Meelen kul Me kodukaku. Saagest. No on veel Koos ka kallis k ttu. Mu paare ja. Kest laadsek. Mäe Stol ta kopliive. Pallo ja luu paateradi ja. Mingi regas aare kaid, akem. Täis liilil sininii piiri. Kas me võime tänasel päeval rääkida mulgikultuurist kui võime, siis milles see avaldub? Tänases saates kõlav luule on pärit mulkide ala Tarvastu päritolu luuletaja Mare osi raamatust elu on kingitus. Saates kõlav muusika on samuti seotud Mulgimaaga. Mina olen Ene Lukka ema poolt olen pärit Võrumaalt, isa poolt Tartumaalt. Mulkide seas või nende äärealal ehk Viljandis. Olen elanud suurema osa oma elust ligi 30 aastat. Minu kaks poega on siin sündinud Viljandis. Küsisin nooremalt 18 aastaselt Kristerilt, et kas tema peab end mulgiks. Ta vastas, et ikka. Selline vastus, aga ei pruugi meeldida päris mulkidele, sest Viljandi jääajaloolise Mulgimaa piiridesse ega ole tegelikult ka Mulgimaa pealinn. Selleks võiks olla hoopis Abja. Aga kuidas selle mulgiks olemisega ikka on, teavad mulgid ise kõige paremini. Mulgivanasõna ütleb tunne enne esiennast Perand õisi. Kui keegi satub mulgimaale elama, küsitakse ikka, et kuidas nende mulkide seas hakkama saad. Nad ei võta ju võõrast kergesti omaks. Küllap see nii on. Eestis ringleb igasuguseid müüte, sealhulgas tänapäevani müüt rikastest ja upsakatest mulkidest. Mälestuseks mulkide uhketest mõisahoonetega võistlevatest härberitest on tänapäevaks saanud kahjuks lagunevad hooned. Ühes neist pidasime kultuurikolledži rahvaga möödunud aastal mardipulma. Hõiksi. Seal pidu pil. Ja keebi võileiba, aga koos? Ei. Mis resti? Ma ja ka Kus vahest ka p? Kirik sai kui ta juubi meilgatyyclay ehk varpagas keeri. Või kaare laani? See Skat päi nüüd kadunud iga. Sest minu See nagu singli GG. Käis maas. Plaanis on kasvanud ka see kui Mäelestu Kärt Johanson on samuti mulgi päritolu Tarvastu mulk. Ongi üldteada, et mulgid on olnud ja on ehk ka tänase päevani eriti aktiivsed kultuuriliselt alates esimesest ärkamisajast peale. Tänapäeval on Mulgimaal kõige enam folkloorikollektiive. Eriliselt aktiivne on tantsuelu Karksi-Nuia kandis tänu harrastade dünastiale ja ka teistele tantsuõpetajatele. Sealkandis ei jää rahvatantsust vist küll ükski inimene puutumata. Lille-Astra harrastele anti sel aastal ka pärimuskultuuri auhind. Palju õnne. Suur osa mulgi rahvast paisati mööda ilma laiali. Kuigi mulgid valdavalt ei kõnele enam oma murret, on siitkandist pärit inimestel sügav huvi oma juurte ja päritolu vastu. Selle tunnistajaks võiks olla suguvõsa uurijate uurimus, mille põhjal tuli välja, et Mulgimaalt pärit inimesed on selles kõige arvukamalt esindatud. Ehk just mõlkidel on eriti suur huvi oma sugupuu vastu. Kultuurisündmustes ja igasugustes ettevõtmistes ei tehta Viljandimaal ranget vahet, et Põhja-Viljandimaa ja Lõuna-Viljandimaa ehk Mulgimaa, mis need kohe lukku tuleva aasta Viljandimaa kultuurikalendris on nimekirjas 129 kultuuri ja 198 sportliku ettevõtmist sealhulgas neli rahvusvahelist festivali. Üheksas rahvusvaheline noore tantsu festival, viies rahvusvaheline nukuteatrite