Head kuulajad, saade, kajalood alustab käesolevaga oma kuuendat hooaega, mis tähendab, et kuni jaanipäevani seisab meil ees igal laupäeval kohtumine ühe inimesega, kes on valmis rääkima oma õnnestumistest, oma elutee käänakutest, sellest, millest ta kõike on oma elus toimunust õppinud. Ja ma olen juba põnevil, et need kohtumised on alati olnud kuidagi hinge toitvad. Täna saame öelda tere tulemast saatekülalisele. Kes on alanud hooajast Eesti riikliku sümfooniaorkestri uus peadirigent ja kunstiline juht. Palju õnne uue ameti puhul, Olari Elts. Esimest korda teie dirigeerisid Versot mäletamist mööda peaaegu 20 aastat tagasi ja peakülalisdirigent olete te olnud aastast 2007. Kuidas te sellesse nüüd alanud ametisse suhtute, et kas nii, et jõudsin ära oodata? Suhtun ma muidugi väga tõsiselt ja ja olulisel määral ka selle tõttu, et see on nii-öelda minu koduorkestri ka selles mõttes, et ma elan Tallinnas. Et jah, esimene kord oli tõenäoliselt üliõpilaspõlves möödunud sajandil, kui ma hirmsat juhatasin mõnel eksamil ja ja pärast neid kordi on olnud, on olnud päris palju, muidugi ja alati on olnud suur suur ärevus oma koduorkestri ette tulla, et see on alati teistsugune tunne kui kõik, kus mujal maailmas juhatada. Ta ta minul on tavaliselt nii, et noh, küsitakse alati, et kuidas ta enne kontserti lõdvestuda ja, või mingisuguseid ma ei tea, mis rituaale ta minu jaoks on kõige erutavam alati. Just see esimene proov, see esimesse prooviminek on, on minu jaoks kõige tähtsam on esimest proovi, oleme alati kõige rohkem närvis, sellepärast et esimesest proovist oleneb kontserdi õnnestumine ja ma arvan rohkem kui, kui peaproovist. Ma jälgisin teie vastust hoolega, lootes kuulda, et see amet, kuhu te olete äsja valitud, on teie unistuste tipp, aga kui ei ütle seda, siis ma lepin sellega. Teie tee sellesse ametisse ei ole olnud ilma kurvideta, niisugune sirge kiirtee. Te olete väga palju juhatanud orkestreid Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas. Mulle tuleb meelde, et rohkem kui 100 aastat tagasi kirjutas Eduard Vilde oma näidendis tabamata imed. Ega Eestis ei tunnustata ühtegi muusikutega kunstnikud enne kui ta on välismaal kuulsaks saanud. Kas see kehtib tänapäeval ka? Ma arvan, et see on üks nendest asjadest, mis ei ole ütleme, oman ütleme Eestile kuidagi eriliselt, et ma arvan, et see on omane igale väiksema riigi kunstielule või üldse ka marmorspordis on ju samamoodi tegelikult suurtes riikides, mõnikord on ka samamoodi näiteks Prantsusmaal on muusikuid, kes peamiselt on tuntud Prantsusmaal ja on päris mitu väga tuntud prantsuse muusikut, kes on peamiselt tuntud väljaspool Prantsusmaad. Ma arvan, et et noh, ka Eestis on ju, võib samamoodi, ma arvan olla ja mis puutub sellesse unistuse provokatsiooni, siis see on keeruline amet. Ühest küljest. Ma arvan, et, Minu kõige suurem unistus täitus siis, kui ma lõpuks mulle tundus, et ma võiksin orkestrit juhatada, sest et see on olnud see kõigest minu kõige suurem unistus päris varasest lapsepõlvest, et ma tahan kuidagi olla seotud selle asjaga, mille nimi on suur sümfooniaorkester. Ja selle unistuse nimel ma ka väga pikalt töötasin ja õppisin ja praegu Eesti orkester, ERSO on olnud väga pikalt, väga heades kätes ja siit on väga hea edasi minna ja ja niimoodi uusi kunstilisi kõrgusi. Aga see, et unistus saada dirigendiks tabas teid juba lapse eas see ei ole väga tavaline. Mis olid esimesed sümfooniakontserdid või, või sümfooniline muusika, millesse unistus võis tõukuda. Nendel tugevatel Nõukogude-aegsetel talveõhtutel nagu me kõik teame, oli juba mitte kõik, vaid need inimesed, kes, kes teavad ja on praeguseks vähemalt ütleme nii, 45 aastat vanad vähemalt teavad, et tol ajal ju väga paljud televiisorist ja raadiost tuli sümfooniakontsertide ooperit väga palju tuli selliseid rahvamuusikafilme ja kontserte ja ja need, mis mulle esimesena silma ja, ja muidugi kõrva jäid, olidki just niuksed. Vanasti oli seal ka palju selliseid operetifilme, mis mulle meeldis, lapsepõlves mainis ka mingisugune viie viieaastane, ma arvan ja kui kuueaastane ja ja sümfooniakontserte, ma vaatasin alati väga suure huviga ja mulle see helimaailm meeldis, et see, aga mis täpselt, mis lood need olid, ma olen püüdnud meenutada, aga, aga täpselt, mis lugu see oli, seda ma kahjuks ei mäleta. Ta, aga ma võin ainult aimata, et eks seal võis mõni Sakkovski sümfoonia olla ja seal võis olla mõni Brahmsi sümfoonia ja ja on, on mingid dirigendid, keda ma sealt mäletan, loomulikult Neeme närvid ja hiljem loomulikult ka Peetriljaid. Ma palun, et te meenutaksite oma nüüd ansambli perioodi tasutasite täiesti oma orkestri sellel aastal, kui te lõpetasite Tallinna konservatooriumi kutsusite selle ansambli ellu ja hakkasite mängima ebatraditsioonilist muusikat, see oled eesmärk, kui ma olen intervjuudest õigesti aru saanud. Meil oli päris mitu eesmärki, peamiselt kolm eesmärki oli meil üks esimene ja väga kiire eesmärk oli kustutada see pime nurk või pime või varjatud osa meie kõigi muusikatundmisest. Ja ka ütleme, ütleme sellest muusikaajaloost, mida nõukogude ajal võis õpetada koolides ja ka konservatooriumis tol ajal ja kuigi meil oli väga hea õpetaja, kelleni Leo Normet, kes salaja õpetas meile siiski ka uut muusikat, aga ütleme seda mängida oli rangelt mittesoovitav orkestritele tol ajal ja Meile tundus, et 90.