Te kuulate raadio kahte saade on kõik puhuvad ja meie külaline, kelleks on Ivo Linna, on kohal, Ivo, tere tulemast. Puhun, puhun, rõõm on vastu võtta. Tere, aitäh, et saabusid. Ma pean kohe asja sissejuhatuseks ära klaarima, sest ma tulen veidikene piinlikkust. Aga Ma kohe põhjendan, miks asjad nii on läinud? Ma ütlen sulle, sina sellepärast ikka loomulikult. Olukord on läinud selliseks, et sul ei saa kuidagi muud moodi öelda, see omavahelise suhtluse käigus lihtsalt kujuneb niimoodi. Sa oled selline inimene, kellele on lihtne sina öelda. Lugupidamine, loomulikult on kõik olemas, aga sa ise kuulud nende hulka, kes on ka pigem sinataja või, või teieta tüüpi, kuidas tundub? See sõltub sellest ka, milline, mis tunne sul selle inimesega tekib. Mõnda ma ei saa, eluaeg ei ole saanud sinatada ja ei hakkagi sinatama, teisega lähed sina peale paari minutiga ja ja ma olen üsna mitmele inimesele, kes mind täiendanud, olen öelnud, et jumala pärast räägime sina, et mulle mulle see meeldib rohkem ja võib-olla sellepärast, et kui mõni noor tuleb, hakkab mind teietama, siis ma tunnetan oma siiski vanust ju. Natuke rohkem. Aga üldiselt manedasinataja tüüp, samas kui on ikka tegu väga väärika inimesega, siis ma mõnikord tunne, et mul lihtsalt ei ole õigustada silatada, kes masid, niukene. Nii et kui praegu meie ühiskonnas on aktuaalne teema, et kumba liini me peaks minema, et kas jäme või võtame üle sina või jääme teie juurde, siis sa pigem oled seal nii-öelda praeguse konservatiivse seisukoha juures, et nii üks kui teine, kui kuidas vajadus on, eks. Ma arvan, et sellel teemal ei ole vaja üldse sõna võtta, meil käivad need asjad niimoodi, et tekitatakse meedias mingisugune kära mingi teema ümber, siis kõik inimesed viskavad närviliselt arvuti taha, kirjutavad pikki kirju, oma arvamusi. Ja las nad seda teevad, hea küll siis natukese aja pärast, see teema lihtsalt vaibub iseenesest ära ja kõik läheb samamoodi selles kanalis jälle edasi. Aga ma arvan küll, et iga inimene teeb selle endale ise selgeks, kas ta teietad ja minu meelest mõnikord on see teietamine väga viisakas ja väga-väga kuidagi. See tõstab võib-olla teieta Ta väärikust isegi. Ja ei, mina ei kujuta ette, et ma siin mõnele suurele kunstiinimesele, keda ma võib-olla lähedalt ei tunnegi, ütleksin sina või, või mõnele kõrgele ametiisiku üle mõnele ministrile, keda ma ei tunne. No minu kasvatus on öelnud, et seda seda, need inimesed teie täna ja ma arvan, et see on täitsa täitsa vaba värk. Veel kord, palun vabandust, Lebanon. Aga kui sa vaatad iva asjadele, millest Eestis üldse räägitakse selle sina ja teie teema kõrval, siis kuidas tundub, kas neid pseudoprobleeme on meil palju õhus? On ikka ja kehvem, on see võib-olla tõsine probleem, muutub meediakära müraga kuidagi tüütuks ja ta muutubki pseudoprobleemiks sellesse enam rahvas nagu ei suhtu tõsiselt, nii nagu oli see prügisorteerimise asi. No ma väljendasin ainult oma seisukohta. Et alguses tohutu kära, keegi ei saanud aru, mida tegema peab. Vaieldi, arutleti, tee, kirjutati, sõimati aliseti, ma ei tea, mida veel. Ja siis see teema lihtsalt kukkus ära kõik nüüd kes, kuidas suutis selle prügindusega asjad käima panna. Nii see asi käibki edasi ja mitte midagi, nagu