Te kuulate Raadio kahte ja meie külaline on kohale jõudnud. Väga suur rõõm on vastu võtta meest otse Viljandist. Indrek Sammul, tere tulemast, Jere Indrek. Pead ennast ikka viljandlaseks ja oled nii palju viljandlane, et sa ei suutnud kiusatusele siin mõni aeg tagasi vastu panna ja kolisid linnateatrist ametlikult ära Ugalas. Mis selle taga tegelikult oli, on kodukandil midagi sellega pistmist. No üks osa on kindlasti kodukandil, aga ei oskagi öelda seda. Ja niimoodi lühidalt väga raske seletada, et kui panna mingi, mis see siis nüüd on 17 aastat Tallinnat ühte lausesse on väga raske, et seal on väga palju muid põhjusi ka, et ilmselt iga on üks põhjus, kus tahaks natukene mingit muutust saada. Kodukant ka kindlasti mingil määral jah. Sildade põletaja tüüp sa siiski vist ei ole ma nüüd vihjan omakorda sellele, et ega seal linnateatrist ju ka või, või seda tolmu ütleme niimoodi päriselt jalgadel. Pühkinud ei ole kaugelt mitte, praegu ma veel hetkel mängin nendes tükkides, mis on repertuaaris, mis aeg edasi toob, ei tea, eks seda näeb. Et linnateatri õnnetus on see, et etendused kipuvad päris kaua repertuaaris püsima, siis ei saa sa sealt kuidagi jalga lasta. No ühest küljest on see õnn, teisest küljest õnnetused, täna tegelikult on väga põnev mängida ühte lavastust väga kaua, eriti kui tegemist on sellise hea materjaliga ja sügava materjaliga, siis elukogemus ja ja teatrikogemus ja kõik rikastab seda, nii et see tükk üldjuhul muutub sügavamaks ja enda nägemus sellest ka muutub iga aastaga. Et see on põnev kogemus. Ma vabandan ette, et ma just nagu linnateatri asjadest olen alustanud, sellest on natukene lihtsam rääkida, kuna neid etendusi. Ma olen mitmed ise näinud, kus sa oled mänginud, aga ma tahan küsimuse joonistada püsti just linnateatris laval olevatest tõde ja õiguslavastustest. Oled sa mõelnud selle peale kunagi, et kas on hea, halb, et Eesti autorite loomingut mängida sellist tõsiselt tasemel ja ägedat materjali, efektset ja mõjuvat on nii vähe või nii palju? Ta ilmselt on sõltuvalt jälle mingist perioodist, et praegusel hetkel vist ei saa Eesti teatris eriti kurta, et sellist eesti teatriklassikat nüüd vähe oleks või ütleme, sellist eesti temaatilist algupärandit, Eesti draamakirjanike või näitekirjanikke näidendeid lavastatakse päris palju, sellest sai alguse sinu lavastaja karjäär, kui nii võib öelda. Nii ütleme see ka, see oli muide juhuslik või mitte, et kaeviast esimeseks sattus juhuslik. Ta lihtsalt sattus ette ja niimoodi ta läks. Kumb võimalus vene ette sattus, kas see, et lavastada või, või materjal mulle sattus ikka ette võimul see materjal? Andsid võimalust, et kus see ära teha? Ei, mul oli see õnn, et mul ei ole nagu seda ja kohustust väga teha. Et mul see idee oli, et võiks mingil hetkel midagi proovida, aga me ma otsisin ja vaatasin, et küll elu veeretab materjali ette, seal ta seisis, ma mõtlesin, et seda võiks proovida, et see oli huvitav sellele. Hetkel on minu jaoks, kui palju sa näitlejana, kes niikuinii peab teksti ju väga palju läbi töötama, enda jaoks ka meeldejätmise protsess juba kõik see üldse jõuad kõrvalt lugeda rollide ja, ja siis näidendite kõrvast ilukirjandust. Suhteliselt vähe, aga, aga see, see võib-olla hetkel ei olegi sõltuv ütleme, töö mahust. Kuivõrd sellest, et