Eesti riikliku iseseisvuse taastamise tähistamise nädalal me oleme palunud kajaloode, mis selle mehe, kes väga paljude eestlaste salajas hoitud taotluse et ükskord on Eesti riik ei hoidnud ainult oma südames, vaid Ta sõnastas selle taotluse kogu maailma jaoks, teades ise, et see tegu ei jää okupatsioonivõimude karistuseta. Tunne Kelam. Me oleme palunud teid sellesse saatesse rääkima suhteliselt vähetuntud perioodist Eesti ajaloos umbes 50 aastat tagasi. Ja meenutama inimesi, kes oma aadetaja meelsuse pärast kas kaotasid oma töö nagu teie ise või siis mõisteti vangi. Kõik sai alguse eesti haritlaste kodustest koos käimistest, millest räägiti, kelle juures käidi. Sealhulgas minu meelest 60.-te aastate teisel poolel ja see oli omamoodi niisugune periood, kus illusioonid haihtusid. Sest kui veel 60.-te algul loodeti, et tuleb mingi parem kommunismivorm või inimnäoline, nagu tubliseks sõda Tšehhoslovakkias üritas teha, siis peale Praha kevade mahasurumist 68 ei olnud mingeid illusioone enam. See tähendab, et asi oli väga tõsine ja mitmesugused Eesti ärksad inimesed hakkasid kogunema nagu ikka sünnipäevadel ja vabariigi aastapäeval ja tekkis mingi organiseeritud vorm. Helju Tauk oli üks, kes oli väga aktiivne, kelle kodus käidi praeguses Gonsiori tänavas koos. Ja siis oli Kaiand, Udam näiteks ja Arvo valt. Ta on mitmeid teisi. Ja meil tekkis niisugune süsteemne, ütleme, et me määrasime kindlaks, millal kohtume, kus ja mida arutame ja sinna sigines siis mõne aja pärast minu uus tuttav Sergei soldaator, kes on pooleestlane pool venelane oli, kellel olid sidemed Moskva nende inimestega nagu Sergei Kovaljov, Andrei Sahharov, kes 1968 pärast Praha kevade lämmatamist tulid välja punasele väljakule salgak inimesi 10 12 ja teatasid, et nemad protestivad selle vastu, mis oli ennekuulmatu, mis nendega juhtus pärast seda, eks nad ridamisi kõik arreteeritud. D, aga mitte kohe, sest nimed olid enamikus väga tuntud nagu Andrei Sahharovi ja kobajuht oli ka väga tuntud nimi, aga igal juhul sealt tekkis kontakt, seal asutati hiljem Moskva Helsingi grupp. Ja sealt siis edasi arenes natuke organiseeritum, avalikum, inimõiguste kaitseliikumine, see tähendab kodanikuõiguste väärtustamine. Meil oli taust veel see muidugi, et kui 70.-ks aastaks ametlikud andmed näitasid, et eestlasi on jämedalt võttes kaks kolmandikku rahvastikust mitte eestlase, on üks kolmandik sisserännanuid. Ja kui me vaatasime 70. aasta statistikat. Juurdekasv Eesti NSV-s oli 19000, aastaga väga hea, aga loomulik juurdekasv oli ainult 6400 ja immigratsioon oli 12600, tähendab poole rohkem. Enamikul eestlastel hakkas seitsmekümnendatel tiksuma kuskil südames vaikne häirekell, kui nii edasi läheb. Millal saabub see moment, kus eestlased jäävad oma kodumaal vähemusse ja kui see juhtub, siis oli selge, et Eesti riik enam ei ole võimalik taastada. Kui Nõukogude liit oleks jätkunud nagu tookord, siis täna oleks see moment ilmselt käes olnud. Ja see häirekell pani inimesed kuidagi liikuma ja vaatama, kas on mingeid teisi võimalusi ja tekkisid ju ajaloo teevad. Ajalugu oli ju suletud. Lähiajalugu, mis juhtus 40. aastal, mis juhtus enne sõda ja siit tekkis niisugune filosoofilis ajalooline huvi, soldaatab, oli muide väga hea vene sellise idealistliku filosoofiatundja nagu Salavjov ja Pärdiaajev ja mitmed teised temaises heade loengutega. Aga ükskord, kui me saime natuke enam tuttavaks, ta kutsus mind välja. Me jalutasime mööda Sakala tänavat. Ja ta küsis, minut peaks midagi tegema, saatma Eestis mingi sõnumi, nii et niimoodi seisa jätkuda ja tema ei tahaks seda ise organiseerida, don pooleldi nii välispidine aga soovitas, et tehke sära ja ta viis mind kokku ka kahe põrandaaluse liikumisega, mis olid väikesed grupid. Muidugi aga kandsid nime Eesti rahvusrinde ja Eesti demokraatlik liikumine. Need olid väga huvitavad grupid, sest nad tegid tõeliselt sisukat tööd. Näiteks nende 74.-ks aastaks oli valmis põhjalik Eesti demokraatliku liikumise programm, mida valmistas Te Ukraina päritoluga Sergei uskeevitš. Põhiliselt seal oli Kalju Matic Matti kiirend, Sergei taotav ja nad kutsusid mind osalema nendest lõpp aruteludes andma oma märkusi. Ja see oli tõepoolest natuke kõdi tekitav programm, sest maatorsid mida see tähendab, see tähendab nõukogude võimu kukutamist. Me eeldasime, et kriis tuleb, tekib mingi uus kodusõjaolukord ja kuidas siis sellest välja tulla, mida taotleda. Need dokumendid olid ette valmistatud ja koodnimi oli neile, et see suur programm on suur siga. Aga meie läkitus ÜRO-le on väike notsu. Ja tuli välja, et see suur siga jäi sulusse, sest teda avaldada jõutud. Enne tulid arreteerimised, detsembris 1974, aga väike notsu pääses surust ja kapas läbi häda ja takistuste New Yorki. Mõte oli ju selles, mis mind pani alati probleemitsema. Meie ametlikud valimistulemused näitasid ju 99,9 protsenti poolt ja midagi muud valida ei olnud soli harjutamine. See hakkas mulle alati vastu, kui mina sain valimisõiguslikuks, ma esimest korda tõmbasin nime maha ja tegin seda jätkuvalt, nii et ma mitte kunagi ei ole vähemalt isiklikult hääletanud nõukogude võimu kandidaatide poolt. Aga see muide, mis välismaale jäeti, hoiab nii, et eesti rahvas täielikult toetab