polekski olnud. Nende sammaste teemad kuidagi arusaamatu, miks nendest nii palju räägitakse? Ma ei leia, et sedasamast peaks praegu võidusammast püsti panema, aga minu meelest see on läbimõtlemata lõpuni see selle samba välimine külg või välimus mind isiklikult ta ei eruta. Kui ma oleksin sellega harjunud lapsest saadik, võib-olla see tunduks mulle üldse probleemina natuke aega räägitakse siis nendest miljonitest, siis tõstetakse üles teema kalevipojast Tallinna lahes siis saame teada, kui kallis see on, siis pannakse mingeid mälestustahvlit, kus on hinnad juures taevas natuke aega sõimab, siis, tähendab noh, ilmselt on terves maailmas samamoodi, nii et meil pole siin midagi erilist, aga aga ajakirjandus, või on see siis rahvas, kes nõuab verd, järelikult mingisugused teemad peavad olema õhus. Ja mind nad ausalt öeldes väsitavad selles mõttes, et ma olen üsnagi ennast taandanud ajalehtede lugemisest ja ja vaatan rohkem pealkirju ja kui ma näen, et hakkab jälle mingisugune jahu pihta, siis ma seda artiklit ikka ei loe. Kas siit võib teha järelduse, et Ivo Linnat kui sellist on väga raske näiteks saada kui ühele või teisele mingi ühiskonna probleemi poliitilise otsuse vastasele või siis vastupidi, võib-olla toetavale aktsioonil teks esinema, laulma, eeskõnelejaks? Ma olen kehv kõnemees, selles mõttes. Ma ei ole eeskõneleja olnud. Aga kui mu sisetunne ütleb, et asi on vale või siis õige ja keegi organiseerib üritust, kutsub laulma, lähen, lähen küll. Sest ma olen seda teinud ka ja ja õige asja nimel. Kui sa midagi aitab, siis tuleb välja minna. No president Ilvese eks ole toetuseks ja viimati, kas sellepärast on keegi tulnud ka nii-öelda hiljem või mingil puhul öelnud, et Ivo võib-olla ei oleks pidanud minema sinna esinema? Muide, mul oli väga hea kõne, istun oma kodus Muhus ja heliseb telefon ja räägib väga soliidne proua, see oli natuke aega enne seda kontserti seal Tammsaare pargis ütleme nojaa, Ivo Linna, ma olen eluaeg teid austanud ja teil on Need laulud ja kõik nii ja naa nüüdsistele saarlane saarlase vastu ja nüüd siis vennatapu sõda hakkab pihta pidades silmas siis Rüütli tollast positsiooni. Ja, ja niimoodi ja mina ütlen, et saate aru, et siin on ikkagi minul on oma seisukoht, teil on oma, püüan seda asja seal kuidagi tasandada. Ja see vanaproua Läks äärmiselt vihaseks. Ja siis ta lõpuks malbe tooniga ikkagi kaotas. Ja ma sain aru, et ma olen surfašist ja kapitalist ja ja imperialist ja, ja, ja samas ma ei ole veel kõige hullem, vaid kõige hullemal see kuradi Elgulas, kes seda kontserti seal organiseerib. Kurat. Ja nii ta ütleski, see kuradi Elgulas. No see andis muidugi hindu juurde, need niukseid niukseid asju. Mis sa arvad, kas asjad Eestis liiguvad samas suunas, nagu nad Ameerika Ühendriikides juba on, et seal on ju väga tavaline presidendikampaaniate ajal ja ja tõenäoliselt ka muude valimiste aegu, et näitlejad, muusikat, teised tuntud inimesed väga selgelt võtavad poole, räägivad, kelle poolt, kelle vastu, miks, miks mitte Eestis nüüd see president, Ilvese kampaania aegne aktsioon noh, meenutas juba midagi sellesarnast, eks, et Eesti läheb ka selles suunas? Küllap ta läheb muidugi ja ma ütleks, et meie valisime ju poole juba aastal 