Estonia uus maja oli valmis selle ehitamiseks ja sisustamiseks oli kulutatud 811416 rubla ja 32 kopikat. Ja see nägi tõesti uhke välja. Pinnal oli juba üksi nii suur kabinet, et korralda seal või pall. Ja kõik need saalid ja restoranid ja einelauad. Kurnim vangutas pead ja arvas, et nüüd võib ta rahuliku südamega oma korteri üles öelda sest millal ta enam sinna jõuab, kui terve uus majand siukest untsus täis. Siin võib ümber maailma reisi korraldada, armasta ja veenduda, et Estonia maja on tõepoolest ümmargune. Aga onu leks nentis, et kui see reis väga kaua kestab, siis võib maailma ümarust lausa oma silmaga näha sest põrand hakkab kummaliselt kummi kiskuma, nii et liikuda tuleb seina najal. Onu Lexil oli tuline õigus sest me korraldasime aja jooksul Estonia uues majas palju ümber maailmareise valgest saalist punasesse ja nii aina edasi ning põrand tõmbus tõepoolest viimaks kummi ja maakera ümarolek leidis kinnitust. Aga esialgu tehti usinasti proove, et uue maja avamine esmaklassilised välja kukuks ja tuubiti Hamletit. Altermann oli meie hulgas tagasi ja proovides särasid nad koos Vilmeri ja pinnaga. Meie teised püüdsime järele teha, nagu võisime kraamides välja kõik vanas Estonias omandatud kogemused. Juncholt saalis lavastaja laua taga, hõõrus oma pikki käsi ning kõneles tihti pärast proove. Selle hooajaga paneme asja siin linnas käima, siis oleme meie vabad ja võime edasise töö teiste teha jätta. Aga paraku ta eksis. See hooaeg kulges küll üksnes tõusult tõusule, kuid siis sai hall koer jõudu juurde ning palju tehtust vajus põrmu. Kuid esialgu ei teadnud sellest veel midagi, vaid valmistusime hoolikalt Hamleti esietenduseks. Ja kui saabus 24. august, see oli 1913. aastal, täitus maja pealtvaatajatest, kes olid saabunud tõlda teie voorimehe vankritega või lausa jalakepp käes. Neid oli tulnud siitsamast Tallinnast aga kaugemalt setust ja saarest. Ning mõned olid kõndinud nädalaid, et õigel ajal õiges kohas olla. Parter ja rõdud olid inimesi maast laeni täis aga samuti uulitsa teatri ümber, sest mitte kõik ei söandanud veel oma jalga üle selle tavad tuleva tõsta ning rahuldusid kaugemalt piidlemisega. Et siis, kui kummalise soones midagi päris veidrat ja ristiinimese hingele ohtliku sündima hakkab, jõuaks taga hoovidesse varjule, pageda. Meie istusime närvitseda lava taga kostüümides grimeerituna ees valeninad ja valehabemed valmis lavale astuma ja pühkima mõneks tunniks olematusse meid igast nurgast ümbritseva kaasaja. Et asendada see muist sedaaniga. Ja juba antigi esimene märguanne ning siis siis kadus majast elekter. Oli nii pime, et ei näinud näpu suhu pista ning onu leks, kes just kohvi jõi, valas tassi sisu endale sülle. Estonia uksehoidja lepp, väike kiilakas mehike jooksis mitu korda trepist alla, veeredes mööda maja ringi ja muretses käsikaudu küünlaid. Lõpuks suutis ta nii palju valgust hankida, et inimesed saalis taas nägid, kelle kõrval nad istusid. Kombelõdvad teod, lakkasid nagu väitis kurnil. Aga lava taga valitses endiselt pimedus. Ei, ta tegi küll proovikäigu pealt ajalehti süüdata kuid ehkki need tavaliselt tema Pisuhendlikust läheduses tohutu leegiga põlema lahvatasid meie tenor awesson