Minu nimi on August Michelson. Õigemini oli seda kahes mõttes. Esiteks seepärast, et ma olen eesti mees ja võtsin enesele Pätsi ajal uueks perekonnanimeks mihklisoo. No ei kõla sugugi halvasti, eks ole, mihklisoo kadunud julgolts näiteks võttis enesele uueks nimeks noor lein. See tundub küll pisut veider. Mäletan, kui ta teatrisse tuli ja teatas, et vaat, mina olen nüüd Karl noor lein, nühkis kurnimi ta tükk aega kõrvu ja päris üha uuesti, et ütle, Karl pist nimi, see nüüd oli noor hein või noorleib noor lein, vastas Jungolts ja läks näost punaseks. Noor lein ja palun see meeles pidada. Aga keegi ei pidanud, kõik hüüdsid teda ikka Juncoltsiks edasi. Ja kui ta mõne aja pärast suri, kirjutati ka tema hauakivile Juncholtz, mitte noor lein. Minul läks nimega paremini, see jäi mulle külge nagu suvine päevitus ega kulunud talvelgi maha. Haua Kivilegi kirjutati ilusasti mihklisoo. Ja see ongi see teine põhjus, miks ma end enam August Michal Sonics ei julge nimetada. Ma olen surnud ja mis nime ühel koolnul ikka enam olla võib. Ühed, vaimud, kõik mistarvis meid nimekirja panna ja registreerida. Nimi on küll viimane asi, mille kaotamist ma taga nutan. Nii et ma ei taha jutustada sugugi endast, hoidku taevas säherduste edevuse eest vaid ühest mehest, kes kord maamunal elas ja kelle nimi oli August Michelson mille ta hiljem Isamaatruudusest ja moenarrusest mihkli sooks muutis. Kes oli näitleja ning tantsija ja eraelus täitsa muhe mees ja kellel oli naine, nimeks Erika? Mina see on siis August. Sündisin 30. juulil 1880. aastal Järvamaal. Isa töötas raudtee lasena oli väikest kasvu vaikne mehike, kes suurest seltskonnast piduõhtutest sugugi lugu ei pidanud vaid armastas peale tööd, kui kõik rongid olid teele saadetud, omaette istuda ning lehitseda kollaseks tõmbunud ja vanadusest närtsinud paberilehti mis olid kaetud sõnadega tundmatus keeles. Neid paberilehti polnud palju, neli vist kõigest, kui ma õigesti mäletan. Sest isa ei andnud ei iialgi minu kätte, vaid hoidis oma kirjutuslaua sahtlis luku taga. Ma küsisin sageli tema käest, mis lehed need niisugused on ja mis keeles täis kirjutatud. Aga isa ei vastanud muudkui, et paberid on ta saanud oma kadunud isa käest, kes need omakorda oma isalt päris ja et need kujutavad endast kallist mälestust ja perekonnareliikviad. Aga mis keel see on, seda ei teadvat ta isegi ega saavad ka ühestki sõnast aru. Ma uurisin veel, et miks ta neid nii sageli lappab ja isa seletas, et see teeb talle rõõmu. Aga ta ei tahtnud kunagi sellel teemal kuigi kaua vestelda. Eriliselt rõõmsana ei paistnud ta siiski neid kummalisi pabereid vahtides kunagi. Pigem muutusid tema muidu lahked näojooned karmiks ning kui teda hõigati, siis ei pannud ta seda tähele. Ja kui ta viimaks siiski reageeris, vahtis ta mind ja ema mõnda aega nagu ta ei tunneks meid ära nagu saabunuks ta kusagilt kaugelt reisilt ja püüaks nüüd mõistatada, kas see naine ja see poiss on tõesti needsamad, kellest omal ajal lahkus. Aga muidu oli isa töökas ja tubli kuldsete kätega meister kes valmistas ise kogu meie mööbli ja oskas koguni sepatööd teha. Isa hoidis mind väga, no