1988, kui Alo Mattiisen kirjutas need isamaalised laulud. Ja siis oleks kasvõi argusest, sest ei julge mina öelda, et meil kõikidel oli seda julgust, et lähmegi Soomega madrusesärgi eest puruks seal stoi ja strail läind. See oli niisugune erutuse värinaga tehtud, need laulud siinsamas linti Eesti raadios. Ega me ei olnud kindlad, et millised, millised tagajärjed sellel on, aga, aga õnneks olid ajad muidugi muutunud ja ja mina siin ennast mingisuguseks kangelaseks küll ei nimetaks. Sest et sabinat oli sees ja kui meile veel kurja näoga otsa vaadati välisviisade osakonnas, kui kui me siiski Aloga lendasime Kanadasse 89. aasta alguses, siis peeti meile väga tõsine laeng, kuidas poisid, hoidke oma käpad siin igasugusest poliitikast eemal või muidu. Ja, ja selles mõttes meie poole valik oli juba siis ja nüüd on. Nüüd on ta siis jätkunud ja nüüd on, minu meelest on head, on aktsioonid, et kultuurirahvas näitab siiski minu meelest alati on näidanud nagu seda soovi midagi uuemat, saada sellest vaikelust kuidagi välja rabeleda. Et küllap ta läheb, jah, selles selles suunas ei kahtle muidugi teisalt on ju see värk, et ega siis kuntsi rahvas ei ole ka. Nüüd lähme ja kõik on koos, sest ühe mütsi alla ei pane inimkonda kunagi ja eks neid meie jaoks teise poole laulikuid ja pillimehi on ju ka kolmas tsunft on see, kes maksab, sellele laulame, see on ka mõistetav, sest et ega ega pillimehed hästi ei teeni ja ja lõppude lõpuks, kui sa seal lava peal mängid sedasama Saaremaa valsikest ja tantsib seal üks partei või teine partei, mis seal suurt ikka vahet, aga ütleme, kui niuke tähtis aktsioon siis jah. Kuidas praegu üldse, kui sa vaatad Eesti muusikamaastiku peale, kui palju siin on selline kommertsraha huvi see, mis asja suunab, palju seal nii-öelda puhtalt vabat loomingut? Noh, ikka on palju. Sest ei mina kujuta ette, et niisugused ansamblid kas või nüüd Metsatöll või Riho Sibul või, või kasvõi noortebänd Traffic või, või Ma ei tea, ma ei tunne neid inimesi lõpu soliis või võisin need punkbändid, kes siin auhindu saavad, et, et need teeks neilt ainult selle nimel tööd, et teenida raha. Raha on tähtis. Kui sul on seda vähe, siis, siis kipuvad ju perekonnas tekkima mingit virinat. Aga raha pärast siiski muusikat teha ei tohiks ainult raha pärast, sest see viib võib-olla sellisele teele, et sa mängidki kuskil kõrtsis eluaeg ja, ja loominguline, selline vaimsus kustub lihtsalt ära taandub ja, ja ma arvan seda enda puhulgi märganud, et seal pikka aega mitte midagi erinevat ei tee, siis siis kuidagi seal vajud ära ja, ja siis vahepeal teed mingi muu muusikaga plaadi, siis noh, natuke nagu natuke nagu tunneb ennast hingest paremana. Küllap on neid pillimehi, kes teevad lihtsalt, see on nende töö, ta on harjunud sellega ta, ta teeb seda hästi ja saab selle eest raha. Aga selleks, et luua selleks muidugi raha peale mõtlema. Siin on paras hetk, et soovida tagantjärgi õnne Eesti muusikaauhindadel puh panuse eest Eesti muusikasse, auhind tuli sulle. Kui sa mõtled oma karjääri alguse peale tagasi, siis mida sa lisaksid siia nimekirja me rääkisime, mis võib-olla ajendiks muusika tegemisel, üks on raha, noh. Kelle jaoks tähtsam, kelle jaoks vähem sealjuures. No ma kujutan