ütleme, et meie teiega oleme endiselt mingis sellises eas, kus on veel teine pool elust ka peale töö ja mis ei ole sugugi väike osa, kui nüüd ka kõrvale panna tihe töögraafik, tihe kodugraafik, siis see nälg selle kõige muu järgi selleks ei jää lihtsalt aega, et seda rahuldada. Et seda jääb nagu väheks sellest debüüdist lavastajana on möödas nüüd juba peaaegu kaks aastat. Selle aja sisse on mahtunud midagi veel. Ei ei ole, miks nii? Sellepärast et ma olen täpselt samasugusel seisukohal, kuna ma seda kohustust ei ole, siis ma rahulikult ootan, vaatan, mida, mida võiks veel teha. Et ühte, kui teist on ette ette sattunud, aga kuna ta ei ole veel töösse läinud, siis järelikult on veel aega rahulikult mõelda, et mul ei ole seda kohustust ja sellepärast ma ei, ei kiirusta sellega, et kui õige asi tuleb õigel ajal, siis, siis saab veel teha. Debüüdil järgnenud kriitikavoo või, või sellise arvustuste laine võtsite rahulikult vastu? Üldiselt küll jah, jah, see, mis me sinna sisse panime, ma ei oska seda nagu kommenteerida, eriti et üldiselt küll rahulikult. Et me ise kõik kolmekesi, kes meil nüüd ütleme, lavastaja, näitlejad seal sees olime. Et me ise arenesime selle tööga ja see on kõige tähtsam. Nii et korra teisel pool, teisel pool nii-öelda rindejoont pediaater joonud ära käimine annab endale ka hea kogemuse pärast näitlejatööd teha. Ja kindlasti selles mõttes, et annab kindlasti kogemuse selleks, et sa oskad hinnata lavastajatöö seda poolt mida näitleja näe, mis ei puuduta nüüd otseselt proovisaali perioodi, vaid just nimelt seda, mis, mis kogu selle asja ümber käib. See on ju väga lai protsess, sealt hakkab pihta juba kogu lavakujunduse läbitöötamine kuni kahjuks ka igasuguse reklaami, raami ja kõige muu, nii et lavastaja peab kõige sellega kursis olema, kogu aeg käiakse ikkagi tema käest küsimas, et mis sa arvad, kas see on õige, kas me võiksime nii teha, kas me võiksime mingil hetkel, sa pead otsustama selliseid asju, millest sa tegelikult ei ole kompetentne üldse. Aga kui sul on hea kamp ümber, siis on seda tore teha. Kas kriitika või arvamused ja selline noh, just pigem negatiivne tagasiside on seda valus taluda, ma mõtlen, kui valdkond on loominguline ja paljuski selgub tõde või lähtub tõde vaataja silmadest, sa ei saa ju mõõta sentimeetreid ja sekundeid, eks, mis on faktiline selline tõde? Kõik on väga subjektiivne on seda selle võrra raskem taluda, et inimesed lihtsalt teinekord ei mõista ja ei saa aru, nagu, et või seda ühist keelt on keeruline leida. Ütleme, et üldjuhul on ikkagi niimoodi, et ega tegijat enam-vähem jagavad ju ise ära selle asja, et ütleme, laias laastus, kui õnnestunud need asi on, kui paljud on nüüd korda, läheb ütleme publikule muidugi on valus taluda, et ikka igal juhul, kui sa loed negatiivset kriitikat, on seda valus taluda, on ebaprofessionaalne, siis on lihtsalt kurb, kui asjasse pole süvenenud. Väga sageli on see, et inimestel on väga tugevalt oma pilt mingist asjast ja nad ei, võib-olla ei oska päris hästi lugeda seda, mida on tahetud öelda. Et kui ollakse vägagi nägemuses, et kui me läheme ühte raamatut, siis me kõik näeme asja erinevalt. Aga lugeda nagu lavakeelt, et mida on püütud või mis joont on püütud nagu vedada ja seda ei ole ära ära tabatud-vot, siis on nagu