sellisel tagasihoidlikult mehelikult moel, ilma suurema kära ja Matsuvate usudeta. Ta õpetas mulle kõiki töid, mida iseoskus ja mina ilmutasid nii mõneski asjas silmapaistvat annet millest hiljem saigi alguse minu töölukksepana. Isa ei kiitnud mind siiski kunagi, üksnes mühatas heakskiitvalt vaid üks kord, jah, ainult ükskord ma mäletan seda ülihästi, sattus ta minust tõelisse vaimustusse ning seda hoopis iselaadsel põhjusel. See oli siis, kui ma juba koolis käisin ning meie õpetaja otsustas jõulupühade puhul näitemängu lavastada ja selle koolisete kanda. Polnud sellest üks midagi erilist, tavaline lastekomejant, päkapikkude ja karudega, kelle hulgas eksles õnnetu vaene laps. Minagi sain selles näitemängus oma osa. Pidin kehastama päkapikku. Roll polnud suur, aga tähtis olin ma sellegipoolest. Kõnelesin kodus vanematele, missugune kuulsusrikas ülesanne mind ees ootab. Ema kiitis mind, aga isa ei lausunud sõnagi, üksnes vahtis nii, nagu mul kasvaksid tema nähes sarved pähe või toimuks midagi muud kummalist. Hiljem söögilauas küsis ta ootamatult häbelikult, kas emad ja isad ka seda näidendit vaatama tohivad tulla? Ma vastasin, et jah, muidugi kõik on oodatud. Tegime paar päeva proove ning õpetaja otsis meile väljakostüümid, kust ta need hankis? Ei oskama siiani aimata. Minule anti helesinine mantlit kapuutsiga, mille ma pidin pähe tõmbama ning valge habeneke, mis käisin nööriga kukla tagasõlmes. Viisin need asjad õhtul enne esietendust koju ja panin selga, et oma moondunud väliskuju peegli ees imetleda. Isa tuli samal ajal tuppa ja jäi seisma nagu naelutatud. Ruttas siis oma kapi juurde ja otsis kõige ülemisest sahtlist musta nahk, mille mulle ulatas. Võta see, pane peale. Ütles ta. Päkapikk, sa ilma vööta oled? Ma kinnitasin vöö mantlikes ümber ja see oli mulle täpselt paras. Kusjuures ma kandsin seda vööd surmani ja te võite arvata, et minu ümbermõõt mitte igavesti kaheksa-aastase poisi omaks ei jäänud vaid elu jooksul päris näotult välja venis. Ning ometi pitsitanud too nahkvöö ning mitte iialgi vaid oli alati täpselt paras Andres, iseenesest järele isegi pärast liiga tugevat lõunasööki, nii et ma ise iialgi teda lõdvendama ei pidanud. Etendusele saabus isa parimas ülikonnas saapad läikima hõõrutud. Ja kui ma oma pisukeseks etteasteks lavale astusin, nägin otsekohe tema silmi saali keskelt säramas. Siis oli mul küll tegemiste tekst õigesti üles ütelda ning tantsida ära ettenähtud tants. Aga kui ma enne lavalt lahkumist taas pilgu saali heitsin, siis ei säranud isa silmad enam sugugi, vaid olid täiesti tuhmid. Ta nuttis. Ja ma tõesti usun, et ta nuttis. Ehkki kui ma pärast etendust tema ja emaga koolimaja ees kokku sain, olid tema silmadele täiesti kuivad. Isa oli üliõnnelik, kaisutas mind ja sosistas kõrva. Sult, tubli poiss. Ma olen sinu üle uhke. Samu väike päkapikud. Isa oli kinnine inimene ja tema säärane vaimustus tundus mulle kaunikesti pentsik. Nii et ma hoidsin temast mitu päeva eemale. Nii võõras oli isa mulle sellel lühikesel hetkel tundunud. Hiljem, kui ma juba Estonias tegutsesin, käis isa mind ikka mitu korda vaatamas. Ja ehkki talle