Istume mugavalt kohvilaua taga Endel looga härra loo, kes praegu elab Kanadas Torontos, on kirjanikke Ellen Niidu ja Jaan Krossi külalisena kuu aega viibinud sünnimaal ja on hea meelega nõus jagama oma muljeid eestimaast siinsetest inimestest ja asjadest. Puudutamata jäänud meie jutus ka muidugi Kanada elu-olu. Jutt algas kõigepealt Endel loo sidemetest oma sünnimaaga. Mis puutub minu huvisse, ütleme alguses selle kohta, et mul on pidevalt olnud huvi kultuurivahenduse tõhustamiseks Kanada ja Eesti vahel. Ja see huvi on üsna vana juba, aga muidugi said oma erilise innu ja hoosiis, kui ma 72. aastal külastasin Eestit esimest korda, mis on omamoodi ju päris päris tore, sellepärast et inimene peale kolmekümneaastane tuleb esimest korda kodumaale ja näeb kõike seda mis vahepeal on tehtud ja kord saadud, näe, oma ihusilmaga öelda. Mina ei tulnud võrdlema, mis oli ja mis on, vaid ma tulin lihtsalt vaatama, mis on. Ja selles mõttes oli, oli ta väga tore ja ja võib-olla ehk keegi kõrvalt vaataks, et ma tulin lihtsa meeli. Tulin ehk tugevasti sentimentaalse asi ja see on õigus. Ma tunnistan, oma kodumaast ja oma rahvast pole ma kunagi lahti saanud neid sooje tundeid üle ja me ei ole miski kõigutanud ega muutnud. Niiet minu tulemine oli siia nii piltlikult öelda, armastus süles. Tulin ja käetaval ja pakkusin oma hingesoojust nii palju, kui keegi tahtis. Ja vastu sain ka vastu sain tegelikult rohkem, kui ma ootasin, ma olen tegelikult sündinud võhmas Viljandimaal ja siis hiljem, kui isa asus Tallinnas, siis oma kooliharidus on Tallinnas, käisin seekord Tartus ja siis oli mul võimalus käia ka hetkeks Viljandis. Siin vaatasin ka nii seitsme teisel aastal kui ka praegu vaatasin ära, kus vanad koolimajad on meil ja vanaraua tänava alkohol on ikka veel alles täies aus ja hiilguses kuigi sinna palju juurde ehitajate muidugi suuremaks tehtud, seda asjaga. Aga samad kuidagi Samaatilisuse olulised tunded ikutel mängus ja omal ajal, kus sai, õpitasin Gustav Adolfi gümnaasiumisse Volkannabki teist nimetust, aga koolimaja on ikka veel püsti. Ja nähtavasti hoitakse Auge allestaanikaks, vana koolimajad on peaaegu vist Tartu ülikooliga ühevanune või natukene natukene nooremist. Muidugi minul on oma oma väiksed erihuvid kodumaa suhtes, üks nendest on diaator. Mis meil on väga võluv mõte tuua välismaal ja kodumaale loomulikult ka siin igal võimalikul juhul ma olen istunud teatris, näinud väga palju head, ma pean ütlema suure elamuse, sain Tartust täiesti niisusest. Lavastusest, kus majja teostuma elamuse saaksin Hermaküla eksperimentaalteatri nii kõige suurem lööktundele, mis ta mulle suutis anda, mis meil võttis ikka peale etendust kohe vaikseks, mõnda aega oli hullumeelse päevik. Ja sealt noh, ma ütleksin niimoodi, et al-sander võib sealt ikka võtta ja täiesti New Yorki viia. Ja New Yorki eksperimentaalteatri õhkkonnas pääseks täiesti mõjule oma lava, kujundusliku elamuse sain Richard kolmandast Mari-Liis külavama lavapildiga. Jällegi lõi mind siis muidugi ei saa mööda minna ju kuidagimoodi Hendrik rõmmist, sest ma ei usu, et oleks ühtegi eestlast, kes nüüd tenor Krummi peale saaks uhke olla. Ma tõesti ei uskunud, et see on ikka täiesti maailmaklassi mees. Kas Kanada eestlased teavad ka teatrit ja kõlada, eestlased tegelevad teatriga päris tublisti ja isa nende teatrit kuidagimoodi halvaks pidada? Ma mõtleksin isetegevus, teatriraamis teevad nad