Sõda kestis kontserdisaalis saati haavatutele endiselt jäsemeid otsast. Neid pidi nüüd küll nii palju olema, et võinuks mitmele külale tasuta talvepuudeks jagada. Ning meie, kes me sanitaridena töötasime, pidime need ämbritega majast välja kandma. Nii mõnigi granaadikildudest takitud käsi liigutas veel sõrmi nagu valmistuks klaverit mängima. Aga meie viskasime ta halastamatult pühkme hunnikule. Aeg oli karm ning klaverit mängitud pea kusagil sõrmi, kasutati vaid päästikule vajutamiseks. Siiski meie mängisime klaverit, koguni laulsime ja tantsisime kehastuda ümber inimesteks, kellel pole sõjast aimugi kes elasid sootuks kusagil rahulikus idüllilisena Viinis või jumal teab, kus. Lavale ei jäänud keegi leseks. Noorpaarid leidsid pärast lühiajalisi kõigest paar vaatust kestvaid kannatusi. Abieluõnne ja noor neiu ei saatnud oma armsamat mitte rindele, vaid pallile ja läks ise ka kaasa. Läbinisti võlts oli see elu, mida me lavalt näitasime ja hirmus ilus. Kui keegi surigi siis kaunilt oma voodis lausudes eelnevalt õpetussõnu, suri sängi ette kogunenud leinajatele ning andestas oma vaenlastele kõik halva mitte kedagi rebinud tükkideks pomm ega kisendanud keegi kaevikus hirmsas agoonias. On arusaadav, miks hall koer tigedalt mürisedes ümber maja sörkis ning meid näitlejaid nähes kuklakarvad turri ajas. Estonia müüride taga elati elu, mis ei allunud tema seadustele. Seal asus elevandiluust torn, kuhu ronimiseks koera küüned nüriks osutusid. See olid sita tell. Minu vana tehase sõber Jaan tunnistas kord, mis imelikud mõtted olid teda vallanud meie esinemist nähes. Tal oli päris õudne hakanud, see mees töötas ju minu kõrval samasuguse tööpingi taga, nagu ma isegi oli ta mõelnud. Ta pole mingi suvaline lehtsaba, kes kõrtsis tagument üüritavaid, samasugune mees kui ma ise. Ma olin temaga koos viina joonud, suitsu teinud. Ning nüüd tuleb ta püünele silinder peas, triibulised hampelmanni püksid jalas ja kukub tantsu vihtuma. Sõber Jaanile oli järsku kangastunud kohutav võimalus, et temagi samamoodi igal õhtul raha eest tantsimas peaks käima. Ta oli tundnud meeletut jubedust ja ruttu koju läinud tundes tee peal rõõmu lihtsast argisest, jalg jala ette löntsimisest selle asemel, et keksi davai pirueti teha. Tema ümber olid kõndinud samasugused inimesed, mehed ja naised ikka samm sammu järel, käed taskus või turukoti hoidmas. Ja Jaan oli olnud õnnelik. Aga mina olin õnnelik seal laval, kus ma madruse tantsu kistusin või tangot keerutasin koseerikaga koosumal liblikaga, kellest pidi peagi päris varsti saama minu naine. Jah, aitab lobast, läheme jutuga edasi. Tema kosis mind. Just nii see oli. Mina üksnes vehkisin abitult kätega, et teda püüda. Oli niimoodi vehkinud juba aastaid, aga Eerika lendas ikka eest, peatus, ühel lillel, sööstis teisele, laskis tuulel end kanda. Siis korraga muutis ta ka suunda, maandus ühel heal päeval minu õiel ja panin tiivad kokku. Ta tegi seda säärase enesestmõistetavusega, et ma ei osanud esiotsa teha muud, kui talle lihtsalt otsa vaadata, üllatunult valvsalt, kartes mingit nalja või ninapidi vedamist. Erika laskis end lahkesti vahtida, vaatas mulle silma sisse silus kleidi kätised ja