Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Uue meedia pealetungiga kaasnevat uut tüüpi ja ootamatut probleemid ning pinged, nagu igas sõjas on probleeme mõlemal lahinguosapoolel nii uuel kui vanal meedial. Kuid viisakas on tähelepanu pöörata hetkel kannataja poolele. Jätkates sõja metafooriga soojenduseks mõistlik meenutada kindral George tugev käsi ehk Armstrong kasterit, kes juhtis ühinenud riikide ratsaväge võitluses indiaanlastega. Kindral Castroli selles etenduses uus kolonistide esindaja ja indiaanlased põlisrahvas oma väljakujunenud tavade ja elukorraldusega. Kindral Castroli kangelaslike sinikuubede võitlust indiaanlastega on kujutatud ju lugematutes vestrinites kui uue võidukäiku vana ja pahelise üle. Paraku teatakse tänases Ameerika Ühendriikides kindral kastraid kui meest, kes langes uue mandri vaatajaid kõige kuulsamas lahingus Little Big Horni jõe naabruses võideldes ju indiaanlastega, keda omakorda juhtisid pealikud istuv härg ja Hull hobune. Päikesesuure sarve jõe ääres toimunud lahingut kirjeldatakse kui üliverist tapatalgud, millest parem sõjatehnika ja üleolev suhtumine maandusid alla tahtejõulisele, kirvele ja Odale. Hiljuti kasutas kindral Castroli kurba lugu tulevikku ennustusena maailma ühe suurema nõndanimetatud vana meedia esindaja Taimuoneri peadirektor Richard Parsons. Kasutades peadirektori enda sõnu, siis nemad ja teised vana meediaärimudelikandjad on, kus juu indiaanlased, keda ründavad maailma igasugused Googleide kasterid ning joonimaks alla, et ta teab täpselt, millest räägib, jätkas Richard Parsons et need Googleid jäävad algavas sõjas kaotajaks. Ja peadirektori arvates on vaid illusioon, et peamiselt Internetikeskkonnas vohab ameedia. Uuem generatsioon oleks nagu olukorra valitseja. Ei tahaks olla küll ennustaja rollis, kuid mõned vaatlejad on juba paar aastat hoiatanud ajalehtedest internetti põgenevad reklaamirahade põhjustatud majandusraskustest. Selle asemel, et kõikide kannatanute hala hakata üles lugema pööran hea raadiokuulaja tähelepanu ainult ühele, kuid iseloomulikule näitele vana meedia tähistaevas millest oli põgusalt juttu ta juba ka veebruarikuus. Selleks on 94 nõndanimetatud ajakirjanduse Oscar ehk Pulitzeri auhinnaga pärjatud ja Ameerika Ühendriikide ühe tuntuima ja maailmas tunnustatud Maalehe omanik nõukogu esimees ja lehe väljaandja Artur Schultz. Pärger. Ajaleht, millest kiitev sissejuhatus koosnes, kannab New York Timesi nime. Nimelt küsiti Artur Sultsanbergilt, kas ta näeb New York Timesi viie aasta pärast trükipressi alt välja tulemas ja Artur vastas ilma keerutamata, et ta ei tea seda ning lisas kiirelt, et see teda ei huvitagi. Tema sõnade järgi on New York Times hetkel teekonnal, mis lõpeb päeval, mil seda enam ei trükita ning väga võimalik, et see juhtubki lähima viie aasta jooksul. Näete, kuidas sama probleemi vaatavad kaks suurt vana meedia juhti, üks ähvardab peagi algavate tapatalgutega, milles võitles, ei ole kahtlustki ning vihjena pensionifondipidajatele ärge ehitage pensionisammast uue meedia aktsiatest. Kui te usute taim, kooneri pealikud, nimetagem teda siis hulluks hobuseks. Samal ajal tunnistab vana meedia, teine suur pealik, et saatus on osapoolte kaardid juba välja mänginud ning tema ootab ajaraja lõppu ennem ära. Nimetagem teda siis istuvaks härjaks. Küsimuseks jääb nüüd ainult, kas maailma igasugused Google'it tahavad olla George kastereid.