Saatekülaline on Brigita David Jants Armeenia ja Türgi ülikoolides tudeerinud ta veidi Ants on mitme raamatu autor, ajakirjanik ja Eesti muusika ja teatriakadeemia lektor. Küsime, kui palju lähtub ta oma otsuste tegemisel praktilistest võimalustest ning kui sageli laseb end mõjutada oma ideaalidest ja unistustest. Räägime ülikooliaastatest võõrsil, Armeenia päritolust, loovkirjutamisest ja muusikast. Uurime, kas David Jants vaatab praegu tulevikku pigem optimistlikult või on otsustanud elada üks päev korraga. Tere sülle Brigita hinna-Läänemaale. Tere Marili raadiokuulajatele seletuseks, et oleme Brigita, aga ka head sõbrannad ja kolleegid ja sellepärast siis intervjuu täna ka sina-vormis. Nooh, Brigitta, sa oled pühkinud linnatolmu jalgadelt ja nagu paljud teised, oled sa ära läinud maale. Kas see on praegu ajutine lahendus või inspireerib maaelu oma külluslikku, see jäi tülliga sind lihtsalt rohkem. Eks ta on ikka pigem ajutine lahendus, et me jagame oma eluhetkel siis nii-öelda linna ja maa vahel, et ma kugi Läänemaa on mulle väga kallis, et olen ma siiski pigem selline põline tallinlane. No elu on sind ikka viinud väga erinevates maailma paikades, sa ütled küll, et sa oled põline tallinlane, aga noh, peale selle, et sa Tallinnas oled õppinud, oled sa õppinud ka Helsingis, aga no sa oled õppinud Jerevani konservatooriumis ja Ankara Ülikoolis. Need pole mitte ütleme eesti noore õppuri esimesed valikud aga ikka kiputakse kas Inglismaale, USAsse või Saksamaale, et miks just Jerevan ja kuidas jõudsid sealt edasi Ankarasse. Ma arvan, et eks ma olen selline klassikaline näide rahvuslikust hübriidi identiteedis, et mul on endal mitmekultuuriline taust, et mu isa on armeenlane ja ema siis pooleestlane, pool lätlane ning et ühest küljest ma olen küll käisin kogu elu Eesti koolis ja eesti keel on mu esimene keel, ma identifitseerime ennast eestlasena ja siis samal ajal ma hingake paralleelselt teise jalaga olnud olnudki armeenia kogukonnas Eestis ja võib-olla et kui sul on selline segataustad, siis sa pead seda kogemust võib-olla natuke rohkem mõtestatud rahvuse kogemustest, mingis mõttes ei pruugi sa mitte kunagi saada kummagi kogukonna osaks. Ja eks see suunas mõtlema, et mis asi on see rahvus ja mis asja, rahvuslik identiteet, nii et eks ma siin Armeeniasse läks ikka noorukas oma juuri otsima. Kaua sa lõpuks õlid seal Armeenias siis? Tollal ma olin aasta, aga ma, ma jäin kuidagi seal käima, et nagu nendel diasporaa armeenlastel ikka juhtub. Et armeenlasi Armeenias elab väga palju vähem kui maailmas ja kõik nad ikka kipuvad sinna tagasi, isegi kui nende esivanemad pole Armeenia aladelt pärit. Aga noh, see oli niisugune teema, et selle pisut huvitav, et sellepärast ma jõudsin ka nendesse ülikoolidesse, et Armeenia ja Türgi on omavahel nii-öelda oma kana kitkuda. Et mind hakkas huvitama, et miks üks rahvas võtab teistmoodi vihata, sellepärast läksime ka Ankara Ülikooli ja lõpuks siis uurisin neid rahvuslikke ideolooge oma teadustöös. Ja mis mulje sul siis Ankarast ja ütleme, Türgist, kui kui sellisest riigist jäi olles ise siis Armeenia juurtega Mulle väga meeldis, ma kohtusin seal väga äärmuslikke väga erinevaid inimesi, et ma kohtasin seal täiesti vapustavaid toredaid teadlasi ja inimõiguste aktiviste ja leidsin sõpru kogu eluks. Ja ma nägin ka rahvuslikust oma nii