paistis teatrisse väga meeldivat ning ta iialgi mind säärase ebapraktilise töö pärast ei harjutanud nagu paljud teised põlised töömehed, kelle meele kibedaks poja või tütre Hampelmandlik saatus ei kuulnud ma enam kunagi tema suust ühtegi kiidusõnu. Nii võime arvata, kui lähtuda isa reageeringust. Et oma parima rolli mängisin ma kaheksa aastaselt, kui üldse roll oligi, vähemalt isa meelest. Aga enne kui ma üldse Estonia nimegi kuulda sain, veel vähem tohtisin teda omaks nimetada kulges minu elu tavapärast rada mööda justkui jõkke kukkunud pilpal, mida vesi aegamisi ja laisalt mere poole kannab. Nagu kõiki teisigi tema sisse pudenenud tükikesi lubades neil aeg-ajalt mõne veetaime taha takerduda, siis aga jälle edasi tõugates, kuid ikka samas sängis vääramatu lõpupoole. Asusin Tallinnas tööle luksepana. Isalt päritud osavad käed tegid selle ameti lihtsaks ning nii näis minu saatus otsustatud olevat. Kooli ajal mängitud päkapiku roll tundus jäävat esimeseks ja viimaseks ülesastumiseks teatri küünel. Üürisin enesele pisikese toa. Käisin iga päev kellast kellani vabrikus tööl ja veetsin õhtuid sõpradega õlut rüübates või kaardimängimisega aega surnuks lüües. Elu oli tagantjärele vaadates igav ja üksluine kuid tol hetkel ei osanud enamat soovida, sest kõik elasid nii, kes ei joonud õlut ega mänginud kaarte, ajas ringi naistega, milleks minul tänu isalt päritud lühikesele kasvule puudusid eeldused ja julgus. Vaesem rahvas veetis aega odavamates kõrtsides rikkamat peenemates lokaalides, kuid sisulist vahet polnud. See oli aeg, mil vanad kombed tasapisi unustusse vajusid, mil lapsed linnadesse vabrikutöölisteks rändasid ning oma vanemaid üksnes jõulude aegu vaatama sõitsid mistõttu katkes side põlvkondade vahel ja isad-emad ei jõudnud enam oma poegadele tütardele jutustada seda, mida nad ka ise ainult üsna ähmaselt mäletasid. Vanad mehed, kellest arvati, et nad valdavad mingeid iidseid teadmisi ja on näinud asju, millele tänapäeva inimesed enam nime ei oska anda varisesid üksteise järel hauda ning viisid sinna kaasa oma saladused. Aga keegi ei kahetsenud seda, vaid kõigil oli piisavalt enesega tegemist. Rohkem kui muistsed ussisõnad, mida mõni pime vanaemadel osaliselt mäletas huvitasid inimesi, aurumasinad ja raudtee ning nii jäeti vanaema ahju taha segaselt pomisema. Kuni ta oma esiemade juurde läks. Siis joodi mehiselt tema peiedel ja mindi tagasi tööle vabrikusse, kus treipingid valjundamise saatel minevikule lõpu kuulutasid. Olevik oli see, mis inimestel mõttes mõlkus. See, kust saada odavamalt jahu ning kuidas kraapida kokku korteri üür. See köitis kõigi meeli. Unistuseks ei jäänud aega kui kohati kusagil enam-vähem viisaka välimusega tütarlast ei hakatud temaga mesijuttu ajama ega Serenaadide laulmise peale aega raiskama, vaid küsiti otse asjalikult, kas tüdruku nõus leivad mehega ühte kappi panema ja kuus last sünnitama. Ning tüdruk vastas enamasti pikemalt kallutlemata jah. Sest abielluma ju pidi nii tegid kõik. Ja mille poolest on üks mees parem kui teine, kui nad kõik elavad ja mõtlevad ühtemoodi ning kannavad koguni ühesuguseid nokkmütse. Nii et