Aga sõpru on meil palju ja kõikjal. Üks kauaaegsemaid on kindlasti meie hõimurahva soomlaste seast, oge Jokinen. Kuigi mees on meie tantsu-laulupidusid ennegi kuulnud, näinud, palusime just temal seekord oma muljet jagada. Ehk on eemalseisja silm objektiivsem? Isiklikult olen viibinud Eesti laulupidudel viis korda esmakordselt 1938. aastal noor ehk pooli poisina Ida-Soome linnast, Kotka. Meie koolikoor esines tollal oma väikese kavaga kolme lauluga. Need ei kõlanud eriti hiilgavalt, kuid see elamus, mida me noored koolipoisid saime, oli nii tugev, et see süütas meis kogu eluks kestva armastuse, sellesse rahvasse kelle saatus on olnud karmidel sõja aastatel küllaltki raske. Tol ajal süttinud armastuse sügavust tõendab see, et suur osa sellest 37 aastat tagasi siin viibinud koorist koguneb ikka veel ja külastab ka Tallinna laulupidusid. Tõsi küll, mitte enam laulma, kuid rõõmustama eesti lauluvendadega. Nüüd olen siis jälle Tallinnas. Kaks mälestusrikkast päeva olen veetnud tantsu ja lauluväljakul koos laulu armastavate sõpradega. Nagu oleksin vaadanud vanu armsaid sugulasi, õhus kõlavat sütitavad laulud. Osa neist on vanad tuttavad aastate tagant osa täiesti uued. Paljud loodud selle laulupeo jaoks. Juhtimispuldile tõusevad üksteise järel dirigendid. Mõned neistki on minu head tuttavad. Vanad maestro Gustav Ernesaks sees Jüri variste, Arvo Ratassepp, Lembit Verlin ja teised. Aastad on toonud neile halli juustesse kuid rüht on endistviisi Sirgi ja juhtimise rõõm. Tüüpiliselt eestipärane. Meid on vaatamas palju. Mulle öeldi, et ühtekokku mahuvad lauluväljakule 250000 inimest. Kõik kohad on kinni. Istun keset laia inimmerd, minu kõrval on mees, kes ütleb, et ta on 82 aastat vana. Ta võttis osa laulupeost juba aastal 1910. Minu ees istub mutikene, kes küsib rahutult, millal pidu hakkab. Kas Gustav Ernesaks on juba seal, ta küsid ja küsib korduvalt oma tütretütrelt. Ei veel, kuid kohe tule, tuvastab tema rahulikult. Ja lõpuks mutikese soov täitub, et vana maestro tõuseb juhatama avalaulu. Selliseid vanu mõmmisid on siin teisigi. See on nii ilusaid paneeli, vehi silma, ma olen ise ka, oli, on laulja ja tartus, selle sünniaegu olin mina ja Aavik aegumis, Rootsi läks muusikaosakonnas Vanemuises ja mina vana lauluveteran, siis ma saatsin nüüd oleva inimese peale. Kuidas teie nimi on? Luuberg teil aastaid ikka on juba päris palju, Aia 82, kuidas Juhan Simm tundus, noomis teda rääkide ja, ja oli ka Aaviku all. Cap tulli saar, tulli Leningradis tema lühikene aeda natukene aeglane, nõiman, nõnda kuma aerasemekloone, vana põlve olengi läbi katsunud ja kogu aeg ühes koores ikka jah. Vanemuises Vanemuisesse tantsinud ei ole, Eino kooris operetist, tantsime ka seal ja, ja seal ikka synni aegusel kosjasõitja poisid ja juurde liivavesi kinno etandiks VEEL vad Rumulkondi paino, teised naeravad, et 82 aastat veel. Kui muusika tulla, siis ei, ma ei, ma ei saa, ma pean konsti liigutama, mõtte vaadataks, lolliks oled läinud. Hing on ikka noor ning on praegu jälle. Vaatajate seas on palju välismaalasi on väliseestlasi Rootsist, Ameerikast, Saksa riikidest ja mujalt, keda sõja-aastad on kodumaalt eemale paisanud. On külalisi Pohja riikidest, Ungarist, Poolast, Tšehhoslovakkiast, Jugoslaaviast, Nõukogude liiduvabariikidest ja nii edasi. Peo mul jäid vahepeal naabrilt Rootsist oma Muljeid käesoleva aasta tantsu pidustustelt palusime vaatada Stockholmi ajakirjanikul stele Kõstapsonil. Raske öelda, mis just kõige tugevama mulje jättis, see polnudki vast ühe või teise tantsugrupi esinemine vaid just nende tuhandete rahvariietes tantsijate koostöö. See jättis väga mõjuva ja fantastilise mulje sellele Keservine rahvatantsu harrastaja ei ole. Samuti oli väga huvitav jälgida, kuidas publik kõik staadionimurul toimuvat vastu võttis. Mul oli võimalus näha kaht tantsupeo kontserti. Neist esimene anti noile 30-le 1000-le lauljale, kes hiljem samaaegselt tantsupeoga esinesid lauluväljakul ja seal kontserdil valitses mingi eriline meeleolu. Oli tunda, et just see publik mõistab kõige paremini, millist kohutavalt suurt eeltööd on olnud vaja, et see kõik nii ladusalt välja tuleb. Ja seepärast oli reaktsioon väga elav ja tundlik. Ka teise kontserdipublik oli entusiastlik. Vaevalt et kõik lõppeksid komsomoli staadionil viimase minutini oodata, kui jalgpallimatši seis on näiteks neli. Null. Tantsupeol võttis tantsulist staadionilt ära marssimine tubli pool tundi. Aga polnud inimest, kes oleks tõusnud enne, kui viimased tantsijad staadioni värava taha kadusid. Samas lubasid tantsupeokontserdid paremini mõista, mida kujutab