öelda kole toimas äärmuslikus vormis, mis on tegelikult olemas ka Armeenias Eestis, et ma arvan, see oli sihuke kogemus, mida ma millegi vastu ei vahetaks. Ütle aga, kui palju lähtud sa üldse oma otsustes, ükskõik see siis puudutab tööd või, või see, kus sa elad või oled. Et kui palju lähtudes siis praktilistest võimalustest ja kui palju lased sa end oma ideaalist ja unistustest mõjutada? Ideaalid ilusad asjad, aga ma arvan, et praktilise võimaldavad kõigile meile oma piirangud. Et kõik hakkab määrama, kus sa töötad, mis tööd sa teed, kas sul on pere, kas sa pead õhtul? Ma ei pea jooksma, koju sooja toitu valmistama või saabki teostada oma ideaali poole ööni, et ma arvan, et praktiline elu paratamatult mingis vanuses hakkab oma piiranguid seadma. No kui kaugel on siis praegune olukord ideaalist ja unistusest või saatuse realiseerida kõike, mida sa soovid, nii tööalaselt kui üldse nüüd sealmaal võib-olla kaugtööd tehes? No mina olen kindlasti õnnelik inimene, sest et mina saan oma tööd üsna edukalt teha ka distantsilt. Aga muidugi ma muretsen ühiskonna pärast tervikuna, muretseme rahva tervise pärast mures, sellepärast et milline on see riik siis, kui me siit väljume nii majanduslikult kui ka nii-öelda oma õiguste poolest, et murekohti on palju, isegi kui mul hetkel tundub näiliselt, et ei olegi kõige halvemini. Norra põhjust muret tunda on. No me just paar küsimust tagasi rääkisime sellest sinu elukoolist ja ülikoolidest, siis on Armeenias ja Türgis veidi enam kui 10 aastat tagasi märtsikuus ilmus siis sinu esimene Raamat ida läänepiiril ja aasta 2017 aprillis koostöös Petrone kirjastusega raamat minu Armeenia aus vastus. Et need, kes pole veel neid raamatuid jõudnud läbi lugeda, ehk nendel tulevatel nädalatel avaneks selleks veel võimalus. Aga Brigitta, mis nende raamatute sõnumitega, kas ja kuidas vastaksid sünonüümid kolm aastat hiljem küsimusele, kus on sinu Armeenia? Kusjuures naljakas, sest, et ida läänepiiril tõesti hiiglaski täpselt 10 aastat tagasi, umbes samal ajal, kui sündis mu esimene laps, nii et mul on olnud siin põhjust küllaga mõelda tagasi sellele raamatule. Aga et kui ma mõtlen, mis ajendas seda raamatut kirjutama oma, et siis et võib-olla siin on taga see idee nagu teatud inimrühma jaoks seostub armeelaseks olemine terve rea reeglitega. Aga noh, see on nagu üleüldse paljude rahvustele nii-öelda omandiktaadik, kuidas oled õige armeelane, kuidas õige eestlane, kuidas saad õigemaid venelane et umbes, mis väljendab seda, mida sa kuulad, mida sa sööd, mida sa seljas kannad, kellega sa pere lood, palju see laps kas üldse saavad neid lapsi ja ma arvan, et minu jaoks kõige olulisem sõnum selles raamatu teises raamatus oli see, et ükski raskus või rahvusega seotud idee pole kunagi olulisem kui üksik inimene. Et me peame aktsepteerima, et me olemegi erinevad, et armeenlane, sa pole väga erinevad, nagu ka eestlane saab olla väga erinevalt. Aga kui mõelda, kus on see minu armeenia, et siis väga paljud armeenlased, nagu ma ütlesin, juba ei ela Armeenias ei ole isegi Armeeniast pärit nende esivanemad, noh näiteks ka minu isa ei ole Armeeniast pärit hoopis Bakuus tulnud Aserbaidžaanist ja nagu tead, nagu armeenlaste rahvuslikus identiteedis valitseb nagu kolm nägemust Armeeniast üks on nii-öelda siis Armeenia vabariik, kus armeeniakeelse tänavatel teine