festival, teater, kohvris, enam kui 10 aastat vana rahvusvaheline vanamuusika festival ning üheksas Viljandi pärimusmuusika festival. Lisaks mitmetele üle maakonnalistele laulu ja tantsupäevadele on veel üks eripärane maakondlik suursündmus Sakala mängud. Sel aastal olid need viiendad. Alguse said mängud aga 1939. aastal, mil tollane president Konstantin Päts kutsus Eesti mängude raames kõiki maakondi kaasa tegema. Loomulikult ei tulnud kõik maakonnad kaasa, aga loomulikult Viljandi oli kohe tegija. Tänasel päeval on Sakala mängud koht, kus on väljas kogu ajaloolise Viljandimaa vallad ja linnad nii spordis kui kultuuripõllul. Viimastel mängudel visandati lauljate ja tantsijate ning pillimängijatega suures ühistöös mulgi pulm. Kuna ettevõtmisi on nii palju, on arutluse all, kuidas edasi? Et ei oleks mittevajaliku dubleerimist ja harjumuspärast, aga väljasuremisele ettevõtmisi. Millised neist ettevõtmistest kannavad endas aga mulgi kultuuri, traditsioone ja eripära? Mulgimaalt ja elada jalgu kaunid loodus viljagandema kus seal haljad, metsasalud, suured jõukad Eesti talud elale ei, tookord ka saaks sealt ta kes on teinud, kasvanud ja sellel kalliks saada. Kena Mulgimaa, nii õnnelik su elu puidul kaasas mulgi neiu, kellel laulu kord laul seitsme tuule poole. Armastan airobstreenitaal maa kaasas, kaaselgida. Armastan Ta ei, ta väike veel ja tee mulgi peale. Sadu aastaid juba presiiluda. Ei lähe meelest lossimäel, kus ei õrnalt käsikäes armunud olles läbi vees ja peegeldub järv. Aastad mööduvad laagris saada aga mulgimaa iial Meerettle. Olete eel või oled kaugel, rõõmust särab pisar laugel, kui saad ERR-i staar Mulgimaalt. Ahtu rääkisid noorusaeg tagasi. Ei mind elutuuled kaugele, silpi. Restoran, õnnelik mu elu Kulikud vaadaks mulgimehi, kelle laulu kord lauas tuleb. Kuidas rikkal Mulgimaal oli ja kuidas on mulkide almanahhi seitsmendas kogumikus kirjutab Mulgimaalt pärit Martin Zero. Mulgimaal oli palju suuri külasid, jõukaid suur talusid nagu mujalgi Eestis. Näiteks oli Riidaja suur külas ridamisi tee ääres rohkem kui kümmekond suur talu. Ühel pool maanteed paiknesid talude põllud, teisel pool teed puude ja viljapuuaedadega palistatud taluhooned, karjakoplid ja karjad, anumad, taamal aga karja ja heinamaad, mis ulatusid valla piirini. Mõned aastad tagasi külastasin seda küla, kus olin lapsena kasvanud. Kahju oli näha lagunevaid taluhooneid, milles kusagil küll elati, sissevajunud katustega, loomakasvatushooneid ripakil ja längu vajunud tuulemootorit, mida kasutati talude ajal. Vee pumpamiseks. Rohtu kasvanud vundamendimüüre, mis räägivad hobusetallidest või viljakuivatitest, räämas ümbrust mõni sõklasell või Saviaugu venelane oli kasutanud hooneid kütteks. Maha oli saetud, mingi seinaosa ei lähe pakile tõmmatud katus. Jõukad talud olid rahva vaimse elu turvalisuse kindlaks aluseks. Ettevõtlikke töökaid, talumehi ja naisi ootas Nõukogude okupatsiooni ajal küüditamine. Loomulikult esireas. Lisaks palju hukkunuid, emigreerunuid, mujal asunuid, nii need talud tühjaks jäid. Tänaseks päevaks on vaid mõned tagasi