tõesti korraliku tasemega diaatrit. Muidugi, millest seal, millest on kahju omamoodi. Et Kanada eesti teatrirühmitused ei ole siiamaani veel veel ühtegi koluma teatritüki lavastanud, juba on isiklikud sellest väga kahju. Kuna siin on nii mitmeid asju, mida võiks teha ja mis oleks väga huvitav. Põhjuseid on mitmeid, aga ma usun, et peamine põhjus on mingisugune vanast ajast hinge jäänud poliitiline kaart, tus äkki teeme midagi niisugust, mis meile ei sobi või te olete nii palju seatud meie Nõukogude Eesti kunsti ja kultuuriteatriga ja ja seal ka siis kas teie midagi kontaktide tihendamiseks ise teha ei saa? Üldiselt ma ütleksin siiski mõnel määral vara tehtud, nagu näiteks esimese käigu järgi kohe tähendab siia 17 aastat varsti peale seda samal aastal saime me ju kätte minu vahendusel algatusel. Oskar Lutsu kevade esimese filmina mis oli omamoodi ajalooline, sest seal ju väliseestlane eesti filmitooted näinud ei olnud. Ja see esimene ekraniseerimine nii Torontos kui ka New Yorgis ja Washingtonis, need olid ikka täiesti huvitavad ja põnevad elamused kõikidele, kes seal olid. Viimne reliikvia oli seal selle järgi muidugi tulid mõned teised filmid, seal lõi filmide kosmos sõbra Margus Jukkumiga. Loodame seda, et saabub sinna rohkem filme sügiseks ja me saame Pikema festivali taolise asja teha Eesti filmidest, kus me ütleme kuu aja jooksul igal nädalavahetusel saame anda paar filmi ja filmidele üldiselt võetud väga hästi vastu. Aga kui Nõukogude Eesti kultuuritegelased kas kirjanikud või lauljad on Kanadas käinud, siis on mitut puhku tekkinud sealsete väliseestlaste hulgas väga kummalisi vastukajasid. Milles õieti tingitud on? Minu arvates seal väliseestlane näeb mingit omapärast kolli, mille nimi on muidugi kommunism. Aga ta teeb seal vähe liiga kunstnikule, kes külla tuleb ka kirjanikule loomeinimesele, üldse sellega, et ta paneb kõik asjad, kõik mõisted, kõik arvamused ja eelarmsad kõik ühte robinal ühte patta. Inimlikkusest ta sel juhul enam ei hooli ja tuleb lagedale mingisuguse niisuguse kartusega, mis hoiab teda eemale külastavast kodumaalasest ja siis tekib kummaline õhkkond, milles nii mõnigi kodumaalt tule ja tunneb ennast üksi, aga ma peaksin siia juurde kohe lisama, et see olukord on tublisti muutunud, on saadud teatud niisugusest üleliigsetest vesi võsudest lahti ja on jõutud arusaamisele, vähemalt tugeva grupi osas on nii Torontos kui New Yorgis on jõutud arusaamisele, et omavaheline kontakt on väga oluline. Ja selle tõttu ma kujutan ette, et iga järgmine kodumaalt tulev külastajal kindlasti võetakse vastu päris sooja ja meeldiva südamega meeleoluga. Me ei tohi ära unustada, et vastaspool nõndanimetatud äärmuslik parempoolne element on tegelikult selle poolest ainult ehk tuntav, et ta on väga vokaalne ja et selle elemendi käes on kaks kohalikku nädalalehte. Sellepärast tundub meile niimoodi nagu see Mul oleks väga suur, ütleme, et seal on siis nii nagu kolm gruppi Ühed, kes on risti vastu ühed, kes on siis väga soojalt poolt. Ja vahepeal on jah, üks üks niisugune palis eestlase grupp, kes nii nagu põhiline eestlane ka võtab, asja moderaatselt jaotab noh, nii kui on filmiõhtu, siis tuleb ikka minna ja vaadata, mis Eestimaa rahvas on teinud või kui on kirjandusõhtu täpselt samuti, noh, Kross käis külas ja ja terve hulk inimesi tuli kohale, et see mees kuuldub olevat huvitav ja oli ka kui palju üldse näiteks tema