nii-öelda see nii-öelda suur on meil ju ajalooliselt nii-öelda, kui ma kahe poole tuhandeaastase ajalooga vanade territooriumitega ja kolmandate jaoks Armeenia siis nii-öelda koduküla, kust on pärit tema esivanemad, noh näiteks sellise mõisa näideks Aserbaidžaanist pärit kunagi naastana, kui saab paljudesse Johannes, kes on Armeeniast pärit Armeeniasse naasta Armeenia imaginaarne, ja ma saan aru, et ma tõesti võib-olla otsisin pikalt seda Armeeniat, aga ma olen ka aru saanud, et minu armeenia, minu pere juures seal, kus on mu lapsed, kus mu ema, kus mu isa seal telefon. Kui palju oled sa pidanud sellele küsimusele juba vastama? Eks nüüd on küsitud, aga ma arvan, et üks asi, mida nii mina kui ka väga paljud, ma arvan, välisarmeelased üldse paljud nii-öelda sellise segaidentiteedi, kui inimesed endale nii-öelda lahendama peavad. Et kus siis on, nende kodu just ei kuulu nagu ühe jalaga ei ühte kohta ega ka teise kohta. Et armeenlaste jaoks olin ma niisugune vaikne blondipoolne tüdruku eestlaste leidsid. Oh kui temperamentne tõmmu neiu selline et kuhu konteksti asetada? No aga kuidas lõunamaal õppimine ja Armeenia juurtest saadud temperament siis meie eestlaslikku vaoshoitus ega ka mõnikord, kas ta hakkab, põrkub näiteks Vot see on nii raske öelda, sest seda temperament sust on mulle nagu läbi elu unistatud, aga vot mul on nagu aeg-ajalt tekkinud selline väike kahtlus, et ma ei tea, kas ma päriselt olen temperamentsem, kui inimesed hakkasid omale ahistama sel hetkel, kui kuula mu päritolust. Ja Ta võib olla stereotüüpne, läheneb mu isa on rääkinud, et kui tema nõukogude ajal tuli Eestisse, Ta abiellus mu emaga siis ta sai ikkagi hästi palju neid stereotüüp, et nad on niuksed šaslõkivarras põues, mustasilmsed mehed, samal ajal mu isa nagu tohutut flegmaatiline. Nii et, et nüüd on meie pere kõige flegmam inimene. Aga noh, öeldakse ka, et minu läti suguvõsas olid parajad karaktereid, nii et võib-olla hoopis sealt tuleb see iseloom. Sa mainisid, et su isa ei saa kodumaale naasta ja kuidas temal siis see tema temperament ja kogu see situatsioon, et kuidas sellega toime tuleb ja hakkama saab. Võidan selle olukorraga, leppinud. No ta on mulle läbi aastate andnud erinevaid vastuseid, aga ma kujutan ette, et eks see ikkagi on traagiline ja see on väga paljude jaoks traagiline, siin ongi see, et nagu ei saa paljude armeenlased naasta Aserbaidžaani, kus on nende kodu, ei saa ka Aserbaidžaan lased naasta Armeeniasse. Ma arvan, et see on terror, põlvkondlik, mitme rahvused Rauba ja mõlemal puhul on tegelikult kohutavalt kohutavalt kurb. Et noh, ma, mulle meeldiks mõelda, et äkki kunagi need poliitilised konfliktid lahenevad. Aga noh, ma ei ole kindel, et ma seda oma eluajal näen. Vaba etne Brigita kui palju kohtab lugeja sinu raamatutest, siis päris sind, teda pärib Brigita, et ma vihjan siin just sellistele raamatutele nagu mitte just armastuse lugu ja armastuseta. Ja mis siis nagu žanri poolest ju väga erinevad minu Armeeniast ja ida läänepiiril. Jah, see on naljakas, et eriti kui ma esimese raamatu kirjutasin, siis ma lugesin päris palju, et biograafiline teos, mis tekitas palju küsimusi, et kust need inimesed nii hästi mu eluga kursis on, seda väita julgevad. Et tõepoolest, meinspireerun tõesti loomulikult sellest, mida ma näen ja kuulen. Aga noh, ega ma, ma siiski