pimedal ajal juhtus sageli, et mehed ja naised läksid vahetusse ja märkasid alles hiljem, et elavad koos jumala võõra inimesega. Kuid ega sellestki midagi olnud, sest kõikide abielud eesmärk oli ühine, saada lapsi ja neid siis ka saadi, vahet polnud, kellega minu kirjeldusest võib ehk jääda pisut hirmutav mulje. Aga tegelikult polnud elu tollal ju sugugi halb. Kõrtsis visati nalja ning väikeseid rõõme jätkus ka kodudesse, kui õnnestus midagi odavalt osta või kui lõunasöök oli eriti rammus või kui mingi ime läbi läks korda maja lutikates puhastada. Rääkimata veel jõuludest, mil kuuskede all ootasid isasid sisse pakitud piibud emasid, seelikud ja lapsi, uisud, siis oli rõõm määratu. Nii elasin minagi paar aastat sellist ühtlast eredate rõõmude, aga ka piinavate murede poolest vaest töömehe elu ning olin kindel, et tulevik on olevikuga äravahetamiseni sarnane. Kuid nii see siiski polnud. Ühel päeval, kui vabrikust koju vantsisin, sõitis minust mööda voorimehe troska, milles istusid mees ja naine. Naise kübar oli nii lai, et mees istus poolenisti selle varjus nagu räästa all ning kübarat kaunistas erkroheline sulg. Sugugi mitte vähem ei torganud silmamehe välimus. Viimase moe järgi õmmeldud ülikond, kirev kaelaside nagu lõunama madu ümber kaela ja kuldse nupuga, jalutuskepp põlvedel. Tundus, nagu oleks mustvalge tummfilmi, mis minu ümber rullus korraga ilmunud paar erkvärviliste valjusti häälitsevad troopilist lindu. Kontrast taustaga oli sedavõrd suur, et silmadel hakkas valus. Sellest hoolimata jäin neid vahtima nagu totakas. Unustasin vist isegi suu lahti. Naine heitis minu poole muigama pilgu. Küllap oli ta harjunud hallide nokamütsidega meeste seas sensatsiooni tekitama ning talle tegi see nalja. Kuid siis tõmbusid ta silmad kitsaks piluks, nüüd uuristaminud tõsise huviga. Ta müksus oma meest, kes omakorda pilgu minule suunas ja andis samas voorimehele käsu peatuda. Mees hüppas troskast välja ning astus tõtakalt minu poole käsi tervituseks ees. Paul Pinna, tutvustas ta end. Michelson, vastasin mina ja surusin mulle ulatatud kätt. Millegipärast tõmbusin ma sirgu, võttes ukse valvelseisaku pinna päris, kellena ma töötan, kus ma elan ja mida ma vabal ajal teen, just nagu oleks ta mõni politseimeister ja mina ülekuulatav. Aga mina vastasin tõrkumata, sest mõistsin mõistusega siin tegemist polnud, ma adusin, tunnetasin mingite sisemiste samal hetkel ellu ärganud meeltega. Et tal on tõepoolest õigus minult seda kõike pärida. Et minu kohus on talle võimalikult täpselt vastused anda ja et edaspidi määrab minu saatust just tema. Ma ei üllatunud, kui ta kuuldes tulen, vabrikutööline pead vangutas ja küllaltki resoluutselt teatas. Sellega tehke ruttu lõpp mullundeid mujal vaja. Ma noogutasin sõnakuulelikult, tead, ostsin muidugi muidugi juba hommepäev võtan lõpparve, jäi nii väga kiirustada ei maksa, tähendas pinna naeratades ja lisas, et ootab mind õhtul Te ju teate Estonia seltsimaja, küsis ta veel ja ma vastasin, et loomulikult ehkki ma polnud seal seni kordagi käinud. Aga ma teadsin, tõepoolest, sain just samal hetkel teada, kui ma õhtul sammud määratud