Tundub, et enamik pekingi, mängude eelseid ja ilmselt ka aegseid kommentaare tuleb Tiibetist nii meie rubriigis kui ka teistes ajakirjanduslikes väljaannetes. Nii ka tänane mängude boikotist on räägitud palju vähem sellest, milliseid reaalseid või ka hin maginaarseid tulemusi andma peaks. Võtan kolm versiooni, Eesti ei boikoteeri midagi ega kedagi. Teiseks toimuks totaalne boikott, see tähendab kohale ei sõida ei sportlasi ega asjamehi. Ja kolmandaks boikoteeritakse mingit rituaali või siis osa mängudest näiteks avatseremooniat. Kõik kolm varianti, mõistagi hüpoteetilised. Esmalt see variant, et kõik on nii, nagu kogu aeg olnud minnakse, ollakse ja tullakse täies koosseisus. Nii sportlased kui ka riigipead. Rahvusvahelist kõla see ilmselt ei tekita, sest enamik ikkagi niimoodi ka teeb. Ilmselt tuleks suuremaks jutuks juhul, kui Läti president ei läheks, aga meie oma oleks kohal. Aga ka siis leiab see mainimist vaid lokaalses kontekstis. Tõenäoliselt võrdlusena Läti ja Eesti ajakirjanduses. Selline olukord tõmbaks enam tähelepanu Eesti sisepoliitilises kontekstis sest kohale sõitev president peaks ilmselt kuulma oma poliitilistelt vastastelt, et tema käitumine on kindlasti hinnanguline pekingi tiibeti poliitika suhtes. Ja olles kohal, peab ta vastama lõpututele küsimustele oma ja välismaa ajakirjanikelt. Et kas ta siis ikka on riigis, mis tegeleb ühe rahvuse vägistamisega või mitte. Aga ma väga kahtlen, kas peale tema kohaloleku äramärkimise see maailmas mingit tähelepanu äratab. Ja kuna meie president oskas end tobedast olukorrast osavalt välja keerutada, teatades, et olümpiamängud talle kuidagi ajakava ei mahu siis ei saa tegeliku resonantsi kunagi teada. Sportlaste kohalolu peetakse loomulikuks, nii ehk naa, seega kõikide kohalolek maailma pressis inimeste teadvuses just erilist resonantsi ei tekita. Mis juhtuks ikkagi siis, kui jätta täies koosseisus minemata? Ei sportlased, nende abiliseedeega poliitikud Hiinasse ei läheks? Ka see variant on päevakorrast maas, sest isegi esiboikoti ja Silver Meikar teata saates foorum, et sellise variandiga ta tegelikult ei arvesta. Aga kui teoritiseerida, siis, et kui eelnimetatud jätavad minemata, kas peaksid sama järgima ka turistid ja ajakirjanikud? Et kui seisame tiibeti eest, siis ikka ühise rahvana, mitte ei viska valituid šotile. Ja et äkki ei peaks ka olümpiaülekandeid näitama, sest meie mõistes võistlevad seal ju need, kes Tiibetis toimuvat oma kohalolekuga aktsepteerivad. Eelnev mõttekäik on mõistagi absurdne, aga mitte ebaloogiline. Kas meie totaal puudumine kajaks vastu välismaailmas otsuse väljakuulutamise aegu ilmselt jah, ja mingiks hetkeks toodaks ilmselt välja ka 1980. aasta paralleelid. Aga ma kardan, et see oleks vaid ühekordne tähelepanu kuigi ilmselt leiab see mõnel korral mainimist ka avapidustuste aegu ja siis, kui mõni Eesti medalikandidaat rajale tulemata jääb. Kas me saavutame selle tähelepanuga midagi Tiibeti või vähemalt enda jaoks? Mitte eriti, sest olümpiaaegne infouputus totaalne ja see kaoks lihtsalt muude asjade vahel ära. Eestis kõlbsub selline olukord päris tugevalt. On inimesi, kes oleks rahul ja peavad seda õigeks, rõhuv enamik, arvan ma Ellabaga pragmaatilist igapäevaelu, kuhu kuulub ka iga kahe aasta tagant olümpiamängude jälgimine. Ja uskuge mind, kui ETV ei näita, siis kuskilt mujalt ikka näeb. Aga nagu öeldud ja kuulajaga, teab totaalboikott Eesti poolt on päevakorrast ilmselt maas. Nüüd siis vahepealne versioon, ehk siis näiteks avatseremooniast eemalejäämine. Telekaadris oleks iga delegatsioon nii umbes 10 sekundit. Korraldajad tooksid välja eesti nimega sildi ja lipu. Televaataja näeks tühja kohta sportlas revis paar sõna kommentaatoritelt ja siis räägitakse juba nendest, kes on kohal. Kusjuures sportlaste puudumine võib lausa tähelepanuta jääda, sest tseremoonia pilditootjale võib olla antud ülesandeks kõik kahemõttelised ja problemaatilised kaadrid minimiseerida. Meie ise siin võime sportlaste eemalejäämise teadmiseks võtta, aga tegelikult ootame juba esimesi võistlusi. Ja ma väga kahtlen, kas lääne ühiskonnas mugavdunud eesti inimene Tiibet lastele sellises olukorras üldse mõtleks. Ah et kui poliitikud ei osaleks? Ma väga vabandan, aga see ei läheks nüüd küll korda suurele maailmale ega Eesti inimesele, kas poliitik olümpiat koha peal vaatab või mitte.