Tere päevast, head raadiokuulajad pühapäeva pärast, Nolan lõbustab teid lisaks teistele toredatele saadetele ja igasuguelule-olule ka üks saade nimega röster, mina olen selle saatejuht Brent pere ja järgneva pisut vähem kui tunni aja jooksul saame jälle põgusamalt tuttavaks ühe eestingul tuuri inimesega ja lahkame tema elu-olu siis lapsepõlvest kuni tänase päevani välja ja lisaks ka röstimine siis välja tema muusikamaitse. Kui seda nii võib öelda, ehk siis saame näiteks teada, mida see inimene üldse näiteks kuulata Ta ei tahaks, mis on tema selline lugu, mis võib-olla meenutab natukene lapsepõlve ja eksin, nipet-näpet leiame veel ja lisaks ka mängime pisut ühte toredat mängukest, nii et igavust vist ei peaks tundma siin saates küll. Nüüd aga on aeg tutvustada Eesti ühte, ütleme siis viimase aja lausa viljakamaid heliloojaid. Meil on siin külas mees nimega Sander Mölder. Tere päevast. Tere päevast. On mul õigus, et mingisuguseid piire sa endale ei saa ja ütleme, tuleb mis tuleb klassika Spopini välja? No nojah, mingis mõttes, aga piirid ilmselt tekivad ise mingil hetkel, sellepärast et kõige jaoks ikkagi ei ole lõpuks aega või lihtsalt ei ole võimalik ennast kõikide asjadega kurssi viia, kõigesse nagu lõpuni süveneda ja oma aega lõpuni panna igale poole. Aga sinu puhul ilmselt siis soov oleks, et ikkagi jõuaks kõike teha ja oleks elu võimalikult mitmekesine. Ma arvan küll, jah, selles mõttes, et siis ei hakka igav. Et seda ma olen nagu üritanud niimoodi ajada, et, et siis kui hakkab kuskil ma hakkan ennast väga mugavalt tundma, siis ma keeran sellele selja tavaliselt. No kui me nüüd lähme sinna lapsepõlvehõlma siis otsimas, et midagi üles siis, mis esimene mälestus sul muusikaga on, oli seal mingi pill või mingisugune teatud palav laul, kui ma läksin Saaremaa poistekoori skoori sisseastumiskatsetele, siis ma laulsin ühte laulu, et mul on kuskil kuklas on selle laulusõnad meeles, aga ma ei suuda absoluutselt menetlus meenutada, aga see oli, see oli, see oli mingi sihuke üsna kohutav elamus ikkagi lõpuks kes, et said sisse ka sain, sain sisse siis nii kohutav. Nojah, selles mõttes, et alguses oli hullem, kui see kooris laulmine pärast kas ütleme nii, et vedas, et jäid ikkagi muusikasse. Ja ei, ma just mõtlesin, selles mõttes on huvitav, et koori laulma võetakse niimoodi, et sa pead kõigepealt soolo laulma üksi, mingisuguse publiku ees midagi, et minu arust oleks palju loogilisem niimoodi, et sa lähed koorilaulu sisseastumiskatsetele niimoodi, et sa oled osa koorist kohe, siis vaadatakse, et kas sa sobitsemine koori või mitte. Täitsa tõsi, aga kuidas siis oli noorena, et kas vanemad hakkasid kohe suruma sind kuhugi täpselt sinnasamma koori või see oli selline enda kuidagi väiksepõlve unistus või soov? Koor vist tuli vanemate poolt, ma nagu mäletaks, et et Andrei tõttu seal Kassai, kas sa ei viitsiks või ei tahaks, et laulad meil siin kogu aeg umbes või midagi siukest. Aga siis pärast kõik muud edasised ettevõtmised tulid nagu enda initsiatiivil enamik muusikakooli astumine. Millal sa sinna muusikakooli astusid? Põhimõtteliselt, kohe järgmisel aastal, see oli vist kui ma olin seitsmene vä, või midagi siukest või kuueni ja seal sa hakkasid siis õppima tšellot ja, ja samal ajal enam-vähem, kui tšellot õppisid, siis tagusid trumme ka, kuidas paelil toimib. Esialgu ma veel trumme ei mänginud ja trumme ma ei oska siiamaani mängida, aga aga, aga see oli siis, kui ma olin vist seitsmendas ja kaheksandas klassis, kui tuli võib-olla, võib-olla jah, minul väljendusse, puberteediikka saabumine, trummimängus, et oli vaja kuidagi ennast välja elada siis sellises klassikalises rokkbändis, mille kavas olid need Zeppelin ja deep ja ja veel mõned sellised väga klassikalise rokibändid seal, siis ma hakkasin trumme mängima. Ütleks, et selline päris leebe teismeiga siis, et ei olnud selline raju. Siuke malbe trummimängus väljendus trummimäng või trummimängu juurde tuli üsna ruttu ka elektroonilise muusika, mingi niisugune väike huvi, sest siis oli just nagu pead tahtma. Ta lõpus võib-olla et või kuidagi oli nagu kätte, kuna koduarvutid olid niimoodi kättesaadavamad kui kunagi varem, siis siis oli ka nagu