nõukogude võimu. Iga-aastased paraadid näitasid sedasama. Inimesed tulevad välja, siin oli üks teine murdekohta. Ma ülikooli esimesel kursusel loobusin meeleavaldustes osalemisest sest mul tekkis mõte, et mai Ma ei taha oma keha anda selle nõukogude propaganda käsutusse, mis kutsub inimesed kaks korda aastas välja, laseb tribüüni eest läbi jalutada ja siis kuulutab, et see on rahva üldine poolehoid ja toetus neile, et mina seda kaasa ei tee ja ma arvan, et siit hakkaski see meie seltskondade üldine suunitlus, et nagu somsenitsen hiljem oma Kuusalus kirjutises, mis kandis nime, elage valeta. Ma tõlkisin selle eesti keelde, levitasin, aga see oli see väga huvitav, väga sügavale süübiv idee. Et piga diktatuur tugineb kahele sambale. Üks on vägivald, mida kõik tunnevad, teine on male. Ja need kaks eksisteerivad koos, sellepärast et vägivald üksi on tõhus esimeses staadiumis. Aga kunagi ükski diktatuur ei saa tugineda vägivallale, ta peab endale mingi viisakama näo ette tegema, selleks kasutatakse valet. Mida diktatuuri all elav inimene saab teha, ütles niitsin. Me ei saa vägivalla vastu, aga me saame vale vastu. Me saame otsida tõde ja me saame hoiduda sellest, et me ametliku valega selle peavoolu ka vabatahtlikult kaasa ei lähe. Ja siit hakkab siis kõigepealt inimisiksuse sünd või taastumine, omaenda väärikuse leidmine, nagu Sergei Kovaljov on väga ilusti öelnud. Mõte palun mitte nõukogude võimu kukutada mõte oli taastada omaenda isiku väärikus, iseseisev mõtlemine, omaenda moraal, oma iseseisev maailmavaade ja siit edasi tulenes juba loogiliselt kõik muu, kuid tookord siis me otsustasime, et teeme selle katse ära. Tookord oli Nõukogude Eestis ilmunud ÜRO põhidokumendid ka inimõiguste deklaratsioon ja koloniaalmaadele vabaduse andmise deklaratsioon. Ma võtsin, et seal veel muud paktid ja koostasin siis nende alusel dokumendi inglise keeles juba kohe alguses, sest ma keskkoolist peale olin kuulanud BBC inglise keeles iga päev. Ja mõte oli siis selles, et eri rahvuste ja kultuuride mitmekesisus on inimkonna rike, kus rahvuslike kultuuride vägivaldne nivelleerimine, assimileerimine on, on midagi niisugust, mis vaesestab inimkonda ja rahvus ja tema kultuuri säilimise põhitingimus on ju riiklik iseseisvus ja siis me juhtisime tähelepanu, et Eesti on rahvasteliidu liiga olnud rahvusvaheliselt tunnustatud riik ja et Atlandi hartat, mis algul sõlmiti inglismaja USA vahel, mis lubas taastada iseseisvuse kõigile maailmasõja käigus omariikluse kaotanud maadele. Selles memorandumit, mille teksti teie koostasite Tunne Kelam, oli kaks taotlust, et ÜRO aitaks Vene väed Eestist välja viia ja et Eestis toimuksid ÜRO kontrolli all vabad valimised. Kui tõenäoliseks te pidasite nende taotluste realiseerumist? Küsimus on alati niinimetatud paragmaatikute ja läksime siis põhimõtetele tuginevat inimeste vahel pragmaatika alati kõhkleb kõigepealt, kas sellest mingit tulu tõuseb nähtavas tulevikus. Meie selle väikese grupimõte pole küll mitte selles, et me saaksime vastuse või et sellel kohe reageeritakse, küsimus oli selles. Ta okupeeritud Eestist välja sõnum. Asi pole nii. 99,9 protsenti Eesti elanikkonnast toetab nõukogude võimu. On inimesi, kes teisiti mõtlevad ja kes pole kaotanud usku, et iseseisvus võiks taastuda. See osutus väga kriitiliseks momendiks, sest 70.-te aastate esimesel poolel hakkas domineerima niinimetatud rahumeelse kooseksisteerimise poliitika. Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit sõlmisid relvastuse piiramise kokkuleppeid ja arendasid kaubandust. Ja meie pagulaskond välismaal oli üsna lootuse kaotanud. Balti riikide küsimus lihtsalt sumbub kõigesse sellesse. Ja see sõnum Eestist saabus täiesti õigel ajal. See tugevdas nende usku, et Eestis toimivad mingid jõud, kes samuti tahavad vabariigi iseseisvuse taastamist. Ja teine tulemus oli jah, muidugi vastu lootusi. Meil tekkisid poliitvangid. Viis inimeste arreteeriti 74. aasta detsembris. Neli neist mõisteti Nõukogude Liidu laimamise pärast viieks kuueks aastaks kurani mägedesse vangilaagritesse. Ja siit tekkisid siis konkreetsed inimesed, kes juba tõestasid oma olemasoluga, et Eestis on opositsioon ja meie pagulaskond, eriti Ameerika Ühendriikides, Rootsis asus neid süsteemselt toetama nende nimesid, teadvustama neile kirju, saatma toetuskirju ja protestiavaldusi Nõukogude valitsusele. Kas memorandumi koostajad said mingi teate selle kohta, et kiri on ÜRO-sse kohale jõudnud ja et seda on seal tõesti loetu? Ei niisugust teavet ei tulnud ja ega seda ei olnud kivist alust oodata, sest aadressi ju ka ei andnud. Tähtis oli see, et kiri levis pagulaskonnas ja sai kajastuse lääne vabas meedias. Ja see oli midagi niisugust muidugi, mis ärritas nõukogude võimu. Kirja päralejõudmine ongi veel päriselt selgusetu. Selgus, et soldaato pika omandatud Moskva kodanikuõiguste kaitsjate kaudu see ei õnnestunud, võib-olla neil ei sobinud ka nende mentaliteediga, et Eesti tahab kuidagi omaette ära joosta, Nõukogude Liidust teise maha jättes. Igal juhul nähtavasti see õnnestus sata hiljem Rootsi kaudu jõudis Rootsi eestlastele sealt edasi Ameerikasse, sealt ajakirjandusse. Tõenäoliselt ka muidugi ÜROsse küsimus oligi selles, et põhisihtsellega täideti. Millal