-te alguses, et see on vaja likvideerida, et meil on vaja need lood, mis peavad regulaarselt või vähemalt ühe korra niukses tsiviliseeritud Euroopa riigis või lääne kultuuriruumis kõlamehesse kontserdisaalis ja inimeste jaoks. Me peame need lood ette mängima. Alustasin aga sealt juba isegi mõnede Stravinski lugudest, mida peaaegu kunagi polnud mängitud ja ja siis loomulikult kogu uus Viini koolkond, mis on Grünberg, Bergia Veeberdamiselt, Schönbergi mängisime ja sealt edasi siis kuni teise maailmasõjajärgsete klassikuteni juba välja, siis meie teine eesmärk oli tellida võimalikult palju ka uut muusikat eesti heliloojatelt just sellisele sümfonietta kooslusele või sellisele koosseisule millisega ka tänapäevani. Juba praegu klassikaliselt siis uued muusika, ansamblid või kaasaegse muusika ansamblid mängivad ja tellisime päris palju teoseid ja sellega seoses veel teine nüanss selle ansambli puhul oli see, et me pakuksime nendele heliloojat telelaboratooriumi, mis on väga oluline, kus helilooja saab võtta noor ilu, eelkõige siis saab võtta riski, saab võtta riski ja ta saab ka oma teose loomise käigus proovida sellesama üksusega. Et kuidas see tegelikult ikkagi kõlab ja kas, kas see on päris selline, mida, mida Heilo ettekujutus ja, ja siiani ma arvan, et see on päris päris oluline, et tegelikult ju ma arvan, et ka juba väga professionaalsed heliloojad tegelikult ei sooviks mõnikord proovida, mõnikord ka need teevad, nagu me teame, mõned heliloojad, nad proovivad ka, ütleme, töö käigus, sest ikkagi igasugune risk ju jõuab kontrollimist ja me riski ei võta, siis ei pruugi sündida midagi uut ja huvitavat. Ja kolmas eesmärk meil oli mängida seda muusikat, et mis meile meeldib. Mis ei tähenda, et meil ei oleks meeldinud mängida seda vana klassikalise nii-öelda klassikalist uut muusikat või siis neid Eestile olevate teoseid, mida me mängisime suure rõõmuga ja, ja sealt, ma arvan, sündisid niisuguseid koostööd, mis, ma arvan, saadavad mind minu muusikuelu lõpuni siin väga mitmete eesti heliloojatega. Sest nüüd, ansambli kaudu saime tuttavaks Erkki Sveniga, mingisse meil oleks toimunud sõpru praegu ja samamoodi minu väga head sõbrad Helena Tulve ja nii, ja nii edasi, Tõnis Kaufmann ja kõik teised. Siis oli väga palju sihukeste, kaasaegsete võitluseks vanemat muusikat, mis tegelikult nii-öelda lahterdunud siiani lahterduja, see, mida me tahtsime, mis meid huvitab ja mida me tahtsime ette mängida. Ja igasugused, ma kindlasti ütlen ta veel ära, et, et see ei ole ainult minu loodud ansambel, et et see sai ikkagi koos koos muusikutega tehtud nihukeste mõttekaaslastega ja üheks selliseks niukseks tõukejõuks oli ka kindlasti veel tol ajal ütleme väga oluline Pärnu nüüdismuusika päevad, mis aeg-ajalt toimusid ka Tartus ja nii edasi. Ma lisaksin tollaste noorte heliloojate nimekirja veel Jüri Reinvere ja Tõnu kõrvitsa, te kõik olete ühest põlvkonnast koos, Helena Tulve ka? Kui palju te praegu teete koostööd teie dirigendina? Nemad heliloojatele? Siinkohal on väga suur rõõm vastata, et palku et mõnega rohkem, mõnega vähem loomulikult ja heledad ka oleme sellest ajast regulaarselt koos töötanud, mina olen tal Pelena lugusid ette kandnud ja järgmine nendest, ma loodan, leiab aset oktoobris Tallinna kammerorkestriga, siis Jüri Reinvere, et olen ma ka kunagi vähemalt ühe loo tellinud. Ja siis temalt me nüüd loodame, kui jälle siin olukorrad Eestis ja maailmas lubavad, siis selle, käesoleva algava hooaja lõppkontserdil mängida lõike või osaliselt ette kanda Jüri Reinvere ooperit minuna, mis siis väga suure menuga etendus Saksamaal üldse laastus. Või siis sellel aastal muidugi. Ja siis toru kõrvitsat sai nimetatud, eks ju, et temaga loomulikult oleme me ka väga palju koos töötanud, eelmisel hooajal mängisin ütleme uue loo ja, ja on siin planeeritud juba ka üks instrumentaalkontsert. Ehk siis juba nüüd siis 22. aasta. Kui te juba hilisemas põlves mööda Euroopat käisite sümfooniaorkestreid dirigeerimas, kui palju te saite ise repertuaari valida? Kui palju te saite realiseerid oma huvi niisuguse modernse ja võib-olla polüfoonilise muusika vastu? See on huvitav, et see, see modernse muusikatempel mu seljaspikri naljast ei kao. Et tegelikult, et see kõik jääb ikkagi, noh, sihuke eriline modernse muusikahuvi on loomulikult tegelikult on sama suur kui ühelgi teisel või igal teisel ütleme, 21. sajandil elaval muusikul. Ma väga loodan, et minu nimi ikkagi nüüd ainult uuema muusikaga seostub ta. Ma olen ikkagi just eelkõige muidugi oli küsimus sellest, et ma olen päris palju ka nüüd mujale juhatanud, siis sealt olen juhatanud juba ikkagi peamiselt klassikalist repertuaari juba isegi noh, ütleme eelmise sajandi lõpust ütleme, üks minutikene väga isiklik põhjus veel ka ütleme seda nüüd ansamblit juhatada oli ka see, et see oli ka minu jaoks laboratoorium, kus ma õppisin, õppisin ikkagi kahjuks väikest orkestrit juhatama ja kuidas proove teha ja mis see tähendab, peadirigent stame, õppisin rohkem Lätis. Läti rahvusorkestri juures sajandi alguses ka siis ka ütleme nüüd on samblikke, hiljem oleme mänginud suisa Richard Straussi, et et ka see, see modernse muusikahuvi ikkagi noh, ühest küljest ütleme ühte suurt tuntud maailmas tuntud muusika ansamblite jaoks, noh mina olen ikkagi pigem turist seal minu peamine repertuaari vahemik ajalooliselt jääb ikkagi pigem natuke tahapoole, mis ei tähenda, et ma ei ole väga kirglik ja, ja pühendunud kaasaegse muusika interpreet. Teeme me seda regulaarselt ka tuleviku Serzoga. Aga see ei ole minu ainukene, ütleme huvi. Tunnistan, et ei ole väga palju niisuguseid dirigente, kes kooslustega esitavad muusikat kust viiulit puuduvad ja on pühendatud ainult puhkpilli peale, nii et olen vaadanud üht nüüd ansambli videot, kus kõik on pühendunud puhkpillidele, nii