nagu sõprade seas populaarsemaks muutumas, et keegi mingisuguseid programme kasutab muusika tegemiseks ja siis ma arvan, et seal võib-olla tuli esimese hooga seda väljaelamist rohkem, et need TPM-id olid üsna kõrged. Esialgu seal tegin ikkagi trummi ja bassi päris palju ja ja mingisugust veidrat käberi moodi asja. Aga ütleme, kui sa seda tšellod seal õppisid, käisid muusikakoolis, siis kooliajal olid seal ka rohkem selline paipoiss ikkagi tubli õpilane või? No eks seda võib-olla oskavad õpetajad rohkem hinnata, kas ma. Aga vist pigem jah, et olin kuidagi nagu võib-olla tasakaalukas. Et ma ei olnud kunagi päris viieline, aga ma ei olnud ka nagu kehvade hinnetega otseselt. Aga see muusika loomine kui selline, siis kas ta saigi alguse päriselt sealt elektroonikaajast või sa juba enne sõda lõid ikka ise muusikat? Enne seda ma natukene vist proovisin, kuna mul olid sõbrad sellised, kes kirjutas. Virtuoos võiks isegi öelda näiteks ja mõned veel, et et siis ma proovisin ka ikkagi klaveriga muusikat kirjutada ja ja ühesõnaga nooti nagu panna mingeid asju, aga siis elektrooniline väljendusvahend või võimalust tundus kuidagi nagu loogilisem. Mulle hakkasin üsna kiiresti seal ikkagi ennast nagu realiseerima mustrilised. No ütleme siis, et mingisuguseid suuremaid koerustükke seal lapsepõlves ei teinud või tulin ikka neid kätte. No ma ei tea, eks ma ikka endiselt tegin, et sest olin siin paar nädalat Saaremaal oma vanemate juures ja siis õhtusöögilauas avasin seda, kuidas ma ikkagi öösiti välja hiilisin kodust ja noh, see oli küll jah, ma ei tea, 15 16 tegijad võib-olla natuke vähem isegi, aga, aga ma ei mäleta jah, et oleks mingeid väga hulle koerustükke teinud. Võib-olla jah, midagi sellist väga eredalt ei tule nagu pähe selline klassikaline hiili ja kuigi ma mäletan ühte ühte lugu, mis oli võib-olla siis, kui me olime kolmandas klassis ja midagi, et Saaremaa ühisgümnaasium kolis, kus ma siis käisin keskkoolis, kolis pärast 95. aasta põlengut, oli vist 95 mõneks aastaks teise teistesse ruumidesse ja siis ma mäletan, et ühe õppeveerandi käitumise hinne oli mul kolm või isegi kaks või mitterahuldav. Sellepärast et me olime ühte, ühte tüdrukut kuidagi siis ma ei tea, kuidas ma ei tea, taga ajanud mingi mäe otsa ja viskasime ta koti sealt vist alla või midagi sellist, et see oli mingi sihuke, seda, seda ma nagu mäletan, et ma väga vabandan selle tüdruku üheselt, kui ta peaks seda saadet kuulama. Et aga, aga ma ei mäleta, mis, mis põhjusel või miks see nii oli. Kui ta oli ühekordne juhtum, siis vähemalt on hea, et see oli ühekordne juhtum see sai läbi elatud. Ja sealt edasi sealsamas gümnaasiumis, kus sa käisid siis just gümnaasiumi ajal vist läks tõsisemaks muusika tegemiseks ja siis tulid juba mingisugused bändid ja ettevõtmised asjad ka? Põhimõtteliselt küll, jah, gümnaasiumi isegi natuke enne gümnaasiumit ma läksin ansamblisse, kus, Moskva millega me siin nüüd suve alguses andsime üle pika aja uue välja ja siis ja siis jah, sealt tekkis sihuke natuke tugevam soov juba muusikaga tegeleda, et siis ma kolisin korraks Inglismaale keskkooli ajal vahet õpilaseks ja seal sai juba siis nagu päris tõsiselt korra tegeletud elektroonilise muusikaga ja ja tagasi tulles oli üsna selge, et gümnaasiumi lõpus tuleb, tuleb või võiks nagu edasi minna õppima muusikat. Selline gümnaasiumi aja kõige suurem ettevõtmine oligi, kes välismaa. Ma ei tea, kas ta nüüd, nojah, mingis mõttes küll, et ma kolisin. Kes kooliks Tallinnasse, siis tegelikult Tallinnasse kolimine oligi mingis mõttes nagu tee sillutamine sellele eesmärgile, et minna Inglismaale õppima, ma ei tea, miks mul see mingi kinni kinnisideeks oli kuskil põhikooli lõpus. Aga siis jah. Kümnendas üheteistkümnendas klassis läksin Šotimaale ja seal on üks Edinburghi üks selline kooliline nagu Loreto. Ja siis seal õppisin aasta aega ja, ja ma ei tea, noh, selles mõttes, et tegelikult tagasi tulin, siis olin veel kaks aastat, siin on ju inglise kolledžis õppisin, et see oli ka väga kirev ja värviderohke aeg. Ma isegi ei kahtlusta seda, et seal seda ei olnud. Kui ma siin lapsepõlves koolieas veel korra seikleme, siis üks lugu ka, mis ma palusin sul kirja