naeratas hästi armsasti. Aga ta oli ikka kannatamatu kui mina ja hakkas peagi kõnelema. Miks sa midagi ei ütle? Küsis ta. Kunagi, ütle sa midagi? Ikka pean mina härjal sarvist haarama. Ütle, kui kaua me juba koos tantsime. Ja sa pole mulle siiamaani abieluettepanekut teinud. Mina ei saa aru, miks? Muidugi mõni muu võiks ju arvata, et sul on keegi teine mingi salapruut nagu mina tean, et sul pole kedagi. Siis venitad. On ju ilmselgelt sa just minuga pead abielluma. Milleks seda lõpmatuseni edasi lükata. Sest vaata ja tema silmad muutusid nukraks. Hall koer jookseb üha kiiremini ümber maja ning mina, mina ei ole metuus Ale. On selgemast selgem, mida Eerika sellega mõtles. Tema teadis, et liblikad ei ela kunagi kaua sest muidu polekski nad liblikad, vaid mingid prussakad või mardikad, kes võivad tukkuda aastaid poolelus poolsurnuna liigutades ainult aeg-ajalt tasakesi oma pikki tundlaid koibi. Aga sel hetkel ei pööranud ma eerika sõnade hirmsale tähendusele mingit tähelepanu. Ma olin nagu segane, mõtlesin vaid, et mis puutub siia Metuusele ja ei osanud teha midagi muud, kui end külg ees püsti upitada ja kohmetult küsida. Kas ma tohin teda suudelda? Ikka tohid vastase eerika ja naeris kõlavalt. Aga siingi jõudis ta minust ette. Ja kui mina alles suutmata oma õnne uskuda, talle häbelikult lähemale nihkusin, kargas tema mulle sülle ja tegi ise algust. Ja siis sain ka mina aru, et oodata pole enam midagi, vaid kõik ongi juba käes. Ja et selle hetke nimel olen ma elanud kogu senise elu ja kogu ülejäänud elu, elan ma seda hetke mäletades. Ja ma mäletan. Ma mäletan, vabandage mind, lugupeetud, aga ma oleksin meelsasti veidi aega üksi. No ja näitlejad on olnud alati sellised, sentimentaalse olevused pole minagi mingi erand, pisar on kerge tulema. Onu leks nuttis kinos, kurbadel kohtadel ikka lausa sorinal ja kurnim vana kratia irvhammas. Põline poissmees õhkas kogu oma elu ühe ainsa naise järele saatis talle salamisi roose ja nuttis vahetevahel padja märjaks, kuni too naisterahvas lõpuks leseks jäi ja kurnim ta ära kosis. Terve elu oli ta seda hetke oodanud oma pulmades nutiseerida jälle, sedapuhku rõõmust. Aga natuke liiga hilja tuli see rõõm, sest ta oli selleks ajaks juba läbi põlenud ja tühi ning heitis mõne kuu pärast hinge. Tema matustel nutsime jälle. Jah, eriti just meie põlvkond torkas silma otsatu tundelisusega tehti küll nalja, lõbiti ja laterdati, aga samas juhtus midagi liigutavat või huntult kaunist. Ja kõigil olid ühe hetkega silmad vees. Kui Lauter sõjaväes tulija ohjad Estonias enda kätte võttis jäi pisarate valamist vähemaks, tehti rohkem tööd ja oldi asjalikumad kõnelegi napilt ja konkreetselt ning proov kestis täpselt kellast kellani. Aga jäägu praeguse. Hakkasime Erikaga koos elama laulatamata, sest mis laulatust meil enam vaja oli? Kõik oli niigi selge, kindel nagu aamen kirikus. Meil ei tulnud kirikut sel hetkel meeldegi, kolisime lihtsalt kokku. Sest milleks maksta kahe korteri eest? Kui kadedad olid kolleegid, kurnim diskohe drill järve juurde kolida, lubas poole üürist enda kanda võtta, aga onu leks keeldus kategooriliselt. Meil naisega veel sinusugust juudas tuppa tarvis, paneb