Kui ma esimest korda eerikat nägin, oli uue Estonia ehitus just alanud. Ta seisis väike, habras ja suurte samet mustade silmadega Juncoltzi kabineti ukse taga ja ootas, et Karl ta vastu võtaks. Ukse tagant kostis naeru ja lobisemist pinnal rääkisin valju häälega mingit anekdooti ning Erika ei julgenud koputada. Ma astusin ta juurde ja küsisin suureliselt. Preili, miks te sisse ei lähe, kas te arvate, et nad teevad seal sees midagi tarka? Koputage julgesti, koputage nagu klaasi tuhk diili linnal, et neil hakkaks häbi päevilooderdades mööda saata, sel ajal, kui pagarid küpsetavad palehigis leiba ja kaupmehed kaaluvad vorsti, nii et põlved nõrgad või veel parem hoopis ukse maha. Ma võtsin sisse ründava sõdalase asendi ja heitsin Erikale küsiva pilgu. Temaga üksnes naeratas mu lobisemise peale, kehitas malbelt õlgu. Nii et ma võtsingi hoogu ja virutasin rusikaga vastu ust. Mis peale see kohe avanes ja pinnapea välja pistis. Astuge sisse, armuline preili, hüüdis ta ja lõi ukse päris valla, nii et oli näha oma tugitoolis, lösutab julgult, kes sedamaid püsti kargas, kui ussist nõelatu ning Erikale vastu tõttas. Nii et ma juba kahtlema hakkasin. Kas tegemist pole mitte mõne provintsist, aga miks mitte ka suisa Peterburist pärit tiivaga keda üksnes mina oma nõmeduse ära tunda ei osanud. Vaatasin Erikale huviga järele, ta libises tuppa, nägu nagu, mis liblikas, ütles pinna just nagu lugenuks ta mu mõtteid. Erika vaatas talle otsa ja naeratas ning pinna tõmbas ukse tema järel kinni. Pärast etendust läksime kurnimieeda ja onu Lexiga, kelle õige nimi oli Aleksander drill järv ning kes oli sama suur kui meie kurnimiga kahepeale kokku vaatama uue Estonia ehitust. Kõndisime aeglaselt, sest onu Lexi jalad polnud juba siis kuigi head ja ette rutates võib öelda, et nad keeldusid Lexi elu viimastel aastatel oma peremehemürakad tarduma hakkavat keret sootuks kandmast. Käisin siis onu leksi sageli vaatamas. Ta lebas voodis või kiikus tohutus tugitoolis, mis tema vägeva kogu raskuse all piinatult kiunus ja nagises ning päris ilma elukohta, mida tema ise veel üksnes läbi paari pisikese akna kaeda võis. Hiiglaste soost ma olen, armastas ta rääkida. Ja eks tea ju kõik, et need vennikesed on varem või hiljem jälle kiviks muutunud sest rahnudest Donald vanajumala poolt igiammustel aegadel tehtud. Aga seni, kuni mu süda veel lööb, käi mind ikka vaatamas. Pärast torka mind vundamenti või jahvata kruusaks, eks sa ise tea, saju osav meister igas töös. Nii kõneles onu leks kiiktoolis kõõludes ja pisikesest, kuid jämedast klaasist valmistatud pitsist konjakit tiimides. Aga see kõik oli veel tulemata ja onu leks ei hoolinud veel sugugi kiiktoolist ega muust sellesarnasest. Me vaatasime rahuldustundega, kuidas uus Estonia päeva jooksul jälle kerkinud on sest hommikul olime juba korra uuele hoonele visiidi teinud, aga see kuulus lahutamatult meie päevakava nagu hammaste pesemine, Ki vahel aitasime ka ise töömeestel ühteteist korraldada. Ehkki me vist rohkem segasime, kui ehituse arengut edendada suutsime. Ja kord ei oleks isegi mingite kivide vahele kinni, nii et tema päästmiseks tuli veidi müüri maha lammutada. Aga hea tahe maksab ka midagi. Nii me siis seal seisime, suitsetasime, lobisesime, kuni ma nägin taaseerikat. Ta märkas ka mind ja naeratas häbelikult, ent õnnelikult kavatses algul meist peatumata mööda kõndida, kuid mõtles siis ümber ja astus ligi. Mina olen Eerika Tetski, ütles ta. Ja teid, ma nägin vist täna Estonias härra Juncoltzi ukse taga, kas te olete näitleja vabastasimist jah. Ning tutvustasin ennast ja oma kaaslasi. Nägin, et nemadki on Erikast võlutud. Onu leks