kõrvetas tänu kord sellele oma tukka nii ära, et see tal kuni surmani süsimustana kasvas, mis tema ülejäänud pruunide juustega kuigi hästi sobinud, ei võtnud paber sedapuhku tuld. See oli enam kui imelik. Elektrikut pusisid juhtmete kallal, kutsudes appi neitsi Maarjat, Moosest ja teisi tublisid pühakuid sõltuvalt oma usutunnistusest. Aga tulu polnud sellest sugugi ja pimedus kestis nagu oleks maailm veel loomata jumalal tema kuulsad sõnad lausumata. Rahvas ootas saalis kannatlikult ja meie niisamuti, kuid minutid kulusid ja minutitest sai tund ja veel üle. Sellegi. Alguses olime püüdnud lõõpida, aga peagijaid, meie suud vakka, istusime ja ootasime hinges ängistus. Ning kuulsime, kuidas keegi keset ümbritseva tööd krabinal ümber maja kõndisid. Tasakesi lõõtsutas. Mission, küsis Altermann. Pimeduses oli kuuldavaid pinna sosinad. Altermann tõusis püsti ka seda oli üksnes kuulda, näha polnud midagi, me ei või, ütlesin nüüd kusagilt neti ja tema hääl kõlas hirmunult. Me ei või Altermanni vastanud midagi ja läks uksest välja. Möödus mõni minut, siis kostis koera ulgumist, see kõlas tigedalt ja abitult loom vingus võimetus vihas röökis ja kiunus löricise köhis meeletult. Seejärel süttis ootamatult valgus ja koer jäi vait. Altermann astus garderoobi ning tema silmad laikisid kummaliselt, kui ta üritas meie pilku vältida. Pinna haaras tal käest, ta kõneles midagi tasaselt ja Altermann kuulas teda pea langetatud ja käed rinnal risti. Siis peatas ta pinna kerge pea raputusega, hüüdis rike on parandatud, nüüd võime mängida ning lahkus kiiresti garderoobist, meie tõtates kannul. Mis juhtus tema ja halli koeravahelisel õhtul, mille Estonia uus maja avas uksed ja valgus kadus. Selle üle olen ma sageli mõelnud. Selge on, et Altermann poleks tohtinud sekkuda. Kuid ta tegi seda siiski. Millised tagajärjed kaasa tõi? Ei oskame arvata. Küsisin seda ühel õhtul oma elu vastikuimal koeralt endalt, aga ei saanud vastust. Koer vaid irvitas oma kõvera koonuga urises. Juhtus, mis juhtus, aga kus on su Altermann praegu? Ma mäletan seda esimest etendust uues Estonias. Laval oli Taani õukond, prints Hamlet võitles oma võitlusi ja saal kuulas hiirvaikselt. Minu isa oli teiste hulgas. Piilusin teda etenduse ajal, sest minul roll polnud suur ja mul oli palju vaba aega. Isa istus liikumatult, käed ees asuva tooli seljatoe külge klammerdunud ja vahtis pingsalt lavale. Ta ei olnud enam siin Eestimaal Nikolai teiseaegse Venemaa provintsi kubermangus. Aeg oli oma tähtsuse minetanud. Ainus reaalseks jäänud ruum oli Estonia teatrimaja. Me olime ajas tagasi kandunud. Taaselustasime pilte, kaduvikust ja rahvas saalist tundis, kuidas need sügavaimas mälusopis midagi ürgset äratasid ja sellega ühte sulasid. Nii nagu haakuvad hea tisleri tehtud tapid. Sel hetkel oli välja mõeldud Taani kuningriik, kõigi saalisviibijate ainus reaalsus. Olematu ärkas elule, tuledesäras akendega uus Estonia seisis keset linna ja kiirgas endast muinasjutulist argireaalsusest vabastavad valgust nagu majakas hallidest lainetest räsitud laevale. Liblikas. Me hakkasime Erikaga tantsimas käima, esinesime siin ja seal, kui parajasti paluti. Vanasti olin käinud piduõhtutel koos