Nõukogude julgeolek selle memorandumi olemasolust teada sai? Mõrvannad esimene vihje võis olla isegi 72. aasta Ta augustis või septembris. Nimelt ma viisin selle algteksti Tartusse oma kursusekaaslase Ülo Vooglaiu juurde, kes tookord ajas sotsioloogilisi uurimusi ja tema kutsus mõned oma sõbrad kokku. Nad olid nõus, sellega tuleks saata, meie rahvus on ohus ja leppisime ka kokku, siis mida me räägime, kui see kuidagi välja peaks tulema. Aga nagu selgus, samal õhtul oli keegi kohalolijatest sellest andnud infot KGB-le. Seni kuni Läänes ei hakatud sellest valjusti kõnelema, siis ega ka kohalike julgeoleku asutuste huvi polnud ju näidata, et Eestis midagi niiskust vastikut toimub. Alles siis, kui läänes tekkis suur kära, siis ka Moskvast hüppadenele peale. Ja tulemus oli 74. aasta detsembrist peale kuni 75. aasta oktoobrini, mil Tallinna kohtuprotsessis viis inimest mõisteti süüdi. Tulemus oli siis tolle aja üks suuremaid klaperjaht, sest ilmselt kuulati üle paarsada inimest, kümneid läbiotsimisi, kohtadelt vallandamisi. Ma ei olegi teadlik peale Stalini surma, teist niisugust massiivset operatsiooni oleks läbi viidud. Läbiotsimised olid teie kodus ja teie töökohas te käisite aga ülekuulamistel. Mida nendest tahaksite praegu meenutada? Mina olin muidugi selles suhtes erand, sellepärast et need uued kaaslased arreteeriti. D 13. detsembril 74 reedesel päeval mõtlesime tagantjärgi, et kas KGB püüabki rõhuda sellele ebausule, et reede ja 13 vot niisugused asjad juhtuvad. Minu nimi, ma olin üsna tuntud rahvusvahelises olukorra lektor, olin 15 aastat pidanud üle Eesti loenguid esinenud televisioonis. Olin olnud üheksa aastat Eesti entsüklopeedia toimetuses. Minu nimi tuli välja alles siis, kui kaks inimest hakkasid ülekuulamistel sellest rääkima. Kes murdusid, noh, ütleme jah, kes osaliselt vähemalt murdusid algul ja 75. aasta jaanuaris, mulle kehtestati siis jälgimine. Hakkasin nägema autosid, kes minu taga sõitsid ja see oli väga huvitav periood, aga ma olin võtnud juba algusest peale selle hoiaku, et mina oma kodus midagi ei hoia. Ja mina ma kodus ka millestki ei räägi sellisest ja ei kasuta telefoni. Ma usun, et tänu sellele mul õnnestuski väga suurel määral tähelepanu vältida, sest eks kiusatus tekib ikka kuulatakse pealt, aga, aga noh, kuidas ma muidu saan, helistan talle. Ma kunagi kasutanud seda võimalust ja ma võtsin põhimõtteks, et ma vabatahtlikult ei anna mingit infot nendele, kes jahivad. See aitas võib-olla tublisti kaasa, kuid nimi tuli välja ja veebruari algul 1975 toimus mul läbiotsimine, mida võis oodata. Midagi kohapeal muidugi ei leitud, võeti kaasa välismaal ilmunud piibel ja veel mõningaid asju, aga see oli kõik süütu. Ja siis mind veidi KGB-esse, kus polkovnik Sokolov kuulas mind kõigepealt üle ja tegi selgeks, et oleme üllatatud teiesugune, tuntud inimene. Korralikust seltskonnast on langenud niisuguste heidikute ja pättide mõju alla. Aga midagi pole teha, supp tuleb süüa, nüüd räägime nädal aega, töötame teiega, räägime südame pealt kõik ära. Ja siis ma annan teile oma ohvitseri ausõna, et teiega midagi juhtu. No seda muidugi ei olnud võimalik uskuda. Jah, ma algul ei tundnud neid inimesi õieti välja autod, soldaatove, kellest ma rääkisin, ta esines huvitavate filosoofiliste loengutega ja meil olid niisugused filosoofilised teemadel ja püüdsin võimalikult, et igasugust informatsiooni tagasi tõrjuda või varjata. Kuni tekkis üks huvitav olukord mais 1975 kus mõne aja pärast mind kutselt uuesti KGB-sse ja ma vaatasin, et täiesti uued tuuled puhuvad oli avastatud minu käimine 72. aasta augustis Tartus Ülo Vooglaiu juures. Mul oli kohe mulje, et nad on käinud Tartus, nad on inimesi üle kuulanud, andmed olid liiga selged. Ja major ots, kes minuga töötas, kõik see pool aastat. Pole ju mõtet Mosto vaielda, tõendi, et on olemas inimesed on olemas, parem võtke omaks ja ainuke mõte oli siis, et saaks selle tööpäeva lõpuni kuidagi natuke mõtteid koguda ja midagi teha. Ja major rats oli niisugune üsna mugav ohvitser, kes alati kavandas päeva lõpuks mingisugused koosviibimisi ja kõrtsis käimisi. Ma sain kell viis vabaks ja ainuke mure oli, kas sabasid taga paistis, et ei ole. Läksin oma hea tuttava Aldo Balbati juurde, kellel oli auto ja palusin, kas ta viiks mind Tartu kohe samal õhtul samal õhtul aega raisata. Saime väga hilja. Tartusse läksin Ülo Vooglaiu juurde. Selgus, et järgmine hommikul ta kutsutud Tallinna KGB-s. Siis me toetasime meelde, kuidas me leppisime kokku, mida me pidime rääkima. Me lihtsalt kirusime seda olukorda, väljendasime muret, ütlesime, et peaks midagi niisugust tegema, aga keegi ei mõelnud seda tõsiselt. Muidugi siis ma läksin Elmar Ernitsa juurde, ajaloolane ja minu kolleeg Tartu arhiivist kes oli ka mingil määral seotud sellega Tallinna siis läksin veel kolmanda inimese juurde. Kell kuus hommikul jõudsime Tallinn tagasi, läksin mustamäel, meel ühe asjasse pühendatu Rein Einasto korteri ukse taha. Ta tegi lahti ka tema oli kutsutud hommikuks kella üheksaks KGB-s pagari tänavale, nii et süsteem võrk tõmbus kokku. Oli selge, et kui ma sellest võrgust välja ei pääse, siis olen ma juba arreteeritu seisundis süütõend, et on piisavalt. Jõudsin koju ja kell