silmitses teda hella pilguga nagu vanatüdruk, kassi ja isegi keeda se parandamatu vanapoiss ning krati järeltulija suudles viisakalt ja pisut nagu häbelikult Kieerika tillukest kätt mitte imenud seda koleda lörinaga, nagu tal rikaste suur ilma daamide puhul kombeks oli. Ah et te kõik olete Estoonlased? Imestas Eerika ja naeratas kavalalt. Noh, siis olen mina, teie uus kolleeg härra Jungols võttis mu täna trupi vastu. Ei tea, kuidas teised, aga mina otseselt punastasin sel hetkel rõõmust. Kuna olin parajasti just mõttes tegelenud küsimusega, kuidas viisakalt erilist tähelepanu äratamata neiu töökoht välja uurida et siis talle edaspidi iga päev vastu tõtata. Mitte selleks, et teda koju saata. Kas mul oleks siis jätkunud häbematus, peaaegu võhivõõrast tütarlast päevast päeva oma seltskonnaga tüüdata Paidet teda mõnest kangialusest salamahti jälgida ning nagu kogemata uulitsa kokku juhtuda, tervituseks kaabut kergitada ja hea õnne korral taas kätt suudelda? See oli mulle nimelt väga maitsev tundunud. Aga nüüd kuulsin ma, et neiueerika meie näiteseltskonda vastu oli võetud. See tähendas, et ma hakkan temaga igal õhtul koos laval mängima. Milline võrratu vedamine ometi. Te õetateni väga näost ära Michelson, lausus Eerika ja naeratas jälle, näidates kahte väiksemat esihammast. Teie olete vist ülearu soojalt riides või ehk liiast veini pruukinud. Kurnimine triller puhkesid naerma ja näitasid, et nad mitte igaühe vastu nii kenad ja armastusväärsed pole. Minu suhtes ei tundnud mingit hellust ja nöökisid mind õige hullusti. Mina ka ei osanud ennast sel hetkel sugugi kaitsta. Üksnes punastasin üha koledamine ning pomisesin midagi ebamäärast. Ise mõtlesin, drill järvel on naine kodus olemas, aga kurnimat, teda tuleb karta. Ja nii tõusis minust samal hetkel kole vimm oma parima sõbra vastu. Ja ma ihkasin koguni, et ta kaugele välismaareisile sõidaks ja ka kõik teised Estonia vallalised mehed kaasa viiks. Erika kõkutas Eda ja onu leksi naljade peale naerda ning keerutas end ühe koha peal, käed sügavale muhvi surutud. Ei teate, mina pean nüüd küll koju minema, ütles ta viimaks. Kell on juba vist õige palju, ma pean homme teatris proovil olema, siis näeme taas. Oi vaadake ometi, missugune kuule, koer siin luusib lisast ootamatult ja osutas ehitusplatsi poole. Me vaatasime tema osutatud suunas ja tõepoolest üks keskmise suurusega hall koer nuuskis seal ringi. Üsna tokerdanud välimusega peni ilma kaelarihmata ja pealtnäha kaunis nälginud. Kurnim, kes oli suur koertesõber ja armastas sellega alati kelkida, hõikas teda. Mispeale koer pea tõstis ja mille otsa vaatas. Ma ei unusta tema pilku iialgi. See oli jäine ja õel ning tema silmades põles kummaline kollane tuli mis näis tulevat otsekui jääkaane alt kusagilt sügavalt merepõhjast hauast. Koer nägi välja niivõrd peletav, et Eerika ootamatult minu vastu liibus mis peale elukas oma pilgu otse tema poole suunas tasakesi, urises. Aeglaselt tõstis ta jalga ning soristas uue Estonia pooleliolevatele müüridele. Siis keeras ta meile selja ja kadus paari hüppega. Nii kohtusin ma ühel ja samal päeval Eerika ning halli koeraga kes mõlemad Estonlaste lahutamatuks kaaslasteks said. Üks liblikana meie keskel lenneldes, teine väsimatult meie kannul juustes ja sobivat juhust oodates, et järjekordne ohver tema maksaks. Ja lõpuks pidi koerliblika murdma. Aga seda me sel õhtul veel ei teadnud ega aimanud. Sel õhtul olin ma koera veidrast käitumisest hoolimata kohutavalt õnnelik sest kohe pärast peni lahkumist lausus onu leks, et teda oli sellise koleda looma nägemine hingepõhjani vapustanud. Ja ainus pääsetee öiste Kozmaaride vastu olevat