tulnud Karksi kandis ühes suurtalus, toimetab talu tagasi saanud perenaine oma laste ja lastelastega. Teisele on rajanud üks väliseestlane ühe tänapäevase uue talu koos karjapidamisega. Pärsti valda on teine väliseestlane rajanud oma unistuste talu palktare kõigi võimalike kõrvalhoonetega. Aga ta elab seal ihuüksi. Vahel kogunevad mulgi asjast huvitatud tare kaminate oma jutte kõnelema. Vahel ka mulgi murdes. Püts paigake ilmal on viil Püts paigake minu jaos. Kost õits kõrt alasse, Tiid. Ei tea, mis ZAZ, kui ta kaos. Sealt paigast mina lööva Kike, mis söamen, armas on seal paigal võim ja ike, kui sõjamäel rasse hom. Bana vanembe Ellive, seal piil elas seal minu ema platse laiali ilma pääl. Nõnda Hüdsinde jäänud eme. Sii paigake, ilman om viil. Ta jäänu on minu jaos. Ei ta, mis mina, sõsti kui vits, kõrt ta ära. Kaos. Mulgi luulet oli võimalik leida. On luuletajaid, naisi ja mehi, kes on mulgi murdes kirjutanud. Mulgimuusikat, oli palju raskem leida. Sa näed und veel, sest koos on, saame saagaa, lesk, Aahaatus, hambarja seda käes, laads. Kas sa, sa ka SK? Smovarias? Tee siis ring ei reeda saha. Kaadiskleja. Schlil siili siis rei. Reeda sa. Külala kyll yksi. Kui juba ju preili Mäelgaatikläits või paar päeva maas inime kõiga õrnani sees kaat või paar. Ikka. Nii. Armsa ja muidugi. Allo teada saanud Ja. No saag ja nii topless Kui Võru linnas on võru murre tavaline, siis Viljandis võib mulgi murret ehk kuulda vaid minnes maale või mõnele mulkide kokkusaamisele või kus veel üldse Viljandimaal Mulgimaal mulgi murret kuulda võib. Mulgi murre on tõenäoliselt kujunenud muistse Sakala hõimu murde baasil ja on ajaloo jooksul läbi teinud mitmesuguseid muutusi. Hoolimata sellest, et mulgi murde kujunemine on teatud perioodil toimunud Lõuna-Eesti idapoolsetest murretest lahus on ta säilitanud iseloomulikud lõunaeesti murdejooned. Mulgi murdepiirkonnas on olnud viis murrakut. Halliste, Karksi, Paistu, Tarvastu ja Helme. Lõunaeesti murretest on mulgi murre kõige lähedasem põhjaeesti murretele. Teatud mulgi murdetunnusjooni võib leida koguni Saaremaalt, samuti tartu murde lõunagruppidest ja Edela-Eestist. Aga kas see nii on ka tänapäeval? On teada ja usun ka sellesse, et mulgid hoiavad kinni vanadest traditsioonidest ja tavadest palju enam kui muud eestlased, miks muidu vaid Mulgimaal on säilinud tänase päevani kõige arhailisemad ühevärvilised rahvariided? Nolgid ei võtnud üle kõikjal mujal Eestis levinud laenulisi triibuseelikuid, võõramaised Tanusidega kintspükse. Möödunud aastal käisime Viljandimaa kultuuritöötajatega mööda Karksi kihelkonda et oma kodukanti põhjalikumalt tundma õppida. Üsna Läti piiri ääres metsas otsisime ühte vana kultuskivi ussikivi. Küsisime lähima talu peremehelt teed. Kivi jäi tema talu maadele. Peremehe koer teadis kohe, kuhu minek sisse sõtkutud teerada viis lepavõssa kivi juurde. Ajaloolase Heiki walki küsimuse peale, kas peremees teab, millal sellele kivile viimati ohvreid või andja viidi, vastas peremees, et tema teeb seda tänase päevani. 