Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Viibisin eelmise nädala kodust eemal ja pidin seetõttu läbima arvukalt lennujaamade turvaväravaid. Väheke väsinuna ja tüdinuna püksirihmata. Turvaväravaid läbides oli värskendav lugeda andmeturvaeksperdi Brush Naieri üleskutsed huvilistel kirjutada filmi stsenaarium. Selleteemalist võistlust korraldab Pruus juba teist aastat järjest. Eelmisel aastal oli teemaks terrorism üldisemalt ja võistluste reegliks oli mõtelda välja töötav ning realiseeritav terrorismiakt. Lisaks pidi selle siis piisavalt atraktiivselt paberile panema ning auhinnaks oli prussi autogrammiga raamat. Sama kordub ka sellel aastal. Kuid selle aasta fookus on suunatud hoopis täpsemale ideele ehk ideedele, kuidas mõne esmapilgul ohutu asjaga õnnestuks lennuk kaaperdada või korraldada selles plahvatus. Esmapilgul võiks taoline üleskutse tunduda vastutustundetu, kuna informatsiooni võib kasutada relvana ehk uute ideede hulk suurendab lennu turvatust. Kohtun siiski head raadiokuulajad, vaatame olukorrale natukene laiemalt ja võimalik, et meeli vabastavamalt. See oli vist Tšehhov, kes pidas reegliks, et kui etenduse alguses on laval püssi, siis etenduse lõpuks peab sellest kab pauku tegema. Sama loogika järgi on ohtlik, kui lennu alguses on õhulaeva pardal relvi või laskemoona ja siis õhusõidu lõpuks musta stsenaariumi tõenäosus häirivalt suur. Arusaadavalt on osa asju lennuki pardal seega keelatud. Seda enam, et need ei puuduta absoluutse enamuse inimeste pagasit. Selle sajandi jooksul on aga olukord muutunud palju, palju närvilisemaks ja mida aeg edasi, seda suurem on närvilisuse komponent. Seda mitte reisijate, vaid ennekõike ikkagi lennuturvalisus ametnike poole pealt. Seetõttu on tänaseks veepudelid hambapastad ja palju muud argielus ohutuid asju kuuldatud sama ohtlikeks nagu lõhkeaine ja tulirelvad. Brush Nayer nimetab seda mänguks, mida tavainimestel pole võimalik võita. Vaadake kasvõi lennujaama turvakontrollis ringi ja te leiate alati mõne õnnetu kodaniku, kelle nutuseid silmade kurb jutt oma ohutusest ei kutsu ametnikus esile ühtegi emotsiooni. Reisija kahtlaseks kuulutatud asjade koht on lähedal asuvas prügikastis. Seega kutsub Brush naer seda mängu hoopiski kaasa mängima. Ning mängureegliteks ongi kodanikel leidlikkus veel mõni asi ohtlikuna kuvada, et seejärel ka see keelatud asjade nimekirja satuks ning varem või hiljem kogul lendamine mõttetuks muutuks, kuni mõeldakse välja uued reeglid kõikide jaoks. Olgu öeldud, et viimatine ära hoitud terrorireaktsioon vedelikega oli ekspertide arvates ebatõenäoline kuid tänaseks on ikkagi limonaadišampoon lõhkeaineteks kuulutatud. Kujutage vaid ette, mis juhtub, kui kirjutate veenva loo, kuidas püksi tõmblukuga asub terrorist saagimas, stjuuardessi kaela või keegi teeb raamatulehtedes leiduvast tselluloosist pommi. Varsti on eraldi lennukeid meestele ja naistele, kuna lendama pääseb ainult läbipaistvas kilekotis. Olgu need vaid seemneteks teie mõtte lennukusele. Saatke oma inglisekeelne lugu Brush nöörile selle kuu lõpuks. Kuid turvalisusega seoses tuleb meelde värske raport, mis jätab julgeolekuorganisatsioonid natukene naljakas valgusesse. Nimelt kaotavad USA Föderaalne Juurdlusbüroo ühes kuus keskmiselt kolm kuni neli sülearvutit ja tõenäoliselt on nii mõneski arvutis väärtuslikku informatsiooni terroristidele. Lohutuseks olgu öeldud, et FBI ei pea üksinda häbenema, sest USA tuumajaamade turvalisuse eest vastutav agentuur kaotas hiljuti ära 20 lauaarvutit ja sama agentuur pole viimase nelja aasta jooksul 13-l korral suutnud läbida regulaarseid turva auditeid. Ning neid kurbi näiteid leiab teisigi. Seetõttu on terroristidele mujal tegelikult lugematu arv kohti ja tehniliselt kordades lihtsam oma kuritegusid korda saata kui lennukis, limonaadi ja šampooniga pauku teha.