kahju. Aga anna nüüd väike valem ette, kuidas ära tunda sellist kriitikat, sest inimesed ju enne, kui nad oma teatripiletite valikut ja minekut teatriminekut teevad, nad enne ikka otsivad lehtedest arvustusi teada saada, kas kallis teatripilet on väärt seda või mitte, kuidas ära tunda, see kehvapoolne, ebaprofessionaalne kriitika. Ma arvan, et see on, võiks lähtuda, sest esiteks, et ütleme, üks punkt on see, kui minnakse väga isiklikult inimeste kallale ütleme, näitlejate kallale, lavastaja kallale. Vot just see, et kui hakatakse rääkima sellest, et et kuidas mina seda asja näen, seda tajuda, kui sa, kui sa loed ära, kuidas, kuidas mulle tundub, kuidas asi võiks olla. Aga, aga kui ei ole analüüsitud seda, mida ma sealt, mida ma seal näen, mis lugu mulle jooksma hakkas, see on selline põhiline asi minu jaoks. Ehk et kui kriitik, kes kirjutab, võrdleb oma nägemust Sellest konkreetsest 400-st laval olla siis on saade arvata ju tegelikult sisse vaadanud ja, ja see on üks kindlasti üks selline asi ja teine asi, kui ta on näiteks mis on üks väga levinud asi, on ümberjutustamine, lihtsalt jutustatakse asi ümber ja siis lõppu lisatakse see, kas mulle meeldis või ei meeldinud, see on jälle selline. Ma nägin lavale, et oli ta, eks ole, inimesed, need, see, see, see, see, see ja mulle põhimõtteliselt üldiselt see ei meeldinud, sest inimene Aga aga see nagu ei ole nagu koolipingis, ütleme niimoodi, jah. Aga see on väga levinud. Kas sulle meeldiks olla arvustaja ja kriitik, rääkida, mis eesti teatrites toimub, kas teatris peaksid rääkima ka äkki inimesed, kes on ise olnud lavastajad või? Või ei, ei, ma ei usu, ma ei usu seda, et peavad sugugi mitte see selles mõttes, see vastukaja peab igal juhul olema ja need inimesed teevad tänuväärset tööd. Seal on üks konks, et need inimesed peavad väga teatrit armastama. Teatri Konstantin Stanislavski raamatus öelnud ühe saatsime kursuse mööda Venemaad laiali, tal ilmselt fiktsioon, aga ta saatis nad laiali ja siis tulid kõik tagasi eri linnadesse ja siis ta küsis igavesest, mis te nägite. Ja siis üks tudeng ei näegi, mitte midagi ei olnud head, mitte midagi head ei olnud, lihtsalt ei olnud midagi head. Midagigi, mis, mis teile meeldis või mis teile korda läks, veel ei olnud. Saatsid ta minema? Et selles mõttes see on seesama asi, see, et kuidagi pealegi on peab olema, et selles mõttes ei saa olla niimoodi, et üldse midagi, sest kõik need inimesed, ükskõik mis tükiga on tegemist, et nad kõik lähevad sinna ikkagi oma parimate kavatsuste parimate soovidega. Kas see asi nüüd õnnestub või ei õnnestu, et see on see küsimus? Sa oled Indrek ju ka meister selle koha pealt rääkida, kuidas mõõgad peaksid istuma laval eesti teatri action man? Ütleme nii, jah, võib võib öelda niiniga nimetada, kuidas sa selle teema leidsid enda jaoks? See teema tuli väga lihtsalt, see tuli 1992. aastal, kui Elmo Nüganen lavastas Roomet Juliat, tahtsin, et seal oleks võimalikult ehe apiiri võitlus, tol hetkel ta leidis ühe Venemaal väljaantud õpiku ja sealt me hakkasime õppima vaikselt ja kuskil 96. aastal tulid Eestisse siis juba rahvusvahelised võitlusõppejõud ja nende juurde õppima minnes selgus, et me olime leiutanud jalgrattaga, jalgratas oli õige ja, ja täpselt niimoodi ta sõidabki. Et sealt see