Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kevadel 2018 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lend. Selle lennu tudengid valisid siis raadios lugemiseks eesti luulet. Juhendajaks lavakõne õppejõud Lauri Kaldoja. Nils Mattias Steinberg loeb Hannes Varblase luuletusi. Helikujundaja Lauri Kaldojapõimiku pealkirjaks on kivihunt. Keskelu lõõsas palavas ning pikas. Surm tiibu lehvitab, kui lendu tõuseb Kikas. Mu kohal nüüd ja tume tukslev süüd mis vere vastuses on tema poole püüd. Sisemine sündmust, maa, kust üle käinud künd suur seemnelangemine, teise tasapinda, või väärtusvahetus, mil pole hinda. Surm foonita. Siin võrdlused ei kehti. Nii üksnes värv. Võib katta valgeid lehti. Teist tooni tuues lõhnasid ja hääli. Ning teadmist, mida olevad ei vääri. Toledo äikeses El Greco. Onu pilvevarjudest tume kui tõmmu neid ta kohal kiltmaakume. Tuul tõukab piksepilve rasedat ja rasket eest veeretades päikesekettast vaskset. Linn seirab laotust tuks lubat, kuid tumma. Mis linnast sellest silmale too laskub mäest alla, vikerkestal tormieelne raskus. Kui tuhmub süsi. Pilve kahisevast põõsast. Silm luurab linna mõistmatut ja võõrast. Sõõrmed on hallid. Päeva sõrmed on pikad. Öö ja päeva piiril valusalt vihisev rikat vikatilisi ja luiskab tera üks kondine käsi. Velleke vastu, meil tuiskab. Põlenud päevade säsi. Matab meid enese alla. Ulub kui peksetav peni. Siis aga ülevalt kallab meile unustust seni kuni veel kõrvades kumab vikati vihisev laul. Kunivel lunastust lubab. Vask rohetab. Jääb sellest irve õhku. Sõnus kuulda võib küll valet rõhku veel üksnes see, kes aru enesele ei anna. Et tiivad neil on, keda õhk ei kanna. Ja päkatoetada siin vastu maad, kes julgenud eks ammu oma ees ning tagauksed sulgenud. Sest maal Mil pinud On pehastunud paest. Ei ole taevas kiu parem silmi katvast kaest. Mind killustab mu elu kivi hunt. Ta tolmunud sisikonna vapun, kuni kuhjub, kolin. Ei killustik. Leegleebit terasest tal lõikepunkt. Küll öelda võiks, graniitkord, olin. Mind purustab mu enda lähtepunkt. Ilm, millest terviklik ning mina selles jumal. Kord ammu teele langetati tõkketulp. Nüüd keerdub elu okastraat ta ümber nagu humal. Mind murendab mu meeletuses mingi mure kuid on siis meeletuses murest väljapääs. Nii muutub päevitajal juunil õõs asjume ent saatus? See on siiski jaanuari jääs. Mind lõhestab mu pääs ja selle ootus Mul pääsu pole ja ma seda tean. Ning kui ma sõnastangi pääsu sõnaks, lootus on sõnase vaid sõna. Mida hääldama ma pean. Ma ei usu, et siin ilmas kivi oleks pehme. Siis ka kaamel nõelasilmas mängiks laia lehte. Või siis kaaren kraaksukest tõbe. Siisikeansiivas see, kes korjab elavhõbe. Peagi puhkab liivas. See kesime päevast valgust, imeb päeva tühjaks. Aga ööl on mitu algust. Tühja sellest tühjast. Või kui tühjast tõuseb tüli? Ei me sellest kokkumaal on lõpuks sügavsüli. Ega me seal kohtu Hannes Varblase luulet luges lavakunstikooli 28. lennu lõpetanud näitleja Nils Mattias Steinberg teatrikooli lõpu kevadel 2018. Lavakõne õppejõud ja saate helikujundaja Lauri Kaldoja, helirežissöör Külliki Valdma.