Tere, eetriesan portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Keegi tark on lausunud kuldsed sõnad. Iga hommik on uue vea koidik. Oletatavasti oli tegemist pessimistiga, kelle jaoks on klaas alati pooltühi sest saaduga vigadele vaadata positiivsemalt. Umbes nii, nagu seda tegi tuumapommilooja Robert Oppenheimer, kes lausus tunnustavalt Albert Einsteini lausudes et mees, kelle vigade parandamine võtab aega 10 aastat, on juba iseenesest vägev mees. Oppenheimer osutus puudutas Einsteini piiratust mateeria laineomaduste seose mõistmisel. Aga see ei ole tänase kommentaari teema. Küll aga on teemaks, kui vähe võtab aega mõne vea tegemine ja kui palju kulub vaeva selle tagajärgedega võitlemiseks. Siiski, ka siin on kiusatus korrata veel kord Einsteini, kes kirjeldas elegantselt relatiivsusteooriat järgmise näitega. Kui sa kohtud kena neiuga, tunduvad kaks tundi nagu kaks minutit ja kui sa istud kuumal pliidil, tunduvad kaks minutit nagu kaks tundi. Või kuidas iseloomustada teie ajataju, kui olete ühe nupuvajutusega teinud vea, mille rahaline väärtus on 38 miljardit dollarit ehk umbes viis Eesti riigieelarvet. Kordan, et 38 miljardi dollari suuruse vea praktiliseks teostamiseks kulub vaid üks viiv ja sellele järgneb teine viiv, mille jooksul kulgeb teie silmadest läbi kogu teie elu. Nii juhtus Alaskas, kus sealses riigidepartemangus peetakse arvete elanikke õlikontode üle. Kuna Alaskas asub USA, on oluline õlikraan, saavad kohalikud kodanikud 10-st väljaveetava õli arvelt. Loomulikult on tegemist korraliku arvepidamisega, mille seis ongi müstilised 38 miljardit dollarit. Ja loomulikult hooldataks arvuteid, kus selliseid kodanikele olulisi andmeid hoitakse. Ja loomulikult on olemas turvakoopiate süsteem süsteemile, kus selliseid andmeid hoitakse. Ja loomulikult on neid turvasüsteeme mitu. Ja lõpuks loomulikult eksisteerib mördi seadus. Meriseadus ütleb, et asi, mis saab untsu minna, läheb untsu ja teeb seda just siis, kui sa ei tahaks, et midagi untsu läheks. Alaska õlirahasid valvab arvuti hooldustööde käigus realiseeris IT spets oma saatuse poolt välja jagatud vea tegemise kaardi ja kustutas kogemata 38 miljardi dollari eest õliarvelduse andmeid. Õnneks oli olemas varukoopia, mida nendest andmetest pidevalt tehti. Õnnetuseks oli keegi varukoopiat tegeva serveri kõvakettad äsja üle formaatinud. Aga kus häda kõige suurem, seal abinurga taga olulisi andmeid haldab andmebaasi turvakoopiatest tehti regulaarselt turvaturvakoopiaid magnetlindile. Ainult et aruseks ei olnud need magnet kooper loetavad, sest keegi polnud kunagi varem seda turvakoopiate lõpp garantiid vajanud. Ja seetõttu polnud ka selle töökorras olekut keegi testinud. Nüüd oli selge, et kui isegi kellegi ametniku toas oli olemas punaste kaantega kriisilahenduse kaustik olid nii plaan A kui ka plaan B ammendunud ja käes oli tõeline kriis. Kriisi üheks mõõdikuks oli 300 kasti kõrgune virn, milles olid olemas algupärased paberdokumendid, mida Alaska kodanikud aegade jooksul olid täitnud. Töötajad kutsuti puhkuselt tagasi, nädalavahetustel töötas üle ajab ligi 70 ametniku kokku kaks kuud ja lõpuks saadi andmed uuesti joone peale. Keegi kedagi ei süüdistanud, kõik olid lihtsalt õnnetud. Riigiamet täiendas oma lisaeelarvet 220000 dollariga mis tuli välja maksta seoses andmete taastustöödega. Moraal kogu loost on lihtne. Turvakoopiate süsteemist ei ole kasu, kui see ei tööta. Ja teine järeldus on veel. Selleks, et turvasüsteemid töötaksid, on vaja reaalseid annetusi.