1999. aastal suvel taasloodi Mulgi kultuuri Instituut eesmärgiga uurida ja arendada ajaloolisele Mulgimaale omast keelt ja kultuuri. Samadel eesmärkidel asutati mulgi instituut juba kolm aastat tagasi 96. aastal. Paraku ei leitud tookord instituudile tegevjuhti ning tegevus jäi toppama veel mitmel teisel põhjusel. Nii otsustati tollal Mulgi Instituudi tegevus peatada. Tänaseks on mulgi kultuuri instituudi töö põhisuundadeks Mulgimaa vaimse ning ainelise rahvakultuuri uurimine, kogumine ja säilitamisele kaasaaitamine. Kohaliku keele eripära uurimine, noorte täiskasvanute ja õpetajate täiendkoolitus, mulgikeelse algõpetuse korraldamine ning vastavate õppematerjalide loomine. Tänaseks ongi käsil mulgikeelse lugemiku koostamine. Instituut avaldab mulgi keelt ja kultuuri käsitlevaid trükiseid, korraldab loenguid ja seminare, teostab uuringuid rahvakultuuri ja identiteediprobleemidele lahenduste leidmiseks mulgi soos suurmehe Oskar Loorits Sa 100.-ks sünniaastapäevaks avaldas Mulgi kultuuri Instituudi tegevjuht Kalle Gaston, Oskar Loorits venna Aleks looritsa mälestused. Oskar Loorits noorusmailt. Oskar Loorits oli mu vend poolteist aastat noorem teadjate jutu järgi sündinute läbilõikava kisa lumivalgete juustega, praeguse ajaarvamise järgi mardilaupäeval üheksandal novembril 1900 kell 11 hommikul Suure-Kõpu vallamajas Viljandimaal vallakirjutaja Andres looritsa ja tema naise lisa teise pojana näinud valget pääd, löönud poisi isapoolne vanaema Kärt kaht kätt kokku ja hüüdnud, kes küll sihansse Tennom sest all olnud vimma mustapäise minia vastu, nagu hämmadel kombeks teistele rääkinud oma minia kohta ühte lugu. Homdone säänse mustjani Ps. Juuksed jäid Oskaril valgeks elu lõpuni tõmbudes alles täis eas, veidi kollakaks. Isa tegi aga elus küll apile arugi, sigitades mõnelegi meelehärmi ja endale raskusi. Milleteist ometigi kõrvale ei põigelnud. Pärast isi iseloomujooni ilmutas ta varakult Oli võimatu röögabi ja ohjeldamatu rööblik üsna riiakas, kõvasti isemeelne, väga elav ja läbimatu, kes põrmugi paigal ei püsinud, vaid ikka lakkamatult karjudes, muutkui rähkles vähkris asemel ööl, kui päeval polnud tema pärast majas rahu, kõik olid alalõpmata jalul, hoidjatel läks raskeks teda taltsutada, nagu ta ennast hilisemaski elus talitsenud pole. Kui juba roomama hakkas, siis kogu aeg rahmeldab mööda tube ja ajas past ehitatud vallamaja krohvimata palkseinte vunkidesse Pätsitud savipeoga suhu ning kiskus seinapalkide vahelt sammalt välja. Endal silmad kylasid, pääs ja muutkui müttas ratas ringi laterdades alalõpmata Ta, nagu ta hiljemgi oli suur patria, kel keel hammaste taga ei, siis. Pähe sirgunud kargas ta iga tühja asja pärast mulle tuti. Või sain tuuseldada, enne kui vastu hakata, taipasin, tema käes käis kähku siuh-säuh vastu kõrvu või jalg taha ja oligi tehtud. Hoidku taevas, et ta siis plehku pistis. Oh ei, seisab sul nina all, kui kukk ja ootab, millal rassimiseks läheb. Ja karvupidi koos olimegi tihtilugu. Egas tema poolt järeleandmist loota viinud, nagu hiljem eluski. Olgugi pisem, oli ta seda ägedam, tulisem ning lahmida ma sain, mis