa sõja, olen, need asjad kõnelevad ise, mina olen ka teda edestanud, et ükskord ta kõndis tänaval ja ma läheks endast mööda. Ja ta hingeldus, kellega järgi ei jõudnud mulle, ma oleksin väga kiiresti kaugele selja taha, palun väga, aga see seal puudutasid sõna legend ja sellest me räägime ka, aga võib-olla kuulame ühe asja veel ja lõpetuseks üldisele seostubki päeva praadide laste praadida, aga et selles uues restoranis, mis asub, avati Tammsaare pargis, seal on, on olemas pitseerija ja on olemas restorani. Restoranis on selline toit nagu mille nimi on Arvo part. Son pardipraad, selle nimi on Arvo park. Et meil on ülejäänud toitudele pandud ooperit, heliloojate nimed või niuksed ooperit ja siis pardipraenimi on Arvo Pärt. Mart sinud, võime kunagi Arvo parti sööma. Kas Aivar Mäe-nimelist toitu ei ole? Ei ole, ei ole, mis ei peaks olema hunnik jää. Arha Karmo part on küll parti kunagi, aga praegu kuulame törtsu kratiiv mootoritele. On ka sobiv hetk anda mõned mõned teadaanded ja kõigepealt Andrus muidugi tänusõnad ja nii tore oli täna jälle tööle tulla tootes väike kotike, kus oli pardimäe lokaali väiksed purgid olid sees hea ja paremaga Hamburgis oli teatri, teises oli paremat ja, ja see on väga armas, et selline. Vot see on näide sellest, et selliseid väiketootjad kes võib-olla ei ole kõige rikkamad, et aga neil on süda õiges kohas on ja nad teavad, et nad ise on puudust tundnud, nad oskavad aidata neid, kes puudust tunnevad, aga sellised suured, et riik, miljonär, firmad, miljardär firma, ma olin nimetamegi, aga nad valmistavad alkohoolseid jooke, maiustusi noh, igast muud toitu, eks olevat, Endel nagu nahkhiired on, nii enda poole. Ei, ma ei ütle midagi, ma arvan, Andruselt, suurtel firmadel on südamed õigel kohal, aga nende käsuahel on liiga pikk ja ma arvan, et firma ülemus on ammu juba saatnud välja ja et rahva omakaitse alustas oma 20 viiendat hooaega, palun saata neile seda teiste, selles üldse ei kahtle ülemuste süda õiges kohas, aga vaata seal allpool väiksed chinovnikuid, kes lihtsalt söövad-joovad ära ja ja teine asi, mida ma tahan kuulajatele südamele panna, et kui te tahate tulla ja kindlasti te tahate. Ja otse loomulikult tuletage neljapäeva õhtul kell Viliis tulete Viru keskusele raamatusse tipa-tapa kolmandale korrusele, seal näitate sellist toredust, kus avatakse pidulikult, et meie ajalooline koguteos, omakaitse 25 esitletakse igaüks avab ise oktavi, avab elumaja ja on selline, see on küll kordustrükk, aga see on ilmunud 20 aastat tagasi, nii et peale on kasvanud uus põlvkond ja need, kes vanast põlvkonnast need on ära unustanud. Kahtlemata kõik. Rauno olime unustanud, oleme lühendaksime jagamisel üritusel oma lugemismuljeid ka ja pean ütlema, et olin väga meeldivalt üllatunud ja sellega suur väärtus on see, et kes tahavad sinna võtta näiteks autogramme, meie mõlema käest saavad seda seal rahulikult teha, sest muidu on tohutu vaev otsida hinna. Kõigepealt aga Andrust tagaotsija mind Rosi kahe rosinaotsimine suure saia, sest seal me oleme kenasti koos täpselt ilusti need, mis teevad selle raamatu väga väärtuslikuks, kingituseks. Kui sealt nüüd raamatust natuke lähemalt rääkida, siis seal on noh, selliseid väga hämmastavaid tegelasi nagu elu, kapten, kes on väga huvitav, kelleni, õigemini Ivo vaip, nagu ma teada sain, ma olin selle ära unustanud, aga jah, on selline elupõline ja teine elupõline teletöötaja onu komm kes tegi lastesaateid, onu kombel oli abiline moorial muulane Murria jah, et see on, kuidas