kohtumispaiga poole seadsin. Ei pidanud kordagi teed küsima, vaid liikusin nagu vampiir vere lõhna peale kindlalt ja otsejoones kui kuudeline. Lapsepõlves olid poisid mind õpetanud soolatüügast lahti saama. Sellest tuli võtta hernes, lõigata pooleks, seejärel noaga soolatüügast suusata et sealt veretilk välja saada, üks hernepoolik verega kokku määrida ning maha matta. Siis pidise poolik hernes oma teist poolt ligi tõmbama hakkama ja tema peale tilkunud veri vedas omakorda soolatüügast. Ja niisamuti vedas Estonia seltsimaja nüüd ka mind, sest tuli välja, meie soontes voolas, ühinen neste. Pinna jättis minuga nägemiseni. Ma saatsin ta troscani, tervitasin viisakalt tema naist netti, tutvustas pinna teda ning ma suudlesin esimest korda elus naisterahva kätt. Netti naeratas mulle ja siis nad sõitsid ära ning mina jäin üksi tee äärde maha. Aga ma ei olnud enam Luksepp, Michelson, vaid näitleja Michelson. Seda teadsin ma kindlasti. Ja ehkki pinna polnud ju sugugi öelnud, miks ta mind õhtuks seltsimajja kutsub. Aga ta ei pidanudki seda ütlema, ma olin niigi kõike mõistnud. Ma sain aru, et midagi on toimumas ja et mulle on määratud selles ettevõtmises kaasa lüüa. Ning sügavas südamesopis teadsin ma ka seda miks oli välja valitud just nimelt mind. Kohtumine pinnaga oli mõjunud nagu nuuskpiiritus minestanule. Ma olin korraga ärkvel, maailma lõhnas lõhnas hoopis teisiti kui varem. Ma nägin teravamalt, kuulsin häälitsusi, mida polnud enne märganud ja tajusin iga väiksematki tuulevirvendust oma korraga nii tundlikuks, muutunud nahal, iseäraliku selgusega. Mind oli jõest välja õngitsetud ning päikese kätte kuivama pandud suure lõkke jaoks, mis niiskesse ja vettinud maailma veidi õndsus tooks. Ja ma olen praegu seda meenutades õnnelik, et nii läks, sest võimalus õiges lõkkes põleda on suur au. Ma läksin koju, panin selga pühapäeva kuue Tiksisin saapaid, kuni need laikisid, kui hästi toidetud kõutsi karv, kinnitasin rinda krüsanteeme õie. Tänu millele mulle tänaval üllatunult järele hakati vaatama ja seadsin sammud Estonia seltsi poole. Mul oli rinnus ülev tunne nagu sõduril, kes on kuulnud ammu surnuks peetud kindrali pasunahüüdu. Jätab adra, et üles otsida, oma maha maetud, kuid mitte veel lõplikult roostetanud relvad. See oli 1906. aastal, kui mind kutsuti ja sest 100-st kuni surmani täitsin ma oma kohta rivis. Ma ei ole kunagi olnud teab mis suurepärane näitleja. Esimestel aastatel Estonias mängisin ma ilmselt eriti halvasti, aga tööpuudust mul sellest hoolimata karta polnud. Igal nädalal toodi lavale uus tükk ja minul nagu ka kõigil teistel näitlejatel oli sellest alati osa. On selge, et sellistes tingimustes ei saanud 10-sse tabada suur kunsti, sageli sündimata. Aga see polegi oluline. Publikes meie küpsemist pealt vaatamas käis, ei nurisenud kunagi. Talle oli tähtis miski muu. Ta nägi laval taaselustamas kaugeid aegu. Aimas meie saamatuvõitu mängu tagant möödaniku valus magusat virvendust. Nägi oma silmaga stseene, mis olid olevikus tunde tardumuse, vaimud inimeste vahel võimatud. Ta nägi, kuidas püünel kogu südamega armastati kangelaslikult kannatati oma saatust