usun, alade päriselu ei ole nii suur, kui on kunst. Ehk siis ma mingil inspireeruda, aga noh, need raamatu siis ei ole minust. Aga nad on kindlasti sellest ajastust, kus ma elan, aga mis nendega inspireeris, oli ka see, et ma arvan, et kuna ma olen nagu otsapidi tegelenud inimõigustega siis mind nagu on huvitanud see vägivallapale, et vägivald, kurjus tulevad nagunii erinevate ilmetega, neid on sageli nii raske ära tunda. Ja nende raamatutega tegelikult tahtsingi lihtsalt lahata ilukirjanduslikus võtmes seda kurjust inimsuhetes. Ja teine asi. Ma tahtsin anda subjektsus noorele tüdrukule, sest me tegelikult nendele esimese raamatu peategelane on 14 ja teise seda vist on 17. Ja see on tegelikult see just hääl, keda me ei kuule tegelikult ühiskonnas nagu mingisugused noored tüdrukud on võib-olla kõige vaiksem ühed väiksematest häältest meie ühiskonnas. Ja mulle kuidagi meeldis see mõte, et anda neile hääl ja mingis mõttes oli ka nii-öelda ajastute portreede selles mõttes kas tõesti, et see tegevus toimub selles keskkonnas, kus ma ise elasin või noh, milline see Tallinn oli üheksakümnendatel ja noh, paljud tollased inimesed on ka öelnud, et nad tundsid ära oma nooruse. Aga noh, need on sellised kummalised raamatud, sest ma pole vist ühelgi oma kirjatükiga saanud nii palju nii vastakat, tagasisidet, nii armastust kui ka vihkamiskirju. Ma just tahtsin küsida, et kuidas oled sa täheldanud lugejate vastuvõtu nii sinule kui siis raamatute autorile, aga aga sinule ka kui julge sõna ei arvamusega ajakirjanikule ja kuidas sa sellega nagu toime oled tulnud. Ma arvan, et see on niisugune kahetine asi, et kui sa julged arvata, siis sa pead olema valmis selleks, et mis sa arvad, ei meeldi inimestele. Et kui ma kirjutan Armeenias, siis on muidugi inimestel võib-olla vähem emotsioone, sest seda loetakse nii-öelda antropoloogilisi põnevana. Ja teisest küljest jällegi, kui sa kirjutad nii-öelda teemadel, mis on lähemad inimestele, siis ikka arvatakse rohkem. Aga kuidagi jah, tuleb nagu aru saada, kui sa julged arvata või kui sa julged ka ma ei tea, luua kunsti, siis sa pead tulema ka toime tagasisidega. Ja et nagu kui sa lood midagi, siis sa ei pea selle tagasiside ka tegelikult ise tegelema. Et sa pead nagu laskma asjadel minna oma elu elama. Ja iga, kui sa teed midagi, mis kuidagi võtab tähelepanu ja on tähelepanu keskpunktis olles, et siis sa pead selleks valmis olema. Aga mis tõi su ajakirjandusse juurde ja mida pead sa selle ameti juures ehk kõige väljakutsuva maks? Ajakirjandus on minu arust ikkagi üsna muutunud sellest ajast ja noh, mind tõsine ajakirjandus öelda, täiesti juhus, kuidagi keegi kusagil otsis muusikatoimetajate, keegi soovitas mind ja ma olin nagu kohutad nooruke ja niimoodi me sinna päevalehte sattusin varastes kahekümnendates. Aga võib-olla need suuremad väljakutsed ongi ainult sinna aega, sest et nagu selles vanuses oli nagu väga raske ennast kehtestada. Ja talle isegi vanemad ja kogenumad ajakirjanikud, kes kõik kõike seda nooremat põlvkonda nimetasid mõnuga, laps ajakirjanikuks, teises keeles on nii-öelda loomeinimesed, kes survestasid, omalt poolt kirjutatakse asjadest. Lisaks selle aeg, kus selline anonüümne kommentaarium oli just nii-öelda täistuuridel tegutsema hakanud. Mis oli noh, emotsionaalselt ikkagi väga raske see, kui inimesed lihtsalt võtavadki