üheksa tagasi KGB-s aga juba hoopis kindlama enesetundega. Ja siis oli üllatus, et minu ülekuulajaks oli läinud Dim major pelsiniš. Ta oli juba selle operatsiooniga seotud, sest ei usaldatud eesti Kaage piste liik oli tarvis kõrvaltpilku sekendopinjon. Tema tegi seda, et ta vastandas mind Arvo paratoga tohtriga, kes oli meie seltskonnas, aga kes murdus ja tunnistas kõik üles. Ja see oli huvitav, pandi meid vastamisi. Mina esitasin oma seisukohad ja tema hakkas kõhklema. Ja ta lõppkokkuvõttes rääkis erinevat juttu sellest, mis ta oli, oli kirja pandud tema kohta. See jutt oli palju leebem ja segasem. Ja sellest minu lõhki löömisest õieti õieti välja ei tulnud. Lõpuks ma läksin tema juurde, andsin talle kätte ja soovisin kõike head. Mille peale minu patroon major ots väga pahandas, et kuidas ta riikliku kurjategijaga võite kätt anda? Ma ütlesin, kuni kohus pole teda süüdi mõistnud, ta ei ole kurjategijana. Ja siis pärast lõunat jätkus juba major otsa küsimustik ja siis hakkas temal midagi koitma. Ta ei olnud vist kõige kõige teravama mõistusega, ta küsis. Ega te eile Tartusse ei helistanud? See oli väga hea tõend, et nad ei tea midagi meil Tartu käigust sellepärast et kõikides kabinettides paralleelselt jooksis samasugune jutt. Lõpuks pandi meid Ülo Vooglaiuga vastamisi ja ka meie rääkisime samamoodi. Ja tagajärg oli see, et see operatsioon, äpardus ja ment silmusesse tõmmata ei saanud. Aga neli inimest siiski anti kohtu alla ja nad said vanglakaristuse. Ja kuna nende juurest leiti materjale ja nad olid juba varem julgeolekutuntud, aga muidugi minule aitas kindlasti kaasa see, et täpselt samal ajal toimus Helsingis esimene rahvusvahelise koostöö julgeolekukonverents, kus Brežnev kirjutas alla inimõiguste korvile kolmandale korvile esmakordselt Nõukogude Liit, kohustus austama inimõigusi, millest sai ju hiljem kodanikuõiguste eest seisjate peamine tööriist. Ja ma arvan, et see tegi need ettevaatlikumaks, sest ma kohtusin palju aastaid hiljem ühe Ida-Saksa opositsiooniliikmega, kes organiseeris inimeste toomist, kui ta läände oli pääsenud idast läände. Tema ütles, kui see oleks juhtunud, meil poleks mingit küsimust, kas oli süüd endalt mitte töötuks kindlasti kinni pandud? Ma arvan, et see Helsingi konverents ja Brežnevi värske inimõiguste korvile allakirjutamine sundis neid ettevaatusele. Kui me siis lõpetasime juulis mind kutsute viimasele kohtumisele anti tagasi see piibel ja veel mõned materjalid siis huvitav kombel. Major Ots ütles, et kui rääkida sportlikes terminites, siis ma pean tunnistama, et teie võitsite ja mina kaotasin. Sest ma olin täiesti veendunud, et teie olete selle kurjajuur, aga me ei suutnud seda tõendada. Päev varem oli saanud Eesti entsüklopeedia toimetusest vallandamisotsuse peatoimetaja naan kutsus mind natuke hiljem enda juurde ja iseenesest väga huvitavate mõtetega. Ta ütles, ma käisin julgeolekus teie toimikuga tutvumas, plaanid olid sidemed juba vanast ajast, julgeolekuga oli oma mees seal ja ütles, et noh, kui see oleks juhtunud viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel, siis oleks kindlasti kinni panud. Õnneks on praegu seitsmekümnendat aastat, aga kahjuks mitte veel 80.-te. Sellepärast me peame teist lahkuma. Kas KGB jättis teid pärast seda rahule? Oi, mitte sugugi. Mul oli lihtsalt valik, kas nüüd lakkuda haavu, hoida ennast maa ligi ja anda lubadused, mitte kunagi midagi niisugust ei tee. Ja püüda ennast siis kuidagi rehabiliteerida või minu sõbrad olid vangis. Mul oli võimalus informeerida nende olukorrast. Mul tekkisid just sel perioodil kontaktid Soomega. Üks misjoni liikumine, kes salaja tõi Eestisse piibleid, vahemees oli olemas ja ma otsustasin, et minu asi on nüüd püüda abistada neid ja rääkida nendest asjadest, mis on tegelikult toimunud, sest oli toimunud ju Helsingi kokkulepete suur rikkumine. Jõks minu väga moraalselt tervendav, kui oli veel nende ülekuulamiste ajal. Ma läksin selle vahendaja korterisse Pärnu maanteel ja lõin seal hommikuni tema masinal kirja Helsingi julgeolekukonverentsile. Mille mõte oli see sel ajal, kui Brežnev kirjutas alla inimõigus taustamisele siis 80 kilomeetrit lõunas Eestis toimub enneolematu julgeolekuoperatsioon inimeste vastu, kes lihtsalt nõudsid oma elementaarset tunnustatud õigusi. Ja kui ma siis lõpetasin kell kuus hommikul, trammid hakkasid käima, see dokument võeti filmile neid saatnud, niimoodi edasi toimetada siis mul tekkis erakordselt niukene rahuldustunne, et teie seal pagari tänaval uurite, minu mineviku tegusid, aga mina proovin teist ees, ma valmistan teile juba homset ette. Sedamoodi see asi arenes kuni 88. 