panna, oli see lapsepõlvehitt ja tegu on vanderlandiga Alexandra hoopi loomingust. Miks sa selle valisid? See lugu vistki oli põhimõtteliselt põhjuseks, miks ma üldse hakkasin rohkem muusikat tegema. Ma arvan, sest ma kuulsin seda Ühe bändi esituses. Võib-olla siis, kui ma olin kaheksandas klassis, see bänd oli rula seiker ja, ja siis jah, pärast seda mulle tundus lihtsalt, et et päris lahe on see muusika tegemine, võib-olla. Kuulame. Te kuulate saadet röster ja meil on siin külas muusik ja helilooja Sander Mölder, me rääkisime siin juba natukene sellest lapsepõlvest ja kooliajast ja nagu me siin kuulda saime, siis ütleme, gümnaasiumi aeg ja väike Šotimaapõige siis tegi selle kindlaks, et muusikase selline elukutse on ja sealt edasi ma saan aru, et sa siis põrutasid Bristolis Braitanisse küll Praythonisse novot, lugesin kuskilt dist valesti. Aga mida sa seal õppisid ja miks sa siis just sinna läksid? Pärast keskkooli ma otsisin variante pida muusikaproduktsiooni või digitaalset muusikat sellises, kuidas ma nüüd ütlen levimuusikavormis võib-olla. Ja siis hakkas seal see nagu silma oli muidugi neid variante oli veel mitmeid, aga see tundus kuidagi mõistlik, sest Inglismaal olin ma olin käinud, on ju ühe aasta juba elanud ja tundus, et et see nagu sobis mulle ja seal oleks hea ja Python oli mere ääres ja tundus mõistlik koht, kuhu minna, kodune, kodune ja kuidas sul see aeg seal läks, kaua sa seal olid ja seal ma olin ligemale poolteist aastat. Seal tekkis niisugune olukord, ma kuidagi tol hetkel mõtlesin, et see inglise koolisüsteem ei paku nagu piisavalt, et distsipliini või sellist jah, väljastpoolt tulevat distsipliini, et siis mulle tundus, et on ikkagi mõistlikum tulla Eestisse ülikooli tagasi vähemalt korraks endasse, siis õppida siin hoopis muusikat edasi, et et siin on, selliseid, ma ei tea, laiu aineid oli rohkem, on ju, ja mingisuguseid noh, üldse tegelikult koolitööd oli palju rohkem Eestis kui kui seal Inglismaale, et meil on mingi vahe, oli ainult üks loeng nädalas ja siis mulle tundus, et et esiteks, et mille eest ma nagu maksan ja teiseks, et ma nagu mingit haridust ka veel ei saa lisaks, et siis siis tundus, et on mõistlik tagasi tulla tagasi vaadates ma mõtlen, et et võib-olla oleks just olnud õige seda aega ära kasutada nagu enda distsipliini arendada lisaks. Ja võib-olla siis jah, nagu selle äraõppimiseks, et tegelikult on võimalik ise väga hästi toimetada. Aga ütleme siis, seal oli rohkem selline elu on pillerkaar oli kooli kõrval siis jah. No see oli jah, esimene aastaid siis tegelikult väga palju aegu aega möödus küll sõpradega aega veetes, et. Et jah, jah, liiga tõsine see esimene kooliaste seal tõesti tulid siis siia tagasi Eestisse, ma ei tea, palju see Inglismaa ja Eesti selline elu-olu üldse erines tol ajal? Ma ei tea, ma arvan, et selleks ajaks oli ikkagi mingisugune suur ühtlustumine juba toiminud, seal vist oli ka aastal 2008, kui ma tulin tagasi või 2009. Ja et ma arvan, et see vahe oli ikkagi varem, noh, ma ei tea, need, kes näiteks üheksakümnendad selle Eestist välja pääsesid ja 90.-te alguses käisid kuskil välismaal õppimas või midagi tegema, et nende jaoks see nii-öelda läänemaailmaelu ja Eesti elu erinevus oli võib-olla suurem, et, et ma arvan, et meil oli ikkagi nagu oli suhteliselt nagu sarnane juba selleks ajaks tõesti täitsa loogiline, et oli juba ühtlustatud, kõik, aga õppesse juba natukene rääkisid, et seal sai natukene liiga palju lulli lüüa. Aga kui Emptosse tulid, siis noh, õppisid seal ja kui me praegu näiteks raadio kahe kuulajad ilmselt tahavad sind rohkem kui elektroonilise muusika viljelejad, aga sa sealsamas m2ngu näiteks tegid ballett ja üldse klassikalisemad ka, et ma ei tea, palju see jumala erineb või kuidas žongleerimine toimib. MTA on tegelikult ikkagi õppisingi, elektroonilist muusikat või elektroonilise muusika kompositsiooni on päris täpselt ei olegi enam meeles, missugune, mis eriala nimi oli, aga Meie elektroakustilise muusika kombitsioonilist? No ma ei tea, minu jaoks on see kõik praegu elektrooniline, et mingis mõttes ma kasutan sama samu programme ja samu vahendeid mõlema või, või kõikide muusikate loomiseks. Minu jaoks