seal enam häbeneda. Ometigi pikka viha ta ei kandnud, nagu seda pärast mõned on kaevanud. Varsti leppisime ära ja mängisime vennalikult edasi, kuni jälle riid lahti, nagu see vennasuhete juurde kuulubki. Mulgi kultuuritegevuspiirkonnaks on ajalooline Mulgimaa, Halliste, Helme, Karksi, Paistu, Tarvastu kihelkonnad, mis hõlmab praeguse Viljandi ja Valgamaa-alasid tegevjuht Tarvastu mulk Kalle Gaston. Kas me võime tänapäeval rääkida mulgikultuurist ja kui võime, siis milles see avaldub? Need mõned aastad, mille olen juhtinud mulgi kultuuri instituudi tööd on oluliselt muutnud arusaamu ja nägemust mulgikultuurist alustades olin üsna kindel, et instituudi tegevus leiab laia vastukaja. Mõtlesin, et mulgikultuur on vaid uinus seisundis et vaja oleks Stavaid äratada ja kõik hakkab arenema. Ometi seda juhtunud. Alles nüüd olen jõudnud küsimuseni, millele ma täna vastata püüan. Kas me saame siis üldse rääkida mulgikultuurist või on tegemist Viljandimaa kultuuriga? See tähendab, kas Viljandimaa põhja- ja lõunaosa, mis on algselt kandnud päris erinevat kultuuritraditsiooni on täna veel eristatavad või kultuuriliselt juba ühtlustunud. Tuleb tõdeda, et oluline vahel puudub Lõuna-Viljandimaal ehk kunagisel Mulgimaal mulgi murdekõnelejaid õige pisut ja sedagi vaid vanema põlvkonna seas, keda ju varsti enam pole. Ka praegu veel üsna elujõulises mulkide seltside liikumises jääb järjest vähemaks neid, kes murret valdavad ja mis peaasi seda kasutavad. Mulle tundub, et mulgi murre liigub üsna kindlalt hääbumise suunas. Ja 10 20 aasta pärast võib seda vaid muuseumide fonoteekides kuulata. Kuigi keel on üks peamine kultuuri tunnuseid, pole see siiski ainuke. Ka teatud piirkonna inimeste suhtumised ja hoiakud. Traditsioonid võivad erineda teistest. Ja ka see on üks kultuuri eripärasid. Peamiselt tänu ajakirjandusele peetakse Viljandi linna mulkide pealinnaks siinseid elanikke mulkideks ning kõik Viljandis toimuv kantakse loomulikult mulkide kraesse. Mulgid peksavad võõraid omasid, mulgid ei võta kunagi hääletajaid auto peale. Mulgid on üks, on üksteisele rivaalid, mätsivat teineteisele nii kuis jõuavad. Selline on ehk üldtuntud. Molclus tänapäeval ilma irooniata kõneldes on Mulgimaal siiski üksikuid tegijaid kelle tegevus ulatub ka noorema põlvkonna. Nii. Eriti hindan Helve Rabroova Paistu kooli pedagoogitööd, kes juhendab laste folkloorirühma ehtsam mulgi traditsiooni vaimus. Samuti väärib mainimist armastus välja antav Jaan Adamsoni nimeline murdeluulepreemia mis oma tegevuse on suunanud samuti noortele. Kindlasti on selliseid näiteid veel. Ometi on need pisikesed Oasid kõrbes. Arvan, et mulgi kultuuri ei ole võimalik taastada seda, mis kunagisel jõuka ise teadlikul Mulgimaal hävitas. Nõukogude võim ei ole võimalik elustada. Aga mulgi kultuuri on võimalik taas leida ja avastada. Ja see ongi ehk lahenduseks mulgi kultuuri tulevikule. Kui Viljandimaa lastena ka siis, kui oleme mujalt siia tulnud õpime tundma selle piirkonna ajalugu väärtustama olnud. Siis on meil võimalik end määratleda just selle omapärase ajalooga