Tere eetris portaal tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port. Paistab, et elu küberruumis läheb iga päevaga aina tõsisemaks, kaasa arvatud mängude maailmas. Tõsiduse all pean silmas seda, kuidas virtuaalse keskkonna kõrva kill tundub luust ja lihast ning tuhandete närvilõpmeid abil tundlikuks kujundatud põsel üllatavalt naturaalsena sest laksu andev virtuaalne käsi ulatub kaugele reaalsesse ellu. Aga eks te otsustage ise. Hiina kultuuri nagu paljude teiste Kaug-Ida kultuuride mõistmine nõuab meie käest väikest pingutust ja võib sellest hoolimata lõppeda viljatult. Üks näide olgu arvutimängude ja viimasel ajal siis peamiselt online-arvutimängude mõju sealsele noorsoole. Varasemalt on siinsamas jutuks olnud ekraanitagusele nähtamatule mängu altarile ohverdatud inimhingedest ehk mänguritest, kelle elutu pea langeb klaviatuurile pärast paarikümnetunnilist mängusessiooni. Või siis samast kultuuriruumist pärit näited, mis toovad meieni võikad, teated mängurite vahelistest surmaga lõppevast arveteklaarimisest. Paraku ei ole need surmad restardi elustatavad, sest päriselus pole keegi vastavat nuppu veel üles leidnud. Samasse konteksti sobib hästi näide uuest kvaliteedist, kus senise individuaalse keha mahlooperdava tegutsemismudel on saavutamas uut süsteemset kvaliteeti. Hiinlaste hulgas on väga populaarne Lõuna-Koreas valmistatud massiivselt mitme mängija Online rollime Kabal peamiselt Kaug-Ida territooriumidel levivast mängust on oma versioon muuhulgas olemas ka eurooplastele ning hiljuti avati populaarsusest tingituna globaalne ka paali platvorm. Tegemist on küllaltki sõjaka vallutusmänguga, mis pärast esmast mänguga tutvumist ajab paljudest testosterooni Caniates vere keema. Nii nagu ütlevad vanad sõjaveteranid, et sõjas on kõik meetodid lubatud räägitagu tsiviilühiskonnas, siis millistest reeglitest tahes on pinges olukorrad provotseerinud mõningaid mängijaid otsima alternatiivseid lahendusi lahingute võitmiseks? Sõna mõned võib tunduda kohatu nakkuna jutt käib 120-st 1000-st mängijast, kes on üritanud oma militaarset edu edendada mängutarkvara ning keskkonnahäkkimise abil. Hiina mastaape arvestades võtab see number aga vähema tähenduse ja tänaseks on need 120000 mängijat mängust eemaldatud. Mine tea, mis oli järgmiste sammude ajendiks. Võib olla, arvutas mõni raamatupidaja kokku, kui palju raha jääb tänu suurele hulgale mängijatele ukse taha. Aga teisalt ei saa nii ka võtta, sest ebaausas levides kaotakümmend, mõte ja ohus on kogu edasine mänguäride. Seetõttu tundub usutavana oletus, et keegi mängujuhtidest sattus lugema Hiina tervishoiuametnike murelikke teadaandeid. Doonorivere nappusest. Veredoonorid on ära hirmutanud skandaalid tuhandete doonorite ja veresaajate nakatumisest, nakkushaigustesse ja sealhulgas aidsi. Kuid tänu ühelt poolt sellisele õnnetusele on teiselt poolt ka pallimängureeglite rikkujatele avanenud võimalus mängu tagasi pääseda, juhul, kui nad loovutavad pool liitrit oma verd. Kujutage ette tulevikustsenaariume, milles mängusõltlased ei jookse tühjaks mitte ainult nõndanimetatud nähtamatust elumahlast sest nad ei söö, joo ega puhka normaalsele elule vajalikul määral. Vaid tulevikus hakkame nägema verest tõeliselt tühjaks imetud mängijaid.