Head kuulajad täna taas meie ees, inimene, keda me kõige paremini tunneme tema töö poolest. Ja ma arvan, et kõige rohkem on meie kuulajate hulgas need, kes mäletavad teda 1988. aasta septembris Tallinna lauluväljakul suurelt eestimaa laulult, kus mitte, ainult et me üle pika aja esimest korda saime laulda avalikult armsaid isamaalisi laule vaid ka, kus esimest korda täiesti avalikult käidi välja mõte, et tuleb taastada Eesti riiklik iseseisvus. Kuigi Pika Hermanni tornis lehvis veel punane lipp ja Vene väed olid Eestis sees. Meie palvel on rahvusringhäälingu Tartu stuudios istet võtnud teleajakirjanik ja laulva revolutsiooni üks eestvedajaid Rein Järlik. Tere. Tere. Mina olen raadioajakirjanik Kaja Kärner. Kui me hetkeks veel jäme, 30 aasta tagusesse aega. Teie trein, Järlik, ka, hagi Šein ka Marju Lauristin, Mati Hint. Ei keegi ei tohtinud karta. Et kui meie ülejäänute hulgas oli kõhklejaid, et nemad saaksid teie käest julgust. Kui te nüüd mõtlete tagasi, kas te siis tundsite hirmu? Ei, siis ei tundnud hirmu. Kuna mina olin oma ajaloosaadetega, millega ma tegin algust juba 1984. aasta jaanuaris ikka mõnestki torust läbi käinud, selle tõttu siis 88. aastal juba tundus, et et meil tuleb lihtsalt minna. Aga muidugi targalt. Rumalusi ei tohtinud teha. Sest ega miskit ei olnud ju kindel, miskit ei olnud. Telemaja juhtkond võidi riigi truumate inimeste vastu välja vahetada, hoidi Gorbatšov veidi Moskvas kukutada ja sulavõis. Ja, ja kõik see võis juhtuda. Kõik see võis juhtuda, aga, aga muidugi tõenäosus siiski oli olemas ja rahvas oli, oli selles mõttes ärganud, et ta ei kartnud enam. Sest avalikult oli räägitud neist asjadest, millest mitukümmend aastat ei tohtinud üldse rääkida. Ja see oli rahvale julgust andnud, sest rahvas oli nii tark, et ta teadis ju, mille ees nõukogude liidus kinni pannakse. Ja enamus elas siiski nii, et ta ei lasknud ennast kinni panna. Ja siis, kui tuli aeg suu lahti teha, siis tehti suu lahti. Nii oligi. Noh, eks siin veel 40 kirja ajal kedagi küll kinni ei pandud, aga nii mitmedki kraanid inimestel keerati kinni. Nojah, aga 40 kiri oli siiski 80. aastal. Sellest oli oli siis juba kaheksa aastat edasi. Ja muidugi kui tol ajal oleks teatud Gustav Naan kirjutas ju keskkomiteele kirja 40 kirja autorite kohta, et näed, tuleb nagu lutikad käik oodata prao vahelt välja, siis laiaks litsuda. Siis oleksin mina nähtavast Dynaaniga käitunud oma 50.-te saates teistmoodi. Mina tookord ei teadnud, et ma niisugune mees oli. Me jõuame selleni. Ma olen kuulanud rahvusringhäälingu arhiivist teie ja vaadanud teie telesarju, neid on hästi palju olnud. Ja kui me mõtleme selle peale, et teleinimesena Eesti televisiooni reporterina te olite kohal igal pool, kus midagi toimus, te tegite laulupeo rongkäike reportaaže, te tegite Baltikiti, olite kohal ja rääkisite, kui oli loomeliitude kultuuri pleenum, kui olid rahvarinde kongressil ja sageli ainult ei olnud reporter, vaid teil tuli ka endal sõna võtta ja rääkida, sest et korraldajad olid aru saanud, et kui teie midagi ütlete, siis on see nii selgelt ja põhjendatult öeldud ja tasakaalukalt, et rahvas usub seda, mida te ütlete. Kas see stiil rääkida selgelt tasakaalu kalt, nii et kuulaja saab teist aru ja suhestub sellega, mida te ütlete. Kas te selle stiili televisiooni aastatel kuidagi teadlikult kujundasid endas välja? Ma arvan, et ju see mingil määral oli mulle looduse poolt kaasa antud. Kui palju ma seda teadlikult kujundasin. Ma käisin enne televisiooni tööle jõudmist ka Vanemuise draamastuudios, kus minu kõnetehnika Ta jõuks oli Kulno Süvalepa või õpetajaks. Tema ütles ka, et mul on eeldused olemas kõik, et ma lihtsalt noh, mõned mõned asjad on, millele tasuks tähelepanu pöörata ja eks ma siis neile pöörasin tähelepanu. Aga et ma seda, need jah teadlikult oleks kujundanud seda ma ei oska öelda, aga paratamatult ju maju kuulasin panti ja trikkelitialaurit ja karemäed ikka jääb sulle midagi külge ju, kui sa oskad tähele panna. Nii et nii see kujunes. Ma nüüd kuidagi teadlikult oleksin enda kallal tööd teinud, selles suhtes. Seda ma ei oska öelda. Mida te oma lapsepõlvekodust kaasa saite? Midagi niisugust, mis aitas teid, kui hilisemas elus tuli kas kõhklusi või kahevahelolekut. Emalt, ma sain kindlasti niisuguse puhtuse ja korraarmastuse. Ma tunnen ennast praegu ka kodus halvasti, kui ma mõnda raamatut olen teinud ja siis allikmaterjale on diivani peal ja tugitoolides ja laua peal. Ja, ja siis, kui see kõik on valmis saanud ja ma kõik seal ära koristatud ja siis on mul jälle hea tunne, et noh, see on kuidagi juba sellest, kuidas ema kodus kodus ikka lapiga käis ja jälle tolmu ära pühkis kusagilt. Emad sain maga armastuse raamatute vastu ja armastuse muusika vastu. Isalt võib-olla niisuguse rõhupanemisega käteosavusega, et inimene oma kodus suudaks enamus asju ise ära teha. Seda ma tundsin nüüd paar kuud tagasi, kui ma juba 85. künnisel kutsusin siis torumehed koju, kes mul kolm segistid ära vahetaks. Ja see lõppes sellega, et kui nad olid läinud, siis ma pidin ise likvideerima kuus leket. Ja siis ma mõtlesin