väike või veel parem suur pits seda kangemat kraami kutsus kurnimi endaga ühes tehes mulle kohustuseks noor daam koju saata. E ta oli alati nõus mõnda pitsi tegema. Liiati praegu, mil tema katse koeraga ühist keelt leida nii ebameeldivalt läbi kukkus. Ja nii leidsime ainult peagi eerikaga kahekesi pimedatel tänavatel kõndimas. Millest me vestlesime? Ma ei mäleta ega julgegi mäletada. Küllap kõnelesin ma sel õhtul selgeid totrusi. Kuid mul on hästi meeles, et kui jõudsime Eerika maja juurde ütles ta, et ta tegeleb tantsimisega ja küsis minult nõu. Kassehkes taanlaste seas ka mõnda meest tantsijat leidub, kellest talle partner võiks saada tantsijat korda silma, miks ei leidu, mina olengi tantsija. Teie, imestas Eerika. Kui tore, kas me võiksime koos harjutada juba homme, kui teile sobib eieiei, homme mitte, vastasin mina ja kõnelise murelikult. Tulen oma jalale häda teinud ega või kaks nädalat tantsimisele mõeldagi. Aga siis hiljem nii palju, kui kulub, tantsime või mitu päeva järjest oodaku, ainult ärgu vahepeal kedagi teist partneriks võtku. Eerika jäi nõusse ja lendas trepist üles. Mina lonkisin kodu poole, neil ühteaegu rõõmus ja murelik. Pidin ju kahe nädalaga tantsima õppima, sest sellest kunstist teadsin ma seni sama palju kui karu Vikerkaarest. Järgmisel päeval see oli 29. septembril, tegime parajasti geeniproovi, kui meile toodi sõnum, et osa uue Estonia müürist on sisse varisenud üks mees selle läbi surma saanud ja mitu töölist vigastustega voodis maas. Lisaks levis kumu, et Estonia ehitus võib nüüd ülepea seisma jääda. Kuna vene võimude vastuseis eestlaste oma teatri rajamisele oli üldteada ning juhtunud õnnetus võis anda kubernerile kauaoodatud argumendi, mille alusel ebameeldivale ehitustööle kiire lõpp teha. On ütlematagi selge, et Me muutusime õige kurvaks ja sel päeval ei tulnud proovitegemisest enam midagi välja. Kiirustasime kõik õnnetuspaigale. Ka eerika oli meiega. Oma väikest rolli oli ta üritanud etendada püüdlikult, kuid veel üsna kohmetult. Üksnes laval liikumine tuli tal välja erakordselt graatsiliselt. Meie vana püüne, pehkinud ja nagisevat põrandalauad ei teinud eerika jalgadel häältki. Dotse hõljus neist üle nagu liug, läks kõige poleerituimal parketil. Pinna, kes teisi osatäitjaid ikka kamandama kippus, kui need tema hiilgemängule järele ei jõudnud, suhtus eerikasse erakordselt soojalt ja üksnes naeratas tema väikeste viperuste peale. Ka teised näitlejad, kes Erikaga alles proovi algul tuttavaks olid saanud võtsid ta kohe omaks ja näisid nautivat teadmist, et nüüdsest Estonia teatriproovides ikka ja alati üks väike liblikas lendama hakkab. Kuulsin, kuidas neki oma mehelt sosinal küsis, kus sa, ta leidsid Paul ja kuidas pinna vastas, laperda siia aknast sisse, milline õnnelik juhus, eks ole. Kindel see, noogutasin mina mõttes pead, kui nüüd veel tantsima ka õpiks, oleks paradiis käega katsuda. Aga nagu juba öeldud, sel päeval jäi proov pooleli. Ja peagi seisime kogu trupiga uue Estonia müüride juures, kus katastroofijäljed olid veel värsked ja selgesti nähtavad. Alla varisenud müüri osal võis märgata verejälgi ühe töölise soni vedela mördi sees. Kus ei juhtu, siis sealsamas kuudopeni eile siristas, ütles kurnim. Ja näe, seal ta ise ongi. Hall koer lonkis tõepoolest taas rahva seas. Päevavalguses ei tundunud ta enam nii hirmuäratav. Kollane tuli oli silmakoobastes kustunud ja koer neist suisa pimedana. Tema silmad läikesid ühtlaselt metall-selt. Ta istus maha, ajas keele suust välja ja lõõtsutus. Naerab, kurivaim tähendas, kurnim ja onu leks rääkis, kui targad mehed on hiinlased, kes ilma halastuseta koeri söövad. Pinna