Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port kes veel mäletavad meest nimega Henry Blodiet. Mehe väärtuse hindamiseks peab hetkeks lahkuma eelmisesse sajandisse. Toona tulid paar ettevõtjad kokku ja tasid, nagu IT-tööstuses kombeks, asutasid garaažis ettevõte, mille nimi kuulutas, et tegemist on maailma suurima raamatupoega. Ja ega nad ei eksinudki, sõltub vaid, mis kandi pealt vaadata, sest poodi, mida täna tuntakse Amazoni nime all, eristas teistest toona sündinud ettevõtetest maailma rekordiline raha kulutamine. Sajandivahetuseks oli Amazoni kasumireal rasvaselt ja punase kriidi ning miinusmärgiga 700 miljoni dollari märge. Käive ületas kahjumit kõigest kaks korda. Ning teiseks maailmarekordile. Lisaks imeks oli viis, kuidas sama firma sai selles olukorras poolteist miljardit dollarit laenu pannes tagatiseks 0,35 miljardi eest raamatuid. Pole midagi öelda, need olid imelised ajad. Ime kestis, kuna kurikuulus Dodgomi mulje, olles kasvasega näidanud purunemise märke. Seetõttu püüdis Amazoni aktsia paljude kiiresti rikastumisest tunnistajat pilke kuna öeldakse, et börsi spekulatiivse väärtuse kasvuks on vaja ressurssi, mida nimetatakse nõndanimetatud viimaseks lolliks. See tähendab inimest, kes on müügilõpus nõus aktsia alati ära ostma ning oluline on, et need oitud kunagi otsa ei saaks. Ja siin tulebki mängumees nimega Henry Blodiet. Kuulsa investeerimispanga Merrill Lynchi väga kuulus analüütik Henry Bloody ennustas Amazoni aktsia hinnaväärtuseks 400 dollarit hetkel, kui see kulges alla 100 dollari piiri juures. Ning Henry arvamus andis paljudele kahtlejatele usku oma pensionisamba ehitamiseks Amazoni nimega andvatest väärtpaberitest. Paraku läks teisiti ja Henry muutus mõneks ajaks naeruvääristamise objektiks. Lisaks kaotas oma töökoha ja pidi reageerima nii mõnegi vihase investori kohtukutsele. Sir Winston Churchill väitis, et edu on ebaõnnestumise üleelamine ja sama reegli järgi on Henry Bloodžetena parem kui kunagi varem. Seejuures ilma ilkumata. Mees peab oma investeerimisblogi, kus avaldab argumenteeritud ja oma unikaalset elukogemusest kvaliteeti, ammutavaid arvamusi investeerimise teemadel. Ning üheks taoliseks intuitsiooniks, mida Henry Rapaga hiljuti jagas, on nägemused. Otsingugigant Google on ostmas endale telereklaamide loomisele ja lahendamisele spetsialiseerunud ettevõtetes Potro anner. Kasutades Henry sõnadega joonistatud pilti, kujutate ette, kuidas Google läheb raha täis kalluritega sportraneri juurde, kuna see asub keset nende tänavat ning kui Google'i seda ei tee, on peagi kohal Microsoft või jahu oma raha täis veoautodega. Mõttelise tänaval peab Bloodiad silmas huvide teed, mis viib üha selgemalt televisiooni lõpp-peatusesse. Aga see on juba hoopiski teistsugune televisioon. Kujutage ette, kui televisioon muutub uute meediaettevõtete nagu jahu, Microsoft või Google pärusmaaks siis ei ole televisioon enam see, mida me täna tunneme sama nime all. Seetõttu pole ka mingi ime, kui üha sagedamini on näha, kuidas tänased tele tegijad püüavad sellele möödapääsmatu naivale arengule vastu seista. Olgu näiteks kas või Entiviid oma vaiacomi nädala vanune ähvardus Google'i omandis oleva videovahenduskeskkonna Youtube'i telepildi koopiate levitamises korralekutsumiseks nõuda emafirmalt poolteist miljardit dollarit valuraha. Ja mõned vaatlejad arvavad, et selle konflikti lahendamiseks on vaja muuta seaduseid ja seekord mitte tagurlikuks suunas, vaid uue kaugvaatamise pildi keskkonna arengu suunas. Loodame. Paidet Henrybloodiotil on seekord õigus.