89. aastani. Me räägime sündmustest, mis toimusid Eestis 45 50 55 aastat tagasi. Kuidas te praegu sellele pohhile oma elus ja, ja Eesti ajaloos tagasi vaatad? Lammas on rääkinud muidugi oma elust. See oli väga-väga tervendav või tugevdav, tegelikult midagi kahetseda polnud. Ja huvitav oli see, et mind ei saadetud kaha entsüklopeedias päevapealt ära. Oli viimase 10. köite toimetamine lõpetamine moni vallandatud, aga kuna meil oli osakonna sekretär dekreedis, siis ma küsisin, kas ma ei saaks tema kohta täita. Palk oli muidugi kolmandik sellest. Ja siis mõned kuud ma tegin topelt tööd, ma tegin oma endist tööd edasi, toimetasin ajalugu ja filosoofiat. Samal ajal trükkisin igasuguseid kutseid ja mis oli vaja teha? Muidugi midagi ei paranenud. Ja kui ma olin entsüklopeedia selle viimase köite saad valmis teha, siis ma loomulikult lahkusin. Kuidas teie sõprussuhted memorandumi kirjutamise ajast hiljem kas säilisid või katkesid? Kaljo Metike, Mati kiirend tuli olid ju ükskord vangist välja ja teie sõbrad Helju Tauk, Vardo Rumessen, Helju Taugi surmast sai suvel 15 aastat ja Vardo Rumessen ei surmast viis aastat. Ülo Vooglaid on õnneks elus, kuidas need suhted kas muutusid või jäid samaks hiljem? Helju Taugi ja Vardo Rumessen ikka polnud mingit küsimust, muidugi nad jätkusid ja, ja kõik see meie ringkond, kus käisid läbi ka mitmed muusikud ja kunstnikud ja kirjanikud ka Hando Runnel osales mõnikord selles ja me jätkasime seda teemat. Huvitaval kombel finaal toimus aastal 1985 Gorbatšov orjust võimule tulnud ja tõukad mind käisid aeg-ajalt külastamas kaks noort KGB ohvitseri. Peab tunnistama, üsna üsna ebameeldivad kujud. Ühe nimi oli muide Harroškin. Nad püüdsid teha lõpuks niisugust primitiivset sotsioloogiat, mis rahvas mõtleb nüüd seal nenkon lahkumas, et kes võiks asemele tulla. Ja kui ma vastasin, et paljud nimetavad Gorbatšovi nime, Nad lausa särasid rahu, loovust. Ja siis mul tekkis mõte, et Gorbatšov on ju KGB kandidaat. Sest KGB teadis kõige paremini, milline tõeline hull olukord on nõukogude liidus. Nad olid meeleheitel, vanamehed surid üksteise järgi, nad olid sunnitud midagi improviseerima, mida juua. Ja siis leidsin selle noorema mehe, kes oli muidugi nende liinis. Aga nagu Gorbatšov ise ütles, mõte oli ju selles, et Nõukogude Liitu remontida, uuendada, mitte laiali saata. Aga selleks, et uuendada, oli sellesse sumbunud õhkkonda, kus kõik olid kaotanud motivatsiooni, juurit tarvis saasta, natuke hapnikku, see oli sõnavabaduse hapnik ja seda nad ei arvestanud, et see hapnik, sõnavabadus lõhkus sellel süsteemi täielikult ära. Aga jah, 85 pärast seda. Me kutsusime Kaiu Mätiku Matti kiirendi, Vardo Rumessen korterisse Kadriorus, et nad jutustasid, mis vangis toimus. Meil oli siis ka mõned uued liikmed tekkinud. Ma nimetan selle inimese nime, kes on ka praegu aktiivne. Nad rääkisid sellest. Paar nädalat hiljem hakati kõiki osalejaid kutsuma julgeolekusse või tuldi ukse taha, viidi ülekuulamisele. Kõigepealt alustati Rein Einasto keskkool ja sest tütrest, arvestades, et laps räägib jutt oli seal meie koosolekul. Et laps räägib ilusti südame pealt välja ja niimoodi jätkus, kuni jõuti Helju Daugini ja Vardo Rumessen ninja minuni. Ja nad võeti tunnistused, et Me osalesime seal ja nad rääkisid nii ja niisuguseid asju. Ma sain siis sekkuda, ma kohtusin kõigi nendega, keda oli ülekuulatud ja praktiliselt kõik võtsid oma tunnistused tagasi, sest asi oli jälle väga selge saada ettekääne arreteerimiseks. Süüdistusmaterjalide kogumine lõppes siis asi sellega, et ka sellest ei tulnud midagi välja, midagi konkreetset aga lõppes sellega, et lõpuks viimasena kutsuti mind pagari tänavale ja anti mulle siis kirjalik hoiatus nõukogudevastase tegevuse eest millele ma alla ei kirjutanud. Muidugi nad teadsid, et juba olukord on ebamäärane ja, ja lagunemas. Ja sellega minu kontaktid siis pagari tänavaga selles vormis, nagu tookord eksisteeris, lõppesid. Kaja loodimisel on Eesti riikliku iseseisvuse taastamise üks käilakujudest kodanike komiteede liikumise algataja, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei üks rajajaid ja juhte, Eesti Kongressi liige ja Eesti komitee esimees, neljal korral Riigikokku ja kolmel korral Euroopa parlamenti valitud mees Tunne Kelam. Kui teid 2004. aastal esimest korda Euroopa parlamenti valiti, Brüsselisse läksite, siis ma arvan, et parlamendi 700-st liikmest väga vähesed tundsid ja teadsid. Teid ja Teie teadsite väga väheseid. 700-st liikmest, mis oli teie siht, eesmärk Euroopa Parlamendis? See oli huvitav sellepärast et minu esimene valimisloosung oli kaitsta Eesti huve Euroopas. Euroopa Parlamendi kolima tuttav juba mitmed aastad, sellepärast et 97. aastal Riigikogus asutati Euroopa asjade komisjon ja mina kui riigikogu aseesimees oli selle esimees kuus aastat. Meil olid regulaarsed kohtumised iga aasta Euroopa Parlamendi vastava delegatsiooniga, kes oli valitud Eesti jaoks eesti integratsiooniga tutvuma ja konsulteerima ja meil olid kaks korda aastas siis ametlikud kohtumised. See andis väga palju sellepärast et Euroopa parlamendilt tuli Eesti seisukohtadele ja taotlustele kõige suurem toetus. Olime valitsusega pidevas kontaktis ju Euroopa asjade komisjon kuulas kõiki valitsuse esindajaid, nende kavasid aga alati me planeerima, nii et kui meil on ametlik kohtumine Euroopa Parlamendi liikmetega, ühiskommünikees. Me saame midagi Eesti valitsuse seisukohtade toetamiseks teha ja enamasti õnnestus. Nii et me teadsime, mis Euroopa parlament on. Mina sattusin esimest korda sinna aastal 91, kui uute Eesti kahe parempoolse partei, Isamaa ja ERSP esindajat kutsuti Euroopa Rahvapartei fraktsiooni poolt Strasbury meile võimaldada, kes siis kohtumine parlamendiliikmetega fraktsiooni esimees glebs, kellest hiljem sai Euroopa Parlamendi president tutvustas meid