piirkonna kultuuri kandjana. Ja osa saada sellest vaimsusest, mille on loonud siin kunagi elanud sugupõlved. Seega inimeste suhtumises on mulgi kultuuripääsetee. Minu meelest. Suhtumisi saab kujundada ka siis, kui on teavet olnu kohta. Seega arvan mulgi kultuuri edendajat. Esmane ülesanne peaks olema aktiivne murdelise ja kultuuriloolise kirjanduse publitseerimine. Samuti vastavad koolitused ja kursused. Vaid siis on molklasel tulevikku. Möödunud suvel oli mulk esimene suvekuul. Kokkuvõtte tegi sellest ajakiri, kultuur ja elu. Ta kirjutab nii. Sõnale mulk on aja jooksul omistatud mitmeid negatiivse varjundiga omadusi millest vabaneda tundub pea võimatu. Teatud mulgi omadused nagu jõukusest tingitud uhkus, ülbus, kavalus on juurdunud meie teadvusse tänu kirjanduslikele prototüüpidele, mis on loodud 19. sajandi lõpu mõnede Lõuna-Viljandimaa taluperemeeste põhjal kes jäid kaasaegsetele meelde mingite eriskummaliste, iseloomuomaduste ja käitumiste põhjal. Samas on sellised iseloomuomadused nagu junn ehk visadus eesmärkide saavutamisel ja kõrkus ehk uhkus saavutatu üle ju positiivsed ja edasiviivad. Inimlikud jooned mida mulkide eripärasest, keelest ja kultuurist tänapäeval näha võib, on igaühe enda otsustada. Igal juhul ei ole kadunud nende mulkide ettevõtlikkus, kes siiski Mulgimaal elama on jäänud või siia tagasi tulnud. Näiteks võib mulgi mustreid iga külaline näha Halliste põhikooli laste ja õpetajate kampsonites. Tänu tekstiilikunstnikust Viljandi kultuurikolledži professor Anu Raua ettevõtmisele ja sellistest eripärastest omakandimustritest on huvitatud ka teised koolid teised lapsed ja õpetajad ning sooviksid näha oma kodukandi mustreid ka võib-olla oma riietuses. Miks ma laulan? Palve värivärin lubjaluuleeriala ja. Oli. Seal mingi ma jookse. Laula. Laula. Huuled. Minu ees on siin ajaleht, mille pealkiri on Karksi sõna. Muidugi on teada üle Eesti, et iga vald, iga linn ja iga seltse kestahes võib ju välja anda ka oma lehe. Karksi sõna on mulgileht number 11 november 2001. Mida siis ühes Mulgimaa lehes kirjutatakse. Näiteks gümnaasiumis oli sportlik isadepäev uus kauplus Karksi-Nuias valla jõulupidu, hingedepäevast lilli rahvamajas ja tuhalaanes maarahvapidupidamisest hallistes Abjas ja Karksi inimeste poolt. Aga samuti teeme kodu kauniks. Siin kirjutab Leili Nael tulemuseni jõulud, rahu ja rõõmupühad. Suurte pühade ootel kujundame oma elamist nii, et pidumeeleolu ulatuks kõikjale. Linikud oksad, vanikut, küünlad, krässid ja pärjad. Seda kõike on võimalik õppida ise valmistama Karksi-Nuia seltsimajas kutsudes rahvast õppima. Muidugi seda kirjutatakse, millest kõneldakse Karksi vallavolikogus vallavalitsuses. Põlluraamat on nõutav hingeline esmaabi kriisiolukorras. Ja samuti üks niisugune kiitev artikkel, et Karksi vald suutis külalistele küllap väliskülalistele muljet jätta. Lasteaia hoolekogu on asunud tegevusse ja viimasel lehel on kultuurikalender, kus on siis Karksi valla rahvamaja, Karksi-Nuia rahvamaja, Karksi rahvamaja, lilli, rahvamaja, Tuhalaane küla, perede seltsi ja Tuhalaane külamaja, Karksi, Lasteaed-Algkooli Polli infotoa ja Karksi Peetri kirikus siis ettetulevatest ettevõtmistest kirjutatud näiteks Tuhalaane küla perede seltsis on üks väga armas küla Karksi vallas. Mis seal siis tehakse, lähemal ajal oli koolitus, jõulukingitused ja nende valmistamine. Jõuluvana töökoda avas oma töökoja. 