adra, milleks ma neid siis kutsusin? No näete, ma olen kõik oma boilerid ja pesumasinad ja kõik ise tööle pannud ja seina külge kinnitanud ja torud vedanud, seni. Nii et on asju, mida inimene peaks tegema, ja isalt ma selle oskusega nagu sain. Et ma oskasin selle peale rõhku panna. Aga veel pidi ikkagi olema huvi selle vastu ise midagi teha ja seda. Tegite oma esimese proovitöö telekaamera ees 1962. aastal. Ja kõige viimane saade, mille autor te olete olnud, läks eetrisse 30 aastat hiljem, 24. veebruaril 1992. See oli viimane autorisaade tegelikult viimane saade, mida ma reporterina tegin, oli kommentaar Tartus toimunud Eesti laulupidude 125. aastapäeva tähistamise rongkäigu ja kontserdiga ülekandes. Mis iseenesest tähendab seda, et 30 aastat te olete kogu aeg jälginud, mis Eesti elus toimub. Te olete vaadanud, missugused inimesed on head rääkijad, keda kutsuda esinema, keda kutsuda intervjuud andma. Te olete jälginud, missugused mõttesuunad Eestis arenevad missugustele oleks vaja anda kandepinda teleekraanil. Te olete kujundanud Eesti elus teatavaid mõtteviise, ma arvan. Kas on võimalik kuidagi kaaluda, kas telemaja kujundas teid või kui suurel määral teie olete kujundanud telepublitsistikat Eestis. Noh, ma ei taha nüüd ennast kuidagi esile hakata tõstma, nii loomulikult telemaja kujundas mind. Eks ma jälgisin teiste tegemisi ja, ja kolleegide saateid kuulasin ka ju raadio pika ja ja loomulikult, et midagi jäi mulle mulle ka külge ja, ja võib-olla isegi et oleks võinud noh, teised mitte üle võtta. Teinekord oli seal tunda, hakkad nagu kedagi ahvima, aga et nüüd mina oleks midagi kujundanud televisioonis. Seda saab öelda selles mõttes, et ma teatud ajalooperioodil olin ma tõesti jah, nagu eestvedaja Tartu stuudioga olime ikkagi meie need, kes avalikustamise esirinnas sammusid. Tartu stuudio viiekümnendad oli ikka see saade või sari mis kõigepealt hakkas rääkima tõtt kolhoosi viletsusest, 50.-te alguses. See sari tõi avalikkuse ette Kaheksanda pleenumi. Ka küüditamine oli, oli teema, mille mina saatesse vormi siin ja mis oli valmis eetrisse minema 14. novembril, aga siis tund aega enne saadet teatati, et seoses saates avastatud ebatäpsuste Fartoloogilist ebatäpsustega näete seda saadet mõni aeg hiljem. Ebatäpsusi muidugi ei olnud. Ja siis jõudis Evald Laasi oma artikliga sirbis ja vasaras ja ka Johan Kahk Rahva hääles oma artikliga klassivõitlusest Eesti NSV-s oli vist tema artikli pealkiri. Laasiga oli meil kokkulepe Laasi käest, ma saingi need viited, kuidas leida sealt partei ajaloo instituudis need need dokumendid, mis kajastasid küüditamist agalaasi, arvestaski sellega, need televisioon on ikka märksa mõjuvõimsam kanal ja seal peaks tulema esimesena ja ta oli sellega täiesti nõus, et minu saade läheb enne ja siis tuleb tema artikkel sirbis ja vasaras kahja artiklist, et see tulemus on sellest, ma ei teadnud kumbki. Aga nii jõudis siis sirp ja vasar ette. Minu saade peeti siis rohkem kui kaheks nädalaks kinni, see läks eetrisse esimesel detsembril. Ja kui Elva mulle selle ettepaneku tegid, ta läheb esimesel detsembril, siis ma ütlesin, et aga enne tuleb ära siis sirbis ja vasaras laasi artikkel, et siis kaotame oma oma positsiooni. Helvakutes oi kui tore. Et kui seal ära tuleb, siis ei ole meil enam mingit probleemi. See näitab, kuidas inimesed kartsid ja ka räägime ennem ära teie eelmise suure sarja surma ei otsinud keegi. See algas siis 1984. aastal, mis oli ikkagi üsnagi venestamise aeg Eestis, kaheksakümnendatel aastatel. Mind huvitaks, mis olid teie allikad või millele te seda saadet tehes saite toetuda, sest julgeolekuarhiivid olid kinni inimesed, kes seda aega hästi mäletasid ja võisid olla osalised, nende suu oli suletud, tud ja, ja kui keegi olekski rääkinud tõtt nendest aastatest, siis okupatsioonide vahetumine 1944. aastal Eestis küüditamine, 49. aastal metsavendlus, kui ka keegi oleks võtnud riski rääkida tõtt, see ei oleks jõudnud ekraanile, millele toetusid. No kõigepealt selle saate kohta on öeldud ka niimoodi, et selle kõrgemalt poolt tellitud ning kahtlusi on olnud ja see ei olnud kõrgemalt poolt tellitud, see oli puhtalt minu enda välja pakutud, ma olin selle peale mõelnud isegi juba vist aasta varem. Ja olin mõelnud sellepärast, et ma olin väga palju mitmesarjaga Eestis ringi sõitnud inimestega igasugustes situatsioonides juttu ajanud, küll kabinettides, küll lõkke ääres isegi pudeli taga. Ja paratamatult läks jutt ka ju minevikule. Olin aru saanud, et see sõjajärgne aeg mis hakkas jääma juba juba peaaegu kahe inimpõlve kaugusele neli aastakümmet, hakkas sellest mööda saama. Et see on ununema hakanud. Ta oli eredalt muidugi meeles neil, keda see väga otseselt puudutas, väga dramaatiliselt puudutas või isegi traagiliselt. Aga teistel hakkas meelest minema, sest see ei olnud enam ka niisuguseks päeva teemaks, mida arutati. Ja ainuke, millele ma toetuda, siis sain, oligi see tehase päeva teemaks. Lihtsalt hakata sellest rääkima. Mina teadsin ka, et kaugeltki mitte kõigest ei saa rääkida üldse. Näiteks põhjused, miks mõnigi asi toimus, sellest tuli vait olla, see poleks eetrisse läinud. Ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd selle teema üles tõsta, hakkan lihtsalt rääkima, mis toimus, noh, et lasti näiteks maha seal hobulaenutuspunkti juhataja. Siis hakkavad inimesed omavahel jälle meelde tuletama igas maakohas, igas paigas, jälle, keegi võtab üles, kuuled, eile telekas räägiti seda. Meil oli ju ka, kas sa mäletad, oli see ja nii, nii võetakse see teema üles. Mida rohkem neid saateid tuleb, seda rohkem võetakse seda üle, seda arutatakse siis ka noorema põlvkonna juuresolekul. Kes kuuleb ka sellest võib-olla esimest korda, sest ikkagi kaks või peaaegu poolteist inimpõlve oli ju mööda läinud. Ja hoolimata sellest, et mina ei saa rääkida päris tõtt. Ma püüdsin siiski ka mitte valetada. Nii palju, kui see võimalik oli, aga ega ma pidin ka ju neid andmeid kasutama, mida oli trükitud lehtedes ja ja avalikkuse ette toodud. Ega ma ei saanud ka kõike tuua. Ja ma mõtlesingi, et, et kui ma nüüd selle teema üles võtan, siis hakkab rahvas sellest rääkima ja see aeg elab rahva mälus edasi. Tai kustu. Seda, et kaheksa aastat, et hiljem on Eesti iseseisvus taastatud ja kõik need arhiivid muutuvad kättesaadavaks, seda aastal 1984 mina küll loota ei osanud ja ma ei usu, et neid inimesi üldse oli, kes niisugust asja loota oskasid. Muidugi, eesti rahvas elasime ikkagi selles usus, et Iseseisvuskord taastatakse, aga et see nii kiiresti toimub, seda küll ei uskunud keegi. Aga millele te toetusid saadet kokku pannes, teil pidid olema mingid faktid, te ütlete, võtsite artiklitest arvandmeid, aga kõik need katteplaanid ja te pidite suutma iga oma lauset kaitsta, kui vaja. No muidugi pidin ja ma ei saanud rääkida, et ega riigilaenu ei tahtnud Eesti rahvast tellida. Ma tõin jah neid andmeid, mis, mis avalikult olivatedreigi laenu tellimine õnnestus, leiavad nii niisuguse protsendiga, mis tegelikult toimus. Minu juba esimeses saates rääkis üks mees, et kes oli riigilaenu obligatsioonide levitaja, et tema viis ühele talumehele, kes oli siis ikkagi peremees, oma talu peremees, viis obligatsioonid ja peremees võttis need obligatsioonid, viskas ahju. Ja teine intervjuu, mis puudutas ka riigilaenu tellimist, oli siis nii intervjueeritav, rääkis mulle, et tema oli ka levitaja, tema läks siis ka ühte peresse ja veenis ikka, et peaksite tellima ja see on ikka kasulik ja peremees ikka puitles vastu ütles ei taha ja ja siis oli tulnud tagatoast üks võõras mees välja ja öelnud sellele levitajale, et kuulge, noormees, et kas te aru ei saa, et inimene ei taha tellida, miks tahate peale siis ta oli ära tulnud. Vaat oleks mul olnud need intervjuu kellegagi, kes oleks ütelnud, millise vaimustusega ta võttis need obligatsioonid vastu ja kuidas ta tundis, kuidas ta suurt kodumaad aitad. Ei olnud niisugust intervjuud, aga kaks intervjuud, mis näitasid, et ei tahtnud üks viskas ahju, teine ei tellinudki. Sellega ütlesin mina oma positsiooni, kuigi ma ma otseselt ei öelnud, aga rahvas ei tahtnud tellida. 44. aasta võimude vahetumisega Eestis oli teil ka selles saates nugade peal olekut. Jah, see oli, see oli nii, et kolmandas saates jõudsin ma siis 1944. aasta septembri sündmusteni. Ja 19. septembril samal päeval, kui, kui NSV Liit ja Suurbritannia sõlmisid vaherahu Soomega tuli Tallinnas kokku siis Otto Tiefi valitsus ja võttis vastu deklaratsiooni. Ma ei saanud seda nimetada Otto Tiefi valitsuseks, sest mulle oli konsultandiks määratud partei ajaloo instituudi direktor Aleksandr Pantelejev. Ja noh, tema ei tahtnud Tiefi nimest kuulda, mis üks kodanlik valitsus ja ta nagu ütles isegi, et kokkumäng sakslastega, kuigi ma seda olla ei saanud. Sakslaste, kuidas öelda, viisat sellel valitsusel küll ei olnud. Ja siis ma ütlesin niisuguse lause, et tuli kokku kiiruga ja poolest saati sakslaste okupatsioonivõimude selja taga. Sakslased olid juba hakanud Tallinnast lahkuma. Kokku pandud kodanlik valitsus. Deklaratsioon, mis valitsuse kuulutas seaduslikuks ja mis loomulikult ei varjanudki sügavat vihkamist nõukogude liidu vastu otsustati paljundada ja avaldada 21. septembril. Seejärel aga pöörduda abi saamiseks USA ja Suurbritannia valitsuste poole. See samm pidi lääneriikidele andma veel ühe argumendi, et mitte tunnustada balti riike Nõukogude Liidu koosseisus veel ühe. Järelikult argumente oli teisigi ja see läks läbi. Te mäletate oma saadete kõiki lauseid? Ei, mitte kõiki, ma ei ole päris kindel, et ma nüüd ka päris sõna-sõnalt reprodutseeri siin selle, selle lause, aga jah, kandma lääneriikidele ja veel ühe argumendi mitte tunnustada Baltimaad Nõukogude Liidu koosseisus ja toitma lootust uuesti heisata kogu Eestimaa kohale sinimustvalge trikoloor. Lausa. Kui me hetkeks veel jääme selle saatesarja juurde, et surma ei otsinud keegi, kuidas sellesse suhtusid teie telekolleegid, kuidas suhtusid vaatajad, kuidas suhtus partei keskkomitee ja julgeolek? Julgeolek? Kui suhtumist ma ei saagi selles sarja suhtes väljendada enne kui alles sari lõppenud oli. Aga julgeolekuga oli mul tegemist küll otsa tegin lahti, tegelikult mina ise mulle heideti ühe