sind sõimates, tollal oli ka tsensuuri väga palju vähem. Ja ma mäletan seda tendents, et kui sa oled sõbralik, sind süüdistati kohe naiivsuses ja siis tuli kohe see lapsajakirjaniku tiitel ja et hästi nagu raske oli noore naisena selles olelusvõitlus ellu jääda, nii et ma arvan, et mingil hetkel võib-olla tunduski, et ainus võimalus mitte lasta maha tampida ise Kuringulles sellele kirjanikule käitle moonane, seda ka väga hästi kirjeldanud maalimise. Ja Ma arvan, et see oligi kõige raskem. Hiljem on väljunud, nagu, kui tuleb ka enesekindlust ja võib-olla ka esimese kortsud näos, siis keegi laps ajakirjanikuks ei sõima. Ja siis on nagu julgem ka olla sõbralik. No üldse väljaannete poole sa hommikul ise haarad, juhul kui sa veel üldse tellid lehti. Kui ma vaatan üldiselt üle ERR-i delfi postimehest väga ei vaata ausalt öeldes sirpi vaata ka korra nädalas, aga kuidagi ma arvan, et nagu väga paljud tänapäeva inimesed, ma tunnen, et ma olen meediast ikkagi võrdlemisi küllastunud, võrdlemisi väsinud, ma olen võrdlemisi väga nii öelda halbadest uudistest. Et noh, ma püüan vähem väljundeid haarata, aga sealjuures soovivad kuidagi alavääristada seda tööd, mis ajakirjanikud teevad, et ma arvan, et ajakirjaniku töö on meil ikkagi väga head ja tublit tööd. Kuidas on sinu arvamusel ajakirjanikud saanud hakkama praeguse, siis selle koroonaviiruse ja eriolukorra kajastamisega? Minu arust on väga tubli, nagu need tekstid, mis ma loen, on väga tublid, lihtsalt ma arvangi, et lugejatel ilmselt võib-olla hakkab ka tekkima nagu küllastus, väsimus sellest ja kuna ma olen olles olnud ise ka ajakirjanik mingil hetkel, siis ma tean ka seda, et kui ajakirjaniku töö ei ole üldse lihtne, sest et sageli see sõltub ikkagi sellest, mis toimetajat annab, sul on tähtaeg kukil ja sa peadki lihtsalt suutma väga lühikese ajaga viia ennast kurssi väga erinevate teemadega ja ma arvan, et nendes tingimustes on ikkagi Eesti ajakirjandus võrdlemisi heal tasemel. No sina, Brigita ju figureerib pele nelja raamatuga feministliku veebiväljaande feministeerium veergudel ja oled töötanud laiemalt ka inimõiguste teemadega, millest me siin juba eelnevalt veidi rääkisime. Aga räägi sellest tööst ministeeriumis ja kuidas sa sinna jõudsid ja mida see sinu jaoks tähendab? Tegelikult see ministeeriumist ma läksin üks aastast juba ära, aga tõepoolest ma olin üks neist, kes ministeeriumid luu aitasin, seal kirjutas tükk aega nagu asjad ikka mingi aja peal ammenduvad. Aga kas ma arvan, et see on ikkagi laias inimõiguste temaatika, mis on maailma, seda ei hakka Eestis postsovjetlikus Eestis väga oluline, et ma tõesti olen töötanud selgelt, et ühingus ja olen ka pagulasabis ja et ütleme, need on nii-öelda olulise avalikud teema, aga ilmselt see tõuge on ikkagi selles nii-öelda bossovestliku Eesti lapsepõlves, kus ta nii-öelda natuke tumedam juuksetoon torkas silma ja võis olla näiteks kiusamise põhjuse. Ja ma lihtsalt tahaks väga elada ilmselt maailmas, kus kedagi süüdistata formaalselt omaduste põhjal nagu rahvus või ka usk või sättumus. Et ma näeks indiviidi ja väärtustaks teda tema nii-öelda indiviidi põhjal. Kuidas need artiklid, kus sa nendel teemadel siis kirjutanud oled, kuidas need on vastu võetud just ütleme nende inimeste poolt, kelle kaitseks suunatud Õudselt rõõmustan alati, kui kirjutada öelda tekst meeldis