et, et ei ole palju dirigente, kes võtavad suure riski just niisugust. Muusikat mängida maid nüüd ei mäleta, mis asi see võis olla, aga ma arvan, et see oleneb ikkagi teo, sest et ma mäletan, Me mängisime nüüd ansambliga jälle Niguliste kirikus ükskord ühte väga-väga hea Nad olid, mis jäänideost ekspecto, kus siis tõesti ongi ainult puhkpillid ja siin on ka teisi lugusid, et ma arvan, et ikkagi see kõik on selle ühe idee teenistuses ka helilooja jaoks, et loomulikult. On erinevad žanrid puhkpilliorkestrile oma ühest küljest küll nišš, ütleme, niuksed tipppuhkpilliorkestrit ka maailmas, noh ütleme, et Stockholmis, kes mängivad ikkagi väga lai repertuaar ja väga palju kaasaegset muusikat, liiga nagu näiteks ka professionaalsed bigbändid, kellelt tellitakse väga palju just nihukest, kaasaegset muusikat, erinevat, väga erinevat kaasaegset muusikat, mitte ainult ütleme bigbändile omast kaasaegset muusikat, mida muide isegi on kirjutatud ka ju foonilist bigbändile näiteks ja tõesti, et ma olen, ma ei oska bigbändi juhatanud, loodan seda teha veel. Näiteks Erkki-Svenil on kõik sümfoonia, mis on kirjutatud bigbändile ja sümfooniaorkestrile ja elektrikitarrile, mida mina alati suure heameelega olen juhatanud ja ja need kooslused tõesti noh, minu jaoks on oluline see, et ma saan oma ideed teostada ja kui te varem küsisite, et kuidas repertuaari valimine mujal maailmas käib, et siis, eks ma ikkagi olen olnud keeruline klient oma agentuuris ka sellega, et ma olen ikkagi väga jõuliselt püüdnud hoida seda joont, et ma tegelen ainult muusikaga, mis mind väga huvitab. See on põhjustanud minu agendile Theo valu ma arvan, päris mitu korda. Aga alati on, kui mingisuguseid ettepanekuid mujalt diskoorkestrite poolt, siis ma suhtun nendesse eriti suure tähelepanuga ja, ja kõige huvitavam on just töötada nende orkestri mälesimenditega mänedžer, iga kellega meil on nagu ühine ühine nägemus sellest, kuidas üks kontserdikava peab välja nägema, et siin noh, näiteks mul on väga pikk koostöö portos Portugali, ma arvan, kõige parema orkestriga. Ja Ma arvan, et see maja näiteks on üks paremini juhitud Euroopa kontserdimajasid ja meie nägemused selle maja juhi ka alati lähevad kokku, kuidas üks kontsert peab välja nägema ja nendel on ka seal on uue muusika ansambel, mida ma olen juhatanud seal ka barokkorkester ja loomulikult peamiselt olema juhatanud seal sümfooniaorkestrite, nende kavade koostamine alati sellise partneriga on, on üks meeldivamaid protsesse ja tegelikult tahaks ka ütleme, see prooviprotsess ise on väga paljude filmirežissöörid, muide on ka sedasama rääkinud huviga kuulanud, et, et nende jaoks just see filmimise protsess ise on, on alati väga, väga huvitav ja kõige naudingutpakkuvam. Millised on, muidugi, saan aru, sest mis sa seal silmiku film on valmis sind, mis sa seal enam minu eelis või on see, et Ma saan seda protsessi ka kindlasti nii-öelda seda tulemust laval kontserdil mõjutada. Ja kui siit edasi küsida, et mida üldse dirigent teeb või millega seda võrrelda veel, eksju, siis minu jaoks kõige lähedasem amet on teatrilavastaja amet ja ma just eelkõige niukse sõnateatri, lavastaja amet ja üldse, et kes on, kui me räägime, kes on üldse klassikalise muusika nii-öelda millist publikut me jagame või kellega me konkureerime, siis see on ka sõnateater ja minu arust eelkõige muidugi ooper, eks ju. Aga väga paljuski ka tegelikult sõnateater, et me ootame oma kontserdile väga paljuski neid inimesi, kes käivad Teatris ooperis loomulikult ja, ja ma lisaksin siia loomulikult ka need, kes käsi vastu huvi tunnevad. Noh, lihtsalt see on see enamus, mis meie publiku tõenäoliselt moodustab. Ja Sepertuaarist, et tõesti, et minu jaoks on oluline, et ka see kontserdikava ise kannaks, kannaks mingeid sõnumeid, kuna ma ise ei suuda või olen loobunud maailma paremaks muutmise nimel ise komponeerimast, mis oli, ütleme, me käisime koos tunnis kompositsiooni tunnis Lepo Sumera juures, Jüri Reinvere ka, et ütleme see võrreldes Jüri Reinvere, kes otsustas mulle, oli lihtne seda teha. Et see kontserdikava ise seetõttu minu jaoks on oluline, et see kannaks mingisugust sõnumit, mida ma heliloojana, kuna ma ei ole helilooja või interpreteerida, ise luua ei saa. Räägime palun teie dirigenditöö köögipoolest, kuidas te saavutate võõraorkestriga kiiresti hea kontakti, teades, et see koostöö võibki ainult ühe kontserdiga piirduda? Noh, ma arvan, et selle teadmisega nüüd vaevalt et keegi läheb. Ja noh, see on nüüd üks selliseid probleeme tegelikult olnud mõnda aega ka, kui ütleme see kas trolliva dirigendi niukene elu, ütleme maailmas niisugustesse äärmustesse hakkas langema, kus tegelikult dirigendid käisid ühest kohast teise ja tegelikult kartsid võtta riske ja väga erinevatel põhjustel, et seal tuleb kindlasti ka praegu, et aga ja see oli ka osaliselt seotud niukse plaaditööstusega, kus, kus plaadidestust levi kõik, kõik kus kõik orkestrid salvestasid, kuulasid, üks teiste orkestrite kõlad hakkasid muutuma järjest sarnasemaks. Nüüd see kahjuks küll seetõttu ka osaliselt seetõttu, et plaadi tegemise business on raskustes, mille positiivne pool on see, et orkestrite kõlad hakkavad jälle erinevaks minema, mis on väga hea, kuigi orkestrid tegelikult salvestavad tegelikult praegu päris päris palju ja, ja klassikalise muusika publik ütleme praegu aastal 20 20 ei ole kunagi olnud nii suur absoluutarvult kui ta on praegu ka siin väga erinevatel põhjustel põhjusel sellel põhjusel, et tegelikult see, et meil praegu on kontserdisaalid kinni olnud pikalt ja praegu väga suures osas maailmast