kõndis kiirel sammul koera juurde ja vibuta jalutuskepikutt, ütles ta, kasi minema. Peni hakkas vaikselt urisema, kuid ajas end siiski jalule ning lonkis eemale. Mis koer see selline kole on? Küsiseerika, kui pinna meie juurde tagasi oli jõutud. Pinna krimpsus, nägu lõi käega ega vastanud. Uue Estonia, ehitame me valmis igal juhul, ütles ta vaid. Tembutanud, tema palju tahab. Meil on ju nüüd liblikas ja ta suudles eerikat laubale. Tal oli õigus, Estonia ehitamine jätkus. Käisime ise abiks, käisid tavaliselt tallinlased hinges ärevus linna kerkiva kummalise hoone pärast. Nii erinev oli ta igapäevastest puu lobulikest, aga ka rikkama rahva nelja kandilistest iluvõrega ehitud akendega maja kuupidest. Siin nähti järsku kerkimas midagi valget, kahe diivalist. Saksa rutem valmis, siis näeks, mis asi see õieti on, arvasid inimesed ja aitasid, millega said. Hull luuletaja Juhan Liiv sammus otse müüride juurde, langes mördi hunnikusse põlvili ja hüüdis. Oo Estonia, anna andeks, et ma nii vaene ja vilets olen, aga muud mul sulle anda pole ning hakkas pükse ja kuube seljast võtma, nii et linnavaht pidi talle märkuse tegema. Ja kui liiv ei kuuletunud, Ta ära jaoskonda viima. Estonia uus maja aga kerkis. Olin ostnud peotäie heliplaate ja mängitasin neid igal vabal hetkel ise oma toa Uberikus küüdlikult ringi karates. Isegi mingit tantsuõpikut olin hankinud, kuid viskasin need pärast põhjalikku uurimist nurka. Minu mõistus ei suutnud kuidagi seostuda nõtke tantsu ning raamatusse sirgeldatud erinevates poosides kriipsukujusid. Aga mingit õpetust ma pidin saama. Ja lisaks mõistsin, et hädavajalik on ka partneri olemasolu. Nii ostsin ma ühel vabal õhtul mitu pudelit veini ning kutsusin kurnimi ja onu Lexi enda juurde. Sa tahad õppida tantsima, imesta seeda, mis kurat sind nakist on hammustanud, et sa enam rahus istuda ei malda. Mina olen elus palju tantsivaid mehi näinud ja nad kõik on olnud sügavalt õnnetud inimesed, sest sel ajal, kui nemad neiukese tantsupõrandal ringi keerutavad, süüakse kõik pirukad ära ja juuakse pudelit tilgatumaks. Mina pole kunagi tantsinud, teatas onu, läks ja valas endale rahulolevalt veini. Aga ma teadsin, et rääkis kurnimis, ta rääkis, tantsida ta sunnik oskus. Ma keelitasin teda, lubasin veel veini lisaks tuua, kuid ainult mulle mõned sammud ette näitaks. Lõpuks seeda soostuski. Ma panin plaadi mängima ja me tantsisime koos mitu ringi ümber toa. Onu leks plaksutas käsi. Ilus nagu esimene armastus, lausus ta, jätkake samamoodi, jäädkagi, jätkake. Ärge mind üldse tähele pange, noored mehed unustage kohe ära, et mina ka siin istun. Mul on nende veinipudelite kagi paljust rääkida. Aga kurnimi unustanud teda, äravaid hakkas üha suuremaid ringe tegema iga kordunu Lexi varba peale astudes Kunime viimaks täie hooga talle sülle lendasime. Tugitool läks ümber, onu leks, hüüdis appi. Ja kui me kõik koos seal hunnikus siplesime, mõistsin, et kui ma tahan tõesti tantsima õppida, pole mul edast küll mingit kasu. Kas te arsti juures käite? Küsis Eerika minult kord peale proovi, kui talle taas oma jalahaigusest olin pajatanud põetaja juba nii kaua, mul on teist lausa kahju, noormees ju alles. Äkki peaksite lõikusele minema? Ma ei osanud midagi vastata, langutasin ainult pead ja ohkasin natuke aega, nagu olin kunagi teinud ühes komöödias haige ohvitseri rolli mängides. Õnneks ei olnud eerika tollal veel teatrisega tundnud ära, kust minu õiget pärit. Ta jättis armsasti nägemiseni ja hõljus minema. Jäin üksi seisma, pea muret täis, kui keegi mind korraga selja tagant puudutas. See oli Vilmer. Ma mäletan, kui ta meie trupi tuli. Tal olid tuhkblondid, juuksed