Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari eesmärk on kutsuda raadiokuulajat ülesse andmete kustutamisele. Vaadake oma fotoaparaadi mälukaardile, kuid loomulikult arvuti kõvakettale kriitilise pilguga. Ja küsige, miks teil seal nii palju igasuguseid andmeid on. Vastus on enamusel juhul, igaks juhuks. Omalt poolt lisan, et igaks juhuks kuulake siis edasisest. Kardetavalt saab aastal 2010 maailmast andmete paigutamise ruum otsa. Teiste sõnadega seni piiramatuna näiv andmeruum allub Piiteri printsiibi Korollaarile, mille järgi võtab suvaline töö enda alla kogu selle tegemiseks eraldatud aja ehk info täidab varem või hiljem kõik kõvakettad, olgu need siis nii suured kui tahes. Seda kõike juhul, kui inimene ei võta teadlikult midagi etta. Aga alustagem kõike siiski algusest. Infoallikaid ühendava poolvad veebi vahendusel on inimestel esimest korda oma ajaloos piiratud juurdepääs teiste inimeste mõtetele ja loomingule. Nii palju vabadust ühe korraga tundub joovastavalt segane ning mida rohkem harjume, seda rohkem hakkame infojoobest Juhka sõltuma. Uuringud osutavad, et umbes 60 protsenti täiskasvanud kasutajatest peavad internetti oma infodoosiga igapäevase elu osaks. Tehniliselt võttes toidavad nimetatud sõltuvust infotekitajad. Nelja aasta taguse uuringu järgi tõsteti aastas inimkonna õlgadele juurde umbes viis miljonit terabaiti ehk viis eksabaiti uut informatsiooni. Info talletub neljal füüsilisel kandjal, trükimeediafilm ning magnet ja optilised kandjad. Elektronide voona jõuab meieni infotoos nelja kanali vahendusel telefon, raadio, televisioon ja internet. Seejuures viimane ületab enamusel juhtudel teisi nii kiiruse kui ulatuse poolest. Uuest infost rohkem kui 90 protsenti on talletatud erinevatel magnetkandjatel ja peamiselt interneti lembese arvuti kõvaketastel. Seega pole ime, miks ning kuidas info üha rohkem internetti kandub. Internetti inforuum kasvab ülikiiresti ja kaootiliselt. Kuigi filosoof Ludwig Wittgenstein ütles kunagi, et ta teab kõiki, mille jaoks tal on olemas sõna. On tekkinud paradoksaalne olukord, sest internet on täis sõnu ja ka vastuseid lugematutele küsimustele ja neid tuleb iga päevaga juurde, kuid reaalselt näeme, et keegi peidab õiged ja sobivad vastused meie eest kusagile ära. Või siis need upuvad uue info sisse. Ja viimaselt suunata ei ole olukord sugugi paranemas. Nimelt paistab värskem rahvusvahelise andmete korporatsioone Aidisi analüüsist et meie arvutid, fotoaparaadid ja CD ning DVD-mängijad ning muud digitaalsed seadmed paiskavad internetti ühendatud arvutite kõvaketastele üha kasvavas tempos ühtesid ja nulle. Kui neli aastat tagasi oli selleks viis miljonit terabaiti, aga olgu öeldud, et üks terabait on umbes 50000 puu jagu raamatuid või teiste sõnadega tekkis ühe aastaga sama palju infot, kui hinnanguliselt on kogu inimkond ennast sõnadena seni väljendanud seega oli juba siis tegemist suure infokogusega, siis viimase nelja aastaga on infotulv suurenenud viielt 161-le eksa paidele aastas. See teeb 32 korda rohkem informatsiooni kui inimkonda kunagi sõnadena välja ütelnud. ADC analüüsi järgi oli inimkonnal eelmisel aastal kasutada 185 eksabaiti andmete talletusruumi. Aastaks 2010 kasvab mitu korda, ulatudes 601-le eksa baidile. Ainult et kui me jätkame ümbritseva info digitaliseerimist, kasvab kolme aasta pärast aastane infomägi 998 üheksa paid, ehk siis peaaegu et ühe sedda paideni. No sama hästi võiks seda nimetada ka mustaks või valgeks miljoniks, sest sedda Payton niigi arusaamatut suur ja müstiline number. Ehk teiste sõnadega saab andmete ruum lihtsalt otsa, kui me ei vali, mida tahame talletada või siis ei leia juurde uusi info talletamise viise. Ning nüüd on siis teie enda otsustada, kumba ülesannet saate Teie ise konkreetselt lahendada.