on ju seda ka siiani, eriti kui ma räägin Inglismaast või eelkõige Ameerikast siis see muusika ju on tänavatel sisuliselt, kus võõraorkestrite minek on, miks ma sellest rääkisin seal samamoodi, et psühholoogia osa tegelikult selles ei ole mitte mitte väike tõesti ja, ja seda ma arvan, seda eelkõige saab õppida ainult ka just töö käigus see kontakti loomine noh, peab tõesti üsna ruttu toimuma, aga see valmisolek on alati mõlemapoolne. Kuigi noh, ühest küljest on loomulikult see, et kui sa lähed esimest korda ühe orkestri ette, kus ei ole kunagi käinud, siis siis loomulikult seal on esimese proovi esimestel minutitel. Noh, kuidas öelda on muusika ikkagi pigem ootuses, et noh, näita siis nüüd, et mis sa oskad ja on nii-öelda ja eks see peab see usaldus tekkima kiiresti ja reeglina sega tekib loomulikult siin ei, ei ole sajaprotsendiliselt mingisugust garantiid, on ka olnud olukordi, kus seda ei teki aga ka sellistes olukordades, kõik on ju professionaalid, kontsert toimub ja publiku jaoks see on kõik. Ma arvan, see tulemus ei pruugi üldse paha olla, pigem pigem vastupidi, aga aga tõesti nende orkestrit ega kellega see kontakt on hea tegi just need, kelle juurde saab ka regulaarselt tagasi minna. Siin on nagu võimalik kindlasti see, et esimesed, see esimene protsess või esimene faas sellest koostööst nagu kohe vahele jätta ja asuda nii-öelda tegelema sellega, millega kohe dirigendi ja orkestriproovis peaksid tegelema. Seetõttu mul on alati väga hea meel, ma elan viimased, ütleme, 10 aastatest püüdnud oma kalendri niimodi kokku seada. Et, et ma ei käi liiga palju uute orkestrite juures hooajas, et võib-olla paar tükki, ainult et ma püüan ikkagi käia, vaatamata sellele, et ma olen mul meeldinud, olla just nii-öelda vabakutseline muusik ikkagi ma käin regulaarselt mingit orkestrit. Juhul kui te soostute terrigeerima muusikateost, mida on väga sageli väga paljudes kontserdisaalides mängitud, kas te vaatate ennem, kuidas seda on juhatanud Herbert von Karajan, Lorin, Maasel, Saimun Räkil, kas te viite sellega ennast kurssi, et olla erinev, olla? Noh, ma arvan, et sellest nihukest nurgast lähtudes kindlasti mitte, et loomulikult ma neid eelpool nimetatud dirigente kõikjale näinud ja ja meid vaadanud ka loomulikult. Ja ma arvan, et kui eriti torem dirigent hakkab mingisugust uut teost õppima, mis tegelikult on ütleme, päris tuntud või mida on palju mängitud et siis ka vaadata, et kuidas, kuidas seda on tehtud ja, ja võib kuulata ikkagi eelkõige ma rõhutan, et see on, ma arvan, et kõik teevad seda tänapäeval ja, ja see on ka mõistlik. Sellepärast, et siis ka mingisugune õppeperioodi mingisugune osa, mille saab kiiremini läbitud. See ei tähenda mitte siin, et kuidas visuaalselt mingisugune dirigent või keegi dirigent seda seda juhatab, vaid pigem just seal on mingisugused partituuri võldes mingid balansi, küsimused ja tempo küsimused, et kuidas neid on lahendatud ajalooliselt. Et see ajalooline traditsiooni tundmine on, on päris oluline ja ka näiteks noh, ütleme kui näiteks küsida nüüd, et jälle tulla hetkeks tagasi, mida üldse dirigent teeb, siis noh, ütleme, see on ka väga palju viimaste aastakümnetega muutunud just ka seetõttu, et nende interpretatsioonis kättesaadavus on muutunud partituurile. Kättesaadavus on muutunud, kui varem oli, oli dirigent ainukene, kes teadis nii-öelda kes ainukene, kes suutis seda nii-öelda koordineerida, kuna tema oli ainuke, kelle käes oli partituur, kes nägi kogu seda pilt seda Ülpilt siis tänapäeval on see hoopis teistmoodi, et tänapäeval parte tulide kättesaadav on hoopis teine, et et kui me läheme ikkagi klassikalist lugu kuhugi mängima või juhatama, siis, siis kõikidel muusikutel vähemalt see, see üldine arusaam sellest on, on olemas väga paljudel muusikutel, tänapäeval on proovides ka juba partituurid kaasas. Et noh, kas dirigenditöö kui dirigenditööülesanne on muutunud viimaste aastakümnete jooksul. Aga nüüd ütleme partituuri õppimise seisukohast see ütleme, see ajalooline osa ja see, kuidas nende lugudega on tegeletud, on oluline, aga siis, kui mina teen niimoodi, et kui ma juba lugusi õppima hakkan, siis ma panen need kõik ülejäänud esitused loomulikult kõrval ja enam ühtegi esitlust ei kuulaja. Ükskord mul läkski võrdlemisi nigelalt sellega nimelt et ma pidin minema noore dirigendina, siis võib. Kutsute mind juhatama ühte ooperiteatrisse Veeberi kaitset, Carl Maria von Weberi fassaadi, siis eesti keeles nõidgeti ja siis juhtusin mina kuulama Kärlus, Craiberi Bladistus sellest. Ja mulle tundus see nii hea, et ma mõtlesin, ma iialgi ei suuda seda niimoodi niimoodi läbi viia ja ma ütlesin oma kindel, et kahjuks see jääb ära, et ma ei saa seda pärast seda ettekande kuulamist, ma ei saa seda enam mitte kunagi. Ma ei saa seda juhatada, nii et ma ei oleks sellest ettekandest mõjutatud. Nii et, et selles mõttes oli väga õige küsimus, et nendega peab olema ettevaatlik. No teie kolmekümneaastase dirigendikarjääri jooksul on kindlasti olnud muusikateoseid, mida teil on tulnud korduvalt Pirigeerida üht ja sama muusikateost. Kas te hoiate oma stiili ja teete seda iga kord samade põhimõtete järgi või te muudate midagi? Ma arvan, et kõik dirigendid ikkagi või no vähemalt enamus, ma loodan, ikkagi arenevad. Et seetõttu ma arvan, et et ka lavastaja, kes läheb lavastama sama klassikalist lavastust, teinekord tuleb hoopis teistsugune ja ütleme, dirigendina on ka see õnn, et tihti saab sama lugu, kui kontsert on rohkem kui üks, et siis ütleme, dirigent või eriti kui me, kui me räägime niukses klassikalisemast repertuaarist, siis