ta selles mõttes nagu ma ei, ma ei näe nagu vahet nagu eriti suured, et võib-olla jah, ei, ma ei oska isegi nii-öelda selles mõttes, et mulle tundub, et need tegelikult on noh, nagu väga sarnased või no muusika on muusika nagu mingis mõttes. Nii et need, kes ütlevad, et et see on kuidagi veider ja miks sa siis ühe asja peale kindlaks jää, siis tegelikult see nagu lihtsalt toimibki, nii. No mull toimib jah praegu selles mõttes, et noh, mingis mõttes on, ma kujutan ette, et selleks, et et midagi hästi teha, on vaja ikkagi nagu leida see süvenemis, aeg, sellesse ja ma nagu otsin seda, seda võimalust seda ka nagu teha või seda ette võtta, et et kuidagi balansseerida oma elu, oma kontsert, tegevust ja ma ei tea tiitšei mänge ja, ja stuudios veedetud aega niimoodi, et saaks ikkagi sel hetkel stuudios millegi loomisega tegelen natukene sellele keskenduda ja süveneda ja mõelda, miks ja, ja mis on selle konkreetsed teose sihuke nagu tagamõte või. Aga kui sa neid lugusid palasid, mis iganes asju teed, siis pigem oled sa selline perfektsionist või tuleb nii nagu tuleb ja peaasi, et on, kuulatale ajab nii. See on hullult huvitav küsimus, sellepärast et see on hästi muutuv olnud, ajas. Et ma arvan, et mida noorem ma olin, seda rohkem ma olin perfektsionist. Aga see mingi hetk nagu tundus, et töötab minu vastu, et et ma ei saa. Esiteks, ma ei saa mitte midagi lõpetatud, sest mitte mingi asi ei saa kunagi valmis. Ja, ja teiseks, see isegi siis, kui ta sai valmis, siis ta ei saanud. Siis ma ei olnud sellega rahul või siis ma alati leidsin põhjuse, miks ennast pärast kontserti või, või minu teose ettekandmist ennast nagu halvasti tunda. Et jumal on natuke võib-olla muutunud seda taktikat ja ma küll ei taha nagu liiga kergekäelise käeliselt midagi inimestele kuulata, anda või, või midagi stuudiost välja saata, aga aga mulle tundub, et üks nagu selline võti, mis ma enda jaoks avastasin, oli see, et ma hakkasin muusika kirjutamisest mõtlema justkui nagu fotografeerimisest, et sa et sa teed mingisuguse mingisuguse pildi või sellise Snapchati või, või salvestad selle hetke selle konkreetse muusika sisse ja siis on mingis mõttes sul ei ole enam justkui nagu lubatud seda muuta, sellepärast et sa sellega siis justkui muudad seda seda hetke, et ühesõnaga, et ma proovin nüüd niipidi käituda või teha, et ma iga iga see muusika, mis ma kirja ma näen, et ma proovin selle teha nii täiuslikud kui võimalik, sest ma ei taha ta juurde tagasi tulla, teda muuta. See on umbes sama, et inimesed kasutavad Zeniidi kaamerat. No midagi sellist jah, et noh, seal on muidugi seal tekibki umbes tegelikult veel nagu see paralleel suuremaks, et siis sul ongi mingis mõttes mõistlik teha, on ju 10000 pilti ja siis saad valida selle ühe, mis on väga hästi välja kukkunud veel lisaks sellele, et sa oled ise pannud sinna nagu selle töö all, on ju? No sa oled ka öelnud seda, et sul tegelikult on ikkagi riiulit täis muusikat, mis on avaldamata, nii et neid pilte, mis on jäädvustatud, on väga palju, kui palju sa seda muusikat seal on, sellist, mida sa võib-olla veel kavatseksid avaldada? Ma tegin sellel sügaval koroona ajal ühe. Kuna oli palju vaba aega, siis ühe sellise arhiveerimise Katarlogeeniseerimised võtsin kõikuma oma muusika, mis ma olen üldse kunagi kirjutanud või noh, vähemalt proovisin leida kõik üles, mis üldse on ja panin sinna aastaarvud ja asjad külge ja siis mul tekkis nagu selline ülevaade enam-vähem, mis ma olen viimase 20 aasta jooksul teinud. Ja tundub, et tegelikult seda muusikat, mida ma tahaks välja anda, ei olegi väga palju, et see, et seal on ikkagi, see on huvitav mingis mõttes, nagu paljud asjad lihtsalt viivad, et sa võib-olla oled need enda jaoks kuidagi salvestanud, onju, aga need tulevad kuidagi kas alateadlikult või mingisuguseid teisi teid pidi sinu juurde tagasi ja sa oled noh, näiteks mõne loo, mis ma olen siin välja andnud, et see ongi, see on nagu mingisuguse 10 teise loo selline alateadlik kokkupanemine enda jaoks, et ma olen avastanud, et mõned sellised demod, mis on ütleme, 10 aastat vanad, on ju need sarnanevad väga või nende mõni element on jõudnud nagu sellesse ma ei tea näiteks eelmisel aastal