ja ma arvan, et see on tegelikult väga paljudel inimestel, kes kirjutavad niimoodi, et jah, et on olnud palju tagasisidet, on olnud nagu palju siukest, sõbralikku tagasisidet, Angolnud inimesi, keda need tekstid on ärritanud, et on ka olnud neid, kes on tulnud muga isiklikult arveid klaarima seletama, aga noh, eks eks kõigil on õigus oma arvamusele, aga kuni kõnetab, seni on, mul on kõik hästi. Me räägime siin sinust ikka kui autorist ajakirjanikust, aga su elus on ka suur roll muusikal ja tegeled sellega ka praegu. Räägi siis, mis rolli muusika sina elus mängib ja, ja mis on praegu sul siis teoksil? No tegelikult ma olenski muusikateadlane oma taustal, et ma olen see, kes muusikakoolis laidab, harjutas need siis lähevad rääkima, ei arvama. Aga mul oli hirmus kuri klaveriõpetaja, kui tema kurjaks sai, siis ta kohe lõilabakäega vastu klaveritooli, nii et mina olen, hüppasin, hüppasin seal tooli peal. Aga. Ma pikalt mängisin sellist armeenia instrumenti nagu kanoone, sellega andsime kontserte, aga hetkel mul on viimastel aastatel käsilon ranna liisa Uusma selline ansambel nagu hunt. Mis on siis nii-öelda elektrooniline ja meil just ilmus tegelikult kassett USA-s ja, ja ma tean, et kassett. Vot see on naljakas, et kellel enam kassetimängijat on, aga näete tuleb väljakas seto tõusutrend Küllodellistlaseks väike leibel. Nojah, kui ma olin 14, siis ma unistasin sellest, kas ma teen bändi, annan kassetivälju, aga vot ma ei tulnud selle peale. Ning aasta hiljem unelm ka teostub kõige otsesemal kujul. Kas ta klaveri taha julget veel minna ka või on kuidagi see muusikakooliaegne trauma senimaani sinuga? Eks ma klopteri mängingi seal hundis, olgugi et elektroonilised igatpidi töödeldes agrai, et tore on mängida ja teha ja siis mõtlesin, et ma ei ole painetena, võib olla. Tuleme korra tagasi veel kirjutamise juurde, sa oled korraldanud sellist toredat asja nagu loovkirjutamise õpituba. Kas see eriolukorra isolatsioon on mõjunud su loomingule ka praegu kuidagi posid, et ilmselt ja, ja mis on siis need loovad kirjutamisvõtted, mis antud olukorras näiteks on sinu fantaasiad ergutanud? Võib-olla oskate äkki mõnele noorele kirjanikule, kes kuulab kanda mõne praktilise nõu, anda? Kirjutan ma tõesti kogu aeg, kas ma kirjutan oma nii-öelda akadeemilisi tekste või ma siis kirjutan midagi parasjagu meediasse võima, kirjutan enda rõõmuks mingeid ilukirjanduslikke jupikesi, aga ma soovitan kirjutamist absoluutselt kõigile inimestele kasvõi iseenda jaoks, sest minu arust nagu mõtteselgus väga tihti tuleb ikkagi läbi kirjutamise. Ja noh, minu nipp, mida ma kõigile soovitan, on lihtsalt see, et võtan paberi aka kirjeldama, võtta 15, kirjuta ja siis lõpuks, kui seal õpet lõpetas, selle kirjutanud ja sa näed, et sul sellest 15-st minutist ei läheks ja läbi selle kirjutamise sa ikkagi saad aru, mis sind kuklas poi. Või näiteks kui on nii-öelda see, kui sul on kohustus kirjutada ja sul on valge lehe hirv, siis kui sa hakkad lihtsalt 15 minutit nii-öelda aju Dorblema, neid ideid, paber, ja siis lõpuks need ideed tulevad sealt ka kõik see, mis kuklas peidus, tuleb nagu välja kirjutama hakkamisel aitabki hakkabki kirjutama. Kas siis oodata uut raamatut? Praegu mul on mõned nii-öelda mitteilukirjanduslikud kohustused kukil, et püüan need ära teha, aga kirjutamisega on kuidagi see, et