maja põlema, ütles ta. Ometi kulus e ta tule süütamise oskus meile pidevalt marjaks ära. Sest teater oli külm nagu kuulnud hobuse suukoobas. Niiet proovidest vabadel hetkedel kogunesime kõik raudahju ümber ja seisime seal kui soldatid vahipostil. Soojendades laval kangeks külmunud liikmeid. Liibusime ahju vastu sellise kirega, et mul kortsater kuue saba ahju uksele liiga lähedale sattus ja põlema lahvatas. Ja kui ma siis tossates vett otsima jooksin ning sädemeid pildudes saalis ringi lasin, kommenteeris kurnim. Näe, ja teie kutsute mind grotiks, pisu annaks, vaadake, seal läheb teie tulihänd. Just Michelson on see õige puu. Kust ta selle naisegi mujalt sai ikka kusagilt sahvrist varastas? Ei minusuguseid sahvrist, leia narriseerika. Me olime päevad läbi koos, proovis etendusel käisime tantsimas ja pärast seda mõnes odavas lokaalis aega veetmas. Kuni jõudsime viimaks oma tuppa ja heitsime koos sängi, et sealt hommikul jälle ühel ajal tõusta. Vahel tegin ma siiski ka mõne jänesehaagi ja lasksin pärast etendust koos kurnimi onu Lexiga jalga. Neile puhkudel järgnes alati kibe kahetsus, mis aga ei suutnud ära hoida sellesama patu kordumist sest magusad olid mõlemad nii eerika kui vanade kamraadidega seltskond. Ja ma pole iialgi ära öelnud, kui mulle pärast likööri pitsi kontserti pakutakse. Pealegi tuli kurnimit lohutada, sest eks oli ta ju nüüd ainsana vanapoisiks jäänud küll lootusetult armunud võlapoisiks. Aga seda me tollal veel ei teadnud. Pealtnäha tegi ta küll hapu näo ja kõneles ahastades naiste alatusest, kes temalt üksteise järel kõik sõbrad röövivad. Isegi Eerika, see õrn tuikene osutus kanakulliks, kes minu väikese vaese kollase tibupoja, nagu ta ütles, oma küünte vahele haaras ja semude Hellast sülelusest minema kandis. Aga meil lepitasime kurnime ruttu ja ainult seda ta ootaski, et siis mõne aja pärast taas kurvalt minu juurde ilmuda ning oma vana jutuga lagedale tulla, mille tagajärjel eerika jälle üheks õhtuks omapäi jätsin. Kuid põhiliselt olime siiski koos. Juba õige varsti ilmnes, et saan isaks ja kuna seetõttu polnud meil võimalik enam tantsimas käia, veetsime aega kodus ning jalutasime palju. Panin ülimalt rahul, et meil ootamatult sedavõrd palju vaba aega tekkis. 1916. aasta sügiseks oli meie kooseluvili nii kaugele küpsenud, et Eerika enam sõnalavastustes esineda ei saanud sest repertuaaris polnud ainsatki tüki, milles oleks leidunud roll pisikesele suure kõhuga naisele. Jungolts ütles, et Eerika võiks edukalt mängida näiteks potiässa kui talle ka selja taha üks kumerus organiseerida. Aga tema ei teadvat ainsatki näitemängu, kus säärane tegeleme figureeriks. Nii et kõige parem oleks, kui eerika puhkuse võtaks, kuni laps kord päevavalgust näeb. Just siis me ka abiellusime. See oli 16. oktoobril, kui me kirikuõpetajate astusime ainult kahekesi, ilma ainsagi Pealtnägijat. Imelik on see, et oma elu olulisemad tegemised olen ma ikka tasakesi, peaaegu märkamatult ära toimetanud. Samal ajal kui igasugu päeva askeldustele jätkus küllaga hoogu ning pidulikkust nagu näiteks siis, kui pidin kord turult võid ostma. Mind saatis kogu Estonia trupp eesotsas veidi vintis pinnaga kes ajas