välja antud palasse, et midagi, et selles mõttes on huvitav, et need võib-olla neid demosid ei peagi kunagi välja anna ja ma arvan, et see on ja teinekord on jälle muidugi hea, et, et kui on selline selline varasalv nagu tekitatud, siis on tõesti mingisugusel sellisel kiirel hetkel, kui on midagi vaja, siis seal on lihtsalt nagu jube hea hüpata sinna ja natuke sorida, äkki leiad midagi, midagi põnevat või midagi, mis inspireeriks midagi uut kirjutama või midagi sellist, see varasalv on ikkagi elektrooniliselt arvutis või on, sul on ka mingisugune korrisi riiul, kus on ilusti kirjas, mul on ka päris riiul, aga kus on noodimaterjalid ja vinüülplaadid ja CDd? Aga on enamik, tähendab kogu see staff on ka dubleeritud ikkagi kõvakettal, et on olemas, kõvakettal on nagu rohkem asju, sest palju asju ei ole jõudnud mingisuguse füüsilise formaadi neile siis noodi või CD või minidiski. Patsifiste käis ja kuulame siia võib-olla siin võise teekonnal otsaga väikese loo, mis võiks olla sinu lugu, mida alati võiks kaasajal see tegelikult ei osanud kohe mõelda sellise loo peale, et mida nüüd kohe võiks lanna? Jah, mul on hoopis, ma olen kuidagi mõelnud, et Ma vist võib-olla jah ei ole nagu pööranud sõnadele tähelepanu alati muusikas ja siis on tihtipeale nii, et isegi kui ma tahan seda kaasa lauldes Umblu sõnadega kaasa, mis ei ole nagu absoluutselt ei vasta nagu tõele tegelikkuses ma tean, mida sa tunned ja noh, see jah, või, või siis on kolmas variant hoopis selles loos mingisugune instrumentaalpartii või või mingisugune asi, mis mind kuidagi käivitab ja ma hoopis ümisen seda kaasa või või midagi sellist, toto Aafrikat, mida sa panid ka üheksanda salajaseks looks, mida meeldib omaette vahepeal kuulata, siis ma ei näe seda, sa vist oskad natukene kaasa laulda või ümiseda vähemalt. Mulle meeldib see, see tahvli rismi seal alguses on, see on ikkagi see trummipartii on mega, seda kusjuures viimasel ajal eriti palju kuulanud, sellepärast et see kuidagi praegu eriti nagu on kuidagi õigel kohal minu arust see, see alguse trummiluup või noh, üldse trummide partii on, on kuidagi nagu praegu minu jaoks väga, kuidagi õige. No väga hea, siis jätame su ümisema siia, teised kurb lugu. Head raadiokuulajate kuulate saadet röster ja meil on siin külas Sander Mölder. Me oleme siin igasuguelus kulgemisest juba rääkinud, aga nüüd on hea aeg üks väike vahepõige teha ja see vahepõige, nüüd läheb siis mängumaailmasse. Oleme siin juba kaks saadet, ühte toredat aplikatsiooni, mis on telefonis kasutanud, ehk siis annab see aplikatsioon siis kaks vastuse varianti. Ja külaline peab siis valima, et kummad neist valiks, kui tal oleks võimalus ja seal tulevad protsendid ka juurde, et kui palju siis inimesed on kumbagi varianti valinud? Ma ei tea, ma olen siin teistelt ka küsinud, kui palju sina pidanud mingisuguseid mänge mängima kuskil eetris või? Väga vähe. See ei ole isegi mäng, aga mul tuleb meelde, kuna ma kunagi olin, käisin TV-s poiste lauluvõistlusel või midagi, oligi vist poiste laul. Sest poisse ja tüdrukuid ei tahtnud kokku lasta, taheti kokku lasta, kuna neil on noh, ühesõnaga tüdrukud oskavad paremini laulda mingi hetk. Siis ma mäletan, et seal oli saatejuht kinkis mulle Pepsi vihmavarju ja ja nokamütsi ja palus mõned kohe nagu kasutusse võtta, saate eetrisse. Panin selle nokati, umbes see repliik oli midagi sellist, paned müts ka pähe, midagi siukest. Sain seal korralikult Peipsile reklaami teha, aga see, see ei olnud jah, mäng, mulle lihtsalt tuli praegu meelde, et see oli nagu niisugune tele telemängu formaati meenutav asi ja vanad head ajad, kui seal vedeles, reklaamida. Nonii, aga asume siis mängima siin, nagu öeldud, tuleb kaks varianti ja pead siis põhjendama ka, et miks sulle üks või teine asi rohkem sümpatiseerib. Hoiatan ette, et siin vahepeal võib täitsa huvitavaks ka minna. Aga võtame siis esimene, et kas sa pigem leiutaksid mingi uue vidina välja, mida vaja oleks, või avastaksid uue loomaliik. Vist avastaksin uue loomariigi liigi loomariigi ja läks parajaks veel suurem. Ja siin lööb see mingi sihuke õrn loodus, armastus välja, võib-olla. Et see lahe oleks midagi uut avastada, kui kogu aeg neid