Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Nädalalõpu lähenedes paneksin arvutikasutajatest raadiokuulaja hingele kohustuse ennast puhkepäevade ajal natukene liigutada. Ei, ei, ega ma ei mõtlegi, et te peaksite hakkama valjuhääldajad kostva hääle käske täitma. Kuulake parem sõnumit, mida teie enda kõrva trummikilet teie enda peas järgmise nelja minuti ajal tekitavad. Paljud keharakud on tuntud oma nõudlikkuse suhtes verevarustusele. Heaks näiteks on siin ajurakke, mis, olles hetke ilma hapnikuta, saad pöördumatult kahjustatud. Kui hetk on pikem, nimetagem seda siis viivuks. Ilma hapnikuta sureb ajurakk, viies minema selle kantud funktsiooni või elu jooksul üles korjatud mälestuse. Seega võiks iga kodanik olla tähelepanelik oma kriitiliste kudeda nagu kopsude, südame või aju verevarustuse suhtes. Nagu selgub, peavad osa inimestest olema teistest veelgi tähelepanelikumad. Selle populatsiooni koosluse tunneb ära tundidest, mida nad veedavad arvuti taga istudes. Uus-Meremaal panid epidemioloogid kiirabiaruandeid lugedes tähele, et pea täpselt üks kolmandik veresoonte ummistust ehk trombidega haiglasse sisse kirjutatud inimestest veetsid olulise osa argisest nädalast. Istudes arvuti taga. Trombidega on see halb asi, et need moodustavad tavaliselt jalgadest verd südame poole tagasi transportivate suurtes veenides. Kuna inimesel on veresooni kahe tiiru jagu ümber maakera on arusaadav, et kohvitassi suuruse tööruumiga südamest ei jätkuks selles suures torus vere edasi liigutamiseks. Süda perel liikuda kudedeni nagu lihased sealt südamesse tagasi aga lükkavad verd edasi, suured lihased hetkel, kui need kokku tõmbuvad. Parim viis verevarustusele kaasa aidata ongi lihaste tsükliline töö, nagu näiteks käies. Arvuti taga istub inimene paraku oma suuri jalalihaseid eriti ei kasuta mistõttu verevool veenides on erakordselt aeglane. Mõnikord nii aeglane, et veri hakkab hüübima, moodustades klimpi meenutavat trombi. Ning see tromb võib ühel hetkel liikuma hakata, siirdudes südame poole, kus veresoonte läbimõõt üha kasvab ega tekita seetõttu probleeme. Südamest pumbatakse sama trombitükke edasi kopsudesse teel kopsudesse, veresoonte läbimõõt aheneb ja ühel heal hetkel kiilub trombitükke ennast tugevalt torusse kinni katkestades edasise verevoolu. Tulemuseks on kopsutromb ehk peenemalt öeldes pulmonaarne empolism ja see võib lõppeda surmaga sõltuvalt, kui suur toru umbe jäi. Umbes iga seitsmes jala süvaveenides tekkinud tromb jõuab kopsu ja kõikidest kopsu trombidest. Iga 100. juhtum viib inimese enneaegselt hauda. Kui tavalises infotehnoloogiliselt rikastatud kontoris on arvuti taga istuja suhteliselt liikuv siis programmeerijad ja muud IT-inimesed on tüüpiliselt kolm kuni neli tundi ühtejutti ja pahatihti endalegi teadvustamata. Pool ööpäeva arvutitooli külge kleebitud trombide tekkimist soodustavad tingimused ei teki üleöö, vaid nõuavad mitu aastat järjepidevat treeningut jutumärkides. Seetõttu pole IT-sektori terviseohtlikkus tänu töötajate suhtelisele noorusele varem esile tulnud. Nüüd on uus arvutikasutajate põlvkond jõudmas sobivasse realisatsiooni ikka ja Uus-Meremaalt tuleb hoiatav signaal on üks esimesi. Seega mõtelge nädalavahetusel küsimusele, mis on lahti, kui istute oma arvuti taga ja teie kopsu läbi ootamatult terav valu hingamine muutub raskeks ning teadvus hakkab kaduma. Ei, ei. Tegemist ei ole vererõhku tõstva ja tuju rikkuv arvuti operatsioonisüsteemi kapriisiga mille vastu aitab kolme näpukombinatsioon. Antud juhul veab alt hoopiski teine opsüsteem sündmus, mille ärahoidmiseks on vaja liigutada enamat kui kolme näppu.