saate järel ette, et ma olen intervjueerin või inimest, kes tegelikult oli kriminaalkurjategija kes istus kinni ja kes saates ütles, et ta oli seal kom sorg, ta polevat üldse olnud valla komsorg ja ja polevat õppinud ka Kehtnas. Kuigi ta rääkis seda. Ja siis sain ma päris tõsise etteheite, et ma peaksin kontrollima, kes mul ikkagi saates on, aga ma hakkasin mõtlema, et aga kuidas ma seda kontrollin. Ja siis ma ausalt öeldes meil see tegi meele nii mõruks, et sai pudel toodud ja seal Tartu stuudios juba ikka parajalt rööbatud. Ja ma helistasin siis ise, tookord olid telefoniraamatut ja julgeoleku komitee osakondade numbrid olid seal sees. Ja ma helistasin võruosakonda, mõtlesin, et ma olen niisuguse sarja autor ja mulle on ette heidetud, et ma kasutan saates inimesi, kellel on väga hämar taust ja keda ei tohiks üldse saates kasutada. Ja võtsin ühe Sulbi aleviku mehe, kellest ma teadsin, et tema minevik oli täiesti puhas. Et ma lihtsalt küsin selle kohta, et mul on niisugune mees, kas ma võin teda kasutada Sõmerpalu vallas olid väga-väga verised sündmused äkki ta oli ka kuskil seal osaline ja võib-olla võib-olla ei tohiks pidada üldse ekraanile lasta. Sellele öeldi sealt, et noh, me anname teile teada. Järgmisel hommikul helistati mulle Tartust Julgeolekukomitee Tartu osakonnast ja kutsuti mind sinna. Anti Talur oli siis selle osakonna ülem. Ütles siis nii, et kui teil on kahtlusi mõne inimese suhtes et siis noh, teatage meile selle inimese nimi ja me siis tõesti võime aidata ja kontrollida, et kas tal ei ole minevikus mingisugused plekid. Aga sellist meetodit, nagu ta eile kasutasin, seda ärge palun enam kasutage, et te ise helistate näiteks Võrru ja küsite. Aga tooge siia meile nimekiri kasvõi nendest inimestest, keda te tahaksite kasutada, kellest te millegipärast kahtlete. Ja siis ma viisin nimekirja neist inimestest, kes tegelikult kuulusid Nõukogude aktivistide kategooriasse ja selgus, et seal oli vist isegi rohkem kui 10 nime. Kui ma nüüd õigesti mäletan, nendest rohkem kui pooled olid pisut musta minevikuga, nii tuli välja, et elu on karm. Läheme nüüd, 1986. aastal alanud saatesarja viiekümnendad juurde, see oli teie väga suur, väga mahukas saatesari. Käsitles sund kollektiviseerimist, kas siis enam ei pidanud kasutama niisuguseid nõukogude aegseid termineid? Metsavendade kohta pidi ütlema bandiit ja selle punase poole kohta, et Nõukogude aktivist, et kas olud olid läinud pisut kergemaks, sest 85. aastal oli Gorbatšov ju tulnud Moskvas võimule? Ja aga see ei muutnud veel midagi. Eestis ei muutnud see veel midagi, see terminoloogia oli oli veel 88. aastani. 88. aastal ilmus eta artikkel klassivõitlusest Eesti NSV-s neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel. Ja seal oli kulakluse ja banditism. Seal oli kõik sees ilusti. Mind süüdistati selles, et ma olen idealiseeritud kulakut ja laimanud oma saates, mille ma tegin küüditamisest laimanud nõukogude ja parteiaktiivi. Niisuguse kirja saatis julgeoleku komitee esimees Kindralleitnant Karl kortalainen seitsmendal detsembril 1987 EKP keskkomitee esimesele sekretärile Karl Vainule. Seitsmendal detsembril esimesel detsembril oli mu küüditamise saade eetris. Nii et need terminid olid veel kuni kuni 88. aastani ja ma usun, et ka veel hiljem. Aga kui tulla tagasi selle julgeoleku komitee juurde, siis ma olin lõpetanud sarja surma ei otsinud keegi. Valmistusin suvepuhkuseks ja äkki kutsute mind Tallinna, ma ei mäleta, kas see oli enne üldlaulupidu. Laulupidu oli 21. 22. juulil 85 või oli seepärast laulupidu. Igatahes kutsute mind Enn Anupõllukabinetti ja tutvustati seal mulle pikka meest. Või noh, öeldi, pikk mees on. On major selgal riikliku julgeolekukomiteest, ilma pikema jututa teatas tema mulle, et nemad tähendab, riikliku julgeoleku komitee teevad mulle ettepaneku kirjutada stsenaarium dokumentaalfilmile, mis räägib sõjajärgsetest aastatest, et lätlastel on niisugune väga hea film tehtud. Et nemad on minu sarja ka loomulikult väga tähelepanelikult jälginud, et see on professionaalselt tehtud, aga kahjuks objektivistlik, mina ei ole üldse näidanud julgeoleku organite rolli, pandi dismi likvideerimisel Eestis. Ja nüüd nemad tellivad minut stsenaariumi ja siis ma küsisin, aga miks te siis stsenaariumi minut tellite kui ma olen objektivistlik. Aga me teame, et rahvas teid usub? Ühelt poolt oli, seal on muidugi meeldiv kuulda, ma ei tea, kas just tema suust, aga aga nii ta ütles. No seisma püüdsin, aga hakata laveerima, aga selleks ma pean igasuguseid dokumente nägema. Ja kõike, näete. Kui te olete nõus kirjutama stsenaariumi, siis loomulikult näete kõik. Siis ma ei leidnud mingit mingit teist teed enam pääsemiseks, kui ütlesin, et aga ma olen nüüd selle materjali sees olnud poolteist aastat ja seda praegu jätkata, ma lihtsalt ei suuda, et ma peaksin vahepeal millegi muuga tegelema. Et see on ikkagi väga raske materjal ja seda nüüd jälle lõpetada ära ja jälle alustada otsast peale, et ma ei suuda. Sellega oldi nõus, öeldi, et aga me ei kiirusta väga. Et puhake siis, kui te leiate, et see on vajalik. Mul