Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Möödunud nädala neljapäeval juhtus midagi, mille üle tasus enne magada, kui edasi mõtelda. Nüüd on siis magatud korralikult ja võib teemat puudutada. Jutt käib kõigi aegade ühest suurimast kahjutasust. Ettevõte, kellele taoline karistus määrati, on viimasel ajal tõmmanud endale teisigi rekord trahve. Ettevõtte kassa seisan aga nii hea, et need summad tunduvad suhteliselt tühisena. Jutt käib loomulikult Microsoftist, nagu paljud juba võisid ära aimata. Alles hiljuti mõõdeti ettevõttest väljapool miljardit, siis kolmveerand miljardit, siis mõned sajad miljonid ja nüüd siis suurim pirukas ehk poolteist miljardit dollarit. Sellise summa sai kokku kohtunik, kes pidi andma hinnangu Microsofti poolt kasutatud MP3 failiformaadi intellektuaalse omandi rikkumistele. Arvutus oli iseenesest lihtne. Kohtunik määras väikese trahvi iga ajavahemikus maist 2003 kuni tänaseni müüdud Windowsi koopia kohta milles kasutatakse algaatilil Juusandi ühisomandis olevaid tehnikaid. Heliinfo kokkupakkimisel. Küsides, kas Microsoftil on võimalus vältida oma aktsionäridele mõeldud kasumi ebasihipärast kasutamist, väidavad osa kohtunikud Undvatest vaatlejatest, et peale aja pole ilmselt midagi võita. Ajaga kaasnevad pealegi lisakulutused. Kuid jätkem selle koha peal suurettevõte omapäid ja vaadake, milles probleem seisneb. Taustamateks olgu hirm, kas algadel Liusanud võivad oma edulugu jätkata, jõudes võimalik tavalise MP3 faili kasutajateni välja. Algupäraselt töötati MP3 failiformaat välja Saksamaal asuvas fraanhoffery instituudis ja Ameerika päritolu eetiendi belli laboratooriumi koostöö tulemusel. Viimane muutus 10 aastat tagasi börsitehingu käigus luusangati osaks ja tänu globaliseerumise magnetismi liitus Liusanud eelmisel aastal algateliga. Microsoft maksis omal ajal 16 miljonit dollarit, kraanhoffer instituudile litsentsitasu ja uskus, et tegi hea diili ning rakendas MP3-tehnoloogia oma operatsioonisüsteemidesse. Pange tähele, et summa, millega toona rahumeelselt opereeriti, oli 16 miljonit dollarit. Paraku hakkasid luusangati omanikud ühel päeval toonasele tehingule vaatama uue nurga alt ja nad leidsid, et nende osa ühises intellektuaalse omandikomplektis ei ole tegelikult arvesse võetud ja nad pöördusid õigluse nimel abipalvega kohtuniku poole juhindudes vanasõnast, et ebaõigluse püsivakal vaid luusanti algateli omanikke pidada. Õnneseen uksest. Kohtunik määras neile 100 korda suurema nõndanimetatud litsentsitasu, kui seda sai omal ajal fraanhoffery instituut. Asjaolude taolise kulgemise tõttu on saatus andnud luusanud jalgateley tiimile võlukepikese, millega saab peibutada nüüd sadade MP3-tehnoloogiat kasutavate ettevõtete suunal. Ja iga kord peaks nendest ettevõtetest paiskama välja pilvetäis edendavaid kuldmünte. Kuna nad kõik on seni elanud sinisilmsus teadmises, et MP3 litsentsitasudega on kõik OK. Mõtelge, näiteks ettevõtete nimedele nagu Apple, Samsung, helge Sony ja nii edasi. Mõtelge mikroskeemide valmistajatele nagu intel võiteksas instrument ja mõtelge suurtele muusikateenusepakkujatele nagu jahu või Rhapsody ja nii edasi. Suur ja rahakaid tegijaid on nii palju, et kõiki vähemaid, muusika kokku pakkujaid ei jõua ette kujutadagi. Ja juhul, kui algadellousanud raha kätte ära ei lämbu, ei takista neid põhimõtteliselt midagi oma edulugu kordamast nimetatud ettevõtetele ja siis muud üle, kui kaotatud raha kusagilt tagasi saada. Ja siin tuleme mängu meie.