kurnimiga, meid kutsuti maksiks mooritseks ning meie ülesandeks oli austatud koosviibijad, nalja teha. See oli päris tulus teenistus, lisaks prisketele honorari, telesai jõehobukombel süüa ja muidki hüvesid nautida, kuna toladel ei passinud ju midagi keelata. Meie võisime endale kõike lubada, kas või peremehe pintsaku selga ajada ning sellega minema kõndida. Vintis pidulised naersid nõrkemiseni ja lasid meil minna. Ei tea, miks see nii oli, mina oleksin nende asemel küll politsei kutsunud, aga õnneks on inimesed aegade jooksul välja treenitud nagu jahikoerad. Ja neile on taotud pähe, et kunstnikul puutumatu ja narreriti. Igavene häbi sellele, kes lolli lööb klouni kõrvust sakutab, võib, pajatasid, solvab, see on sama, mis karistada naist ja härrasmees midagi säherduste endale ei luba. Tänu sellele saime meie jällegi endale lubada mida iganes karistamatult ja vaimustushüüete saatel. Hea oli olla tola. Aga ikkagi jätsin ma selle kuldse leivaeerika pärast. Me esinesime päris palju, aga teenistust ei võinud muidugi Maksi ja Mooritsa aegadega võrreldagi, ehkki tööli raskem. Tola kondas lihtsalt mööda pidusaali ringi, võttis viina, lõhkus nõusid, ütles auväärsetele inimestele sigadusi näkku, mispeale nüüd õnnelikult ja ülevoolavalt naersid. Aga tantsija amet tuli päris higine. Siiski kahetsenud ma esialgu midagi, sest eerika lähedal olemine oli mulle esmatähtis. Alles siis tuli kõik muu, isegi teater, mis sellel hooajal hiilgas, nii nagu mitte kunagi hiljem isegi juudi jõulupuu kahvatus tema sära kõrval, nagu ütles kurnime. Võib väita, Estonia oli tipus. Lavastused õnnestusid, pea eranditult püüne oli täis seninägematut elu. Aga seda elu jätkus mujalegi. Ka kulisside taga pulbitsesid kired ja kuumad tunded voolasid lavalt garderoobides jälle tagasi. Nii nagu loksub vesi pesukausis. Mina ja Eerika moodustasime vaikse ja tagasihoidliku paari paari paar olime ainult minu ettekujutuses Eerika lendlusega liblikale proovilt etendusele, etendusel, tantsuõhtule, suhtles kõigiga, rõõmustas oma olemasoluga kõiki ja mina tõlkisin tal lihtsalt sabas nagu seeliku külge takerdunud niit. Ja alati ei õnnestunud mul seegi. Sageli tuli ette hetki, mil eerika mulle oma suurte silmadega otsa vaatas ning teatas. No me ju kohtume homme, Paul kutsus mind endaga lõunastama või aga august, meil on homme esinemine, siis näeme, ma käin praegu sällikuga kohvi joomas. Kuidas ma teda nendel hetkedel vihkasin, ihaldasin just selles peitubki minu õnnetus. Erika oli kallis tervele trupile aga teistmoodi, hoopis teistmoodi. Teda armastati kui ilusat lille, mida on tore aeg-ajalt endale ettevaatlikult rinda kinnitada. Või väikest loomakest, kellele maiustuste kinkimine ja kõrva tagant sügamine oli nii meeldiv. Pinnal oli pidevalt eerika jaoks mingi kingitus taskus. Ja neki ei teinud sellest iialgi numbrit. Erinevalt näiteks Veltmanni loost, millest ma järgnevalt pajatanud. Veltmanni Alma oli üks väike roheliste silmade ja rohekate juustega tüdruk kelle pinna oli kusagilt leidnud ja teatrisse tööle kutsunud. Tüdruk nägi välja natuke näkineiu moodi, laulis hästi. Eks teda oli ju tõesti kena vaadata, ta oli kohe säärane pilk jääb külge nagu takerduks naela