endast Nõukogude Liit ja see on paljurahvuseline riik. Festivalist võtsid osa erinevate liiduvabariikide tantsijad, kirgiisid grusiinlased, ukrainlased, valgevenelased ja nii edasi. Rahvad, kellel on igalühel oma eripära. Omapärane kultuur. Tantsu ja laulupeod on minu arvates eesti rahva kultuurilise omapära parimaks väljenduseks. Seal on midagi suurepära on midagi, mida ei saa sõnadega kirjeldada, mida saab ainult oma sisemusest läbi elada ja ikka jälle tulevikus meenutada ja mõelda mis see käik oli. Eks see meeskoor ei laula eelkõige see, mis alati rahvas kõige rohkem on sidunud ja, ja vast kõige rohkem meeldib ja tundub, et tänagi meie meeskoorid pääsesid kõige võimsamalt mõjule. Kahtlemata see midagi suurt, midagi. Ma nagu ma ütlesin, juba raske on seda kõike sõnadega väljendada saab hiljem palju rääkida ja nendest tunnetest nendest elamustest, mida see on esile kutsunud. Kas jälgisite ka peoliste rongkäiku, jah, ma jälgisin seda võiduväljak. Ja see oli tõesti midagi enneolematut, kes värvide rohkus ja see meeleolu ja kõike pidulikul andsetesse meeleolu see. Ja see püsivusrohi kestis mitu tundi, et kogu aeg inimesed ülima pingutuse huviga jälgisid teda ja ise ka meil viimasel ajal on püütud sinnapoole, et igal esinejal, olgu see laulja või tantsija, oleks seljas oma maakonna rahvarõivas ja seda me võisimegi rongkäigus näha. Ja eks see tegi ka pealtvaatajale selle pildi, palju ilusamaks ja palju kirjumaks. Ja see on tõesti imetleda see rahvariiete rohkus, see on ainulaadne maailma, seda võib öelda kusagil mujal maailmas ei, ei näe nii palju värviküllased, kaunid maitsekad, rahvarõivaid kui siin just. Ja kui nüüd liita kõik kokku see kaunis värvikirevus, see üllas, võimas, laulsin Lasnamäe veerul see erakordselt tore päikesepaisteline ilm ega vist sünniva külastamiseks parimat momenti vist küll, on raske valida, kahtlemata see on üks kõige õnnelikumaid ja sobivamad silmapilkselt külastada ja näha, mida rahvas on õieti saavutanud. Sest kunst ja see on just see, mis elab põlvest põlve ja mis teeb ühe rahva surematuks. Kas teil on võimalus olnud jälgida meie laulupidusid ka varem, ma mõtlen, aegsel perioodil ei ole sõbraga esimest korda, kus ma näen seda laulupidu, see on kaugele-kaugele aastakümneid tagasi ja kas mäletate veel viimast laulupidu enne sõda, kus te olite kuulajaks, võib-olla isegi osavõtjaks, viimane, kus ma olin siin Lasnamäe, on see ala juba vaatad või kuulad all, siis oli see väljaspool siis, mis seal, kui issi külalisi seal mäeveerul kuulasime päris raske levis seda praegust laulupeopaik ära tunda ja see on muidugi raske, sest see ulatus on palju, palju, palju suurem, kui siis oli. Seoses meie vabariigi juubelipidustustega on meil teisigi sündmusi. Värviküllase rõõmus veed kirjeldavad mida neid paari viimase päeva jooksul nähtud tantsudest või usud lauludest kõige rohkem siniall viibides südant soojendas. Kõik siis seal seal rahul, seal habemes lähevad seal muidugi tõesti midagi nii võimsad veel ütelda nagu kõige rohkem selle laulupeo avamiseks. Jah, eks ole, nagu kutsunkiks, mis on toonud need suured laulupeomassid siia lauluväljakule nii lauljad kui pealtvaatajad, eks siduvaks lauluks kahtlemata kahtlemata midagi vanemat sobivad. Ei oska ette kujutadagi sellise päeva avamiseks. See laul, laul on just koorilaul laias ulatuses paistab olevat Eesti rahva üks. Kus GSM-esine avastab laulda nagu laulurahvas Tundub, et sellel laulupeol on endisest tugevam rahvusvaheline iseloom. Ja miks ei peaks nii olema, et Tallinna laulupidudest võikski teha Euroopa koorilaulude suursündmuse? Ma tean, mida Eesti laulupeod minule isiklikult tähendavat. Olen küsinud endalt lauluväljakul istudes. Mida need peod tähendavad Eesti rahvale ja eriti neile kümnetele tuhandetele, kes on tulnud peost osa võtma. Olen seda ka küsinud eestlastelt sõpradelt. Usun, et olen leidnud õige vastuse. Nagu laul on alati olnud üks osa eestlase iseloomust. Nii on ka kogunemine ühisele peole, osa eesti rahvuse omapärast. See, mis annab eestlasele neid omadusi, mis teda tuntuks teevad. Olen kuulnud Soomes vahetevahel ütlemisi, et Eesti laulupeod on peatuma jäänud et need on lihtsalt traditsioon, mis ei loo midagi uut. See ei ole tõsi. Just laulupeod on need sündmused, mis inspireerivad heliloojad uuteks saavutusteks, koorilaulu Alav. Sellest võib näiteks nimetada Veljo Tormis, kelle loomingut rikastasid praegult laulupidugi. Veel tahaksin esile tõsta kooride konkurssi, millel on juba rahvusvaheline tähtsus. Eks just need loovadki uusi traditsioone. Eks see teebki laulupeost sündmust, mis elab edasi.