raamatuid väliseestlased seal näiteks Tarantasse olid enne lugenud? Noh, ei tohiks vast oleks ennatlik ütelda, üsna palju, aga siiski küllaldaselt küllaldaselt ja sest praegult kontakt kodumaaga, eriti kirjanduse osas on ikkagi päris tihe. Ja kui just mitte krossi osas ei saa öelda, kas nad kõiki raamatut lugenud, sest see on peaaegu võimatu. Aga ikkagi suure osa vähemalt kolme katku vahel oli niivõrd populaarne, et see oli kõigil selge ja ja luuletus kogudest ikka ka EKN on kasutanud suhteliselt nisust omavolilist tehnikat seal ja püüdnud moraalselt rahvale peale suruda seda kodumaaga tegelemise põlgamist. Ja see on muidugi väga tugevalt nende teene, et teatud osa väliseestlasi hoidub tegelemisest kodumaaga, kuna ei taheta lihtsalt seltskondlikult tekitada mingisuguseid ebameeldivusi enese mõningate tuttavate vahel, siis hoidutakse sellest. Aga tundub, et keskmine eestlane hiti sellest heegaaennistril suurt numbrit seal ikkagi ühe, ühe kildkonna väike erisport ja tal suurt kallet praegult väliseestlase hulgas Torontos vähemalt ei ole. Ja lõpuks, millised on siis mulje härra loo, mis te lahkudes eestimaalt Tallinnast kaasa viite? Mis puutub üldilmest, sa üks asi, mis mul üldilmse meede nii seitsme teisel aastal kui praegu on ikka see, et Tallinn on väga puhas linn ja armastusega vaatad seda, et inimene ei viska üleliigset paberitega sodi maha ta tõesti kannab selle paberitükiks järgmise prügi urnini ja see on üks väga tore ja tervena sellel inimesel, kes tuleb kas Kanadast või eriti USAst, kus ümbruse saastamine on ikka küllaltki ilmne ei ole vajaduseks erilisi silmi, et seda näha. Tallinna rohelisus ja pardid ja muud rohelise haljasalad annavad inimesele jälle koduse ja hubase ja õdusa tunde. Ja, ja siis ma võtsin kätte ja käisin kaubamajas. Kaubamajas tuli ära käia sellepärast et väliseestlane räägib kogu aeg seda juttu, et siin ikka kaubad puuduvad ja, aga nii ta ikka ei ole ja see tundub ikka äärmise farsina, kui seda rääkida. Sest kaubamajas loomulikult teatud puudused kaubamajas on. Ma näiteks siinsete jalanõudega hästi leppida ei saa, kuna see tallamaterjal on ikka kurje, kange ja kõva ja seda tuleks kuidagimoodi ümber korraldada, et veidi pehmemate taldade kingi saada. Teisest küljest maalin otse hämmastunud, kui, kui seapealse lõigem kingadel täiesti rahvusvahelisel tasemel huvitav pealse lõige, ma olin näiteks väga meelitavad Estoplastitoodetest. Estoplastivalgustid olid väga meeldivad, noh, ütleme sellest paarikümnest, mis ma vaatasin julma käega ilma pikalt mõtlemata, ma võtaksin vähemalt välja 20-st ütleme üks 12 seal, mis mul isiklikult tõesti imponeerisid ja mida ma ei paneks pahaks oma toas igal ajal, mis mind tõesti imponeeris oli see, et standard keraamikas ja mõtlen just standardkaubamaja keraamikast on nii hea tase. On täiesti huvitav jälgida, et võid seal võtta vähemalt oma kolm-neli serviisi jälle välja, ilma et sa pikalt mõtled, võid võtta välja ja enesele kohe igal ajal kojukande olla õnnelik. Ja ei tohi ära unustada klaasi. Klaas on ikka midagi niisugust, millele iga eestlane võiks uhke olla kodumaa klaasi üleüldiselt. Kokkuvõttes ma ei näe midagi halba. Mis mind peletaks ehk tuumarti eemal olema või paneks mind otseselt sügavalt südamepõhjast. Virumaa, et nüüd kuidagimoodi elada ei saa, võtab elu tahtmise ära või midagi niisugust, millest väliseestlane väga sageli räägib. Eks ole, elada ei saa.