10. detsembril, 12. detsembril on jälle koolitus, jõulukombestik toidud, jõululaua katmine. 18. detsembril, päkapikkude piparkoogiköök, 20. detsembril jõulukingituste piparkookide näitus 21. kolme põlvkonna jõuluõhtu 22. seltsi jõulupidu Paalalinna Gümnaasiumi tantsutrupi osavõtul. Nii näiteks on ühe väikese küla jõulueelne jõuluaegne elu kirjas. Sõnumite rubriigis on kirjutanud Olga palu. Algab kaunis jõuluaeg, mida ta kirjutab. On saanud traditsiooniks, et jõuluaega ja aastavahetust rõhutatakse kodu kaunistamisega. Üha enam on hakatud aastavahetuse meeleolu loomaga asutustes ja avalikes kohtades. Eelnevalt oli juttu just kodu kaunistusest, nüüd siis ka meie töökeskkond. Ka selle aasta detsembris teeb väike komisjon aastalõpuringsõidu, et leida meie valla kõige kaunimat, ehitud maa- ja linnakodud ning asutused. Kokkuvõtted tehakse uue aasta alguses, parimad saavad tunnustuse jõuluvalguses kodukaunistused korterimajade akendel, rõdudel välisustel särav vallamaja ehitatud koolimaja ja meeleolukas asutuse töökeskkond tekitavad rõõmu tunda mitte ainult meile endile, kes me siin elame, vaid loovad jõulumeeleoluga igale külalisele möödujale. Niisiis toimetatakse Karksi vallas. Ja tõepoolest, tulemus on jõulud. Mare osi kirjutab 1989. aastal luuletuse jõulude uutel Ladciam nõnda elevil uutside ammu talve vanaemade Abige õppi vee hoolege, Salme mehe on nõnda elevil. Pruuli v kesva märger. Mõtleme pühades veriste põrsast või peris härge. Naise on nõnda elevil. Ketravesiiditsiit, lõngu, jõuluon juba tulekil õhunum, küünalde hõngu. Ki meelus mul viis hallist paadimehest, kes seal ootab. Äkki kaldal nägin neidu, kes seal mul läbi lippas soonides, et riik seda üle veel kiirelt oli seal tal natsin, käe kordus samuti, kui laulus juhtus. Need silmad, need silmad mult võitsid. Ja uduloor meid, barri Jaska. Kui langes neid mu rinnale, paat kaldale jõudis, küsisin, millal näen teil elust Mul ei kaoks, võlub leid. Hetkeks tõusis kuuvastast Juusruu mitte iialgi ning kaldal ootab. Need ilmad olid silma. Muld sõitsid. Ja koduloor meid, varjaska. Kui lan üles, uurin, jälle paat kaldale jõudis, küsisin millään teil elust. Mul ei kaoks see võluv, nii et eks ta siis kuuvastaste juursoo kliteni iialgi nii kaldal ootab. Ehki, jah, nõesti kuuvalgel nägin kaldal, ootas belgia kössi. Kuuvalgel nägin kaldal. Mulgimaa on rikas kant oma traditsioonide rikkusega. Nüüd on mulkide asi oma rikkust just mulkide eripärast rikkust kaasaegses vormis muu maailma ette tuua. Mulgid hoiavad kinni oma seisusest ning on kinnitanud sellega sõnadesse. Mulk on see, kes on Mulgimaal sündinud ja omab seal kinnisvara. Loodan tõepoolest, et mälestus õitsvast Mulgimaast jää ainult mälestuseks. Kõik mulgid on oma kodukandis väga oodatud.