otsa. Pinna silmad rippusid seal igatahes alatasa ja eriti siis, kui netit nägemas polnud. Neti oli muidugi teatud mõttes selliste asjadega harjunud, sest pinnal oli ju neid naelu alati olnud ja pealeeerika ei teadnud mina ühtegi, kelle puhul ta üksnes imetlemise ja kontserdi kinkimisega oleks piirdunud. Aga Almasse oli pinna ikka päris tõsiselt kiindunud. Nii tõsiselt, et kui sällik ühel õhtul pärast etendust napis riietuses Almanni mööda minnes kaisu haaras ja kallistas tormas pinna sündmuspaigale, kui šampusekork kiskus Velkmani Alfredi küljest lahti. Mida sa endale ette kujutad, karjusta, mida sa siin, mida sa siin õieti teed? Äran tolle armukade Paul vastas sallik, see oli ainult väike embus, ega ma teda katki teinud, näe, kõrvad on tal endiselt kohal ja isegi õlad ei läinud, lössi läksid või ma pumpan jälle täispinna, lõi käega. Sällikuga ta vaielda ei viitsinud, aga vaene Alma sai küll koleda sauna, niiet ta nuttes oma garderoobi jooksis ja küünekääridega veene läbi lõigata üritus pinna kiskus need tal käest ära, virutas metsikus vihas üle õla alma kiljus ja minestas mitu korda. Aga onu leks, kes tuli just õndsalt puhvetist, mitu head punnsuutäit hinge all sai päris ilmaasjata kannatada, kui istus kogu oma raskehiiglase kerega pehmele toolile kukkunud kääride otsa. Nüüd olen mina lihtne ja aus hing oma süütute kannatustega teid kõiki lunastanud, ütles onu leks hiljem väärikalt. Nüüd on lootust, et isegi kurnim pärast surma taevasse saab. Kui sult paradiisi väravas küsitakse, mida sina kratsitotsid, siis vastad triller von sinu eest hirmsaid piinu talunud. Ja see on sinul, luba tähtundsusse. Loomulikult ei jäänud säärased skandaalid neti eest saladuseks aga ta ei teinud neist välja, säilitas külma rahu ja muutus vaid oma abikaasa suhtes pisut iroonilisemaks. Kuid pinnal polnud aega seda märgata, sest talle tegi muret tema näkineid. Vahetevahel oli kõik hea operetis Eeva mängisid nad Velkmanniga armastajaid ning kui pinna ühele põlvele laskudes tüdrukule laulis pipsi mu armas pipsi, ma üksnes sind armastan ning Alma näost säras, oli seda ju päris ilus vaadata. Ning Altermann nentis, et kirg tuleb pinnale kasuks. Sunnib taas täie mahvika pingutama. Aga rohkem oli siiski tülisid. Minu suhted eerikaga ei jõudnud iialgi sääraste teravate stseenide, nii nagu pinnale Veltmanil. Mina ja Eerika jäime pikaks ajaks pelgalt kolleegideks. Ja lisaks näitlemisele mega tantsisime koos, seda küll. Ehkki ma juba vahetevahel kahetsema hakkasin, et olin selle kunsti ära õppinud, võinuks ikka üksnes mooritseks jääda. Ma ei kõnele sugugi ainelistest kaalutlustest lähtuvalt, hoidku jumal saherduse madalus eest. Minu arglikuid kaval soov oli jätta endast ikka mulje kui tõelisest kunstnikust kes ei tea siukest sõnagi nagu mammona kelle hing on puhas kui näkineitsi higi. Ei, ma rõhutan, mul olid hoopis teised hingelised põhjused. Näiteks kurnim teeniseerikalt alati võluva naeratuse ning tarvitse seedal ainult suu lahti teha, kui eerika juba naerda lõkerdas. Mulle tundus, et Eerika suhtleb ükskõik kellega meelsamini kui minuga. Isegi kiilaspäine uksehoidja lepp neis talle enam meeldivat. Mina olin tema tantsupartner. Minuga oli