alguse sai paratamatult, kuna tol hetkel olnud Eestis kedagi, kes, kes seda sellisel määral valdaks just Justrapiiri võitlust ja mõõgavõitlust ja siis mingil hetkel tulid. See oli see aeg lihtsalt tulid järjest sellised materjalid välja, kus oli seda vaja. Ja kuna see klappis mulle ja, ja niimoodi läks, teatrikool siin ka ei andnud abi selles mõttes teatrikoolis seda hepatiit teatriõpetajatega teatrikoolis õpetati ikkagi väga tugevalt sport vehklemise baasil, aga sellega on laval väga vähe peale hakata. On see asi, mis korra selgeks õpituna jääb külge või teed sa siiamaani Viljandis pimedatel talveõhtutel selliseid sooloetendusi kusagil. Väga vähe ei olnud sellega, et minu õnn on lihtsalt see, et ma sattusin lavakunstikateedrisse õpetama seda. Ja siis, kui sa sellega ikkagi tegeled päevast päeva siseneda, valetab sulle verre, selles mõttes seljakott suureneb sa selle asja sees, liigud seal, silmad lähevad lahti, sa näed neid võimalusi, mis seal sees on ja noh, mingil määral siis oskad neid ka edasi anda, et sellest ta lihtsalt on kujunenud niimoodi mingil hetkel oli see ka kerguusi asju teada, eriti kui tulid siia õpetajad juba, kellel oli selja taga, on väga suur kogemus nende käest selliseid uusi võtteid võimalusi õppida, see nauding. Ma teeksin ühe eriti kohatu ja hästi ebaõiglase võrdluse pannes ühele poole eesti näitlejad, teatri näitlejad meeldistega filminäitlejatest suurt rääkida ei saa, kuigi ega ei saa ju noh, mõnedele mõnedele teisele poole paneks Hollywoodi näitlejad filminäitlejad. Kuidas sulle tundub, kas eesti näitlejad pääsevad kuidagi natukene kergelt, et vaatad DVD-de pealt Hollywoodi filmide DVD-de pealt lisadest, kuidas näitlejad näevad ränka vaeva, et õppida selgeks ratsutamine, rongiga sõitmine, püssilaskmine ühesõnaga tõesti aast kuni ööni kõik asjad ära, on selliseid väljakutseid eesti näitlejatel ja liiga vähe, liiga palju. No üks asi on teater, teine film esite filmile on see võimalus, et sul on see aeg selleks olemas, et ettevalmistusaeg, et seda põhjalikumalt teha, teatris on see aeg suhteliselt lühikene, kui on protsess vaja läbida, et seal on vaja ehedat mõõgavõitlus, siis, siis tuleb seda teha kiirendatud tempos, kui inimesed on seda juba teinud, et sellepärast ka koolis seda õpetatakse, et siis on pärast lihtsam nendega kohtudes teatris on võimalik teha natukene rohkem, muidu tuleb teha niimoodi, et inimesed jääksid ellu, et oleks võimalikult efektne võimalikult lihtsate vahenditega, et et kõik on noh, see on nüüd sõltuvalt kooslusest, millesse sa satud ja milline, milline materjal käes. Meenub sulle midagi veel peale sellesama mõõgavõitluse, millest me oleme rääkinud, mida sul on tulnud spetsiaalselt ära õppida selleks, et teatris hakkama saada. No ütlen, ratsutamine on selline, mida, mida ma olen olnud sunnitud tegema teatris just mõtlen, pillimäng on ka, aga sellega ma ei saanud hakkama, sest ilmselt ei ole nii palju seda soon. Aga mina mõtlesin, et kõik, kes lavakunstikoolis juba käivad, meil on juba kohustus osata. Ta ei ole sugugi mitte väga paljud näitlejad ei laulagi. Mulje on jäänud täpselt vastupidine, et võtta kõik on väga andekad. Kui seal üldiselt on, osadel on see rohkem kaasa siniseid, teistel vähem ja siis seal püütakse võimalikult palju anda. Laulmine on