teistele gruppidele, korraldas meiega pressikonverentsi. See kõik oli väga ilus. Aga muidugi sinna tulek. Tõepoolest, minu esimene mulje oli, et nagu oleks visatud suurde ookeani, mis ei ole võrreldav riigikoguga või Eesti poliitikaga, suured lained mõnikord 10 meetrised. Esialgu vaatate pool sind iseendast kuskil ei kanna siis õpid ujuma natuke ka vastuvoolu või vaatama oma kurssi. Kõige suurem kergendus oli see, et Eesti huve pole seal vaja kaitsta. See ei ole lahing elu ja surma peale selle lahingu. Me olime pidanud kuus aastat juba enne liitumist, sest liitumislepingul olemas tingimused olid vormistatud. Me saime rohkem, kui me taotlesime, ei olnud millegi eest metsikult võidelda, küll aga see olukord, kus ma 15 aastat olin suurimas fraktsioonis püksi. Üksi Isamaaliidu ja IRL-i esindajana see olid kuidagi häirib, sellepärast et suur fraktsioon saab ju kõige rohkem teha, seal on kõige rohkem mõju. Ja nüüd oli küsimus lihtsalt, et kui ei olnud teist liiget, siis ma pidin ennast lihtsalt üles töötama. Jah, mitmed inimesed tundsin. Aga jällegi, kui sa liigud seal brüsseli koridorides sajad inimesed voogavat majas, kus on neli-viis 1000 inimest korraga. Sa tunned tõestivad, kes oled. Ta ei ole ju nagu keegi. Ja siis oli ainuke viis, mis minul ei olnud, väga väga loomupärane oli hakata ja Eestis ka ei ole ju siiamaani väga loomupärane teisideletama ja naeratama. Ja sellest algas peale, kui sa teisi kolleege teretad, naeratad ja mis kõige tähtsam, ei püüa abi endale kõigepealt, vaid tunned muret nende probleemide pärast. Ja ka tunnustab neid. Iga inimene vajab hädasti tunnustamist ja kui keegi peab hea kõne või, või teeb midagi toredat lähed tema juurde, et väga-väga hästi tehtud. Sind peetakse meeles, pead meeles nende sünnipäevi, õnnitlejad neid ja sellega on ainuke viis ühel väikesel võimalik võimalik tõusta. Ja siis muidugi see, mis on tõepoolest suur töö, on tegelikult ju kogu selle Ida-Euroopa ja kommunistliku mineviku tutvustamine sest sellest teatakse ikka jah, nüüd natuke rohkem, aga 15 16 aastat tagasi, teate sellest häbiväärselt vähe. Teie algatasid Euroopa Parlamendis Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi resolutsioonid, koostasite selle teksti ja viisite kogu protsessi nii kaugele, et resolutsioon on vastu võetud ja 20 kolmandat augustit tähistatakse Euroopa liidus kui rota kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva. Kas see kõik läks kergelt või oli vastutöötajaid? Ega ta ei läinud kergelt, aga seisund olnud mina muidugi, meid oli midagi nii, kümmekond inimest mõtleks sinna, kes põhiliselt esindasid endisi kommunismi riiki, aga ka mõned väga tugevat toetajat läänest. Me alustasime sellega, et me käisime läbi kõik fraktsioonide juhid. Mul on meeles roheliste tookordne legendaarne juht Daniel kompendid Prantsusmaalt, kes tuntuks ju 68. aasta üliõpilase revolutsiooniga. Ja mina olen sellega nõus, aga kas teie enda fraktsioon on sellega nõus? Miks nemad kardavad, küsige neilt, miks nad kõhklevad. Siis me käisime komisjoni esimehe juures, käisime kõik Euroopa Komisjoni tippametnikud, läbis oli põhjalik ettevalmistus ja teine pinnas, mida valmistati aasta varem oli niinimetatud Praha deklaratsioone Prahas. Tegelikult tuli see seltskond juba laiemas koosseisus kokku aastal 2008. Seal avaldati Praha deklaratsioon kommunismi hukkamõistmisest, mis suurel määral oli aluseks tookordsele 2009 vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioonile. Ma arvan, et see oli tõesti vastu ootusi, sest 2009 oli see oli üks Parlamendi viimaseid täisistungeid enne valimisi uusi valimisi. Ja võtta niisugune asi vastu, see tundus üsna vähetõenäolisena. Et ta läbi läks. Oli üllatus. Ja mis oli just põhiline, oli see resultatiivne osa, kuidas edasi minna. Ja selles oli siis kaks punkti, üks Euroopa mälu ja südametunnistuse platvorm mis saab siis Euroopa toetuse, et kommunismi kuritegude uurimist üle-euroopaliselt edendada. See alustas tööd Prahas, aga ta tegelikult Euroopa Liidult abi pole saanud siiamaani. Ja teine oli siis tähistada 20 kolmat augustit kui üleeuroopalist totalitarismiohvrite mälestuspäeva. Meile oli see väga-väga tähtis Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeva ja et see läbi läks ja see õnnestus. See oli ka suur asi. Kuigi jälle üks on resolutsioon, teine on praktika. Ega enamik Euroopa riike seda ei tähista, aga meil on siiski midagi aluseks võtta. Ja ma võin olla väga rahul, et Eesti valitsus oli esimene, kes ametlikul tasemel juba 2009 juunis kaks kuud pärast resolutsiooni vastuvõtmist seda täitis. Korraldas tähistamise Vabaduse väljakul ja pidulikku kontserti Noblessneri valukojas, kus kanti ette ühe Ameerikasse emigreerunud vene helilooja reekviem. See resolutsiooni läbiviimine, see oli suur töö, aga jääme hetkeks veel aastasse 2008, kui Venemaa tungis Gruusiasse sel puhul teie avaldasite seisukoha, et rahvusvahelised rahuvalvejõud tuleks saata sinna konfliktipiirkonda, seda ei juhtunud. Ja 2014. aastal hõivas Venemaa Krimmi poolsaare. Kas te tahate ennustada, millest me kolmandaks kuuleme? Ei taha ei ole vaja ennustada, kindlasti, aga me teame võimalusi ja ohtusid väga selgelt ja me oleme õnneks ka suutnud piisavalt valmistuda nende