Rotsiti ning väärikalt Surdi. Nagu see oli olnud tavaline muistsetel aegadel mil maailm oli alles noor ja selle elanikud teistsugused. Ajal mida publiku hulgast ükski ei mäletanud. Millest oli alles jäänud vaid vaevumärgatav, kuid hõrkmine nagu kaua kasutamata seisnud kohvi, nõus, millest samuti kerkib ammu ununenud jooma aegade aroomi, mida ei, kuhu maha ühegi veega. Ma mäletan, kuidas ma ise otsepaigale tardusin, kui netipinna mind esimest korda Estonia kostüümilattu juhatas. Ning ma nägin seal pikkades ridades rippuvaid poi, aari, kasukaid ja ballikleite musketäride mundreid ja vanade roomlaste toogasid. Aga ka riideid, mida ühegi konkreetse ajastuga seostada ei saanud ning mis näisid pärinevat mingilt muinasjutumaalt, milleni viivad teerajad on ammu lepavõsasse kasvanud ja mille olemasolu ainsad tunnistajad olidki need imelised rõivatükid, mis mõjusid meie ajas ja meie maal sama kummalistena kui kirjut papagoid põhjamaalaste aknalaual, mida teisel pool klaasi katab lumevaip. Ma kõndisin kostüümide keskel ja ahmisin endasse nende hõngu ning nägin, et Can netti on erutatud. Ta libistas sõrmedega üle kaunimate tavatuimate kleitide ja ma uskusin, et need on pärit tema riidekapist, mille sisu ta oli teatrile ohverdanud. Nagu palju muudki. Meie kaasaegseid riivati siit ei leia, lausus neti. Need peavad teil endal olemas olema paar ülikonda, smoking, vrakk, kaasaegseid rõivaid me siia ei too. Ma mõistsin teda. Harilike ülikondi ja tänavakleit olid täis kõik kuulitsed, neid polnud loomulikult mõtet kostüümilao salapärasesse maailma lasta. Nad poleks osanud siin käituda. Jah, aga kas siis ühel luksepal liidus kodus mitu ülikonda ja smoking, kõnelemata vrakist? Loomulikult mitte tuli raha kokku kraapida ja enesele kõik vajaminevad asjad osta, mitte tuliuued pisut kantud, aga siiski nägusad. Kuna frakk kaenlas juudi poest välja astusin, juhtus mind märkama sõber Jaan vabrikust. Ta tunnistas imestusega mu värsket ostu ja päris jumala nimel, mida ma küll frakiga peale kavatsen hakata. Kas ma olen kuhugi kelneri koha saanud ning kas seal ka hästi makstakse? Ma ütlesin, et ei, lihtsalt vabrikus anti kõva käsk, et homme peavad kõik töömehed frakis tööle tulema, kuna meid tuleb inspekteerima. Kuberner ise. Jaan tõmbus näost valgeks, otse kisendas, kust, kust küll mina selle fraki välja võtan. Ta läks süljates ning vene võime kirudes minema. Niiet karda, vōi uulitsa nurgal teda valvsalt silmitsema jäi. Aga järgmisel hommikul ilmuski ta tööle, taevas teab kust leitud frakis mille käised ulatusid talle küünarnukkideni ja püksipõlved olid sedavõrd välja veninud, et Jaan meenutus liigesehaiguse käes vaevlevad kängurud. Meie meister kutsus ta eemale ning küsis sosinal, kas Jaanil on ehk kodus mingi õnnetus juhtunud. Näiteks korter koos kõige sees leidub aga tuleroaks langenud. Või on jaan jooma hullustuses oma tavalised rõivad. Kõrtsis maha müünud. Jaan rääkis meistrile midagi kuberner-ist. Ning kui pikapeale selgus, milles asi kirtsutas meister halvakspanevalt nina ja ohkas. Kuula jah seda Mihkelsoni juttu, tema on ju nüüd näitleja. Ja, ja mina olin nüüd näitleja.