selga oma Napolioni kostüümi ja peatus kõigi lihunike lettide juures. Langetas neil lebavatel lihakäntsakad ees pea ja lausus. Te olete langenud isamaa eest, mu vahvad prantslased, järeltulevad põlved ei unusta teie kannatusi iialgi. Niimoodi kambakesi sai toimetatud kõiki ettevõtmisi. Puudus peaaegu igasugune võimalus hetkekski üksi jääda ning mingit intiimset asja ajada. Tundus, nagu oleksid meie kehad magnetiseeritud. Kui suure pingutusega õnnestus klient pärast proovi üldisest massist lahti rebida tõmbas su kehas asuv magnet teisi ikkagi sedavõrd ahne jõuga ligi et võisid olla kindel. Juba järgmise nurga taga plaksutab mõni Estonlane sulle külge nagu nael. Aga meie pulmapäeval oli vist magnetvälja lülitatud ja ma sain kimbu roose Erikale segamatult üle anda lisades neile pikamusi, mille andmiseks pidin ma küll tublisti küünitama, kuna eerika kõht laiutas meie vahel aukülalisele omase enesestmõistetavusega. Ja siis pidin ma teatrisse rutama. Magnet töötas taas ja Estonia minu teine abikaasa kutsus mind. Erika ootas mind, kui ma hilja õhtul koju tagasi jõudsin. Ta oli katnud laua küpsetanud koogi. Me istusime ja pidasime oma pulmi. Vähem kui kuu aega hiljem, kaheksandal novembril sündis meil poeg, kellele panime nimeks Hans. Kuidas ma Eerika pärast kartsin? Ta oli ju nii päike, nii habras, kuidaspidi, tema hakkama saama sünnitustööga. Kuid kõik laabus imeliselt kergelt. Veel polnud hallil koeral asja mu naise sängi veerde. Sündinud poeg oli kui eerika tilluke koopia suurte sügavate silmadega ja kaunite näojoontega. Kogu trupp käis teda vaatamas. Eerika nägu küll, aga sinust on ka ikka väga palju, ütles onu, läks. Ütleme nii, et ülemine pool meenutab ema, aga alumine ots kõhust allapoole oleks kui sinu käest varastatud August. Olekult on ta pigem August kuleerikalisas kurnime. Eerik on ikka selline Madistaja, aga see sell pole meile veel tere öelnud, olgugi et ma seisan juba üle 10 minuti tema voodi juures täpselt nagu isa. See on ka selline tuim. Eriti veel, kui tilga viina võtab, siis ainult istub ja jõllitab nagu kivitükk. Ole vait, lollpea, manitsema teda. Mispeale e ta ohkas ja ütles, et pigem siis juba täielik vaikus. Aga jämedust ütlemiseks pole küll mõtet suud lahti teha. Mida naised lapsest arvasid, seda ma ei kuulnud, sest pidin seltsiks olema mees külalistele ning juhtima titevarvaste kastmist. Aga netti Erna ja peti seisid koos eerikaga hälli juures küll üle mõistuse kaua madistasid, ahetasid, kuni pinna viimaks netile hõikas, armas naine, su vana ja kulunud mees kutsub sind. Ega ma muidugi pole see, mis seal hällis, aga elukogenud mehel on võrreldes noore värske poisiga siiski omad väärtused. Aga kui netti koos teiste naistega naerdes meie sekka tuli, ei hakanud pinna sugugi oma naisega kõnelema, vaid sättisin hoopis Eerika kõrvale, muljus peos veiniklaasi ning vangutas mõtlikult pead. Kes oleks võinud arvata, et sina, liblikas, lapse saad ohkista? Mina mõtlesin, et sina jäädki lilledel tantsima aga nüüd oled enesele kodu kulunud, meesterahva sinna sisse võtnud ja liblika pojugi sünnitanud. Tead, ma tunnistan sulle ausalt, mina olin natuke pettunud. Ma leidsin, et sinusugusel ei sobiv