ette, kui laval on noored kutid, siis pisikene edevuse laks, suur suur siis võimalus olla populaarne tüdrukute naiste hulgas, noh, see osaliselt kattub, osaliselt mitte. Paneme siia, ma oskan panna ka kutsumuse ehk tahtmise muusikat teha. Kas, kas midagi jääb puudu, tuleb sul midagi meelde, mis täiendaks seda rivi? No ega eriti ei jää, võib-olla mõnel puhul on, kellelgi on see maailma valu nii suur, et ta peab seda väljendama, on ju igasuguseid laulikuid, ta peab oma tundeid väljendama just tingimata lava peal ja nutma ja. Aga ega sa mööda ei pannud, sest et Ita Ever, kes on öelnud, et Ta oli edev. Edevus aga sünnitab tahtejõu ja tahtejõuga, sa teed kõik, mis sa tahad. Ja ma usun, vita everyt seda selles suhtes väga, sest et noorenaa, kas sul on vaja ju ennast näidata ja kui sa siis näed kuskilt nurgast, tuleb mingisugune imetlev pilk? Oh, kus lisab seda adrenaliini ja sa tahad teha, sa tahad esineda, sa tahad olla lava peal, sulle meeldib see kõik ja ja kui hästi läheb, aga, aga aga väga paha tunne on see, mäletan, kui Stahlist tuleb kolm plaksu ja sa lähed susside sahinat lavalt minema, see on neid tunda, teen ka üle elatud. Ja tõesti, kui Ivo Linna ja Anti Kalle omal ajal veel niimoodi olnud On on, kui sa võtad ette suurema ampsu, kui säärase jaksad ja kuskil 70.-te alguses mõlemad ju repertuaari. Ja ma läksin Raivo tammikute trioga, Boriss lehtla, laulis Joala. Paul Allik, läksime kontserdile, mul oligi mingi kolm lugu. Ja ma laulsin need ära. Raha saad, no ja siis õrnalt suudki lahti teha, ma ei saanud midagi rääkida. Ja selles mõttes ma olin ikka täielik null seal, kui näiteks poris lehtla juba paljalt oma hiiglase väga humoorika jutuga rääkis selle publiku lihtsalt enda kasuks ära. Aga sa õpitoa jooksul ja, ja noh, nüüd lausa välja vilistatud ka ei ole, aga aga see on, jah, see on hea tunne laval olla ja sa käidki mööda linna kogu aeg imised, mingit laulu, vähemalt noorest põlves ja jube hea on olla. Proovis. Me tegime Tartus ülikooli ajal bändi ja me läksime õhtul pärast tantsupidu, kui rahvas lahkus, kultuurihoone saalist. Läksime proovi tegema, tegime seda kella poole kaheksani, läksime piimasaali sööma, läksime kell kaheksa loengutele. Ei olnud väsinud. Ilusa töise proovi vastu ei saa. Ma ütleks maailmas väga vähesed asjad saavad, kui, kui sa tajud seda, et seal, vat seal proovis, sünnib vähemalt vähemalt minu jaoks sünnid. Ja see tunne on hea. Elu esimest antud autogrammi mäletad. Ma mäletan, et esimene autogramm läks ühele neiule Pärnust kelle nimi oli tollal vähemalt Sirje Pärna ja ma mäletan seda sellepärast 68.-na tal. Ühesõnaga 28. novembril oli minu esimene esinemine ETVs saates kanal 13 ja tollal ju aktiivselt televaatajad kirjutasid kirju. See neiu saatsime oma pildi ja palus autoga, see oli minu jaoks midagi totaalselt uut ja, ja võib-olla sellepärast jäi mulle seal nimigi meelde, ma olen selle naisega pärast kunagi kohtunud Pärnus. Aga ei teadest praegu midagi, kui, kui ta juhtub kuulama, siis tervitused, sa oled mul meeles ja see pilt on mul ka kuskil alles. Ja see oli jah, 68. aasta lõpus, aga kõige suurem autogrammide jagamine. Üks kord 70.