oli plaanis alustada juba sügisel viiekümnendaid, siis oli selge, et viiekümnendaid me alustada ei tohi, siis ma lähen ikkagi minevikku, ütlen küll, et tema ei taha selle materjali sees olla, aga ikka alustan minevikust saateid, võtsin hoopis saatesarja, elu ise nõuab. Sellest, kuidas teaduse saavutused mitte kuidagi tootmisse ei jõua, tehakse laboratooriumis küll maailmatasemel aparaat valmis, aga seeriatootmises ja millegipärast teiega ongi seal laboris tehtud ja üksikud eksemplarid, aga ostame sisse kalleid aparaate välismaalt. Tegin seda saadet 22 saadet terve hooaja sügisest kevadeni. Ja mõtlesin, mina ei helistanud neile, nemad helistanud, mulle ka. Mõtlesin, et nii olengi pääsenud. Aga enne puhkusele minekut tuli uuesti kutse Enn Anupõllukabinetti, tulla. Oli jälle major selgel seal. Noh, et nüüd te olete tervelt aasta aega muuga tegelenud ja nüüd on aeg lugema hakata, mõtlesin, aga mul algab puhkus. Kas sõidate kusagile kaugele? No vot, ja see siis, mis nüüd järgnes, näitab, et ei maksa ikka üleliia aus olla. Mõtlesin ausa inimesena täi, ma ei sõida kaugele, et ma olen siinsamas, enamasti Tartus, käin Pärnusse naise vanemate juurde ja aeg-ajalt tahaks ise ka meres käia, et aga kaugele ei sõida, siis sealsamas taipasin, et ma oleks võinud ju öelda ja meil oli plaanis sõita kuskile Baikali äärde ja ei noh, väga hea, kui ta Tartus olete. Me toome teile need toimikud Tartusse. Ja mul oli muidugi pöörane huvi lugeda neid metsavendade ülekuulamise toimikuid. Ma mõtlesin, et kui ma selle võimaluse kasutama jätan, ma ei näe neid kunagi, maa suren enne ära, kui Eesti vabaks saab. Võib-olla ja, ja ma ei näe, aga, aga mul on ju suurepärane võimalus nad lugeda ära. Aga küll ma leian mingi mingi tee, et ma ikkagi sellest tööst pääsen. Ja ma hakkasingi käima siis Tartu sinna julgeolekumajja Vanemuise tänaval neid lugema. Ligi kolm nädalat vist ma lugesin, ma, ma kirjeldasin, kontekteerisin terve glade täie materjali. Ma ei mäletab, kui paljude metsavendade ülekuulamise protokollid seal olid, need olid ju vene keeles veel. Mul tulin, oli see siis eesti keelde tõlkida, mada kodus veel, jätkasin konspekteerimistest. Vene keeles tuli nad nagunii tõlkida, ma kirjutasin nimed ja kellaajad ja mõned niuksed, viited, kohanimed ja kirjutasin välja, aga sündmustikku jätsin meelde ja siis oma sõnadega kirjutasin eesti keeles selle protokolli kodus hoopis õhtul. Nii et päevad olid pikad ja ma olin tõesti, ma olin tõesti koormatud ja olin ennast üsna läbi kulutanud selle peaaegu kolme nädalaga. Ja oli üks päev, kus ma mõtlesin, et ma ei lähe nüüd. See dokumentide virn oli, oli vist üle poole meetri kõrge. Mul siis laua peale toodi, teinekord, kui nad kõik toodi. Ja just too päev, kui ma ei läinud, helises mul siis kusagil hommikul poole 10 või 10 ajal telefon. Siit julgeolekukomiteest räägime ja et kas te täna ei tulegi? Ma ütlesin jah, täna oli mul tõesti plaanis, et ma olin, väsitas ennast paari päevaga, tegin väga pikad päevad ja väsisin ära. Aga teate, tulge siiski korra siit läbi, et seltsimees nirk on siin. Seltsimees mürk oli major, mürk, julgeoleku major, kes oli töötanud Võrumaal, sõjajärgsetel aastatel oli peaaegu kõiki neid metsavendi, kelle toimikuid ma lugesin, ise üle kuulanud. Tema oli mulle soovitatud ka sarja surma ei otsinud keegi juurde julgeolekupoolseks konsultandiks. Mina helistasin talle enne sarja alustamist ja ütlesin, et soovitati mulle konsultandiks. Sarja tegelik konsultant oli mul partei ajaloo instituudi direktor Aleksandr Pantelejev. Julgeoleku poolt oli siis major. Et teid on soovitatud konsultandiks. Et kui ma nüüd hakkan seda sarja, tegemaks ma teie dokumente Ghana ja neid mitte ainult ülekuulamise protokolle, vaid ka näit dokumente, mis näitab, kuidas nendesse gruppidesse siis oma inimesi sisse viisitaja. Ja ta ütles nii, tulge siia, istume maha, arutame läbi, mida te tegema hakkate ja siis saate kõike näha dokumente, kõike. Ma ütlesin aitäh, et eks ma võtan siis teiega ühendust, kui mul vajadus tuleb. Ja selle lühikese jutuajamisega oli mulle selge, et kui ma lähen sinna, kui me istume maha ja arutame läbi siis ei tee seda saadet enam. Rein Järlik siis teeb seda saadet riikliku julgeoleku komitee ja minu plaanidesse ei mahtunud maa, ei helistanud talle enam. Ma ei helistanud talle ligemale aasta. Ma olin jõudnud üheksanda vabandus, 10. saarteni kümnendas saates oli niisugune lugu Peetrimõisas Sõmerpalu vallas. Toimus peoõhtu, mis oli välja kuulutatud metsavendade pallina kohalike inimeste hulgas. Sinna metsavendade ballile läksid siis ka hävituspataljoni mehed plaaniga mõned metsavennad sealt kinni võtta. Seal läks tulevahetuseks, seal sai, samas sai kaks inimest surma, üks surmavalt haavata, kaks haavata. Metsavennad ei kaotanud ühtegi meest, üks tüdruk sai surma. Seal silmapilkselt sai surma üks hävituspataljoni liige ja tema vend sai surmavalt haavata, suri vist ligemale kaks nädalat hiljem Võru haiglas. Jaa, Malev Kits oli, oli kirjutanud sellest Peetrimõisaõhtust ka oma kirjatükis Haanjamaa monumendid, mis ilmus noorte hääles järjejutuna ja 