Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Christian park. Hiljuti arutles ajakiri Discover oma veergudel Internetimassi üle. Loogika liikus mööda järgmist rada. Informatsioon, mida internetisidekanalites edastatakse, on kodeeritud binaarsetesse ühikutes ehk ühtedesse ja nullidesse. Arvude näol on sisuliselt tegemist matemaatiliste ühikutega ja neil mingit massi ei ole. Küll aga peab neid sümboleid edastama sidekanalites elektrivoolu abil. See tähendab, et igal andmeühikul peaks olema mingi väikene sümboolne mass. Seetõttu on korrektne küsida, kui palju kaalub ühel tüüpilisel päeval info, mida internetis liigutatakse. Ehk kui palju kaalub internet keskmiselt. Vastust otsiti esmalt Google'i abil ning arvatavasti kasutati ka mõnda teist otsingukeskkonda kuid leidmata internetist endast selle massi kohta esitatud lihtsale küsimusele valmis vastust pöörduti inimekspertide poole. Paraku ka neilt teadlastelt ei saadud mõistlikku vastust. Seetõttu otsustasid ajakirjanikud internetimassi ise välja uurida. Esmalt mõtlesid nad välja, kui palju elektrone kulub arvuti mälu kiibis ühtesid tähistava laengu hoidmiseks. Mikroskoopilised kondensaatorid. Mälukiibid vajab bitti tähistava kondensaatori laadimine. Umbes 40000 elektroni, mida on tegelikult ülimalt vähesest kõrvutamiseks toodud, näitas, läbib sajavatist elektripirni ühes sekundis umbes kuus miljard miljardit elektroni. Kuna keskmiselt on informatsioonist pooled, pidid ühed ja pooled nullid. Seega oleks näiteks 50 kilo Padise e-kirja natukene peale 200001 talletamiseks vaja umbes kaheksa miljardit elektroni. Teades omakorda elektroni massi, saab nimetatud e-kirja massiks umbes 1000 kukkuvadriljondlikust grammist. E-kirjad moodustavad kogu internetiliiklusest umbes üheksa protsenti. Paljud ilmselt arvavad ära, et suurim osa internetiliiklusest on allutatud failide vahetamise teenindamisele millest 59 protsenti moodustavad filmid ja 33 protsenti muusika. Ühtekokku liigub Päevase internetis 40 betabaiti ehk neli 16 nulliga baiti. Korrutades 40-st Beta paadist umbes poole, mis kuulub seega ühtede talletamiseks andmevoos läbi elektronide massiga. Saame kogu internetiinformatsiooni massiks umbes kuus miljondikku grammi. See on sama palju kui kaaluk, kõige väiksem, pigem tolmupiiril asuv liivatera. Ajakirja Discover autorid tsiteerivad selle koha peal 19. sajandi inglise poeeti vulliampleiki, kelle 150 aasta tagused luuleread jutustavad maailmanägemisest liivateras. Paistab, et täna on poeedi sõnad vaated materialiseerunud kuid mõnele organisatsioonil on see internet infomassi tähistav liivatera mõjumas nagu liblikas, kaamelile. Kes veel mäletavad siis kaameli selgroog murdustanud tema turjale puhkama maandunud liblikale või siis kes tahab, vaadake näiteks Youtube'is. Mis juhtus Monty Pythoni filmis elu mõte ülisuure söömaga härrakresotega pärast imepisikese piparmünditableti neelamist. Lihtsalt ühel hetkel piisab kõige väiksemast Dextrast viimase rammu ületamiseks. Räägin seda sellepärast, et planeedi maa teiseks suurima otsingumootorjahu teatas äsja ühe oma direktori suu kaudu et Internetiotsingud neid enam suurt ei huvita. Ja sellele järgnes keerulisem sõnamäng individuaalse internetikogemuse teemadel. Jättes jahu tulevikunägemuse kui väheolulise kõrvale, kommenteerivad vaatlejad jahusõnumeid kui kaotuse tunnistamist Googleyes internetis. Info otsimise võistluses ehk kuus miljondikku infogrammi on murdmas jahu, jaksu.