-te keskel, kui me olime Tõnis Mägiga Elva lauluväljakul ja seal oli selline kontsert. Raivo Tammiku Trio oli aga seal saatmas. Ja me laulsime laulu Mäks, põhiliselt laulsime, laulsime kõik kaasa tulgu rahet või vihma või tormiseid öid, kuid me sellest ei hooli. Ja täpselt sel hetkel, kui see laul hakkas pihta, hakkaski raheti vihma sadama. Me olime väga populaarsed. Me viis ära pärast Tartusse miilitsaauto. Pääsesime vähemalt miilitsaauto, see oli, see oli meeletu. Kas midagi sellist biitlite maania sarjast on olnud ka, et tüdrukud pisarsilmil lihtsalt kiljuvad? See ei ole nüüd küll võib-olla võrreldav, aga aga on olnud mõned momendid, ütleme noh, üks nendest oli kindlasti 88. aasta turnee Alo lauludega. Ja Viljandi kontsert on mulle meelde jäänud, seal oli erinevalt Tänapäevastest alumiinium nendest asjadest ehitatud kõrged lavad turvamehed ja ma ei tea, mis asjad veel. Seal oli lihtsalt üks neljale dokile toetav presentkatus meie seal all võimendused sealsamas piirdeid ei mingeid turvamehe, mitte midagi, mitte kedagi. Ja seal oli nii palju rahvast, et kui see mass sealt tagant hakkas siis peale suruma siis nad esiteks meile tõsine hirm, et nad tallavad meid lihtsalt jalge alla ja ongi kõik. Ja teine asi oli see, et nad kisasid nii valjusti, et Alo karjus mulle kõrva, ütleb, et ma ei saa aru üldse, mida ma mängin. Ja, ja ka mina ei saanud aru, mida ma, mida ma laulan, nii et hoiad ühte sõrme kõrva peale. Selline üks moment ja teine üks päris hirmutav momente oli meil Salme palees kultuuripalees kui rock hotell oli ükskord populaarne alguses seal 80.-te alguses, siis oli seal all fuajees no ütleme, loogilise loomuliku, mingi 600 inimese asemele oli peaaegu 4000. Ja siis me mäng katkes mitu korda, sest igalt poolt kisti juhtmed välja ja mis seal kõik oli? Ajutine lavakele, seal liikus kogu aeg. Parem pilt oli see, kui, kui sa piduale läbi rahvas aeti välja eks seal purjutasid ja kõik oli ju väga lõbus rock n roll. Ja siis seinte ääres olid sellised näitusestendid või seinte peal klaasid ilusti ees vitriinides, need klaasid olid kõik puruks, põrand oli verd ja klaasikilde täis. Tegelikult oli ka natuke hirmutav, sest et noh, kui see mass sulle peale tuleb, ega sa kuskile sealt ei jõua minna, seal, seal võib asi väga, väga kehvasti lõppeda, aga noh, need olid jah, niuksed Piplomani. Eks neid niukseid kisakoor on ju olnud ka ja puha, aga aga noh, seal mitu suurusjärku ikka vahel. Ma usun, Eesti on väiksem ka tänapäeva Eesti popmuusikas, on ka tekkinud päris mitmeid kodanikke, kes suudavad päris korralikult teenida ja end ära elatada muusikaga. Kas aegadele tagasi vaadates väikest kibestumust ei tunne, et tegelikult sinuaegsed? Eesti suured staarid said esineda miljonitele ja miljonitele inimestele auditoorium, kuulajaskond oli palju suurem. Ei saa ka öelda, et teenistus seda oleks olnud. Ei saa küll jah, sest et kui me nüüd hakkame kõige suuremast piirkonnast pihta, mis oli nõukogude liit ja kui me apelsini liikus mööda Venemaa ja Ukraina teistegi liiduvabariikide linnu, siis nendele kontsertidele tulid kümned, sajad tuhanded inimesed, wet staadionid olid puupüsti täis ja üks vahe meie hapelsiniga. Me mängisime nagu kontserdil, osa tähendab ühe poole oli neid kontserte, kus me tegime vähem, oli ka neid, kus mängisime rohkem. Tüüpiliselt