põhimõtteliselt kukub ära. Meil siin jälle oli just uudistes, et oli seal mingisugune gorilla poeg vist või midagi sihukest, ma ei mäleta täpselt, mis asi seal ja Ringvaade vist oli. Ja siis umbes, et nad on ka täiesti šimpansil. Ma isegi arvasin, et šimpansid ei ole väga ohustatud liike, aga nad on ikkagi ka neid on ka ikkagi ülivähe. Selles mõttes on ikkagi, ma võtaksin selle uue liigi, et las need tuleb siis juurde kuskilt poolt vähemalt. Kusjuures päris äge põhjendus ja Sa oled selle väikese napi vähemuse sees siis 48 protsenti inimestest teeks seda. Kuna see mäng on tõesti rahvusvaheline, et rohkem mängitud Ameerika Ühendriikides, siis ma ei imesta, et seal tahetakse igasugu vidinaid leiutada. Aga järgmine on kassa, pigem oleksid maailmakuulus olümpiasportlane või kuulus näitleja, aga ainult Ameerika Ühendriikides. Kuulus näitleja tähendab, kuulus ainult Ameerika näitleja, aga maailmakuulus olümpiasportlane? Ütleme kas oleksid just see polt või mingisugune tüüp, keda teatakse ainult Ameerika Ühendriikides näitlejana. Ma ma isegi vist oleks antud juhul näitleja mulle tundub. Ja ma ei tea, mul on mõlema elukutsega kahjuks väga vähesed kokkupuuted, aga mulle tundub nagu sportimine raskem lihtsalt et või nagu enne enda nagunii vormi ajastamine ja, ja see, et sa oled noh, et põhimõtteliselt sa töötad nagu ainult ühe teraviku nimel ja siis kas toimib või seal peilib, et siis mulle tundub see nagunii hull stress. Et ma pigem siis oleks juba selline mitte maailmakuulus näitleja. Nojah, samas Ameerika on päris suur ja nii arvaksid 40 protsenti, et nad tahaksid pigem olla see näitleja. Et Ameerika Ühendriikide inimesed. Nonii, aga nüüd tuleb muusikule selline väga huvitav küsimus. Et kas pigem kuulaksid elu lõpuni ainult Nickelbacki võitš, Justin Bieberi? Kui ma saaks valida, siis ma ei kuulaks kumbagi lõpuni ainult. Aga ma ei tea, millegipärast tahaks öelda, nikelvak, sellepärast et ma tean, et mihkelpakk on vist üks maailma kõige vihatamaid bände. Aga, aga Ma ei ole seda isiklikult kunagi tundnud, olgugi, et see hääle tal on vist. See põhjus on selles, et tema hääle salvestustehnika on olnud kuidagi selline imelik Ta, või, või võib-olla ta hääl ongi selline. Aga, aga lihtsalt jah, ma ei tea, ma vist kuulaks Nickelbacki. No sa oled ikkagi vähemuse seas, sest et noh veebruar on ikkagi popstaar, seda kuuleks 58 protsenti. Nickelbakkisin 42, ma pean tunnistama, tõesti, need variandid on sellised. Keerulised. Mul on õnnestunud praegu kolmest kolm saada vähemuse hulka ja sa oled see eriline liik. Nonii, aga. Ma kohe ütlen, et ma lihtsalt olengi neid järjest võtnud siia endale paberi peale kirja pannud. Kas pigem oleksid oma koduloom terve päeva või su koduloom oleks terve päeva olen mina. Kui mul oleks, kui mul oleks mingi sõber koer, kel on mul hetkel kahjuks praegu ei ole siis ma võib-olla mõtleks, et ta võiks olla ka päevapäevaks inimene, et siis oleks võib-olla lahe. Ma ei tea mis iganes teha, aga, aga mulle meeldiks võib-olla olla. Näiteks kui ma mõtlen, et mu koduloom praegu võiks olla mõni unine sügisene kärbes, et siis ma võib-olla või huvi pärast oleks hoopis kärbes ja vaataks, kuidas elu sellelt nagu positsioonilt on, loodetavasti mitte äädikakärbes. Ja nendest ma ei ole kunagi täpselt aru saanud, teised ilmuvad ja kaovad nagu täiesti suvaliselt, see on jah, minu meelest üks maailma kõige suuremaid ministeeriumile ikka vajab lahendamist, iga aasta on mingisugused lood, aga jällegi see vähemus Pole midagi teha, sulle ikka meeldib seal vähemuses olla. Nonii, aga teeme siis veel näit teeks sellise asja, et kas sa pigem kirjutaksin maailma kõige halvema raamatu või salvestaksid maailma kõige halvema laululoo? Arvestades, et inimesed ikkagi saaksid sellest teada ka. Ja maailma kõige halvemat lugu, ma ei tahaks kindlasti kirjutada, seda ma üritan esitada. Aga maailma kõige halvema raamatu ma tahaks võib-olla küll kirjutada, sest selleks ma arvan, et ma oleksin isegi võimeline. Praegu. No nüüd murdsime selle needuse igatahes, et 73 protsenti siis sooviks seda pigem ikkagi halba raamatut kirjutada, kui halb lugu salvestada. Mingis mõttes on veel see huvitav, et raamatu kirjutamiseks läheb