selline asi, mida no praktiliselt 95 protsenti on võimelised mingil tasemel ära õppima. Et mina täpselt samamoodi kui ma lavakunstikateedrisse läksin, siis ega ma ikka viisi absoluutselt ei pidanud, järjepideva töö, aga ma siiski koos teistega laulda suudan praegu. Eks seal tuleb vaadata. Kõnelemisvõimed ikkagi on, eks ju, et mis, mis on kindlasti mingit tantsud, tuleb ära õppida, eks noh, mis on sellised asjad, mida saab nimetada konkreetselt lavastustega seotud, aga ütleme, mis puudutab filmi nüüd siis ka filmi puhul on mida rohkem sa oled kokku puutunud sellise asjaga, ütleme näiteks nagu lavavõitlus siis filmides on ka, ta on ikkagi suhteliselt peo peale, on see, et kui palju neid täpselt vaeva nähtud selle asjaga ja kui palju nüüd see konkreetne näitleja on suutnud tegelikult ja õppida siis vastavalt erinevatele erinevatel põhjustel, kas tal pole nii palju olnud annet selle peale on vaja seal peita midagi või siis, või siis mis seal täpselt põhjusele, aga üldjuhul ütleme, et minu jaoks see ilmselt Meie jaoks, kui ta on ikkagi väga ära lõigatud, siis on selge, et ilmselt seal peidetakse midagi või siis on püütud seda tempot üles ajada. Aga minu jaoks ikkagi kõige põnevamad see, kui ma näen kasvõi kaheksa löögilise kombinatsiooni, mis on väga pikk juba praeguse aja lõikamist juures või montaaži juures. Kui ma lähen selle ära, siis ma võin öelda, et ahah, vaat see on äge. Aga aga teatris on vaja teha iga õhtu võib-olla 50-st löögist kombinatsioon niimoodi, et sa ei eksi, et see tuleb välja. Sa ei saa tagasi võtta. Mull, kuidas. On niimoodi sätitud, et see võitlus siiski veretuks jääb, okei, relvad on, on nürid terava osalised, aga nad peavad taime. Selleks nad ongi ehtsad, tegelikult ongi ainus nende ainus asi on ka see, et nad on nürid, aga muidu kaal ja kogu jõud relval on täpselt sama, mis päriselu all. Aga siis te võitlete kuidagi nõndamoodi, seal on oma, seal on oma tehnika ja seal see jõujõud lõpetatakse enne ära, ütleme, löök ei tohi kunagi kehasse lõppeda. Ja nii edasi. Ühesõnaga see on selline ohutus, ohutustehnika, millest, millest üldiselt alatakse pihta, torgatakse mööda või siis torgatakse distantsist väljas olles või aga mulje peab jääma siis selline ta on enam-vähem usutav. Suremist oskad sina õpetada adekvaatset suremist, nii et see oleks ikka aus ja kõigi kõik saaksid aru, et seal on ikka õige suremine. See seda öeldakse, sõltub nüüd. Esiteks sellest näitlejast, kes seda teeb ja kindlasti see sõltub, sõltub ka lavastust ajast, et milline lahendus konkreetselt leitakse. Eks seal on ka mingid omad nõksud, mis on mida on võimalik kasutada, et niimoodi päris lahtiselt avali surra, see on päris keeruline. Kõik emotsioonid, kogu see Võtan osa pidanud anomaalia. Sa oled visuaalse, kõik on meil, eks elust tegelikult võimete elustasime. Me näeme jah, see on filmidest meile külge külge nagu kuskile teadvusesse poogitud, et kuidas sa oled näinud mõnda geniaalset suremiseks, tead suremist ja siis see paratamatult jääb sul mällu, et nii ongi. Reaalses elus on see praktiliselt niimoodi, et ma olen neid üksikuid kaadreid näinud, kus inimene saab kooli ta praktiliselt me oleme harjunud seda sellega filmi, seda, eks ole, saab kodu obaduse, lendab, seal käib kehast läbi üliväike nõks, siis ta käib kaks