ta harjunud nagu oma esinemiskostüümi ühe osaga ega viitsinud mulle väljaspool tantsupõrandat kuigivõrd tähelepanu pühendada. Mitte mingi erilise kurjuse või hoolimatuse tõttu. Ei, tal oli lihtsalt nii palju tegemist sedavõrd arvukalt sõpru, kes kõik tema seltskonnast üliväga hoolisid. Mina olin oma jao juba tantsimise ajal kätte saanud, nüüd pidid ainult teistele kulutama, see tundus tema arust õiglane. Eerika lendas siin ja seal, mina tundsin, et hakkan teda lausa vihkama. Temaga tantsimine oli hetkiti suisa piin. Alles oli ta su rinnal siinsamas kõrval, hoidis su käest kinni ja sa tundsid ta juuste lõhna ning unistasid, et see alati niimoodi jääks. Aga samas teadsid ereerikale ei tähenda tants tõepoolest mitte midagi enamat kui lihtsalt tantsu. Ja pärast esinemist viitab ta sulle kelmikalt käega ja lippab minema, nagu meie vahel poleks, mitte midagi ei olnudki, see oli kõige õudsem. Ma tundsin, kuidas täitunud Rootsist, kui tema mind üksnes tantsupartneriks peab ega taipa, et meile on määratud olla midagi enamat. Siis ei taha minuga tantsida kas kõik või mitte midagi, aga ma ei söandanud talle siiski seda öelda. Käisin truult tantsimas ning vähklesin öösiti meeletus vihas ja igatsuses. Estonia hakkas samal ajal hooaega lõpetama. See oli olnud hiilgav. Masinavärk oli laitmatult käima lükatud ja näis, et seda pole enam võimalik peatada. Teater tegutses keset linna kõrgus hoone, mille tiibade vahel otsekui soojas kasvuhoones puhas kummaline elu, mis oli mujal ammu välja surnud. Tunded ja tujud, mis mujal kiratsesid üksnes kääbusvormidena õisi kandsid, paisusid siin hiiglaslikke mõõtmeteni. Kõik oli korraldatud teater funktsioneeris ning alustajad valmistusid lahkuma. Kõigepealt läks Jungolt. Me olime tema hüvastijätupeol, kus ta kõigi kättpidi tänas ja tehtud tööst uhkusega kõneles. Nüüd tulevad uued tegijad, neil saab olema kergem ja meid enam ei vajata, rääkis ta. Aga me jälgime teid ja kui järsku peaks midagi juhtuma, siis tuleme appi. Pinna tegi kaasa kevadise ringreisi ning kadus siis koos alma vältmanniga. Netti jäi esialgu maha. No kahtlemata ei tahtnud ta sõita kolmekesi, aga pidi peagi siiski Paulile järgnema. Altermann kavatses mõneks ajaks meiega jääda, et õpetada välja järeltulijaid. Samuti jäi esialgu trupi Vilmer. Ringreisi lõppedes sõitsid kõik puhkama, kes kuhu ka eerika kadus mu silmapiirilt ning ma veetsin tujutu suve. Isegi keeda ja onu Lexiga hinge alla keeratud naps ei maitsenud ega hakanud supi pähe mispeale kurnimul joomise üldse ära keelas, kuna alkohol polevat raisata minusugused jooguvet. Sügisel kogunesime kõik taas Tallinna eerika oli päikesest põlenud ja ma jõllitasin teda tigedalt. Sest mind huvitas kangesti, kellega koos ta päevitus ja miks ta mind endaga ühes suvitama ei kutsunud. Erika seevastu oli lõbus, nagu alati hõljus, mööda teatrit ringi lobises kõigiga, jõudis viimaks ka minu juurde väga hilja igatahes ning küsis, kas hakkame jälle koos tantsima. No ja loomulikult ma nõustusin, mul pole kunagi tahtejõudu jätkunud. Aga järgmisel hommikul tuli teade, et on alanud sõda. Kõik varises kokku, teater suleti, kontserdisaali paigutati sõjaväehaigla ning ehitati isegi pisikene