Tere õhtust, head kuulajad, oma ehtsa aeg on käes, stuudios toimetaja Maie Viilup. Täna teeme väikese tagasivaate möödunud suvesse, mis tõi endaga kaasa 14 10. rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica. Sellenimelised festivalid toimuvad teadupärast igal aastal kordamööda Leedus, Lätis ja Eestis alates 1987.-st aastast ja seekordse festivali toimumispaik oligi taas Eesti Baltica. Festivali eesmärgiks on hoida elustada ja arendada rahvuslikke ning paikkondlike pärimuskultuuritraditsioone tutvustades ja propageerides rahvalaule, tantse ja pillilugusid nende ajaloolistes vormides. Nii et ehedat rahvalaulu ja pillimuusikat kuulame meiegi järgneval saatetunnil lindistatuna üheksanda juuli Sakala keskuses toimunud peakontserdilt. Saate pealkirjast jaga ajalimiidist lähtudes piirdume me seekord vaid eesti rühmade esinemisega. Kava juhivad Baltika teaduslikud nõustajad, Ingrid Rüütel, Jahikord, Tõnurist ning kohe kõlabki selle festivali motolaul. Kuld on jäänud jälgedesse. Aga onu rammu. Kaarega. Ta kanna. Kui Jakob Hurt 1800 kaheksakümnendatel aastatel pöördus eesti rahva ärksamate poegade ja tütarde poole palvega hakata koguma kirja panema eesti rahvalaule ja muud vaimset vanavara siis arvas ta, et see on tähtis kui ajalooallikas. Ja see võiks olla ka nurgakivi uuele eesti rahvuskultuurile. Kuid ei tema ega ükski teine tolleaegse ärkamise aeg ajategelane osanud siis uneski näha, et vanad eesti rahvalaulud tulevad oma eheda silus tagasi rahva sekka ja hakkavad 120 aastat hiljem kõlama kõikides Eestimaa nurkades järel Tallinnas suures kontsertsaalis. Kuid siin me täna oleme ja ma tahan tervitada papa Janssoni kombel kõiki neid, kes rõõmsal meelel laulvad ehk laulu kuuluvad samuti need, kes tantsivad, pilli mängivad ja kõiki teid, kes te olete tulnud siin sellest osa saama. Liina Hendrikson ja Silvi Tomanskaja laulavad teile kõigepealt kaks vana rahvalaulu. Hällikiigelaulu Harju-Jaanist ja vaeslapse laulu Karksist. Too halva. Riis on hanepaari maa peal. Kas üks on poeg KGB sattoogas? Teine tütardes Zeelatuugas? KolmaSalva orjatööle jäävad. Mina, mina pean, vahe väheneb, see, kas mina ei katke ega ütle, mis tagas ka, eks ütlemi Rossa. Lööge, vedas. Ja nüüd esineb leelokoor Leiko Värskast. Nad laulavad kaks väga, väga vana pulmalaulud, mida lauldi mõrsja kodust ärasaatmisel. Läänemeresoome pulm on väga vana tava, see pärineb veel sugukondlikest ajast ja see tähistab lepet kahe suguvõsa vahel. Põhineb eelkristlikele uskumustele tavadel. See on selline muistne siirderiitus ja need laulud, mida lauldakse, kui mõrtsed kodust ära saadetakse aitavad siis tal koos selle kehtimise ja uue, vahetatud rõivastusega. See on abielus naise rõivastus. See peaks siis aitama tal hakata täitma tema uut rolli minema uude suguvõssa. Temast saab abielunaine kõigi oma kohustuste ja vastutusega. No vanasti oli nii, et naised laulsid, lapsed mängisid, mehed mängisid pilli ja ega naise sinna nii väga juurde ei lubatud ja kui õlut SAISis hakati laulma ka nüüd, siis jõuame ka pillimänguni, aga kuulete hoopis uuema aja Eesti rahvapilli, mis 20. sajandil Eestis alles levis ja see on suupill. Ja teile tulevad mängima Pärnu suupilliühingu pillimehed mis räägivad oma lugudest, suupill, lõõtspilli sugulane, aga kui küsida, kumb on neist vanem, siis suupill on üks aasta vanem kui lõõtspill. 