sammu kukub kokku kõik ja haara siis, eks ole, ei, ei tule, ei midagi. Või siis, või siis saab ühe nõksu, tulistab rahulikult edasi, saab teise nõksu, tulistab rahulikult edasi korraga kui põlvili tõuseb püsti täiesti tuimalt ja muudkui tulistab edasi ühe selle pangaröövli kinnivõtmine päris päris jõhker pilti, lõpuks viimase matsu vaikselt vajub auto taha ära ja kõik ei midagi kunstlikku, kunstilist. See on liiga igav inimeste jaoks. No. Ütleme, see sõltub, sõltub ka ilmselt materjalist ja sellest mis sellega öelda, et väga palju on draamas kirjutatud seda, et näitleja veel pärast seda räägib või see tegelane räägib pärast, võtame nii mõnegi nii mõnegi lause. Et selles mõttes noh, ütleme noh, vot seal on juba konkreetsed mürgitamisega tegemist, et, et see on natukene teine asi, eks me ikkagi püüame ette kujutada, kuidas Umbesse jõud kehast kaduma hakkab, et võimalikult usutavalt seda teha, samas natuke kunstiliselt Aga teinekord teate, see ei peagi seda väga usutavalt tegema, pigem suremist markeerima. Jah, sõltub, sõltub sellest, mida nüüd selle surmaga tahetakse esile tuua, et milline on ka tüki esteetika, milline on see, milline on see sõnum, mis sellest jääma peab, sellest sõltub ka see, kuidas siis kuidas siis seda suremist üles ehitada. Et mis peaks nagu publikule jääma mulje, mis emotsioon vähema isiklike mate asjade juurde. Indrek, kas, kuidas sinul kukub välja või on kukkunud sinu pere välja nii-öelda töö kodust eemal hoidmine? Aga ta ei kuku, sest mul on abikaasa Elina Reinold aru nii et ega me, ega me selles mõttes tööst räägime, igal juhul. Ma just mõtlen, et sina oled sisemaailma ka teatrimaailmaga paremini kursis kui meie, kas see on Eestis pigem tavaline või ebatavaline, et perekond ongi mõlemad pooled näitlejad? Ma arvan, see on last igas eluvaldkonnas on samamoodi, et töötab mingisugune grupp inimesi koos, sealt leitakse kaaslased, et ma usun, et pigem tavaline, et see on jah, see on normaalne, olete te üksteisele kriitikud ka kodus? Ma nimetatakse, et see ongi kõige suurem õnn selles mõttes, et kui on lugupidamine üksteise suhtes ja see, et sa saad teise inimese arvamust ja saad saad temaga lahtiselt rääkida sellest, mis oli, mida ta nägi, mida võiks muuta. Et kas siis arvesse võtta või siis vaadata, et kas, kas seda on vaja või ei ole vaja. Just see avatus on, ma arvan, selle kontakti juures kõige tähtsam, et siis on sellel mõtet, aga, aga kui lihtsalt niisama rääkida pole mõtet. Professionaalne näitleja oskab nõu paremini anda või tema nõuan kuulatavam kui näiteks ütleme Ugalas satub sulle keegi reainimene või keegi inimene publiku seast õpetusi jagama või kriitikat tegema. Üks asi on see, kui sind hakatakse õpetama, ütleme, et ma hakkan õpetama täitudes raadiot teha siis. Aga kui tullakse vastukaja andma, vot nii palju, kui on inimesi, nii palju arvamusi, et selles mõttes neid kuulata tuleb igal juhul nüüd nii palju, kui, kui sa seda arvesse võtad või, või hingelased, see on juba teine asi, see on igal juhul tema emotsioon, mis ta sealt sai, eriti, kui on tegemist hea vaatajaga. Teater on emotsioonidega mängimine kahtlemata ilmselt koguneb näitlejasse ka mingi teatud hulk emotsioone. Tänu siis ma tea etendusele, kus on vaja väga emotsionaalselt mängida, oled sa leidnud enda jaoks