ning valge kleit ja ta seisis proovisaalis, kui meie sinna sisse astusime. Pinna läks ja suudles pikalt ta kätt ning üle neti palge ei libisenud pahameelevarjugi, nagu sellistel puhkudel tavaliselt vastupidi, ka tema astus uustulnuka juurde ning tervitas sõnatult, kuid soojalt. See on Erna filmer, lausus Juncolts vaikselt. Me kõik saime Vilmeriga suurteks sõpradeks. Aga mitte iialgi niisugusteks, nagu olime näiteks meie onu leksija kurnimiga kes me sõime vajaduse korral ühest taldrikust, magasime vintis päi ühes voodis. Ei, ei, ma tahtsin öelda seda, et ta polnud kamraad. Vilmerit ümbritses miski, mis ei lasknud ühelgi meist ennast tema juuresolekul unustada. Ja see polnud see armsuse ning hapuse oreool, mis lehviseerika ümber ja sundis kõiki naeratama ei Vilmeri juuresolekul ei tahtnud mitte naeratada, vaid pigem palvetada. Mõju kui see lause, pealegi arutult pateetilisena sate aru. Me teadsime, et ta on tulnud mujalt väga kaugelt ja et see on meile suur armuand, mida me võib-olla sugugi ei vääri. See kaunis õilis, mida meie pidime laval suure vaevaga ümber kehastuda mängima oli Vilmeri jaoks loomulik hoopis reaalsem kui argielu. Tihti imestasin ma, et ei märka tema pilgus kannatuste tüdimust sest oma sahmerdamisega diletantlikkusega pidime me teda kindlasti segama, talle jalgu jääma. Aga ta ei heitnud meile midagi ette. Ta oli oma valiku teinud ja kulutas nüüd oma sära, süüdates sellega ka meie küünlaid, mille taht oli aegade jooksul lühikeseks raskesti väidetavaks muutunud. Ning see raiskamine polnud talle loomulikult kerge. Aga koos Altermanni pinnaga, siis pääses Vilmeri sädelust tõeliselt maksvusele sest ka tema vastas põles ere lamp. Siis nägi publik saalis asju, mille olemasolu ta enam aimatagi poleks osanud. Ja meie tundsime lava taga kaugete igaveseks kadunud aegade hõngu. Praegu seisis taga minu kõrval ning küsis. Mis viga, August, sa näed nii hädine välja, saan ma sind aidata? Ta vaatas mulle otsa ja ma neelatasin ning jutustasin talle kogu oma mure, mis talle Vilmer muigas ning tähendas. Aga kas see pole sugugi raske tantsida? Ma arvan, et iga inimene peaks sellega toime tulema. Kuuled, muusika mängib tuleaugus, tantsime. Muusika mängis tõepoolest, ma ei tea kus ja olen kindel, et sekund tagasi valitses teatrist täielik vaikus. Aga ma ei imestanud selle üle, vaid lasin Vilmeril endaga talitada nii, nagu ta heaks arvas. Ta võttis mul käest kinni, toetas teise käe mu seljale ning tantsisime. See tuli välja kergelt suurepäraselt. Ma ei mõelnud hetkekski raamatus nähtud kriipsukujude jäikadele poosidele ega püüdnud neid jäljendada vaid lihtsalt tantsisin ja tantsisin ise hinge kinni pidades, nagu äsja jalgrattasõidu selgeks saanud laps, kes kardab, et ime haihtub ja ratas vajub kolinal külili. Tantsisime seni, kuni filmer naeratades peatus ning lausus. See oli ju suurepärane, August, sina tuled mulle rääkima, et sa ei oska tantsida. Ning samal hetkel vaikis ka muusika. Ma ei läinud sel päeval pärast proovi kujuvaid, kiirustasin Eerika juurde. Ta avas mulle ukse, silmis üllatus, sest ma polnud teda varem kunagi külastanud. Ma ei lasknud tal sõnagi lausuda, tormasin tuppa ja teatasin, ma sain just praegu terveks ja suudan nüüd tantsida. Kas tohib paluda? Praegu? Imestas Eerika. Joome ehk kõigepealt teed? Ei, kohe vastasin mina. Ja med tantsisime sealsamas esikus, kuni Eerika korteri perenaine mina oma toast välja pistis ja meid nagu praevardas keerlev misjonäri ümber karglevaid inimsööjaid jõllitas. Siis lipsasime Erika tuppa ja tõmbasime hinge tagasi. Detantsite väga hästi, lausus Eerika. Kas ma siis ei öelnud, vastasin mina bravuurikalt.