kirjutamine just ilukirjanduse kirjutanud. Need raamatud neli tükki, mis on sündinud, on olnud hästi intensiivsed, et noh ma isegi mõelda, et võib-olla see raamatu kirjutamise tunne meenutab kõige rohkem, ma ei tea, võib-olla armumise tunnet ja kes ei jaksa kogu aeg armunud olla, nii et selles mõttes on väga kasulik vahepeal mitte ilu kirjutada. No ja 2017 tuli sul välja lausa kaks raamatut. Ma arvan, et seal oli põhjus see, et ma sain oma doktoritöö tehtud ja siis tekkis lõputult ressurssi muid asju kirjutada. Aga kuidas siis on, kas sa vaatad praegu optimistlikult ja riskivabalt tulevikku või pead õigemaks elada pigem üks päev korraga või on see äkki nüüd tingitud olukorrast ka võib-olla muutunud? Ma tahaks lihtsalt olla kindel, et kui me siis kriisiolukorrast välja tulema ja siis on meil kõik meie õigused alles, et ühelgi meie struktuuril ei ole liiga palju võimu jällegi ülamillegi üle. Et see on see, milles ma tahaks nagu olla kindel. Aga milles ma kindel olla ei julge hetkel. No kindlasti toob antud olukord inimesed praegu rohkem raamatute ja kirjanduse juurde tagasi. Kas ka sinul on olnud praegu rohkem aega lugeda ja kui nii, siis mida sa lugesid viimati? No lugemisega on niimoodi, et kuna meil on siin kodukontor kull aktsiakodukontori kõrval, siis ma tunnen ennast nagu täiskohaga töötaja, õpetaja, kokk, psühholoog ja kõik need asjad, mis vaja, aga eks ma ikka loen paralleelselt, et Ma viimati lugesin, kusjuures sihukest klassikat lugenud, nii ei saa ka Siim või mingit noorpõlve romaani, et mulle tohutult meeldivad need nii-öelda teise maailmasõjajärgsed ulmekas, mis tegelevad siukse katastroofi kujundite, hea ja kurjavõitlusega. Aga tõsiselt avaldas mulle muljet viimati loetud raamatud tuttes selline autor nagu noomi Alderman ja talle raamat võim, mida vist ei ole eesti keelt tõlgitud, mis on tegelikult ka nii-öelda Science Fiction. See on niuke palju preemiaid saanud ja Margaret Atwood, ei, ma ei tea, kas juhendamisel või kuidagi niimoodi kirjutatud, kus siis muutub olukord nii, et naised on korraga tugevam pool kui mehed. Ja siis põhimõtteliselt see on nagu raamat sellest, kuidas tegelikult võim ei sobi mitte kellelegi. Et kuidas sellest ei sünni ka head küll korraga need, kes on olnud alati nõrgema seal korraga tugevamaks. Et see oli väga niisugune mõjuv. Jaa, on küll meie raadiokuulajatele ka raamatu soovitus veel, võib-olla siit ütleme kirjandusklassikast mulle raamat, mida sa oled elus kõige rohkem lugenud ja kindlasti soovitad. Ma ei ole siin üldse originaalne, sest ma ise loen iga paari aasta tagant oma lemmikteoseid läbi näiteks meistrit ja Margaritat, ma tõesti loen iga kahe aasta tagant, üllataval kombel leian seal ikka veel igasuguseid kihte. Aga viimane nii-öelda klassikalise lugesin, oli see, et ma lugesin Oskar Lutsu sarja Lady, kus olid kevadest siis viimaseni välja ja huvitav nagu nooremana märganud, aga tegelikult see on ikkagi assi hästi peenekoelise kirjeldatud, et mingis mõttes nagu tabad ära seal ka meie kaasaegse ühiskonna peegeldust kuidagi tabab väga peenelt neid inimeste hingeelu kõiki soppe. Et võib-olla see klassika, mida soovitada, ei peagi olema liialt väliselt nii-öelda sügavamõtteline. Aitäh, Brigitta David Janss, ma soovin sulle päikselist kevadet, lennukad, inspiratsiooni ja jätkuvalt julget meelt ja muidugi tervist. Aitäh.