siis jõuda nagu nende sügavamate kihtidega või isegi kõikide kihtidena ikkagi nõuab päris mitu esitust. Ma arvan, et kõikide dirigentide esimene kord juhatada klassikalist sümfooniat või mis iganes ooperiteks on hoopis teistsugune kui 10. kord. Kas see ülevaatlikkuse hoopis see, see kogemus sellest, mis on oluline, kuidas või kus kohas dirigenti vaja on, sest nii omavahel öeldes dirigent ei tohi segada, et kui kui ikkagi saab, siis ära sega eriti ütleme just on üks kontsertrepertuaaris ooperis on teistmoodi, siis, siis siis tegelikult ka ütleme, paari aasta pärast uuesti kätte võtta oma partituur ikkagi vaadates, mida ma sinna enda jaoks olen kirjutanud. Päris tihti noh, mitte just ebameeldivalt üllatunud. Aga positiivselt positiivselt ebameeldivalt üllatunud selles, et mulle tundub, et, et ma enam nüüd küll niux niimoodi mõtlema ja kui ma niimoodi niimoodi seda ei teeks ja ja tegelikult see oleneb ka palju sellest, et mis kontekstis see lugu on, millise orkestriga see kõlab näiteks, ütleme, kui me võtame niisuguse 19. sajandi algupoole või 18 käändelõppu või pigem mõistiski alguse kalgus kümnendite muusika, kus tegelikult oli orkestrit, oma arengusõidust sellises hetkes, kus tegelikult väga palju muusikat mängiti nii väikese kui ka suure orkestriga seal olite ette Kambelised erinevused seal ütleme näiteks ütleme, suuremate orkestrite puhul Puubilidekse flöödi oboe ja fagotipartiisid dubleeriti siis ütleme ka sellest lähtuvalt, need ettekanded juba on väga erinevad olenevalt et, et millise orkestriga seda ette kanda, nii et need erinevused võivad väga suured olla. Kas te söandate jagada kuulajaga lugu oma kõige suuremast ebaõnnestumisest dirigendina ja mida sellest õppida võis? Noh, siin sai juba nimetatud mis lõppes juba enne selle algust sellele nagu ja loomulikult on olnud kindlasti väga palju kontserte, millega ma ei ole olnud rahul. Ja eriti eriti frustreeriv on see sellisel puhul, kui on sellel nädalal selle kava ja selle orkestriga ainult üks kontsert ja ütleme, see on noh, see on selline olukord, kus kus see ei möödu mitte noh, meeletunniga, eks, et see need mõtted saadavad siis kindlasti noh, vähemalt mind päris mitu nädalat. Noh, ma ei tea, kas seal ei olnud üleelamine, eks ju. Mõnes mõttes kindlasti, et ja nüüd otseselt need sellised hetked ei ole otseselt võib-olla kontserdiga seotud, need on mingisuguste lahendustega proovides või mingisuguste olukordadega proovides, kus oleks saanud neid asju ütleme, muusikaliselt lähtuvalt teisiti lahendada. Sest alati on olukord ka see, et kui noh, kuna see aeg, proovide tegemise aeg on väga piiratud, eriti ütleme näiteks sellises kohas nagu näiteks Inglismaa või või ka või mõnest teisel pool, et kus proovide hulk on niivõrd väike, et kui juba üks otsus on tehtud, siis lihtsalt ei ole aega enam seda ümber leppida, kuigi hiljem veeritud kui mingisuguse repertuaariga tegemist, mida ei ole enne juhatanud siis kui see mõjutab niivõrd palju teisi otsuseid, et sellest võib tekkida selliseid Fostreerivaid olukordi. Et jah, neid on, aga ma võib-olla niimoodi ütleme turvalisuse eesmärgil võib-olla täpsemaks line. Kajaloodi, mis seal on meie rahvusorkestri uus peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts. Leping on esialgu kolmeks aastaks sõlmitud. Jah, vastab tõele. Kas lepingu sõlmimisel olid kauplemisruumi? Tulen peadirigendiks siis, kui saan juurde orkestrandi kohti, kui saan uusi kontserdireise, kui saan kutsuda teise või kolmanda kuulsa külalissolisti. Ei, ma ei tooks välja, ütleme niimoodi seda ja teist ja loomulikult noh, teades juba ERSO päris hästi, et tegelikult see on võrdlemisi ebatavaline, et sellisest esimese külalisdirigendi nii-öelda positsioonist peadirigendiks saadakse, et selle eelis on see, et ma tunnen seda orkestrit noh, seal nii eelis kui siis ka vastupidi, eks, et me tunneme 11 ikkagi läbi ja lõhki ja esimene sümfooniaorkester, mida mina oma elus olen juhatanud, seetõttu ma tean ka mida peaks peaks tegema, millised on publiku ootused ja kus suunas me peaksime liikuma. Ja siin kõik need eelpool nimetatud nii-öelda kauplemiskohad tegelikult ma arvan, peaks lahendama niimoodi ühest küljest küll nii kiiresti kui võimalik. Aga tegelikult ütleme ütleme seda, et meil oleks kutsutud väga palju kohti meil juurde ei ole vaja, et küsimus ei ole mitte selles, kui palju me suudame suurendada orkestri koosseisu, sest tegelikult ERSO oma oma suuruse mõttes on sellisele klassikalisele suurele sümfooniaorkestrile päris lähedane. Teine küsimus on see, et mis tingimustes juba praegu, need, kes need väga head muusikud töötavad, see on teine küsimus, et siin on loomulikult väga olulisi nüansse ja punkte, millega tuleb ka tõsiselt tegeleda, muidu me oleme väga keerulises olukorras, sest et see on, ma arvan, et klassikaline muusika on maailmas üks esimesi rahvusvahelist tunuid valdkondi ajalooliselt ja ka praegu väga palju eesti muusikuid mängib mujal ja järjest rohkem muusikud Euroopast erinevatest Euroopa riikidest mängib ka versus. Ja kõik need inimesed on nii Eesti kui ka väljastpoolt Eestit tulnud inimesed on väga suure hoolega persusse valitud. Koosmusitseerimine on väga intiimne tegevus, see on väga intiimne protsessi, nende inimeste omavaheline klapp peab väga hea olema, et sünniks see, mida me nimetame muuskakski. Need erilised hetked, mida me tahame kõik koos kogeda ja see tähendab, et iga muusik selles orkestris on väga väärtuslik. Ja see on see valdkond, see on see nüanss või see, see osa, mida me peame kindlasti kommunikeerima väga palju veel. Et, et me ei oleks