on 20 aastat tagasi kirjutatud, siis ta on hästi ebakorrektne ja, ja, ja noh, ma ei teagi, kas meil nüüd kohtuasja tuleb, aga kuna ta on juba korra avaldatud, see on vana asi ja need asjad on aegunud. Et ei ole mõtet meil kohtusse kaevata nende asjade pärast, mida te sealt loete ja mis teile võib-olla tekitab küsimusi? Ei tekita küsimusi, muidugi, et ma ütlen niimoodi, et see, millele sa praegu viitad, kihike nüüd uuem kihikeseni õhuke peale, et me kõik teame väga hästi, et milliseid sõnu on sobiv öelda, milliseid sõnu mitte, milliseid mõtteid on sobiv mõelda, milliseid, mitte selle kivikesel kõik teavad väga hästi, mida mingi sõna tähendab midagi, ehk siis seda on sobiv kasutada. No seda küll jah, aga vot sellel sellel raamatul seda kihti peal ei ole jah, et ta on selline nagu kuidas nüüd öelda ilma nahkandeta raamat ja pealegi me kirjutasime sinna ka suurepärased eessõnad, mis avavad Ühest küljest tekstide loomuste, teisest küljest annavad ka väga põhjaliku ülevaate, meie pilt aga kahaneb ja nii, et noh, seal on mitu ühes põhimõtteliselt selles mõttes, et mina olen selle raamatuga ääretult rahul ja, ja mul on niivõrd hea meel, et niivõrd selline tore raamat on, mida on niivõrd tore fännidele kinkida. Absoluutselt päriselt noh, selles mõttes ei, ei no selles mõttes, et see on kingitus kütta lootus, elased õigustatud ootus muidugi tuleb selle reklaami peale. Ja mul on väga kahju muidugi nendest inimestest, kes kuulavad meid kordusesse, ei saagi teada, et neljapäev selline tore asi toimus. Nojah, et see on see alati, et noh, mingis mõttes on tore kordust kuulata ka teistpidi. Tänapäeva maailm on nii kiire, business käib nii kiiresti, et, et kui sa ei ole õigel päeval raadio juures, siis sa võid hiljaks jääda. Saade ei ole nii nagu ütleme, David Vseviovi müstiline Venemaa, kus tõesti ei ole vahet kuulata Stalini vaimsest tervisest, sest tal on ammu surnud ja see, kas sa kuuled täna või homme või nädala pärast seda vaimset tervist, et see otseselt ei muuda Stalini puhul enam midagi, aga meie saates tuleb, on tihtipeale selliseid väikseid näpunäiteid. Ja, aga noh, ma arvan, sisenen, rubriik elav ajalugu, et inimene kuulas, sai teada, et neljapäeval kell viis Rahva raamatus oli kogunemine ja saab selle oma päevikusse kirja panna. Hiljem saab ta mälestus sellest käis seal ja kui põnev oli ja kuidas ja noh, on sinu ja minu parim sõber ja kuidas me helistame üksteisele õhtuti ja kuidas me üldse teeme kõike koos ja see on kõikide kohalviibijate privileeg, sa mainisid sõna legend, jah. Ma tahtsin legendist rääkida. Vot on mõned sõnad, mis mind aktiveerivad nagu näiteks tänase kasutasid päästikule sõna lastepraad, läksin, läksin, põle, legendaarne lastepraad, ma ütleksin. Siin kaks korda ja teine sõna on legend, mille peale ma alati rõhutan väga erksaks ja mõtlen, et miks on niimoodi, et näiteks ma toon näite, ma räägime konkreetselt, näiteks räägi Neymar lingist, kes oli aastaid tagasi, me mäletame teda aasta tema mäletame tema telekarjääri hästi, selliseid inimesi on veel, aga räägime Ivar lingist, lihtne kõigile tuttav näide. Rasedaid aktuaalses kaameras absoluutselt mitte kedagi huvitavaid uudislugusid kord Venemaalt, kord Eestist, oli üks paljudest reporteritest. Ta jäi igas mõttes kõikide teiste Eesti teletöötajate varju. Möödusid aastad, paljud teletöötajad varisesid manalasse, Heimar Lenk seevastu elab rõõmsalt. On terve, kena, igati vahva vanairaani saada. Ilmuvate välja tiitliga telelegend ja täpselt samuti ma näen, ilmuvad