1968. aastal ka eraldi raamatuna. Ja tema oli siis metsavendade juhiks nagu seal pannud ühe mihkel orase. Aga oli inimesi, kes ütlesid, et ei oras ei olnud küll mingi pealik seal ja siis ma helistasingi sellele major mürgile. Et vot nüüd on mul niisugune lugu, on plaanis eetrisse anda sellest Peetrimõisapäev õhtust. Ja küsimus on selles, kas Mihkel Oras oli seal mingisugune grupi juht või pealik. Ja ta ütles, et ja niisugune mees tegutses seal küll, aga ta ei olnud mitte mingisugune pealik, et pealik oli hoopis teine mees. Ma tänasin teda ja see oli kõik. Rohkem ma talle ei helistanud, nii et et kui, siis, kui, siis mulle, major selgal tegi ettepaneku ettepaneku siis seda tööd alustada ja ja kui ma siis olin jõudnud selle dokumentide lugemisega nii kaugele, et mul juba küllastus tekkis, siis tuli uuesti Väljase major. Siis tuli ta sõitis Tartusse ja läksin mina ka siis sinna. Ta küsis, kaugel te olete? Ma ütlesin, et ega edene hästi, et väga raske materjal on ja ma ma loen palju, aga mul ei ole veel mingisugust sellist kontseptsiooni tekkinud. Peate, ärge selle makulatuuri ka rohkem aega Viitke, sealt ei saa mitte midagi. Kui teil on küsimusi, küsige minu käest, ma olen need mehed kõik üle kuulanud, istume maha, arutame läbi ja hakake stsenaariumi kirjutama. Siis ma sain aru, tasin hull. Ja ma palusin temalt veel kolm päeva, et ma siiski noh, lõpetan oma oma vaatamise ära, et mul on veel mõned mõned toimikud, mida ma tahaksin uuesti vaadata, üle kontrollida mõned asjad ja siis veel üks toimik on päris vaatamata, et ma vaatan need ära. Ja, ja siis siis ma annan teile märku. Ta andis need kolm päeva mulle ja need olid mu elu vist kõige hullemad päevad, sest ma ei leidnud kuidagi seda teed, et ma pääseksin sellest asjast nii, et ma endal teed kinni pane. Selge oli see, kui ma ütlen lihtsalt ei ma teie tellimusele idee midagi siis poleks minust 50.-te tegijat enam olnud, viiekümnendat oleks enam eetrisse tulnud, see oli selge. Ja, ja küllap ma ei tea, kas ma oleksin televisioonis edasi töötanud või mitte. Aga noh, ka see on, on küsitav. Ja ma ei leidnud kuidagi, no mida ma teen ja siis ma mõtlesin kuidagi, et ma hakkan äkki mingit lollust kokku kirjutama või noh, mis nad siis teevad, panevad mu hullumajja ja äkki mul plahvatas idee, aga ma lähen sinna ise. Ja ma helistasin psühhiaatria õppetooli juhataja tolleaegsele psühhiaatria õppetooli juhatajale Lembit Mehilasele. Rääkisin hästi lühidalt, et ma töötan siin väga raske materjali kallal ja ilmselt olen ennast ületöötanud ja mul on tekkinud probleemid, et kelle poole ma võiksin pöörduda. Ja tema soovitas mul pöörduda doktor Vilma Kanguri poole. Ma ei mäleta, kas ma helistasin või läksin kohe tema juurde, et ma teda nii palju teadsin, ta oli eelmisel suvel, oli koos minu abikaasaga olnud turismigrupis, mis külastas Saksa demokraatlikku vabariiki. Ta oli pärast seda meie pool külas käinud, nadolid, arutlenud seal reisimuljeid, noh, mina olin ka sealjuures ja kohvilaua taga. Nii et ma tundsin teda. Aga ma ei teadnud, kui avameelselt ma võin temaga rääkida. Ja ma alustasin ka nii, et niisugune materjal on ja sellest materjalist peab sündima dokumentaalfilmi stsenaarium. Aga ma olen nüüd nende asjadega nii kaugele, et, et ma olen ilmselt ennast ületöötanud. Et ma olen, ma olen seal laua taga, loen, aga mõtetega olen ma mitukümmend lehekülge tagapool. Ikka mõtlen jälle selle peale, aga kuidas see asi seal sai olla ja, ja ma jõua edasi. Ma ei tea, kuidas, kuidas ta seda mõistis ja mõtles ja aru sai, aga igatahes andis ta mulle. Kui ma nüüd õigesti meeles on, kuuks ajaks koguni sinise lehe nagu töövõimetuslehte tookord nimetati. Ja soovitas selle materjaliga mõnda aega üldse mitte tegeleda. Noh, see mõnda aega oli, oli tõlgendamise küsimus ja ma helistasin kohe samal päeval Tallinna, teatasin Anupõllule, et lugu. Ma olin sunnitud pöörduma psühhiaatri poole. Ja mul soovitati selle selle looga mitte enam tegeleda. Läks paar päeva kutsuti mind uuesti Tallinna major selgal oli jälle seal Anupõllukabinetis Lindström oli ka alati nende jutuajamiste juures, aga Anupõld Jalinstrand sellesse juttu ei sekkunud. Selga rääkis minuga ja siis, kui ta oli, talle oli ilmselt ette kantud või räägitud juba, mida mina olin teada andnud ja ta küsis kohe, et aga öelge, kas te hakkasite siis selliseid veriseid unenägusid nägema. Mõtlesin, et ei, ma ei näinud mingeid veriseid unenägusid, aga ma olingi toimikut tellinud sündmustest, mis olid Võrumaa valdades ja neist metsavendadest, kes seal tegutsesid. Sest mu ema kodu on Antsla külje all. Ja ma olin seal väga palju ringi sõitnud, noh noorpõlves jalgrattaga seal pidudel käidud ja ja noh, need rajad isegi, millest räägiti kuskile, vot siis läksime sealt, pöörasime sinna, noh, mul tuttav. Sealt ma loen, aga mõtlen ise hoopis sinna ja ta ei edene kuidagi. Sest et 100 küll, et aga siis ei ole midagi teha. Et noh, jätame siis hüvasti ja ja ma ei jõudnud veel välja minna, kui ta küsis, et aga kes telemeestest võiks seda tegema hakata? Ma ei jõudnud veel välja, aga selle aja jooksul, kui ma veel seal