ohtude vastu. Aga üks huvitav moment oli veel 2007, kui oli aprillimäss Eestis, mille eesmärk oli mitte lihtsalt rüüstamine ja see pronkssõdur Tõnismäel, vaid uue valitsuse kukutamine. Aga kui see märul olid natuke vaibus, ma olin nädalavahetusel Eestis, tulin just reedel, kui see asi käis. Ma pääsesin Viimsisse oma koju tarvis läbi kesklinna sõita. Ja siis, kui ma esmastagasi sõitsin, siis ma mõtlesin, et kindlasti Euroopa Parlamendis valmistatakse Eesti toetus midagi ette. Aga igaks juhuks lennukil ma hakkasin oma arvutisse lööma võimaliku resolutsiooni teksti. Tulin kohale, mitte midagi ei toimunud, oli suhteliselt istungitevaba nädal suur istungit ei olnud. Ja siis. Ma sain toetuse ühelt inglise konservatiivilt piislilt Christopher Viislilt ja väga toredalt hispaania sõbralt, kes oli parlamendi asepresident Vidal kaadras. Me läksime koos Parlamendi presidendi juurde, kes oli minu Grupi endine esimees. Ma palusin teda, et ta paneks Eesti küsimuse järgmise lühikese plenaaristungi, järgmine nädal päevakorda. Ütles muidugi ma ei saa ise seda otsustada. Ta on ja, ja püüan saavutada fraktsioonilt toetust, nii et see toimus vähemalt Eesti olukorra arutamine, üks sõnavat, igalt fraktsioonilt. Vähemalt see küsimus sai tõstatatud ja ma palusin veel ka väliskomisjoni esimehelt, kes oli minu grupist poolakas, et kui ka komisjoni istungit jõulejata, teeks omaenda nimele avaldus eesti toetuseks, ta tegi seda, ega keegi ei pannud tähele, kas oli ametlik avaldus või mitte. Paar päeva hiljem ta organiseeris väliskomisjoni istungile Eesti küsimuse arutelu. Ja siis oli huvitav tähelepanu Meie eestlasest väliskomisjoni ametnikult, kes vaatas saali ja luges ära vähemalt tosin vene diplomaatia või ametnikku, kes seda jälgisid ja Tatjana taanuka Lätist valitud jagas siis vene valitsuse informatsiooni seal. Ja siis oli väga selge, kui tähtis on Moskvale see, mida Euroopa Liit ja mida Euroopa parlament tegelikult teeb. See läks hästi ja öeldi, et noh kahe nädala pärast, Meghan Strasbury, normaalne plenaar, seal arutame edasi. Järgmine nädal oli olukord teine, te saite juba, mida te veel tahate? Paljud ei tahtnud. Paljud ei tahtnudki minna Venemaaga kuidagi vastakuti ja jälle tuli kogu seda tööd, alustad otsast peale omaenda fraktsioonis siis teistes fraktsioonides, et nad oleksid nõus selle päevakorrapunktiga. Ja lõpuks õnnestus. Me saime täiemahulise debatti ja resolutsiooni. Viimane kriitiline moment oli, kui sotsialistide fraktsioon tegi ettepaneku solidaarsuseavaldus Eestiga sellega piirduda Eesti saatkonna ründamisega Moskvas. Eestist endast, mitte üht sõna, see pandi hääletusele. Õnneks ta lükati tagasi ja tulemusele vastu ootusi. Me saavutasime erakordselt tugeva resolutsiooni, mis oli Moskva jaoks tähtis. Sest nemad vaatasid kogu aeg selle pilguga, kas toimub mingisugune väike protestijutt või võetakse tõsiselt, kas täie rauaga toetatakse Eestit või ainult silitades ja kuna see toetus tuli täie rauaga. Me näeme tulemusi edasi, niisuguseid asju ei püütud teha, sest ükskord oli saadud tagasilööki ja tõsine tagasilöök. Tunne Kelam, mida te praegu teete, kui enam ei ole vaja lüüa lahingut elu ja surma peale, kui ei ole vaja otsida liitlasi, kui ei ole vaja olla märklaud. Praegu on lihtsalt, ma naudin lennukivabadust 15 aastat esmaspäeva varahommikul kell neli kodust üles lennukile siis jälle neljapäeva öösel tagasi. See elu on õige pingutav, aga ta on väga huvitav. Ma nautisin Euroopa Parlamendi tegevust täiel määral ja ka seda kõike seda, mis on saadikute nii-öelda ühiskondlik töö. Mitte ainult nende ametlikud päevakorrapunktid, vaid saadikud organiseeruvad omavahel. Näiteks olin 14 aastat vaba Iraani sõprade toetusrühma aseesimees. Iraani opositsioon, keda siiamaani nagu ametlikult tahetud tunnustada, aga kes ainsana suudab korraldada sajatuhandelise miitingu Pariisi lähikonnas iga aasta juunis, tuua sinna sadu sadu poliitikat üle kogu maailma. Ja kes ütleb, et ta tahab Iraani näha tuumavabana religiooni vabana, see tähendab religiooni, valitsus, lahutatuna ja naiste ja meeste võrdõiguslik, kuna ma arvan, et seda mõtet toetada. Mis teid praeguse Eesti elu juures rõõmustab ja mis teid kurvastab? Ega elu pole kunagi tagatud meile meie füüsilise elu piiratus on üks meeldetuletus sellest, et me hindaksime seda, mis meil on. Tark inimene püüab hinnata igat oma päeva iga päikesetõusu ja loojangut jagada nii palju head tahet, naeratusi ja teretusi teistele inimestele, kui võimalik. See on väga-väga suur asi. Aga minu Rootsi kolleeg Gunnar röökmar, kes on väga suur Eesti sõber, kes omal ajal oli üks neist, kes algatas Stockholmi esmaspäeva miitingut balti riikide toetuseks. Me olime temaga 15 aastat koos samas grupis. Ja tema ikka on tuletanud mulle meelde, et omal ajal, kui ma nägin, et esmastada miitinguid ja siis mõlemat talle öelnud, et minu unistus on see, et Eesti oleks kunagi sama igavalt normaalne riik, nagu seda on Rootsi, kus pole küsimus, kas olla või mitte olla, kas keegi tungib kallale või mitte, vaid vaieldakse maksude üle ja sotsiaalpoliitika üle ja nii nüüd Eesti on enam-vähem sellesse seisu jõudnud. Aga küsimus on jälle, mida me oleme võitnud ja mida oleme kaotanud. Kas pinna pealt oleme võitnud, kas