olukorras, kus Meil hakkavad muusikud lahkuma. Räägime palgaprobleemist. Jah, me räägime ka sellest, aga mitte ainult vastupidiselt ja võib-olla mõne teisele valdkonnale, et see, kõik need ERSO konkursid on rahvusvahelised ja Euroopa Liidu ülesed nagu ka väga paljudes teistes ametikohtades, eks ju. Et see liikuvus tegelikult seda on ühe muusika jaoks, eriti kui tal noor muusik, kellel ei ole veel peret väga lihtne teha. Ja noh, see on ka üks selliseid vähemalt ütleme, siin Põhja-Euroopas kokku lepitud traditsioon, et et alati antakse, kui ütleme, noor muusik soovib minna kuhugi konkureerivast orkestrisse ette mängima, siis see peaks olema võimalik. Ja samamoodi tegelikult need muusikud, kes, kes meil ERSO-s praegu mängivad, et neil oleks võimalik ka aeg-ajalt ikkagi ka teistes mulikult Arv, mängi teistes üksustes olemas igasugu erinevaid niukseid, teisi kooslusi, et meil oleks selline mobiilne süsteem, mis võimaldaks 21. sajandi vääriliselt muusikuid, et hinnata väga olulisel kohal. Loomulikult on, kui me räägime palgast, on üks asi, aga ja teine on ka veel, on loomulikult töötingimused ja, ja siinkohal ei saagi siis mitte mainimata jätta, et ka ERSO ja filharmoonia kammerkoor on siis esitanud riigikogu kultuurikomisjonile. Oma ettepaneku uue kontserdisaali ehitamiseks on et meil oleks viimati ja lõpuks ometigi Eesti riikliku sümfooniaorkestrile, kes mängib paremini kui kunagi varem ja kes on Eestit esindanud maailmas juba väga pikalt, väga edukalt. Kes plaadistab võrdselt teiste maailma kestsitega ja on üldse kõige rohkem plaadistav Eesti Eestis muusikaga tegelev kollektiiv. Et tal oleks lõpuks oma kodu samamoodi tseremoonia kammerkoorile. Et see on meie jaoks ka praegu väga oluline küsimus, et need, need tingimused, milles muusikud töötavad, vastaksid sellele tasemele, mida nad väärivad. Ja lisaks seal loomulikult siin on kas teisi nüansse ja üks nendest on üks olulisemaid on see, et tegelikult kontserdimajja puutub, siis Estonia kontserdisaal on, seda on väga raske üle hinnata selle saali tähtsust. Ja noh, selle hoone tähtsust üldse eesti kultuuris see on ehitatud kunagi me ju teame kõik kuidas päris alguses ja, ja see on olnud enam kui imetlusväärne ja üllast. See saal on läbinud väga palju ümberehitusi. Seda on siis ühe korra täitsa algusest peale üles ehitatud, nagu me teame. Aga mis kõige olulisem on see, et orkestrid sellest ajast alates, kus saal ehitati üle 100 aasta tagasi, on väga palju muutunud, see muusika ka, mida seal mängiti üle 100 aasta tagasi või kui suur see lava oli, on hoopis teistsugune nendele nõudmistele, mis meil praegu seda saali, seda lava on iga remondiga ehitatud suuremaks selle viimase remondiga juba esimesed publiku uksed on jäänud lava alla või nendest on näha ainult pool, et meil ei ole tegelikult ruumi seal laval ette kanda, ütleme, siukseid juba alates aastast 1910 kirjutatud teosed, osad Mahleri sümfooniad juba on väga keerulised, väga suured, need kõik enamus niukseid 19. sajandi oratooriumi on keerulises ette kanda, väga paljud kaasaegsed teosed on. Ta on väga keeruline seal ette kanda ja rääkimata akustilistest parameetritest, mis juba tegelikult ütleme, kui me räägime 19. sajandi lõputeostest, et neid ei ole võimalik tegelikult, et väga hästi enam seal saalis ette kanda, loomulikult ees on väga mobiilne ja, ja me juba juba tunneb seda, sa oled niivõrd hästi, et, et me me mängime seda nii, et see ei lööks lõhki, aga näiteks, kui me võtame siin aastaid tagasi, käisin Berliini Filharmoonikute, eks ju, kes, kes mängisid selles saalis esimest proovi oma elus tegid selles saalis Pets seitsmendat sümfooniat ja kui kõlasid esimesed, olid siis nende peadirigent, tolleaegne peateeninduse Osaimul pidi saatma väga suure osa keldrist linna peale, kuna see kõla oli lihtsalt nii suur, et selleks saal läks lõhki. Ja tegelikult see kõlatasakaal puhkpillidega sai, sai häiritud. Siin on niivõrd palju põhjusi tegelikult, et see teema uue saali teema on, on väga pikalt olnud päris palju monopoliseeritud mis on ka arusaadav. Ühest küljest, aga siin me nüüd tahakski kogu niukse muusika üldsusega tulla ikkagi välja öelda põõsast selle oma, selle oma, selle väga suure murega. Ja tegelikult see lahendaks ka loomulikult väga palju teisi muresid. Räägime repertuaarist, mida me teie käe all hakkame ERSO esituses kuulma, mis on see muusika, mis oleks orkestri põnev mängida ja arendav, mis oleks publikul huvitav kuulata ja mida te ise tahaksite väga dirigeerida? No Aalto on 20 20 praegu ja olukord on pehmelt öeldes ärev. Kogu interpretatsioonikunstile me ei räägi siin näiteks muusikast, me nägime ka teatrist ja ükskõik millisest tsirkusest millised iganes interpreteerivad kellegi esituskunstist. Olukord on ka tegelikult revolutsiooniline, mõnes mõttes, et see on, see on ka klassikalise muusika jaoks. Ma arvan, et Klaskene muusika ei ole näinud nii keerulist aega alates teisest maailmasõjast võib-olla isegi mõnes mõttes keerulisematest, sest tegelikult me teame, sõja ajal kontserdid, toimusid saalid tegelikult olid täis. Sündis tegelikult ju ka väga palju uut muusikat väga olulist muusikate sõja ajal nii Euroopas kui ka Ameerikas. Kontserdid toimusid isegi noh, nii-öelda ju rindejoone lähistel. Aga praegu, et sellist olukorda, kus nii pikaks ajaks tegelikult kontserdisaalides muusika vaikis ja teatrietendused ei toimunud, et niisugust perioodi on ma arvan, ikkagi väga harva ette tulnud. Ja ma arvan, et ükski elav muusik või näitleja ei ole sellist olukorda oma elus kogenud kui me praegu, millises olukorras me praegu oleme. Et