toomas olin, Linstrumildega Anu, põllult vastust ei tulnud. Ja noh, et jah, noh, peab mõtlema vaatama, kes ja nii, ja siis ma küsisin, et, aga mina võin nüüd minna ja ma tulin sealt välja, läksin lifti, sõitsin alla ja äkki hakkasin mõtlema, aga mul on ju terve glade täis välja kirjutatud neist protokollidest. Aga mis siis, kui äkki tuleb mulle mees koju, ütleb, aga kes teil lubas niisugused välja kirjutasid teha? Seda polnud keelatud. Aga ma polnud ka küsinud. Ma polnud küsinud, et kas ma võin väljakirjutusi teha. Ma ütlesin küll, et ma olen välja kirjutanud terve gladeda ja ütlesin mürgile. Aga seda võib ju mitte tähele panna ja kes teil lubas. Ja ma jäin ootama teda sinna riidehoiu ette. Et ma olen seal lifti vastas kohe, kui, kui ta liftist välja tuleb või ei tule ka trepist alla, siis ma näen ja saan küsida ja ma küsisin, et aga teate, et mul, mul on terve glade täis välja kirjutatud. Ma tegin väga pingsat tööd. Kas ma pean selle ära andma? Ei ole vaja, see on, uskuge, see on makulatuuri ja, ja see ei paku kellelegi mingisugust huvi. Ja veel kord noh, et kõike head ja läksime lahku ja ja sinnapaika see asi Ja seda kladet ja neid üleskirjutusi te saite kasutada, kui hakkasite tegema saatesarja viiekümnendad. Mingil määral aga, aga vist väga vähe, ma ei usu, et mul sinna midagi võtta oli, 50.-tesse ühest 50.-te temaatika oli siiski viiekümnendad maa metsavendlus meelega ei toonud sinna sisse. Et noh, ma jälle lähen selle teema juurde, millest ma ütlesin, et ma ei suuda seda teha. Ma vältisin seda isegi, kuigi 50. talvel veel toimus niisuguseid veriseid sündmusi. Aga neist ma ei rääkinud viiekümnendates täiesti meelega kohe. Räägime nende saadete vastuvõtust. Teile tuldi tunnustust avaldama nii tookordsete kannatajate kui kannatuste põhjustajate poolt. Oi selle selles vallas on üks niisugune jah, päris kummaline, kummaline õhtu. Ma olin lõpetanud telemajas töö väga hilja, ma ei mäletagi, mida me seal tegime, igatahes telemajast Kunglasse tavaliselt. Me olime režissöör Jaak raameriga ühes toas Kunglas. Aga tookord ma läksin telemajast Kunglasse millegipärast üksi. Restoran vist oli juba kinni pandud ja ma läksin alla baari. Tahtsin natuke midagi hamba alla saada ja ma ei mäleta, kas ma kavatsesin endale klaasi konjakit ka tellida või mitte. Aga igatahes ma jäin sinna leti ette seisma ja ja äkki lükatakse minu ette konjakiklaas ja öeldakse, et seltsimees Järvik, see on teile minu poolt. Ma ütlesin, no kuidas nii et ei, niisugust juttu küll ei ole, kas te tundsite, ei tundnud, ei tundnud, täiesti võõras. Täiesti võõras. Ma isegi arvan, et ma polnud teda kunagi näinud. No mõnikord on niimoodi, et sa mõnda inimest oled kusagil näinud, aga sa ei tea, kes on, aga seda ma vist ei olnud isegi näinud varem. Ja noh, siis ma vaatasin teda ja ta ütleb, et ei, et palun võtke vastu, et see on teile tänutäheks. Ja see on tänutäheks teie töö eest ausa töö eest, mida te teete, Te olete ikka rääkinud? Missugustes tingimustes tolleaegsetel aktivistidel töötada tulija kui elu kõik see oli ja see on minu, minu tänu teile. Võtke palun vastu. No siis me lõime klaasid kokku ja ma võtsin selle ära. Tema tõusis ja läks, mina jäin sinna veel seisma, ma ei mäleta, kas ma jõudsingi ära tellida endale või, või ei. Ja äkki tuli minu kõrvale üks noorem mees. Ütleb, et treinerlikas. Me tohime teid oma lauda paluda. Et me oleme siin sõpradega. Ma ütlesin, no kuidas, et siin on ju kohti küll laudades? Ei, me palume teid oma laudad, palun tulge. Ärge tellige midagi. Meil on tellitud ja. Ja ma läksin, istusin sinna lauda ja siis seesama, kes, kes mind kutsus, ütles siis niimoodi, et. Me tahame teid tänada. Et just oli ju, vaatasime teie saadet määritsa talu lahingust, kus eesti poisid surma läksid enne sinimustvalget lippu heisata. Nii südantliigutav vaadata ja kuulda, et me oleme veel praegu selle mõju all. Nad ei küsinud minu käest midagi, aga mida te nüüd veel edasi teete, et oleks võinud arvata, et söödeti sisse ja siis siis püütakse teada saada, mida ma edasi teen. Aga ei, nad ei rääkinud rohkem midagi. Lihtsalt, et me rääkisime hoopis millestki muust, spordist hakkasime vist rääkima seal koguni ja. Ja ega ma seal väga pikalt ei istunud. Need niisugune jutuajamine oli, järgmine päev tuli siis sellele järg. Millegipärast läksin Anu põlu kabinetti. Ma ei mäleta, kas tema kutsus või läksin ma ise millegipärast. Igatahes seal keset tuba seisime, ajasime juttu, heliseb telefon. Anupõld võtab toru, ütleb tere, jah? Jah, muidugi vaatasin jah. Jah. Aha. Jaa. Noh, ma ei mäleta täpselt, mis ta seal veel ütles, pani toru hargile ja siis tuli vaatas tükk aega aknast välja, vaatas mulle otsa, ütles, et esimees helistas, tähendab, kullaste esimees helistas ja küsis, et kas sa ikka nägid kellele Järliku sümpaatia selles saates kuulus. Sedasama määritsa talu lahingu saade, kus sinimustvalge lipp heisati. Ma püüdsin mitte niisugust sümpaatiat ka näidata välja sest see oli ohtlik, see oleks võinud Te saate isegi kinni panna, idealiseerida metsavendi, nagu, nagu mind süüdistati selles, et Maide, aliseering, ulakut ja. Kui mitu korda selle 30 aasta jooksul eriti neid viimaseid raskeid sarju tehes te mõtlesite, et panen parteipileti lauale ja lähen televisioonist ära. Parteipileti lauale panna oli mul tõsiselt esimene kord mõte, kui kui ma 50.