Tere eetris on portaal, tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar on küll masinatest, aga seekord inimmasinatest. Kas olete kuulnud ütlust, et kõik maailmapunktid on kõnnivaeva kaugusel seda juhul, kui teil on vaid piisavalt aega. Ja kas teadsite, et keskmine inimene kõnnib elu jooksul kokku distantsi, mis ulatub umbes kaks tiiru ümber maakera. Nüüd aga tundub, et kui viitsimist oleks, jõuaks elu jooksul ka kolmanda tiiru peale teha, sest me oleme viimase 10 aasta jooksul oluliselt tõstnud oma keskmist kõndimise tempot. Värske uuringu tulemused väidavad, et inimene on viimase 10 aastaga suurenenud kõndimise keskmist kiirust umbes 10 protsenti. Nii väidavad uurijad, kes on stopperiga ringi liikudes mõõtnud ära enam kui 1000 tundmatult uuringus osalenud kodaniku kõnnitempo kokku 32. riigis. Kes ei usu, võivad asja ise uurida, kasutades näiteks sama metoodikat, mida antud uuringus rakendati. Esmalt valisid uurijad välja linna populaarse Kõnide. See peab olema lai ja tasane, selline keskkond ja teised inimesed ei mõjutaks oluliselt liikumise kiirust ja selle kaudu mõõtmistulemusi. Seejärel valige üks töine keskpäev, mitte nädalalõppmärgiga tänavale 20 meetrine lõik ja asuge valima katsealuseid. Uuritav olgu üksiat, kaaslane liikumisrütmi mõjutaks. Samuti peab ta olema ilma erilise pagasita, sest raskeid kotte vedav isik ei anna õiget pilti tegelikust liikumiskiirusest. Jätke mängust välja ka need, kes räägivad mobiiltelefoniga, sest see segab normaalset liikumist. Ja lõpuks jätke sõelale ainult täiskasvanud, kaasates nii mehi kui naisi, kuid neid peab olema piisavalt palju poliitilise tulemi saavutamiseks. Nõudeid tundub olevat palju, aga reaalselt pole ettevõtmine kuigi keeruline. Katset tasub tõsiselt tehasest. Järgnevalt jutuks tulevas ülevaatest Tallinn ja eestimaalased puuduvad. Küll aga on seal näiteks Kopenhaagen, Stockholm, Varssav, Praha, tablin ja paljud teised. Läbiviidud kõnnivaatluse taga seisid Briti teadlased eesotsas psühholoogiaprofessor Richard viise manniga. Olgu öeldud, et tegemist on briti ainukese professoriga, kelle loengukursus eks on avalikkusele suunatud psühholoogia mõistmine. Seda loengut saab kuulata Helfaš ülikoolis kuid tulge meie nüüd tagasi hoopiski kõnnikiiruse uuringu juurde. Olles saanud raha Briti nõukogult kultuurisidemete arenguks, koostati vaatlejate grupid 32 riigi mitmes linnas ja asuti inimesi jälgima. Tulemustest selgub, et kõige kiirema kõnnitempoga inimesed elavad Singapuris ja nende kõnnikiirus on kasvanud koguni 30 protsenti viimase kümnekonna aasta jooksul. Neile järgnevad Taani pealinna Kopenhaageni kodanikud ja kolmandal kohal Madriidi tänavatel. Kingataldu kulutavad hispaanlased. Üllatavalt selgus, et linn, mida tuntakse paremini suure õuna kuid antud kontekstis sobib vast veelgi paremini linnana, mis kunagi ei maga, ehk New York. Üllatavalt sai New Yorki eetilise elukandja oma kõnnitempo edetabelis kaheksanda koha. Võrreldes Singapuri inimestega, kes läbivad 30 jalga 10 ja poole sekundiga kulub New Yorgi Piipedaalidele kahejalgsete poolteist sekundit kauem. Jättes kõrvale riikide erinõudeid, keskendudes keskmistele, selgub, et mehed on naistest umbes 25 protsenti kiirema kõnniga. Ilmselt tekib sellest nii mõnestki perest tüli, aga tegemist on ju siiski objektiivse paratamatusega. Teine objektiivne paratamatus sai juba alguses välja öeldud ja see on suure osa inimkonna keskmise kõnnitempo suurenemine 10 protsendi võrra viimase dekaadi jooksul. Briti teadlased saavad nii väita, sest nad kasutavad võrdluseks ameeriklase Robert liivani samasuunalise uuringu tulemusi 90.-test aastatest. Mida sellest kõigest järeldada? Kindlasti saab teha huvitavaid majandusteoreetilisi järeldusi, miks Rumeenia pealinna Bukaresti tänavatel liigutakse kolmandiku võrra aeglasemalt. Toimiks Aafrika mandril Sambia, Tansaania naaber mas Malawis kulub 20 meetri läbimiseks kolm korda kauem aega kui New Yorgis või Kopenhaagenis võttes ligemale 30 sekundit. Ja kuna me ei tea oma kodulinna kõnnitempot, võime elada veel mõnda aega vaba valikulises illusioonis. Kuid arvestage, et kõnnikiirus iseloomustab hästi üleüldist elutempot. Elutempo kahjuks toob esile mõned mustad jõud, nagu näiteks selle, et kiirema elutempoga inimesed on vähem abivalmid ning neil esineb oluliselt sagedamini südamehaiguseid. Ja pelgalt aeglaselt kõndima hakates neid probleeme ei kõrvalda.