need olidki suured skaala kontserdid, kus olid kümned artistid, mõni tantsis, mani, laulis ainult ühe laulu, apelsin tegi tavaliselt üks, 40 45 minutit. Meie plaat, kuuldavasti esimene apelsiniplaat, mees nõukogude liidus, kas teda müüdi 25 miljonit, 35 miljonit, et polegi nagu eriti meeles? Ja meie seda täpselt ei tea, aga jutud nii käisid, meie saime igaüks selle plaadi lindistamise eest mingisugune 30 rubla umbes. Ja Venemaa kontserdid jaga siin ametlikult kontserdid. Need käsitöö nagu teatud punkti selle tariifi järgi, igal artistil oli tariifi, igal ansamblil oli tariif. Ja kuna minul oli ka solisti punkt nii-öelda olemas, siis minule Venemaa üks kontsert tõi siis tollal umbes 20 rubla, 100 kontsert, tee sinna lähedale, need reisid umbes olid. Siis võib korrutada lihtsalt noh, ja nii palju sa said. Ma mäletan seda päeva väga hea meelega, kui ma tulin Venemaalt. Ja mul oli see raha, et ma sain osta värviteleviisori elektron. Ja see värviteleviisor maksis nii-öelda mitu kuud tuuritamist Venemaal? Jah, umbes nii. Praegu on niimoodi, et Eesti bänd ikka õhtul käib laval ära, siis ta võib endale televiisori osta. Odav auto osta. Aga jah, ajad olid teised, aga mis sa küsiti, et kas ma olen kibestunud? Absoluutselt mitte sellepärast, et esiteks sa oled noor, maailma tuleb avastada. Teiseks sellist kogemust, nagu me saime seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel tiirutada mööda Eestit ja, ja muidki liidu kohti, siis seda ei saa tänapäeval enam mitte keegi. Ma ei kujuta ette, et üks eesti bänd oleks Ameerikas tohutult populaarne ja staadionilt valguksid rahvast täis ja aga ma apelsini kohta võin öelda küll, et me, me olime ikkagi Venemaa mõistes suured staarid. Hea küll, meie see ei olnud nii kõrge nagu nagu Joalal, sest julgen öelda, et Joala oli üksvahe ikka Venemaal täielik jumal. Aga me olime selles esimeses liigas küll, nii et praegu sa võid ju heal juhul käia väliseestlastele esinemas läänes ütleme ja siin eurovisioonil korra ära ja ja võib-olla siin-seal Soomes veel kuskil. Nagu meiegi tegime 90.-te aastate alguses Soomes lihtsalt restorani tööd, selleks et ära elada. Aga sellist populaarsust nagu praegu ma kujutan ette, Anne Veski, naudib endises Nõukogude liidus. Seda selleni jõuda on praktiliselt võimatu. Tuur kas toonane publik Venemaal hammustas läbi ja olid nad ikka 100 protsenti teadlikud, et lava peal on karjatšestonski paarini kuumad eesti kutid või, või ei omanud see tähtsust tol hetkel suures liidus? See omas väga suurt tähtsust, sest et meie olime, ütleb see mic lohama Claya inimesed kuult. Ehk siis läänest. Eesti kerge muusika oli, oli väga hinnatud, sest et ennem olid seal ju käinud ja olnud viiekümnendatel väga popid Georg Otsast, rääkimata Kalmer Tennosaar. Meie ees olid seda vagu ajanud Jaak Joala, Tõnis Mägi. Ja sellel ajal 70.