altar, mis ehiti vene lippude ja roheliste vanikutega. Seal peeti õigeusu kombe kohaselt jumalateenistusi. Rindelt hakkasid saabuma haavatud, neid topiti kõikjale. Arvukates baarides, kus me nii reipalt ümber maailma reisi olime teinud hakkasid levima surijad ja valges kitlis sanitarid tassisid puldangutides nende ära saetud jäsemeid. Hall koer ei lahkunudki enam teatri kõrvalt. Ta lõõtsutab heast meelest ning lakkus mõnuga oma lahjasid kintse, mis sõja edenedes aina rasvasemaks muutusid. Kuni Benil juba raske liikuda oli ning ta Rammuse rõõmsana otsesel teatri trepil haljas nagu suur pagel. Estonia teater oli kui nõelaga papi külge naelutatud liblikas mille valgetele tiibadele kogunes tasapisi tolmu. Kuni need luitunud jahuseks muutusid. Keisri pilt rippus ajutise altari kohal ja teatrile ei paistnud enam kusagil kohta olevat. Me istusime Gustav soni juures, seal oli terve allesjäänud trupp eesotsas altermanniga ning vaikisime. Tagantjärele olen ma mõelnud, mida võis sel hetkel tunda Altermann pinna Jungoldsolid läinud temagi minemas. Ja nüüd selgus, et kõik need aastad vundamendi rajamist olid läinud tühja. Teater oli küll ehitatud selle lava sisse mängitud saali seinad läbi imbunud sadade lavalaudadel oma elu, elanud tegelaste armumistest, kannatustest ja rõõmudest, ühesõnaga elust. Kuid ikkagi pikutas teatri trepil surm jõudsus iga kord rahulolevalt, kui järjekordne laip hospidali ruumidest välja tassiti. Mida pidi ta tegema jääma ning edasi võitlema, aga millise hinnaga? Seda teadis ta ise kindlasti kõige paremini. Kuid ma mäletan, kuidas mul külmad sipelgad üle selja jooksid. Kui Altermann teatas. Me jätkame. Ma ei tea, mis ime läbi, aga teater alustas taas tööd. Olid need alles päevad, esietendused, järgnesid üksteisele katkematus. Rodus. Publik oli, kui näljas inimesed tormasid meie loodud illusioonide ja muinasjuttude kallale hirmuäratava Atlusega. Et unustada jälk argipäev täis surma ja labasust ning imesid lavastused tühjaks paari korraga lausa laastasid neid silmadega. Kugistasid, ahmisin endasse. Me mängisime külmal kütmata pimedal laval mille valgustamiseks tuli igal näitlejal sõltumata rollist ilmuda lavale küünlaga mis muutis kaunis jaburaks tekstis ette nähtud sõnad päikesepaiste või kuuma suve kohta. Kuid publik ei hoolinud sellest, vaid haaras kohutava isuga iga saali heidetud tera iga nalja, iga pisara, iga suudluse. Olime sunnitud üha uusi uusi näidendeid lavastama elama oma lavaelu üha intensiivsemalt, et panna vastu igast praost sisse imbuvad surmale ja kaosele. Me suutsime luua vähemalt Estonia teatrisaalis väikese oaasi, kus võikalt julm kaasaeg jõuetult kokku langes ja teistsugusele reaalsusele ruumi tegi. Sõjaväljadel kukkusid kokku pommide poolt puruks rebitud sõdurid. Meie saalis aga mürgitas Arbenin Niina jäätisega. Ja rahvas nägijat. Surm võib ka ilus olla. Ning kui Niina etenduse lõppedes eesriide ette kummardama tuli, nägi publik, et surm pole ka lõplik. Ka surm võib olla vaid mäng. Kas pole siis ime, et hall koer igal õhtul kui kurnatuna teatrist väljusime, meid põlevate silmadega vahtis ja metsikult lörises julgemata siiski veel kallale söösta. Ehkki varsti pidi ka see juhtuma.