mingi sellise hea koha, kuidas ennast tühjaks laadida. Täiesti, et need üleliigsed emotsioonid. On kogunenud sinusse välja lasteni. Ega tegelikult, kuidas ma ütlen, mul on tunne ikkagi, et ega töö juures sul ei kogune ju tööga seotud emotsioonid sul kogunevad emotsioonid kontaktidest inimestega, et need on probleemid tegelikult. Et see emotsioon, mida sa nüüd konkreetselt laval püüad väljendada, ütleme üks asi on see, et kui on väga pikk etendus mängida, mis on emotsionaalselt raske ja kandev ja siis on selge see, et natukene on vaja rahunemiseks aega, et see on umbes sama, kui sa oled maratoni ära jooksin, see on selge, et sa ei saa seda nagu maha raputada. Et sa pead hingamisega korda saama ja pead natuke taastumas, on normaalne. Aga mis puudutab emotsioone, siis need on üldjuhul ikkagi töö juures seotud kontaktist teiste inimestega. Kui sul nendega hea hea kontakt ja tööd teha Usaldusväärne õhkkond, siis neid emotsioone on tunduvalt vähem. Kui olukord on konfliktsem, siis tegelikult see on see, mis, mis inimesele ütleme, mõjub kas sina osata täht näitlejate olemasolusse Eestis? Eestis on kindlasti üks hulk näitlejaid, kes on väga head, kellelt tasub mida ütleme, kui, kui nüüd vaadata niimoodi noori, mis puudutab täht ma, seda ma, seda ma ei oska nüüd öelda, on väga head näitlejad, kellel tasub õppida. Aga selliseid vaieldamatult Eesti teatri praeguse aja, ütleme nii-öelda näitlejatest liidreid, kelle järgi võiks noor näitleja oma sammu seada ja mõelda, et oh, et noh, tema teeb hästi, ma peaks ennast ka temalt üht-teist õppima. On kindlasti on ikka Ain Lutsepp, Aarne Üksküla, Rein Oja, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv on, neid on veel ja veel. Lembit Peterson. Ja näitleja või nii-öelda tähtnäitlejad, mida neilt õppida? Kindlasti on segainimesi veidi erinev, kindlasti istub siin keegi minu asemel, kes ütleb, et ta ei pea neid. Noh, no ma ei oska öelda, minu jaoks on see, et nad, see, kuidas nad töötavad, see, kuidas nad suhtuvad see, kuidas nad trolliga töötavad, kuidas nad mõtlevad rolli sees ülesehitavad neid asju, see on minu jaoks muljetavaldav ja selles mõttes võib neid rahulikult õpetajana käsi nagu käsitleda. Televisioon teeb inimesed kuulsaks, ajalehed sinna otsa veel televisioonist nimesid, nägusid üles korjavad. Kas, kas televisiooni kuulsus on alati seoses võrd võrdväärse seoses selle nii-öelda kvaliteediga, mida teatrirahvas enda sees ühele või teisele persoonile juurde mõtleb? Teatrirahvusest kindlasti ei oma mitte mingisugust tähtsust, omab tähtsust, see võib olla, kuidas keegi nüüd konkreetselt midagi tegi, kas ta on nüüd rohkem või vähem televisioonis, see ei oma tähtsust, et kui palju teda nüüd konkreetset ekraanil on, see, see ei oma tähtsust. Teatri lükk, sa käid vaatamas ka kindlasti ikka on sul mingi oma valiku alus, mille põhjal sa käid vaatamas teatritükke. Praegusel hetkel siis, kui mul on selleks võimalus puhtalt ajaline, puhtalt ajaline taskus, aga siiski sa teed, kindlasti on mingisuguse valiku oma aja sees ma kindlasti selles mõttes usaldan neid inimesi, kes kolonges soovitavad, kellega mul on üks selline hingamine, nende arvamust ma oma kursakaaslase käid vaatamas, aeg-ajalt, andes neile komme, näiteks. Meil ei ole niimoodi, et ütleme, kui ma Tartusse