sisus oleme kaotanud ja aeg-ajalt tuleb meelde üks väga huvitav niisugune kel tsükkel, kuidas asi hakkab orjusest arenema, see on korjuse seisund, siis tekib niisugune ideeline, nagu kuskilt antakse, mingisugune vaimne impulss, ideeline selgus. Ja ideelise selgusest tekib kolmas etapp, suur julgus. Umbes nii juhtus Eestiga 1988, eks ole, me saime selgus, et meid on okupeeritud, meil on õigus vabaks saada ja siit tekkis ka julgus ja suur julgus tavaliselt pikki vabadusele. Nüüd vabadus tavaliselt viib ka jõukusele või vähemalt heale majanduslikule seisundile ja siit edasi. Edasi on väga huvitav veelahe selle tsükli järgi. Järgmine etapp, mis jõukusest areneb, on isekus enesekesksus. Kui see hakkab domineerima, siis edasine etapp on kõikesallivus. Kõik on relatiivne, kas tõde või ei ole sinul oma väärtused, minul oma väärtused või üldse pole vaja mingeid püsivaid väärtusi sealt edasi juba apaatia ja passiivsus tähendab võimetus reageerida tõsistele asjadele omaenda riigis ja väljapool ja lõpuks tagasi orjusesse, mis ei pea olema füüsiline orjus või poliitiline. Piisab sellest, kui me sõltume meediast, sõltume peavoolust ja minu küsimus on järjest rohkem olnud see, et meil esimene erakond oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei ja tookord oli see väga tähtis sõltumatus millestki. Aga Erich From kirjutas 1941 oma kuulsa teose põgenemine vabadusest kus ta näitab, milles tekkisid selles 20. sajandi alguse vabaduses äkki kõige julmemad diktatuurid. Inimesed ei olnud vabadena harjunud oma jalgadel seisma ja selle tõttu minu jaoks on muutunud järjest olulisemaks sõna iseseisvus kui iseseisvalt. Kodanikena oleme tänapäeval oma mõtlemises, oma maailmavaates. Ja siin Tammsaare on kunagi ilusti öelnud, et kõige tähtsam inimesel on vaimne selgroog. Mida tähendab füüsiline seelik roog, seda me teame kõik ilma selleta me isegi ei istuks, rääkimata kõndimisest. Aga vaimne selgroog tähendab siis karakterit ja maailmavaadet. Kui need kolm on, siis Tammsaare ütleb ja see on kolmekümnendatel aastatel. Tammsaar ütleb, et siis pole vaja üldse jutustada demokraatia arengust. See toimub iseendast, sest demokraatia vaimne iseseisvus algab isiksustest. Seda ei saju kulbiga valada rahvale kaela. See peab altpoolt tekkima, kui ta on ehtne ja Tammsaar ühes teises kirjutuses ütleb, et Demokraatia tähendab eelkõige ühte vastutust. Vastutust palju suuremal määral, kui see kunagi on olnud inimestel, kes olid võõrvõimust sõltuvad me peame ise hakkama vastutama ja siin from tulebki oma 41. aasta järeldusele, et miks seal toimus miljonid inimesed teadsid väga hästi, millest nad tahavad vabaks saada millestki kuningatest ja kapitalistidest ja võõrvõimust ja nii edasi. Nad said vabaks ja siis tabas paljusid paanika. Aga mida me nüüd teeme? Sest kogu meie elu mõte oli see nii üles ehitatud sellele, et Moskva maid kontrollib või Berliin kontrollib, nemad määravad päevakorra, mis me peame tegema, aga nad on meie elupaika pannud. Aga nüüd me peame ise vastutama, mida teha, kuidas käituda. Ja siis from ütleb, tabas neid miljoneid inimesi, paanikat ei oska selle vabadusega midagi teha. See on nii rusuv meile. See tekitab nii palju probleeme ja nad kiirustasid oma vabadust liisima või tagasi andma uuele tugevale. Eestil oli väga suur eelis see, et vaatamata niivõrd keerukale olukorrale, kus oleks võinud hõlpsasti puhkeda kodusõda, verine arveteõiendus, Nõukogude väed oleks võinud sekkuda. Me suutsime luua niisuguse rahvusvahelisele õigusele rajaneva ja samal ajal moraalse aluse iseseisvumisele. Et see on tõeline nimeta, kulges ühegi tõsise kokkupõrkega ketta ja ühegi inimohvrita. See on tõeline kingitus meile ja seda tasub väärtustada. Meie tänane jutuajamine läheb eetrisse 22. augustil just Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeva eelõhtul. Kus teie, Tunne Kelam, tänavu sel päeval olete? Tavaliselt seda on tähistatud alates aastast 2009 vastavalt Euroopa Parlamendi resolutsioonile siis on see tseremoonia toimunud Vabaduse väljakul, Vabaduse monument ees ja, ja on algaastatel kutsuti, kui Euroopa Parlamendi esindajat ka sinna esinema. Hirvepark algas 1987 ja esimesed suured miitingut toimusid seal siis vahepeal vaibus ja nüüd on viimased aastad ikkagi paralleelselt ka Hirvepargis peetud mälestusüritusi ja kindlasti toimub ka nüüd uue kommunismiohvrite memoriaali juures. Kas kõikides nendes kohtades näeme teid 23. augustil? Ma ei tea, kas Vabaduse väljakul toimub agaa kommunismi, memoriaali ja, ja Hirvepargis, küll. Nii et teie sõnum viimasest 15-st minutist sellest jutuajamisest on, et rohkem vaimset selgroog, see on see, mida Eesti vajab. Kindlasti ja kõikumatuid väärtusi, sest mulle tuleb meelde eelmine paavst Ratzinger 18 aastat tagasi ta kirjutas huvitava essee euroopan Hay jah. Väga ootamatu diagnoos. Puutumatute väärtuste olemasolu on meie vabaduse ja inimliku suuruse tegelik tagatis. Siin ongi see meie põhiküsimus, mis on meie puutumatut väärtused, kas need on tänapäeval muudetavad, kas need on valikuliselt või või mitte, aga ma arvan, et meie tulevik ei, julgeolek. Väga suurel määral oleneb nendes puutumatute väärtuste taastamise võimest. Aitäh Tunne Kelam seda meile meelde tuletamast kuulamast.