Mardikana paljuneda. Sinu element on karge ja hõre õhk, mitte soe ja viljakas sõnnik. Pauks oled purjus, katkestas teda netis, aga pinnal rehmas käega ning jätkas. Aga siis ma tulin täna siia ja kui ma nägin seda, kes seal hällis lebab. Kui ma uurisin tema nägu, tundsin ära sinu suured silmad, siis ma taipasin, kui loll ma olen. Siinkohal tulid pinnal pisarad silma. Tulid tõesti tublisti auru all kust muidu peaksime võtma uusi liblikaid. Selliseid silmi pole võimalik teatrigrimmitoas ette kleepida või laugudele joonistada, need peavad olema barris. Niimoodi on lood väike tirts. Aga palun sind siiski tule tagasi lavale, kui aega saad. Sest mitte ainult tõugukene seal hällis ei vaja sind, vaid ka Estonia ja sa oled tublimad ja jaksad soojendada mõlemat. Noh, kuidas muidu, loomulikult ma tulen, vastas Eerika, mispeale pinnadal kätt suudles ja peagi tugitooli magama jäi. Kaabu peas, et viimnegi aru ära ei külmetaks, nagu ta ütles. Kui külalised olid läinud peale rahulikult norskama pinna, kelle netti meile katsikukingiks sättis astusin ma ise kätki juurde ja silmitsesid Hansu. Seal minu poeg, mõtlesin ma. Laval oli mul varemgi poegi olnud, sällik ja volli, Carroja Altermann. Isegi pinna. Mul oli sees põlvini ulatuv hall habe ning Mahastasin käsi ringutades tema laiba. Samal ajal kui pinna ise seljaga saali poole lamades minut sosinal päris, kas mul on tuju pärast etendust kõrtsi tulla. Aga see pamp siin oli päris. Ma olen alati armastanud luiskamiste teatrit, kus miski pole tõsi ja seetõttu kõik võimalikuks osutub. Teate küll, ma olen sellest juba 100 korda rääkinud nagu juut, kes pidevalt korrutab, et võlg on võõra oma. Aga siis ma tundsin, et elu ise ja selle kuiv dokumenteeritud reaalsus on samuti midagi väärt. Ma lugesin oma poja sünnitunnistust ja see paber oli mulle kallim kui ükskõik missugune osaraamat, mis määranuks mind mängima kuningat või keisilt minu poeg ja päriselt mitte ainult mõneks tunniks, kuni eesriide langemiseni. Muidugi ka Erika oli minu päris naine, mitte nii nagu laval, kus oli igas etenduses erinev abikaasa. Aga Eerika kuulus teatri juurde. Me olime mees ja naine ning samas ammused lavapartnerid ja meie abielus oli kolmaski osanik. Estonia teater, keda me mõlemad armastasime, kelle suhtes me kunagi armukadedust ei tundnud. Kuid Hansul polnud teatriga midagi pistmist. Tema oli igas mõttes päris otsekui köis, mis hoidis meid argielust õhupallidele minema lendamast. Enam ei saanud kogu meie elu mööduda laval. Siin hällis lebas Hans ning tema ei tunnistanud mingeid rolle peale ühe. Mina olin ta isa. Kui ta sõjas langes surin kamina jäi vaid üks pisike vana mees, üks riidepuu, millele aeg-ajalt riputati uhkeid kostüüme ja kes siis laval hertsogi parunina autori kirjutatud sõnu lausus. Sest oma sõnu tal enam polnud. Tal polnud enam midagi öelda pärast seda, kui talt võeti igaveseks võimalus lausuda sõna poeg. Ta polnud enam isa. Ta polnud juba ammu kellelegi abikaasa. Tal puudus üldse igasugune sisutühi kott, ei seisa kaua püsti, nagu ütleb vanarahvas ja ei peagi seisma. Teda pole kellelegi tarvis. Minu lõplikult kokku varisenud kest maeti maha 1951. aastal. Sel ajal, kui me