Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Täna sundis mind mikrofoniga monoloogi pidama teooria kauba väärtusest. Väärtus peaks ju olema lihtne fenomen ja seda mõtestatud sadu aastaid, mille tulemusel on tänaseks kristalliseerunud väärtuste teooria. Ehk selgitus sellest, kuidas asjad ja teenused saavad endale hinna ja kuidas see hind on õige ja miks üleüldse keegi oma rahast loobub. Vahetades seda mõne asja vastu ei hakka siin arutlema tööjõukulust ja muudest kuludest, mida müüa, tahab kauba hinda kujundades tagasi saada. Lihtsam on keskenduda subjektiivsel väärtusele, sest seda oskab ju igaüks ise hinnata. Noh, näiteks ei pea olema ju raske vastata küsimusele, kas tahaksite endale uut, tehniliselt edevad televiisorit ja kui palju te oleksite sellest nõus maksma. Teooria ütleb, et subjektiivse väärtuse jaoks peab ostuobjekt olema kasulik rahuldades mõnda inimlikku vajadust ja seda ei saa olla piiramatus koguses. Viimane tähendab, et kuigi õhkkon eluliselt vajalik ei ole me selle eest nõus sentigi maksma. Teoorias on olemas ka objektiivse väärtuse selgitus, mille järgi on asjades mingid omadused ja meis on mingid ootused, mida me siis loodame nende omadustega rahuldada. Ehk teiste sõnadega on väärtus sama kui meie lootus. Aga kogu see teooria ei muuda probleemi olemust, mis selgus ühest hiljutisest analüüsist. Vaatluse all olid ameeriklased, kes on hankinud endale uue kõrge eraldusvõimega, nõndanimetatud HDTV televiisorid. Probleem on iseloomulik Ameerikale, sest sama tehnoloogia üle Euroopas alles vaieldakse. Küll aga on probleemi filosoofiline kontekst universaalne ja siit ka põhjus. Tänaseks kommentaariks. Kokku on taolised parema pildivõimelisi televastuvõtjaid ostetud 24 miljonisse ameerika kodusse. Teoreetiliselt oli siis neis kodudes kas telekas puudu või ei rahuldanud eelmine tuub enam hetkevajadusi või siis loodavad inimesed rahuldada mõnda telekakastis oleva omadusega mõnda oma vajadust. Umbes nii, nagu ütleb teooriagi. Paraku avastas uute telekate omanikke uurinud Lehtman Riisorghkrup oma ja ma usun, et kõikide üllatuseks, et pooled Parema pildikvaliteediga televiisoriomanikest ei vaadanud ühtegi parema pildikvaliteediga saadet. See on jämedas vastuolus väärtuse teooriaga, mille järgi on need inimesed maksnud oma telekast oluliselt suuremat hinda kuulates näiteks kauplusepidaja lubadusi, kuidas nende senine teleka vaatamise kogemus saab tänu 10-le või enamale 1000-le tavalise telekahindadele olevale kroonile hoopiski uue kvaliteedi. Ehk teiste sõnadega on 12 miljonit kodu käitunud majanduslikus mõttes täiesti arusaamatult. Aga okei, oletame, et nad lihtsalt ostsid uue teleka ja ei ole veel lihtsalt jõudnud häälestada vastuvõtjad kõrge eraldusvõimega saate jama peale või nad on teadlikult edasi lükanud lisaseadmete ostu, millega uut ja paremat pilti üles korjata. Sellisel juhul on tegemist sihipärase otsusega ja väärtuse teooria ei ole ümber lükatud, vaid paistab lihtsalt imelikumana. Kuid sama uurimisgrupp avastased pooltest Haadeedelekatest, mis pole tänaseks Parema kvaliteediga pilti vahendanud, neist omakorda umbes poolte telekate omanikud on veendunud, et nad vaatavad kõrge eraldusvõimega pilti. Pange tähelepilt on küll tavaline, aga kuna teleka peale vastab HDTV kleeps ja nad maksid telekast poes oluliselt rohkemat kui oli kirjutatud kõrval asuvat tavalise teleka peale on nad veendunud, et kodus on uus HDTV pilt. Pealegi oli poest telekatele selge vahe sees ja teel poest koju pole keegi nende aparaati kehvema vastu välja vahetanud. See tähendab, et umbes kuus miljonit pere valab igal õhtul oma mõttelistesse klaasidesse viinaga timmitud teed muheledes järel, kui hästi ikka kallis võiski, maitseb võrreldes odavate jookidega. Või õigemini on ka see võrdlus vale, sest neid ei ole ju keegi petnud. Poest tuli kaablit pidi tõesti Haydefinišen või HD signaal ja pilt oli tõesti parem kui tavalisel telekal. Ainult et kodus pole keegi HD signaali vastuvõtmiseks teinud ühtegi lisaliigutust. Ja kuna pilt on uuel telekal ikka kuidagi parem, kui see oli vanaks jäänud televiisorilt siis on nad kõik rahulolevad ehk ostetud väärtust peeti vajalikuks, kuid seda ei tunta ära ning siin jääb väärtuste teooria selgitustega hätta ja selle koha peal võiks ju jutu lõpetada. Aga vaid juhul, kui ei oleks üllatavaid kaebusi telekate tootjate ja edasimüüjate poolelt. Nimelt on viimasel ajal USA-s järsult tõusnud poodi tagastatavate uhiuute telekate hulk. Aparaadid ei ole mitte katki, vaid osa tarbijaid on kodus avastanud, et see uus Haadee tehnolooga ikka ei õigusta oma hinda. Nad on hoiatanud ka oma naabreid ja sõpru ja osad neist on ka ise kohapeal kontrollimas käinud. Ja tõesti see pagana HDTV on ikka tõesti arusaamatult vähe parem tavalisest televisioonist. Kas pole lõbus lugu? Ainult et see lõbus naljanumber muutub kahjulikuks nähtuseks nii tootjatele kui ka lugematutele tavalistele lõppkasutajatele. Seega nädalavahetusel inventeeriga oma viimase aja uue tehnoloogia ostud üle ja võib-olla võib-olla avastate peidetud väärtuseid?