-te lõpus käisid ju kuldne Trio ja Mobile filharmoonia kamp. Apelsin, kes seal Venemaal veel ei käinud ja neid oodati ja meie kava oli ju selline. Ega meie ei laulnud seal vene keeles laule, me laulsime eesti keeles laule, aga meie trump oli see, et kõikide oma oma numbrite ees. Me me kommenteerisime siis nii või naa aktsendiga vene keeles, neid oma oma laule ja muid instrumentaallugusid teatud Tajaga. Need kommentaarid tihenesid nii nagu asi tiheneda võib. Praktiliselt iga lause peale, nagu mingis lollis Ameerika seebiooperis. Rahvas naeris ennastunustavalt ja see oli meie trump. Mängisime laval lolli, Me vahetasime kostüüme meile muusikaliselt pulli numbreid. Ja, ja selles mõttes nad võtsidki meid nagu inimesi läänest ometi nagu, nagu omasid. Ja nii õige. Ta Siit hüti tänasesse päeva ja poliitikasse tõmmates huvitavad selle aja eest justkui nagu Eestile ja eestlastele boonuspunkte väga ei ole jätkunud või näed sa asja teisiti, et siiski on, et lihtsalt kuidagi on need suhted ära solgitud. Mina tean ju öelda, rääkida ainult nendest suhetest, mis minul on olnud omal ajal vene vene, pillimeeste ja lauljatega. Jaa, jaa, Need on siiamaani ikkagi säilinud, väga hea teraviljas ja kui tugevaks nad jäänud on. Aga olen mõnda inimest näinud ja rääkinud pikalt ja me ei räägi poliitikast ja, ja kallistame ja kaisutame ja. Ja käisime siin konsulaadis Peterburis mängimas. Tuli tuli üks tõsine selline minuvanune, ütleme lähemale 61 proua tuli tänaval lausa vastu ja ma ei tea, kus ta seal, kus ta, kus ta mind ära tundis, ma olen ka muutunud ja ja ta küsis, kas teie olete sellest ansamblist apelsin, et nii armastasin teda nii? Armastan siiamaani, ta oli täiesti pisar silmis minu meelest pillimeeste ja kunstiinimeste vahel see, seda lõhet polegi. Kurb on, et see poliitika niuke on ja, ja suhted võiksid olla palju paremad, aga. Kas see oleks liiga suur utoopiat mõelda selle peale, et äkki uuesti proovida Venemaal esineda, anda mõned kontserdid? See peaks olema väga hea riskitajuga mänedžer, kes selle asja ette võtaks paljalt huvi pärast, mina võiksin linna minna küll. Aga selle asja peab keegi kinni maksma tänapäeval. Ja selleks peaks olema üks telesaade kusagil vere korralikult vaadeldavas kanalis. Et asi nii-öelda puhutakse jälle üles. Ja küllap siis see asi läheks, noh kurbusega pean ütlema, et Jaak Joala, kes kes võiks olla selle ettevõtmise lipulaev, on ju jaak nagu enam ei laula. Usun, et Mäks oleks sellest asjast huvitatud. Ja küllap võib-olla saaks ka ansambel apelsini sinna sinna punti, noh see kuskilt otsast oleks võib-olla veel reaalne, aga seal peab olema korralik julge hunt selle ettevõtmise eesotsas, et minna minu teada eksam käinud ka Venemaal kuskil Pihkvas ta käis ja rääkis, et väga hästi võeti vastu ja ja tal on seda muusikalist kapitali rohkem, sest tal oli venekeelseid laule palju meil apelsinidega neid ei olnud. Ja, ja meid võib-olla mäletatakse just selle poolest, et noh, tulid niuke lõbusat toitud lavale ja kukkusid seal vihtuma. Aga, aga jah, see võib-olla läheks läbiga. Anne Veski on ju ka praegu seal ju veel veel tegutsemas või ikka veel? Oi, ta on superstaar, selle kohta pole mul midagi halba sõna öelda. Ta on näide sellest, kuidas, kuidas, hoolimata igasugustest poliitilistest tuultest tormidest võib siiski artistina igas olukorras läbi ta on väga kõva. Ivo Linna oli meil külas, aitäh, Ivo, et tulid. Ma loodan, et kõik läheb hästi ja kuuleme ja näeme ja. Ma loodan ka, et tuleb ilus kevad nagu nagu täna ja soovin kõikidele raadiokuulajatele kõige paremat, kui see oleks minu võimuses, siis läheks teil kõikidel jube hästi, aitäh.