selles olukorras see, et me saame Praegu kokku tulla ja muusika saab lavalt kõlada on juba väga suur väärtus. Ja nii Kummaline, või ütleme selline fatalistlik või, või ma ei tea, millise esoteerilised nimeta seda nimetada. Ei oleks ma välja mõelnud paremat heliloojat sellisteks aegadeks kui on Beethoven. Me täiesti juhuslikult tähistame tema 200 viiekümnendat juubelit sellel aastal ja ja tegelikult ei ole ühtegi nii revolutsioonilist heliloojat kui Beethoven, ei ole ühtegi nii uuenduslikku heliloojat tegelikult eetodenoli. Ma arvan, esimene nii-öelda modern või kui avangard, helilooja üldse muusika ajaloos. Ja seda kummalisem on tegelikult see, et kuidas teatud sorti EPableerumise kaudu 20. sajandi jooksul on Bethany nimest saanud selline konservatiivsuse ja, ja sellise väsinud vanamoodsa muusika tegemise etalon ei ole midagi kaugemal tõest. Tegelikult selle niukse tõdemuse juured on loomulikult väga paljuski interpretatsioonikunstis. See, kuidas neid lugusid on ette kantud ja see, kuidas või millisesse aeg-ajalt või ka praegu viimase 10 aastani, millisesse sellisesse mugavussängi tegelikult klassikaline muusika nagu sättis ennast, et sellel olid omad põhjused ja see oli üks põhjus, oli see, et tema selline mõjuvõim maailmas oli üks periood, kus oli päris päris suur suli seal selle periood, mis algas maailmasõdade vahel, kus ehitati need kõige suuremaid kontserdisaale, kus orkester arenes selliseks, nagu ta praegu on. Ma arvan, et noh, üks suur sümfooniaorkester tegelikult on üks parimaid asju, mis üldse õhtumaade kultuuris on juhtunud see, millega tegelikult või millega võib või kuidas, ütleme, selline suur sümfooniaorkester võib hakkama saada, kuidas meid mõjutada emotsionaalselt ja milliseid elamusi pakkuda tegelikult on, see on väga haruldane asi. Beethoven ja tänan mind Toomas, tagasi, sellele raudteele. Beethoven, olles tegelikult ühest küljest küll sellise konservatiivsuse või etalon, tegelikult on üks raiumaid heliloojaid üldse, kes on kunagi elanud kes on tegelikult defineerinud selle, mida me tänapäeval nimetame klassikalises muusikaks. Beethoveni oli just see mees, tänu kellele tavaliselt oli ju niimoodi, et, et ikkagi ju mängiti, telliti üks, loovutame seal inimene, kellel olid võimalused, tellis heliloojalt, loob see kanti ette pärast mida plaksutasid, käsitlesid, hiilgab väga hea, mis sa nüüd kirjutad. Aga pärast ühte Beethoveni sümfoonia ettekannet inimesed ikkagi ootamatult olid sellise olukorra ees, et nad on kuulnud midagi sellist, mida nad tahaks kindlasti ja kohe uuesti kuulda. Ja see olukord on tegelikult ju kestnud siiani. Meil tuleb ju kogu aeg peale uus põlvkond noori muusikuid kelle jaoks Beethoven ju kogu aeg iga generatsiooniga uuesti redefineerub. Ja see on see muusika, mis tegelikult ka väga suurt hulka ka publikut ja loomulikult rääkimata muusikutest puudutav Beethoven on see, kes ikkagi tänu kellele me nimetame teatud osa loodud muusikast klassikaliseks. Tema mõju oli nii kolossaalne, et noh, väga pikalt saksa kultuuris sai rääkida ikkagi sellisest asjast nagu ajaloo paine mis ju tegelikult tähendas eelkõige seda noh, tänapäeval ka räägitakse rohkem pigem sellisest 19. sajandi saksa muusikapainest, ütleme tänapäeva saksa muusikale, aga tegelikult väga pikalt 18. sajandil, Se Beethoveni vari oli nii suur, et seda oli väga raske eirata juba järgmisest generatsioonist pärast teda Brahms, keda süüdistati Beethoveni kopeerimises, kes kirjutas suurest hirmust oma esimese sümfoonia alles 40 aastaselt ja ja, ja seda nimetati väga paljudes kriitikatest nii-öelda Beethoveni 10.-ks sümfooniast tegelikult telefonil on endal ka 10. sümfoonia jõudis sellest kirjutada esimeses osas, noh tol ajal ei olnud väga teada. Tegelikult see tema mõju on olnud enamikul kolossaalne ja Me erzoga loomulikult sellest mööda ei saa ja kui me vaatame ühest küljest ERSO silo ja kava, siis seal on võib-olla vähem Niukest uuemat muusikat, aga ütleme, kas see tegelikult Beethoven ise ongi niivõrd avangard helilooja, et selle ettekande võimalused on nii erinevad, interpretatsioonivõimalused on väga erinevad ja ütleme, kui see kokku viia sellesse olukorraga, millest me praegu sellel aastal maailmas oleme, ei ole kuidagi midagi sobivamat ja me alustame kohe avakontserdil siin Beethoveni Rovicage, mis on, ütleme kõige murdelisem sümfoonia, mis kunagi on kirjutatud, on inimesed, kes ei ole raskele muusikale orkestrimuusikaga kokku väga palju puutunud, et ütleme, et kindlasti mõistlik on alustada selliste, ütleme, väiksemate teostega ütleme kui me räägime olulisusest, et mida kuulata, et kui te koostate näiteks mitte isegi top ten, vaid kudetops või siis üks nendest lugudest Peab olema Beethoveni kolmas sümfoonia ja sealt edasi juba loomulikult ka viies, eks ju ütleme Beethoveni olulisusest veel rääkida, siis tegelikult ta on ka muusikaajaloo kõige poliitilisem helilooja kui sinnani, ütleme need teosed, ütleme, mis kirjutati, olid ikkagi väga apoliitilised ja ütleme, ajalooliselt muusika on ennast hoidnud sellisest ütleme poliitikast eemale ja sellelt kokkupuutepunkte on palju vähem kui enamuse teiste kunstiliikide puhul siis Beethoven muidugi, mis seal siis saab väga suure muudatuse ja, ja väga pikaks ajaks siiski ainukeseks ja, ja see sõnum ja selle, selle helilooja jõud on nii suur ja, ja see võimalustega interpreteerida on nii suur, et näiteks teise maailmasõja ajal ju ühest küljest Hitleri Saksamaa tegelikult politiseeris endale vajalikus suunas Beethoven, Beethoven oli üks Hitleri lemmikheliloojad igal juhul ja see, kuidas käis ümber