1821. Tervitab Pärnu suupilliklubi Piccolo, kes saab tänavu viie aastaseks, aga suupill saab tänavu 180 aastaseks. Nüüd aga esitame teile rahvaviisi vananaisteloss, millest räägib lähemalt Herman Tamme. Vanane äsja lösson nii vana tants, mis tantsiti vanasti sule noppimise lõpus. Talu kambris aeti pingid-lauad kokku ja läks õhtu tantsuks, aga põrand oli tarvis puhtaks teha ja selleks tantsiti vanasti lössi. Naised oma pikka seelikut tegid põranda puhtaks ja pärast siis läks tants lahti ja me mängime selle tantsu, palun. Järgnevalt esitame teile suupilli polka. Ta on rahvaviis Savikoja venelane. Ringkonnale ja nüüd esineb teile Saaremaa, Kuressaare folklooriklubi virvik koos Saaremaa puuetega inimeste kojaga, nagu tänapäeval on moes, nad nimetavad seda ühisprojektiks ja nad laulavad ühe oma rühmaliikme Marju saare vanaema laule. See kava on koostatud tema vanaema lauludest ja kui Kuressaares oli folklooripäev, siis vanaema veel ise laulis esimest laulu eest. Nüüd laulab siis tema lapselaps. Ja need on siis sellised laulud, mis olid Saaremaale populaarsed. Sajandi alguses. Oi väga ka ka kahjustava kõrval välka, temal. Tulevad mängima nende belli, loote kulutame niisama, vanasti öeldi, et pillilugu pole kulutada, siis tuli tantsida. Nemad ainult mängivad neli meest Tallinnast ja son ansambel Wire neli professionaalset muusikut, kes õppisid ka rahvamuusikat mängima ja mängivad seda. Töö ajal mängitakse kunstmuusikat vabal ajal rahvamuusikat, aga nende suhe folkloorimuusikaga on loominguline, nii et vaadake ise, mis nad siin teevad. Eriti saate partiides. Ja sellise koosseisuga rühmad külaga. Bellid tekkisid meil 20. sajandi algupoolel, eriti Võrumaal. Aitäh ja nüüd ootame lavale meretagust rahvast Kihnu saarelt. On teada, et Kihnus on säilinud vanad rahvalaulud ja põhiliselt on need naiste laulud. Kihnus on säilinud kuni viimase ajani vanad pulmakombed ja pulmalaulud kuid ei saa öelda, et Kihnu mehed kunagi laulnud ei ole. Nad teevad seda praegugi. Kihlastel olid ka oma meremeeste laulud ja täna laulavad küll naised ja üks mees, üks noormees laulab kaasa meremeestelaulu või laulu meremeestest, mis on pärit eri aegadest ja on täiesti eri stiilis. Esimene andeks, väga haruldane vana regilaul. Pange tähele selle sõnu sellele on väga huvitav tekst. Järgmine laul on selline tüüpiline meremeeste laul. Selliste laulude põhjal võib teha kaardi nendest kohtadest, kus Kihnu meremehed vanasti käinud on. Selliseid laule on neil mitu palunud kihnu maa. Lausunud palju sõnu ja palju sõnu on ka järgmisel meremehelaulul tervelt 70. Me tegime ühe valikule nagu liivi ansambel rääkis eile Palmses, et me vaidleme kogu aeg, kuidas teha valikut pikas laulus, teeb kõik rosinat sinna sisse, satuks kasvõi ajalaul hukka. Kui armukestmine Aga ei, kõik oli palkhoid, kaljas ka massi. Jama. Kostüümiga. Leiagi siis laadsiil. Viimata raske. Hirmann. Ma olen ma. Need roolid su la la. Kui laev nüüd oli laetud Piduli, et. Ei toit või iiri jutusta? Mis nööre pealduaalne? Ja nüüd tuleb teie ette väga-väga palju viiuldajaid ja muid pillimehi sest 10 aastat tagasi otsustas Juta Helilaid Kose muusikaõpetaja, et on tarvis ka muusikakoolide õpet õpetajatele ja õpilastele viiuldajatele rahvamuusikat õpetada. Ja kus seda teha koolis ei saa, sest see ei ole programmides. Aga kui kokku tulla ja omaette musitseerida, mängida nii saab ja nii sündiski siis rahvapärase viiulimängukursus. 10 aastat on tänavu nendel augustikuus, palun tulge siia. Ja jota helilaide poiva tubli hakkasid seda asja vedama ja nüüd nad neid. Suur hulk siin teie ees. Ja kuna kursustel mängitakse, õpitakse eraldi, mängitakse, koosseis, nad ei otsusta, ei suutnud otsustada, kes tuleb täna siia esinema, mängivad kõik koos, olgugi et nii suured orkestrid ei ole vana traditsioon, vaid tänapäeva mood, laulukoorid ja orkestrid ja tantsurühmad ja, ja nii edasi, aga püütakse mängida nüüd rahvapärast, muusikat, tantsu, muusikat 20. sajandi algusest. Siin on nii õpilased kui õpetajad praegu koos selles rühmas. Tõsi küll, esimene laul on regi värsiline laulja, selle laulab Sandra nurmsalu. See on üks Põhja-Eesti regivärss. Alustuseks Rein lender Ja lõpetuseks kohanoskam.