Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Harvardi psühholoog Daniel Gilbert kirjeldab oma hiljutises populaarses raamatus õnne otsa komistades mälust, tajust ja tuleviku ette kujutamisest. Muu hulgas märgib ta, et meie igapäevastest mõtetest on tulevikule pühendatud koguni 12 protsenti. Seda on palju rohkem kui protsent meie valijaskonnast, kes kasutas äsja e-valimise võimalust. Miks see nii on, see tähendab, et miks leidus hea asja kasutajaid nii vähe. Arusaadavalt nägid e-valimiste loojad viis aastat tagasi teistsugust tulevikku, kui seda on tänane päev. Aga võib-olla vaatasid nad veelgi kaugemale tulevikku ja me lihtsalt ei ole sinna veel jõudnud. Viimase võimaluse paikapidamise hindamiseks leiab näite samast raamatust. Than Gilbert soovitab vaadata 50 aasta eest tehtud tulevikuennustusi. Usutavalt ei ole kellelgi raske raamatukogust leida pilte ja lugusid tuumaenergia jõul ringi lendavatest autodest, kooke, küpsetavatest, köögirobotitest ja iseliikuvatest, tänavatest ning lugematutest teistest imedest. Kui aga täna ringi vaadata, siis paneb tängilbertit imestama, mida me oleme valesti teinud, saades karistuseks tänase olukorra ilma lendavate autode ja liikuvate Kõni teedeta ja ilma New Yorgi tunda uurideta. Kas pole imelik, et omaaegsetel piltidel ei ole mobiiltelefone, iibeid või Youtube'i, kõnelemata lapsi kaunistavatest, kõrvaja, huulerõngastest ja sellest, et need pildid on kõik kuidagi nii väga valged ja naeratavad. Viimane tähendab, et tehnoloogiline areng ignoreerib kõiki musta-kollase ja punanahalisi islamistleja Modchnoidus, ori, aktiviste, Nad lihtsalt puuduvad täielikult neilt piltidelt. Miks on siis nii raske tulevikku ette näha? Targemate pud turistide visiooni ja tänase päeva realisatsiooni vastuolu selgituseks on lihtne seletus. Esiteks, inimesed elavad olevikus ja tulevik on paratamatult olevikust loodud konstruktsioon. Ning teiseks, mida kaugemale tulevikku vaatamise horisondi võtame, seda siledam ja ühtlasem see meile paistab. Kuid viljatu vilkumise asemel proovigem järgmiseid valimisi mõjutavaid tehnoloogiaid ise ette näha. Ühele taolisele kooperatiiv sele tulevikku vaatamise üritusel osutab tähelepanu sidetööstuse tegemisi vaatlev lepiling ripport. Võib-olla omab mõni kirjeldatud tehnoloogiatest tulevikus suuremat mõju kui valimiste e-tehnoloogia. Otsustage ise. Lepibynchrib Boot asetab oma ajahorisondi suhteliselt lähedale 2008. aasta USA presidendivalimistele. Üheks poliitilise aktiivsuse tulevikku kujundavaks e tehniliseks teguriks on sotsiaalsete võrgustike loomine sarnaselt räit punkt eele. Kuid selle erinevusega, et võrgustik on pühendatud ühele huvigrupile, vile nii tekib peaaegu tühjasse tähendab olematust eelarvest potentsiaalselt võimas mõjugrupp kes meelitab enda juurde lisaks avalikkuse tähelepanule kampaaniarahasid ja reklaamirahasid ning hakkab oluliselt mõjutama mõne sotsiaalse grupi käitumist. Tõenäoliselt pööratakse e-tehnikaga tsementeeritud grupikäitumise tulemusel nii mõnigi passiivne noor vanur poliitiliseks aktivistiks. Teiseks huvitavaks lahenduseks osutab pirings teatud tüüpi SMS Keit või teenustele millega saab jooksvalt informeerida tuhandeid mobiiliomanikke oma lemmikkandidaadi kõnekoosolekutest ja tegevustest ning kutsuda liikmeid üles kiirelt reageerivale, dünaamilisele, avalikule ühiskäitumisele. Taoliste võrgustikuga liitumine on ülilihtne ja seejärel proovige mõista, miks koguneb pronkssõduri juurde tänase mõnekümne inimese asemel tuhandeid. Kolmandaks poliitika tegemise vahendiks saavad olema tänasest iga mehe blogi ajakirjandusest kvalitatiivselt uuel tasemel rohujuuretaseme arvamusliidreid, integreerivate e-ajakirjade tekke, oodatavalton, tärkava ajakirjanduse potentsiaalne mõju võrreldav ametlikku ajakirjandusega. Pidin siin raportis on juttu viiest veebipõhisest tehnoloogiast. Huvilised leiavad raporti kindlasti ise ülesanne, seetõttu jätan loetlemise selle koha peal pooleli. Pealegi võivad olla ka need ennustused täiesti väärad. Võib-olla hakkab lähima aja poliitikat mõjutama hoopiski jõutšub oma videotega, milledest avalikkuses leiduva andekuse toel naeruvääristatakse või kiidetakse poliitikuid veenvamalt, kui nad seda ise tänastest telereklaamidest teha suudavad. Osa vaatlejaid arvavad, et USA vabariiklased kaotasid hiljutisel senati valimistel just tänu YouTube'i poliitikuid halastamatult paljastavale mikroskoobiefektile. Seega võib-olla polegi tulevikus kitsaskohaks hääletamise mugavus, vaid pigem avaliku vastuhääletamise võimaluse tekkimine, nagu reedab hiljutine Postimehe vastu hääletamise katse. Poliitilise informatsiooni ja hoiakute tehnoloogiline konsolideerimine võib omada seega suuremat riiklikku efekti kui valimisteks loodud e-tehnoloogia. Aga võib-olla ka mitte, sest valides oma saadikuid parlamenti, et seejärel parlamendis regulaarset pettuda, jooni poid alla, kuidas me idealiseerida tulevikku, kuna me ei suuda ette näha neid asju, mis ei juhtu näiteks ei juhtu toredat parlamenti, ei juhtu head valitsust ja võib-olla, et ei juhtu ei hääliga järgmistel valimistel.