Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Täna kutsuksin head raadiokuulajate üles reaalsuse kontrollile. Oma arusaamu ja eelarvamusi on mõistlik aeg-ajalt tegelikkusega kõrvutada, näiteks lennukas vaim tavaelu kogevad keha maha jätaks. Seekord puudutan vaid ühte teemat, ehk kui tubli on sinu tänane arvuti pärast pöörast paarikümneaastast raalide tempokat evolutsiooni. Maailma üks suurimaid uurimislaboratooriume omav, mitte akadeemiline ettevõtte. IBM tegi koostest Nevada Ülikooliga valmis pool hiire ajust. Judge tavalisest närilisest, kelle ajust leiab umbes kaheksa miljonit närvirakku. Olgu võrdluseks inimene, kelle peast peaks parimal tunnil leidma ligemale 100 miljardit närvirakku ehk neuronid. Pange tähele, et inimesel on miljardid ja neid on kokku 100 kui hiireke, seal on miljoneid ja neidki on kõigest kaheksa. Iga taoline neuronane ühenduses mitme naaber neuroniga närvirakkude vahelisi ühendusi nimetatakse sünapsitakse. Kuigi neuron on ise imepisike, leiab isegi hiire puhul närviraku pinnalt umbes 8000 sünoptilist ühendust sama suure hulga naaberrakkudega. Viimane ei tähenda, et väikese loomarakud oleksid pisemad kui suurel loomal või näiteks inimesel. Raku suuruse määrab ära pindala ja mahu suhe, mis omakorda on oluline ainevahetuse toimimiseks. Kuna aga viimane allub nii meil kui hiirtel samadele reeglitele, siis on rakkude suurused enam-vähem ühesugused. Küll aga võib sünapside arv liikide vahel erineda vastavalt arenguastmele kuid lihtsuse mõttes keskendugem hiirele, kellel on neuroneid vähem, sünapseid, mõõdukalt ja ülesanded peab seal samuti vähem lahendama. Mis seda hiirt ikka huvitab, peale kõhutäie, paljunemise ja Ooest varjumise? Tema ei pea pead vaevama saia hinna, võrdleva analüüsiga ega hindama sõidukiiruse suhteid eessõitva sõiduautoga ega analüüsima telesaates, kas poliitik on valelik või hoopiski aus. Meenutades, et IBM on kokku pannud inimest males võitnud arvuti, võiks eeldada, et ühe hiire aju pannakse IBM-i laboratooriumites kokku laborandi katsetööna. Aga võta näpust. Koosnevada Ülikooli teadlastega konstrueeriti arvuti, mis kannab tehismales, saab perekonnanime Pluutšiin laiendiga Ell Pluutšiinist leiab 4096 protsessorit igal kasutada 256 megabaiti mälu mis ühtekokku teeb asjade meeldejätmise mahuks 1000 gigabaiti. Elektrienergiakulust ei hakka selle koha peal rääkima, aga see on suur. Võib öelda, et vägagi suur. Kõrvutades võimsat arvutit hiire ajuga, võib öelda, et see valmis saanud arvuti vastab umbes poole hiire aju struktuursele mahule. Rõhk sõnal struktuursest. Funktsioon, mida arvuti ja aju suudavad, vajab eraldi kõrvutamist. Nagu öeldud, pole hiire elu kuigi keeruline, sellesse ei kuulu malemäng ja vähemalt inimese poolt vaadatuna on tegemist suhteliselt vähe õppiva ja paljus replektuurselt käituva loomakesega. Hiire aju energiakulu kohta mul andmed puuduvad, aga inimese aju energiakulu võrreldakse umbes 10 vatise lambiga umbes sellisega nagu põleb auto suunatuledes. See tähendab, et aju on meil energeetiliselt üpriski efektiivne. IBM-i poole irajune pluusin tarbib aga elektrienergiat korraliku tööstusettevõtte jagu. Kui sellel arvutil käivitati poole hiire ajutegevust ehk funktsioone. Simuleeriv tarkvara jõudis vägev raal töötada umbes 10 sekundit ja sedagi 10 korda aeglasemas infovahetusrežiimis võrreldes hiirepoisi ajuga. Kui need 10 sekundit ja 10 korda aeglasem töö kokku panna sana IBM Pluutšini suudlikkuseks ühe sekundi hiire mõtet ja sedagi vaid poole aju osas. Seega, kui juhtute nädalavahetusel mõnda hiirt nägema, siis mõtelge, kuivõrd võrratu nähtusega on ikkagi tegemist. Ja mõtelda ka sellele, et see superaju ei suuda isegi hiirelõksu ära tunda.