satun niimoodi, et jälle aega on, siis me helistame, käime läbi, aga, aga aga suhteliselt vähe ikkagi. Tihti satub nende nende siis töid vaatama kõrvu ja kui sa satud mõnda uude lavastusse sisse inimesed või inimesed, kes sulle partalik satuvad, tegelikult sa tead, kuidas nad mängivad, mida neilt oodata. Üldiselt on ikkagi niimoodi, et see ring, kellega eriti need inimesed, kes on repertuaar paariteatris, nüüd palgal ja seotud, ega nad nüüd väga palju kõikidega mängida ei saa, sellepärast ütleme üks positiivseid asju selle suveprojektide puhul ongi just nimelt seesama asi, see, et nad kohtuvad lisaks rahale kohtuvad ka erinevate näitlejatega. Kui ma võtan see 15 aastat linnateatris, siis selle aja jooksul ma tegin väljas ainult ühe töö, see tähendab seda, et ma tegelikult mängisin kogu aeg nendesamade inimestega. Igavesti läinud. Ei läinud õnneks jah, võib-olla nii huvitavad materjalid olid sellepärast ei läinud. Ma ei kujuta ette, eks see sõltub inimesest ka mõnel varem, mõnel hiljem aga näeb, et selles mõttes ei näe väga palju teiste teatrite rahvast ja kui sa saad nendega koos mängida, kui mõni tuleb külalisena kas sinu teatrisse või sa lähed ise külalisena kuskil mujal teatrisse, siis see on igal juhul rikastav. Igal juhul annab see väga palju juurde. Külaskäimisest nii-öelda külalisnäitlejana mängima, sest kas see vastuvõttev trupp kuidagi vaatab selle külla tulnud näitleja peale natukene võib-olla viltu ka, et näed, tema on nii hea, et nad meie seas kedagi selliste leitud, ah soo. Selle poolest muidugi ei saa sellest hästi rääkida, aga vanataustaga juba linnateatri puhul ja seda ei saa jah, õnneks ja see sõltub kõik inimestest. Nendele on see valus teema, teistele on see täiesti normaalne, et oota kinni, see kõik on ikkagi kinni igasühes endas, et siin sellist reeglit ei saa mingil juhul panna. Räägime Indrek lõpetuseks, kuidas näeb välja viimane tund enne etendust, mis on jäänud sinu voodi? Päevasesse mahub aja sisse, mahub see, et ma lähen teatrisse, ma kindlasti joon kohvi, räägin juttu nendega, keda ma pole tükk aega näinud, käin Krimmi ja siis lähen lavale. Pabinat, sääred sellepärast, et ei ole jah, see sõltub materjalist. Kui tükel väga palju mängitud, siis see hetk enne lavale minekut, ütleme see selline ärevushetk lüheneb. Kui on, mida vähem mängitud, seda pikem see hetk on, ütleme kui on esietendus või kontrolletendus, siis hetk võib olla vastavalt inimesele, see võib-olla poolteist päeva, kuni noh, ma ei tea, paar tundi, tund, pool tundi. Aga kui on väga palju mängitud materjal, siis üldjuhul ta nihkub sinna vahetult enne peale minemist, et kui sul juba on kõik tehtud vahetult enne, kui sa lähed, siis siis selle värvi kättesaamine ütleme selle õige närvi katsuma, millega lavale minna, see käib kiiremini. Et sa juba tead, kuhu, kuhu punkti vajutada, et, et see asi sinus endas käivituks. Et siis, kui sa juba laval teistega kokku saad, siis sa näed, kas nemad ongi käivitanud või ei ole. Aga üldjuhul on näitleja on selles mõttes, kui kell kukub, siis, siis ise nad ütlevad, et nagu hobused. Et kui muusikat kuuleb, siis hakkab, hakkab kappama, refleks reflekse. Meil on väga hea meel, Indrek, et sa tulid ja rääkisid meiega ja kas sul palju aega ju pole jäänud, me soovime sulle jõudu ja kuulame