-te küüditamise saade kinni peeti siis oli, oli telemajas Tallinnas olnud lahtine parteikoosolek. Ja Igor Kurve oli küsinud kullastelt mis Järliku saatel viga oli, et see kinni peeti ja edasi lükati. Kullastel ei öelnud midagi, ei olnud viga. Ja siis oli kurve küsinud, aga kui midagi viga ei olnud, miks, miks te siis lasite edasi lükata. Ja kullast löönud, sellepärast et ma olen kommunist. Ja siis siis ma mõtlesin, et, et mina ei ole ennast vaatamata sellele, et mul see pilet oli juba 69.-st aastast vist, et mina ei ole ennast kommunistiks pidanud, aga aga noh, need on ka õige aeg ja ma panen selle pileti lauale ja ma rääkisin sellest Lembit Lauriga, kellega me olime 50.-te ajal üsna heaks sõbraks saanud ja arutasime omavahel, tema oli kahju minevikku, käsitleja oma kirjutamata Nemuaaridega. Nii et meil oli alati, millest rääkida. Ma mäletan, see oli kahe maja vahelisel galeriil, kui ta mulle vastu tuli ja ma olin siis eetrisse andnud saatesarjast viiekümnendad, mis rääkis dekaadist 50. aasta dekaadist Moskvas. Ja minule rääkisid Aira Kaal seal siis sellest ideoloogiasekretäri skelbergist ja, ja kuidas kõnesid seal ümber tegi ja kuidas see kõik seal toimus. Ja Lauri siis küsis, et kui kõrgelt need saated viseeri siis ma rääkisin talle, kuidas kolmanda saatega, kus ma kaheksanda pleenumi kallale läksin, kuidas siis minu käest küsiti, et miks ma niisuguse nimega inimese olen valinud nagu Koidula Ameerikas, et kas ma tahan sellega öelda, et meie rahvusluuletaja koht oleks Ameerikas olnud niisugused asjad ja siis ma rääkisin Laurile, et ma lähen, viin need selle pileti lauale. Ja Lauri, ära sa praegu seda küll tee. Siis on viiekümnendat kinni, aga viiekümnendaid Sa pead, sa pead kõik välja kannatama, viiekümnendad peavad jätkuma, et ükskõik mida sult nõutakse, ole nõus natuke, anna kasvõi järele või katkestada tükiks ajaks ja tee midagi muud vahepeal aga, aga ära päris lõpeta ära ja ära lase kinni panna, aga kui sa, kui sa nüüd niisuguse avaldusega lähed, siis usu mind Lissa viiekümnendaid enam edasi ei tee. Ja siis ma seda avaldust ei andnud, aga 89. aastal kui pärast balti ketti tuli see keskkomitee avaldus, milles öeldi, et Balti rahvad söövad ohtu oma oma tulevikku siis ma mõtlesin, et nüüd on küll õige aeg ja siis ma kirjutasin selle avalduse ja mind kutsuti välja ka Tartu linna parteikomiteesse büroo istungile. Ja küsiti, miks ja ma siis seletasin, et üks põhjus oli see, et mu saade peeti kinni sellepärast et et kinnipidaja ütles, et ta on kommunist. Ta ei saanud teisiti kuigi saatel midagi viga olnud. Et kuidas siis niimoodi saab, mis partei see on? Ja siis ma kirjutasingi avalduse, et ma ei pea võimalikuks edasi olla liikmeks niisuguses parteis, kes tahab. Ma ei mäleta, kuidas see need oli. Tahab olla jah, rahva ees, mitte autoriteediga, vaid positsiooniga põhiseaduses. Juhtiv jõud. Meil ei mahu sellesse saatesse sõnagi sellest trein, Järlik on olnud Eesti Kongressi, Eesti komitee, põhiseaduse assamblee, Eesti vabariigi ülemnõukogu ja riigikogu kahe koosseisu liige. Aga te olete olnud 20. augusti Klubi president 10 aastat ja see on ühendus, mis liidab inimesi, kes 20. augustil 91. aastal hääletasid Eesti riikliku iseseisvuse taastamise poolt. Mida te teete 20. augustil aastal 2020? Ilmselt olen tartus. Meil toimub küll Tallinnas, Koosolek Me peame kinnitama majandusaru anda. Ja noh, seda saab teha ka niimoodi, et ma delegeerime oma hääle. Need saab ju interneti teel see, see hääl anda ja ja seekord ma Tallinna ei sõida, aga ma ikkagi natuke tean seda olukorda ka nii ohtlikuks, et ma ei taha ise olla viirusekandjaks, kes läheb kedagi nakatama. Ja ka ma ei pea iialgi, kas ma olen selle viiruse kusagilt külge saanud või mitte. Inimesed haigestuvad järjest. Kuigi see arv ei ole väga suur, aga, aga iialgi ei tea, kus sa selle külge võid saada. Aga see päev on teil hinges? See päev on loomulikus hinges, seda päeva ei võta, see on kõige ülevam päev elus. Siiski mul on palju ülevaid päevi, kas või see, kui ma seal lauluväljakul rahva ette läksin ja alustasin siis mul tuli, ehkki, vaat ma alustan selle Karl August Hermanni luuletusega eesti emakeel nagu kaunis Eli kandlekeelest. Seal seisin või või mul on tulnud juhtida kontserte, konfereerida kontserte, millega tähistati Gustav Ernesaksa juubelit siin Tartus ja Richard Ritsingu juubelit ja Uno Uiga juubelit. Mul tuli pidada kõne tar mitu laulupühal, millega tähistati 100 kahekümnendat üldlaulupidude aastapäeva. Aga noh, selle 20. augustiõhtuga ei, ei ole miski võrreldav. Aitäh teile, Reinjerlik tehtu eest. Reuter tõlga Rein Järliku saatesarja eelmise sajandi 40.-test aastatest surma ei otsinud, keegi saab rahvusringhäälingu Jupiteri kanalilt vaadata alates esimesest septembrist. Sarja viiekümnendad näeb jupiteris edaspidi. Käesoleva saate salvestas Tartu stuudios Urmas Tooming kuulmiseni.