kindlasti nii palju rohkem aega et siis võiks juba halva muusikapala kirjutada, et sa saad vähemalt kiiresti nagu kaelast äratada. Kui peaks, tõsi? Nojah, täitsa oleneb vist ilmselt raamatus, aga huvitav, kas halba raamatut kirjutades ise tead, et see on halb, et sa kogu aeg üritad hästi halvasti kirjutada kusjuures sisse võib lõpuks heaks muutuda, kus ma just mõtlengi, et, et siis võib-olla läheb nii nagu kämbiks ära, et see huvitavale kuule ideesid võib-olla siin äkki peaks kirjutama hakkama ikkagi ja võtta see endale eesmärgiks, mõtled, sa teed hästi, Ado raamatuvaatamisel? Nonii, aga teeme siis viimase sellise välimuse või elulise küsimuse mida ilmselt ei juhtu mitte kunagi. Aga kas sul pigem oleks jäädavalt elus klouni meik ehk välimus või klouni riided? No selle filmi põhjal võib öelda, et see lõppeb üsna kurvalt. Jaggeri peale mõtleme, et noh, jah, ega kumbagi ei sooviks eriti, aga ma arvan, et ma vist pigem läheks sama teed pidi nagu temal oli, et las meik olla ja siis saab vähemalt ülikondi kanda. Ja jällegi vähemus Sulle meeldib ikka seal 38 protsenti arvaks nii. Aga läheme siit siis selle loo juurde kaasa juba ütlesid, et see on äkki Justin Bieber it hea meelega kuulaks liialt palju ja üks bänd, mida sa veel väga ei tahaks üldse kuulata Klacaythis ja võtame siis esimese loo näiteks Ooervista laad. Aga miks sa seda plakaid pissi siis nii väga kuulata ei taha? Teate siis, kui see mulle selle ankeedi saatsite, täida ära, onju, siis mulle tundus ma isegi noh, ma mõtlesin, et ma lähengi hästi nagu intuitiivset peale ja ei mõtle ühegi küsimuse liiga kaua, vaid vastan noh, põhimõtteliselt esimese asjaga, mis pähe tuleb. Ja, ja millegipärast ma ei pidanudki selle peale mõtlema mul tuliliselt akatiis nagu kohe meelde, et millegipärast see bänd lihtsalt kuigi, nagu ma mingi hetk vaatasin, mingit dokumentaali ja seal oli nende sellest alguse algusajast juttu ja ühest daamist, kes neljadi bändis enneffirgid laulja ja, ja siis mingi hetkeni tundus isegi nagu täitsa sümpaatne, kõik see tegelikult see muss oli ka nagu lahe selline 90.-te hiphop mingi teistsuguse nurgaga. Aga nüüd kõik see viimane asi on noh, põhimõtteliselt iga lugu on ikkagi nagu Siuke, et kuidas sa selle peale tulid, et. Jah vabandan nende eest, kelle lemmikbänd see on, aga tõesti tõesti mul. Saade röster jätkab raadio kahes, meil on siin külas helilooja Sander Mölder ja kuulasime just tema üldse mitte lemmikut lugu ja üldse mitte lemmikust bändi. Aga no säilinud selline ebameeldiv muusika, kas sa ise pigem kuulad kõike, mida maailm pakub või ikkagi mingisugused žanrid jäävad ikka täitsa väljaga? Nojah, kahjuks jäävad sellepärast, et lihtsalt Te ei ole võib-olla nagu. Ma ei tea, kas aega või nagu seda jah, ikkagi lõbuks kuidagi taandub ikkagi asi sellele, et ei ole aega. Sest noh, mingis mõttes tahaks nagu süveneda peaaegu et kõikides žanrites, aga tegelikult jõuab ikkagi ainult see mingi koorekiht enamikul ja siis mõne asja puhul sa saad natuke sügavamale minna. Mõned stiilid on ikkagi vist ka nagu sellised, mida ma ei tegelikult ma ei saa nii ikkagi öelda selles mõttes, et igal pool on ikkagi mingisuguseid asju, mis mulle meeldivad. Ja siis siis ma üritan neid ikkagi ka kuulata. Et noh, näiteks hea on see, kuidas ma mussi otsima, et tavaliselt on see, et ma noh, viimasel ajal ma millegipärast olen kasutanud bändkempi hästi palju, sest seal on teistsugust muusikat palju ja on ja siis samal ajal kõrvale näiteks aiti on see, kus on ju hästi selgelt žanri piirid. Et siis siis ma alati käin nagu kõik need žanrid läbi, et leida sealt ma ei tea, metal ja siis on nagu arm viia, siis on siis on mingi mingi film Music või midagi sihukest on noh, et põhimõtteliselt. Ma ikkagi iga natukese aja tagant käin terve selle terve selle poe nagu läbi proovinud leida kõikidest žanritest midagi, kas siis kas on midagi tihtipeale ei ole. Aga, aga, aga ma vähemalt proovin ikkagi nagu ennast kursis hoida ja ja näha neid erinevaid valdkondi. Kuidagi, kes otsib, see leiab. Aga tiksuga, noh, teil on nüüd Peeter Ehalaga tiks Records nüüd juba aasta kaks juba täitsa tegutsenud nii-öelda ka plaadi väljaandena või no ütleme siis vinüüli