pulmi pidasime, lapse hälli juures seisime ning selle kõrvalt ikka ennekõike Estonia laval etendusi andsime, kobrutas muu maailm meie ümber ning pritsis vahtu, mille piisad ulatusid kõikjale mujale, kuid mitte teatrimüüride sisse. Püünel elati endiselt kummalist ird elu operetis metsaülema tütar toodi publiku ette koguni elus. Metskits. Saal aplodeerib joovastunult. Ja samal päeval, kui Peterburis keiser kukutati esietendus Estonias Krahv Luxemburg. Mida teadsime meie maailmas toimuvast lehti muidugi lugesime, imestasime, arutasime isekeskis. Kuid ennekõike tuli ikkagi pähe õppida järjekordne roll. Pugeda väljamõeldud tegelase naha vahele ning elada laval olematut elu. Krahv Luxemburg, tema oli mees, keda me tundsime ja mõista üritasime. Just tema elu oli meile reaalsus, mitte tänavatel marsivad madrused, streikivad töölised ja inimesed punaste lippudega, kes 15. märtsil Paksu Margareeta põlema pistsid. Nii et must suits ja kibedus, teatrini ulatus ja isegi halli koera, kes nagu ikka Estonia ümber luures läkastama ajas. Meie olime sel ajal mõtteis hoopis mujal. Järgmine päev pidi toimuma uus esietendus, operett valsi unistusel. Kas oli meil aega tähele panna leekides vanglat või süveneda uulitsel röökivate mässajate sõnumisse. Ja esietendus toimuski. Kuidas siis muidu kulges edukalt ning publikul, kes pidi teatrisse saabudes astuma üle puruks rebitud lippude ja mööduma hambuni relvastatud madrusest sai kolm tundi silmitseda pitsivahtu ja läikivat musti frakke ning kuulata vahelduseks püssi paukudele ja tulekahju sireenile valssi omas hulkasid. Olin tollal väga uhke sellele, et olen näitleja, kellel pole midagi pistmist teda ümbritseva ilmetu ja argise maailmaga. Et elan nagu maa kohal hõljudes omad sitta, tellis kuhu ei pääse sisse uulitz vaid kus valitsevad unistused ja fantaasiad. Praegu ma enam nii uhke pole. Jah, omal ajal olime tõesti ainus värvilaik, ainus liblikas keset rutiinselt linnamelu kerglane kuljus, mis äratab tuima argielu tardumus vajuva inimhinge. Kuid 1900 seitsmeteistkümnendat aastat meenutades poeb mu hinge kahtlus. Meie ümber käis revolutsioon, rahvas oli ärganud, iga uus päev tõi kaasa muudatusi ja uudiseid, sageli kohutavaid ja vägivaldseid kuid ükskõik elu pulbitses. Taas oli tekkinud vaimustus, sündinud kirg. Kas polnud nüüd ümberpöördult, meie need, kes vajanuks äratamist oma muinasjuttudest ja Viini valside uimast. Meie aeg hakkas ümber saama. Olen selles üha rohkem kindel, mida enam ma möödunud päevi meenutan? Mõned olidki juba läinud, teised hääbumas. Tollal me seda muidugi veel ei teadnud. Lõppude lõpuks olid mitmed meie hulgast saabunud vaid loetud aastateks, et käivitada, hoog sisse lükata ja seejärel vaikselt taanduda. Kui sellest midagi välja ei tulnud, olid nad sunnitud jääma üle oma aja ikka nõrgemaks muutudes ikka enam väsides. Selleks ajaks, kui Estonia maja 1944. aastal põles, oli meid alles väga vähe. Peti ja pinna Vilmer kustunud täht ja mina pärast Hansu hukkumist tühi koht. Nüüd, tagantjärele targana näen ma meie troostitu tuleviku kuulutavaid õisi esimest korda puhkemas just 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Me hakkasime maha käima.