ütleme, Hitleri-aegne Saksamaa Beethoveni ka on väga huvitav teema, näiteks samal ajal Beethovenit väga paljuski peeti ka teisel pool ikkagi nii lühikeseks vastupanu sümboliks, sest noh, kogu Beethoveni loomingu niuke sünnitunnistus on ikkagi prantsuse revolutsioon. Samal ajal Beethoveni viienda algus, mida me kõik teame, need neli nooti, see rütm, just need, mis rütmiga need esimesed noodid kõlavad, et see oli näiteks ka Inglismaal vastupanu sümboliks. Samal ajal samamoodi mängiti Beethoveni viiendat sümfooniat. Näiteks oli üks koonduslaagris tehtud väikene ainult naistest koosnev orkester, kes mängis Beethoveni viiendat sümfooniat just selle varjatud poliitilise sõnumi pärast, mis seal tegelikult on ütleme, teiselt poolt vähemalt ise natuke teistsuguseks samamoodi me teame ju ka Stalini üks lemmikHelve tuli Beethoven ja ütleme teda oma niukse vankri ette rakendada on püüdnud ikkagi ütleme, 180 kraadi, niisuguseid poliitilisi jõude ja ütleme ka, ütleme nii poliitilisi jõude, türonne ja loomulikult eelkõige vabadusvõitlejaid. Beethoven oli esimene nii-öelda vaba tõesti, vaba loomulikult siin on me võime rääkida kahendalist või Haindist natuke selles osas, aga Beethoven oli esimene sõltumatu helilooja, kes ta oli suureks ohuks nendele inimestele ütleme, ideoloogilises mõttes, kellega ta kokku puutus, kes temalt teemadeks tegelikult tellis teoseid ja tegelikult ka ütleme, oli periood päris mitu aastat, kui ka Austria salapolitsei pidas toimikut Beethoveni kohta. Et see, see, kui suur tegelikult see helilooja on ja kuidas ta on, ütleme, kogu lääne kultuuri mõjutanud, on lihtsalt kolossaalne. Te olete elustanud paljude orkestrite, ka terve hulga plaadistusi, mis on nii hästi õnnestunud, et neid on ka auhinnatud kasserzogangaaska mingi plaadistus. No me oleme kogu aeg ühesõnaga plaadistanud ja ja oleme alustanud juba paar aastat tagasi ühte sellist pikemaajalist projekti salvestada Moselleri orkestriteosed siis. Me teame, Eller, Heino Eller, kes on kogu eesti orkestrimuusika ju kõige olulisem õpetaja üldse ja kes on olnud õpetaja alates Dublinist kuni Lepo Sumera, nii ma arvan kõikjal ta on ta väga palju mõjutanud, et aga tegelikult Hellerit ennast viimastel aastakümnetel tegelikult juba väga pikalt just tema jälgi tema sümfooniaorkestriteoseid ei ole ette kantud ja me näiteks plaadistasime paar aastat tagasi ühe sellise Elleri teose, mida ei olnud ettekantud 30.-test aastatest alates. Räägime möödunud sajandi 30.-st aastast, ma rõhutan siin ikkagi praegu veel. Samamoodi on väga palju teoseid, mida ette kantud ei ole Kuuekümnendate aastatest alates, et et tegelikult see, see on väga oluline töö, mida me, mida me teeme ja me oleme, oleme planeerinud ka väga paljude teiste Eesti hiljuti ja loomulikult noh, ütleme näiteks kindlasti tüürime, salvestame lisaks sellele, et ka teisi klassikalisemaid Glasgilisemaid, vanemaid, eesti heliloojate enne teist maailmasõda ja loomulikult mitte ainult Eestile tõenäolisust. Ja ma kordan üle tee, ERSO on kõige rohkem plaadistav või salvestav muusikaga tegelev üksus Eestis. Te rääkisite väga köitvalt sellest, et Eesti riiklik sümfooniaorkester vajab oma kodu. Milles te veel Eesti muusikaelus teravalt puudust tunne. Siin on loomulikult päris mitu asja, millest võiks rääkida. Ma arvan, et see maja küsimus on tegelikult orkestri arengu seisukohalt üks olulisemaid, et me saaksime töötada orkestrikõlaga, et meil on koht, kuhu tulevad külalisorkestrit, kuhu nad ära mahuks ja mis on selles mõttes ka esindussaaliks kogu kogu mitte ainult linnale, vaid tegelikult kogu kogu kogu riigile ja ta huvitava koha peal seal, kuhu me oleme seda nagu mõeldud või et see jääb väga huvitavalt all- ja ülalinna vahel, et et see on kindlasti üks üks neid asju, mis, mis mind üks neid küsimusi, mis mind erutab, siis, siis loomulikult see, kuidas me suhestume kogu maailmas toimub, aga see, et me balansseeriksime veel paremini selle vahel mis on meil siin oluline, see, kuidas me peaksime hoolitsema oma pärandi eest. Nii, ütleme selle heliloomingu pärandi eest kui ka interpretatsiooni pärandi eest, see, kuidas me hoolitseme kõikide nende muusikute eest, kes siin töötavad teisest küljest see, kuidas me suhestume ja kuidas me saame osa ja millise Osame ise anname ütleme sellesse, mis toimub maailmas. Ja siin on ka loomulikult väga suur töö ära teha ja see kõik toimub, ütleme, et see areng, mis on toimunud ka, ütleme, muusikaakadeemias viimast aastakümnetega, on muljetavaldav. See, kuidas on ka näiteks kui me räägime uuemast muusikast, on muutunud suhteid, domine õuda muusikasse loomulikult nii muusika kui ka eelkõige ma rõhutan, see, kuivõrd huvitatud uuest muusikast tegelikult on ka Eesti publik on väga, väga oluline ja üks olulisemaid asju, loomulikult on ka see, kuidas me kuidas me tegeleme, ütleme, noorema generatsiooniga, et see on, paneks järjekord, on need probleemid siis see, ma arvan, oleks oleks üks esimesi. Et see muusikaõpetuse kättesaadavus on üks olulisemaid kriteeriume selleks, et meil oleks mitte ainult publikut väga head. Mitte selles mõttes, et meil oleksid õudselt palju neid inimesi, kes seal saalis istuvad vaid ikkagi kultuurist muusika osasaamine on oluline ja et meil oleks piisav püramiid, millele me saaksime oma kogu muusikahariduse üles ehitada. Teil on selge nägemus. Järgmiseks kolmeks aastaks saan ma intervjuu põhjal aru? Eks üht-teist on mõeldud, ütleme nii, palju edu teile kõige selle elluviimiseks. Olari Elts ja aitäh intervjuu eest. Saatejuht oli täna Kaja Kärner ja uut saatekülalist ootame nädala pärast kuulmiseni.