väljaandjana. Kuidas seal toimite, et kas ka žanri määratlus on, ma ei tea seinast seina täiesti? No päris seinast seina ei ole tegelikult selles mõttes, et seal on ta ikkagi nagu ajas, kriimotiga ei tule ja ta mingis mõttes on nagu või vähemalt see, see võimalus selleks on olemas, et oleks või see nagu selline eelarvamuste puudumine mingis mõttes see on nagu olemas. Aga ta ikkagi puks taandub selleni, mis meil parasjagu endale meeldib või mida ma ise tahan välja anda või, või, või mida peetmis Peetrile meeldimist Peetri, milles ta näeb, nagu ma ei tea, mingit tulevikku, onju ja pluss on see, et me oleme praegu eksklusiivselt olnud ka Eesti muusika välja andnud, see võib olla ilmselt muutub mõne aja pärast. Aga, aga siiamaani me oleme üritanud ikkagi nagu eesti muusikale anda võimalust jõuda. Ma ei tea, vinüüle ja digitaalselt või digitaalsete platvormidele seal anda neile mingit väikest sellist bussi või kikki. Kuidas te selle tiksunud jõudsid? See on ikka praegu, noh, ma näen isegi siin seinal on tiksuv kleeps, et neid kleepse, ma ei tea, kas te ise topite neid igale poole Tallinna linnapeale ja mujale, kuidas nii populaarseks on saanud? Pidude sarjadega, inimesed jooksevad, sinna murdub seda on hea kuulda. Aga ei noh, eks meil on olnud ka igasuguseid aegu, me oleme ju nüüd teinud seda kaheksa aastat on ju varsti ei, saigi 18, seitse. Peeter teab selliseid asju palju, täpsemini. Ujun nagu natukene. Aga põhimõtteliselt jah, me oleme seda lihtsalt väga pikalt teinud ja meil on erinevad nüüd erinevaid aegu olnud ja erinevaid erinevad ka nagu rahvamõttes tihedusega on olnud, kuigi õnneks on olnud ikkagi nii, et meil ei ole saalid kunagi väga tühjad olnud ja on saanud ikkagi nagu inimestele tantsumuusikat mängida. Et inimesed on tantsija? Jaa jaa, olnud hea vaip, no sinu enda loomingut. 2008 sul tuli see täispikk album välja 2018, aastaarvud on ikka lappas asjad. Aga kas on lähiajal veel midagi oodata või sellist täispikka albumit otseselt, et see on hea küsimus, kas täispikk tähendab? Jah, ma panin nüüd mõnda aega sellise muusika kirjutamise töö mõttes rõhku ansamblile, kus Moskva tegime sellega nüüd selle täispika plaadi ja nüüd kohe-kohe peaks tulema ka. Mul selline kogumik sõpradega tehtud muusikast ehk siis. Jah, lauljad ja instrumentalistid sõbrad, kellega ka muusikaväliselt meeldib aega veeta, et ja juttu puhuda ja ma ei tea kontserte anda, et et siis sellised koostööd viimase, ütleme pooleteist aasta jooksul, mis on olnud ja need on saanud enam-vähem kõik juba kokku ja ma loodan, et siin, ütleme septembri jooksul, need saavad ka mastardatud ja, ja plaadile. No seda on hea kuulda saate lõppu, kas sa annad veel inimestele ühe toreda soovituse ka, et mida, kuidas sügisel ennast ikka elus ja ärkvel hoida, kui siin on võib-olla ärevamad ajad ka, et kuidas ikka seda töövaimu endas säilitada? Päris produktiivne inimene võib öelda. Ma ei oskagi öelda, neid variante on igalühel on oma oma nagu võtmed, et lihtsalt tuleb teha ja ja lukk lahti ja, ja vahepeal natukene mitte teha, et siis saaks jälle teha. Suurepärane. No mul on väga tore olnud siin sinuga vestelda, siia saate lõppu ka veel üks tore lookeane, mis on siis teine lugu ja mida sa hea meelega salaja kuulad või siis selline kiltibleser hitt. Ja see on Chabicheckeri limbo rokk? Iltalehti Gildi flaised, selle, see ma ei mäleta isegi, kust tuli mingi hetk. See on olnud vist üsna sihuke populaarne lugu üheksakümnendatel eriti vist jälle, ja eks ta siin käib aeg-ajalt, kui limbo populaarseks läheb jälle. Aga, aga ma vist eelmisel või nüüd talvel millalgi avastasin selle enda jaoks uuesti ja seal on täpselt sama, nagu ma ütlesin, selle totokoht, et seal on lihtsalt mingi väga lahe nagu löökpillide partii, mida ma siis oma Tiitsee settida ka kuidagi ilma seda laulu mängimata olen kasutanud. Et ta kuidagi väga lahedalt toimib. Väga tore, noh, sellised lood on siis elu ja muusiku ja mis iganes muude ametitega mehega nimega Sander Mölder, suur tänu sulle igatahes siia saatesse tulemast, aitäh, kutsumast ja Satarov, kui jääbki kõlama, siis Chabicheckeri limbo lokk, mina olin saatejuht, bänd Pereze lisade röster ja kohtume taas nädala pärast.