Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Hiljuti oli siinses kommentaaris juttu inimkonna jõukatsumisest simuleerida arvuti toel hiire ajutegevust. IBM Kansase ülikooli teadlastel õnnestus enne arvuti umbejooksmist järele aimata ühe sekundi jagu hiire mõtet ja seda poole aju osas. Mõnele raadiokuulajale võis taoline tegevus tunduda mõttetu raiskamise ja maksumaksja raha eest ülal hoitava teadusel irdumisena reaalsusest. Siiski viimane ei pea paika, sest kusagilt tuleb ju alustada ja teatud mõttes oli tegemist parimaga, mida inimene suudab mõistmaks, kuidas loodus toimib kude töö organiseerimisel, funktsioneerivaks ajuks. Antud juhul oli tegemist siis IBM bluugieni nimelise arvuti ka teisel pool suurt lompi arvutisaali täitvas seadmest leiab 4096 protsessorite ühtekokku 1000 gigabaidi mäluga. Kuid kadestamis asemel oleks seekord hea meel tuua näide hoopiski kodusest Eestist, kus püütakse mõista samuti ajutegevusega vähemalt sama olulise looduse käitumise avaldamise motiive. Täpsemalt oskavad meie inimesed ettevõttest Molg hõud ennustada keemiliste ainete ja materjalide omadusi ning disainida uusi keemilisi ühendeid ilma Neid ühendeid füüsiliselt omamata. Teatud mõttes katab väikese riigi andes loodud tarkvara olulisel määral tegevusi, millega inimkonna parimad pead. Alates näiteks Anton Laboseeriga on viimased sajandid tegelenud. See aga ei tähenda, et uus tarkvara tegeleks juba teatud keemilise sünteesi maailma uuesti avastamisega. Nimelt ei ole ju keemia ennast ammendanud, vaid iga päev otsitakse üha uusi ühendeid alates materjalitööstusest kuni ravimite. Nii. Paraku on tegemist üsna ohtliku valdkonnaga tänu uute ühendite senisele tundmatusele. Sest kes oskab ette öelda, kas sõdades tapariistana kasutatud mürgine glooria plahvatusohtlik naatrium on üheskoos veelgi metsikum ühend kui selle lähtekomponendid. Või antud juhul on see vastus ju juba teada, sest tegemist on ju malbe lauasoolaga. Aga kes võtab julgust proovida leiva peal mõnda täiesti uut ühendit. Pealegi karmistuvad koos teadlaste pööretega reeglid, mis ümbritsevad taolist heas mõttes Al keemiat kaitsmaks nii teadlase endid kui ka kogu keskkonda ootamatuste eest. Näiteks Euroopas on uute ainete ja materjalide väljatöötamisel laboratoorsete katsetuste aasta mahuks umbes 125 miljardit krooni ja seda lisaks umbes 10-le miljonile hukatud katseloomale. Osade taoliste katsete teostamine teoreetiliselt arvutiekraanil oleks ka kasulik nii teadlastele kui ka kogu loodusele laiemalt. Ja seda kõike mõõdetuna nii ajas kui materjalis, rahast loomulikult kõnelemata. Seega täidab Molg hõud tarkvara vajalikku ülesannet. Paraku peitub näilise lihtsuse taga oluline keerukus, mille juured asuvad sügaval Supatomaarses kvantkeemias. Teoreetilise keemia harus, mille deterministlik, loogika ja ebamäärane tõenäosust demonstreerivad tihti looduse üleolekut inimmõistusest hiire poole, aju omast kõnelemata. Ning seda vägevam on tulemus, mida Eesti üks rahvusvaheliselt tuntuima teadlase Mati Karelson juhitud töögrupp saavutas. Ning lisaks väärib märkimist, et saavutus on seda toredam, et edu taga on mõnikord häirivalt silmatorkava väiklase kolkapoliitikaülene koostöö Tartu Ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli vahel. Ning veel üks positiivne nähtus on seotud kasutatava raudvara arendamisega, mis on samuti teatud mõttes kohalik töö ehk mol God serveri platvormi arendas juppide baasil välja makrolinik ning üllatavalt saab kvantkeemiaülesannete lahendamisega hakkama pluus liinist, ütleme siis, et vähem energiat kulutama platvormiga. Kuid kodus ei tasu seda siiski üritama hakata, sest hetkel lülitab serveri jõudlust koduarvuti oma umbes 100 kümnekordselt ja kuna tegemist on kriidilahendusega, siis vajadusel saab seda lahendust ka kordades võimsamaks muuta. Ning üleüldse kuigi masin võib ära teha 50 tavalise inimese töö, ei suuda ka 50 masinat teha ära ühel nupuka inimese tööd ning rõõm on teatada, et meil neid nupukaid jätkub.