välja ilmud välja kõik need, kellel on lihtsalt olnud õnne, kaua elada ja püsida vähem jalgadel, kes kunagi töötasid televisioonis, tegid seal mingit suvalist saadet, umbes sellest, miks nokka ei kleepu paberi külge mis oli peetripäeval kell kolm ja mida mitte keegi peale voodihaiget ei vaadanud ja voodihaiget vaatasin küll selle tõttu telekatele võimalik kinni panna, sest pulte ei olnud telekat sulgeda kõik. Ja kõik need isikud on praegu korraga telelegendid mitte ainult perele, geenid raadiolegendile üldse, tähendab, kõik, mis kunagi on tehtud kuskil kuuekümnendatel Eesti raadiot tootis kirjeldamatut jura, päevad otsa, tegelikult seal olid mõned head saated, olid ka nagu meelejahutaja minema turniiri, vaid soovid, soovid, soovid, soovid, aga tegelikult ju toodet hästi palju, väga veidraid uudiseid, intervjuusid, turistide lüpsetega ja midagi muud, aga kõik see on tänaseks päevaks muidugi omandanud legendi staatuse ja sellest räägitakse legendaarses raadiumas legendaarses telemajas tuldi ja tehti huvitavaid saateid ja, ja töötasid ainult legendid. Töötlesidki. Nojah, nii et noh, selles mõttes, et meil on lootust piisavalt kaua elada, siis raadiolegendi nas kummitama tegelikult legend on mõiste geograafias ja minu arust igal matkakaardil on väike legend, mis seletab leppemärkide tähendust, jah, nüüd ma küll läksin veidi võõrale alale, geograafiast ma tean sama palju kui mäger kosmosest, aga, aga midagi mul on nagu koolist meeles mingi legend. Legend on näiteks automarsruutidel ja orienteerijatel ja hea vene keele ja see on see, mille järgi minnakse, legend, legend, selline legendi. Heimar Lenk olla ka, seletab ära mõned leppemärgid, nii, kas me oleme jõud või me ei ole veel jõudnud veel eetri täisaeg ja vaat see ongi hakkangi telelegendi, seda hiljem meenutatakse, et kui paar minutit ei rääkida, siis seda juttugi nagu varruka. Ma mäletan seda, et, et kui oli telelegend Nende kogunemine, kas see oli, mis saade see oli, kus kus tuli Raul Rebane rääkis, et tal oli kas tema või mõni teine telekolleeg, kes pidi tegema ülekannet kuskilt olümpiamängudelt, kus oli udu ja ei saanud hüpped toimuda või midagi sellist. Ja udu oli spordiväljakul viis tundi ja kõik see aeg telekas näitasid seda udust muide valdi seemned või mis kuradi kohtrealisteriga rääkida viis tundi, need reporterid rääkisid, selle probleem oli ka selles, et kogu aeg ehk udu hajub, nii et seepärast ei saanud ka nagu ülekannet kinni panna. Tegelikult seal inimeste petmine, sest inimesed oleks võinud öelda. Pange telekas kinni ja minge, tehke muid asju, aga neid nagu hoiti kogu aeg sihukse kavala ja libeda jutuga teleka juures, et inimesed ootasid ja ootasid ribana rääkisin, huvitavad ei raatsinud ära minna ka tegelikult mingit tolku ei olnud. Pidime veel see rääk, aja täid, rääkimise motiiv on see, et kui on mingisugune korporatiivne üritus, näiteks firmapidu või näiteks näiteks parimate Telelegendide või muu elulegendide tunnustamine või näiteks parimate memoristide tunnustamine, kui juhtub selles pidulikus kaalal juhtub mingisugune tehniline apsakas, näiteks ütleme, lint ei lähe käima või ansambel ei saa kohe mängima hakata, siis tormad ürituse korraldajaga tormab seda üritust modereerib konfereerivad tavaliselt näitleja juurde ja räägite karjatada äreval sosinal. Räägi midagi. Jah. Aga Martma õnnitlesid tõeline raadiolegend, sa rääkisidki aja täis, aitäh sulle, võta jaoks oli sõber. Onu Rooma. Mida need nii-öelda Mõtle. Ja teine mees ta on ja. Ja läbi kaadria.