Tere päevast, minu meelest on läinud väga tegusalt ja, ja sisukalt. Ja muutused või arvamused selle töö kohta on enam-vähem läinud, kes ja ega ta väga palju näiteks linnapea ametist ei erine, sellepärast. Ta on üks haldusala, on palju inimesi, on palju erinevaid institutsioone, on probleeme ja küsimusi seinast seina, ehkki võib arvata, et kultuurivaldkond, et see on justkui kõik üks ja sama, aga päris selge on see, et raamatukogudel ja arhitektidel võivad olla väga erinevad ootused, lootused, probleemid ja tegemised, rääkimata muinsuskaitseteemadest või ka sport, mis siia alla käib, nii et mõtteid seinast seina. Muide, kas popkultuur kui selline kuulub ka siia, ma usun, et üritasin, mida mööda selle aasta jooksul või peaaegu aasta jooksul olete pidanud käima ministrina on päris päris palju. Eile õhtust on meil värskelt ette näidata, noh, nii-öelda kultuuriüritus barbadase moodi, kui Rihanna käis Tallinnas esinemas, tõsi pärisist barbadose kultuuriga seal väga palju pistmist ei ole. See ongi selline klassikaline popkultuur, sattusite kontserdile? Ei, ma ei sattunud sellele kontserdile ja ma pean ütlema, et võib-olla sellise popkultuuriga kohtub kultuuriministeerium või suhtleb ikkagi läbi noorte huvitegevuse kõige rohkem, et just seesama ringiraha, mis praegu on väga aktiivselt päevakorral ja see ringitoetus võiks minna ka näiteks noorte kultuuri, erinevatele ansamblitele või, või selle valdkonnaga tegelevatele ringidele või rühmadele või seltsidele. Et see on, see on pigem niisugune valdkond, üldjuhul on popkultuur selline, kui me räägime niisugustest suurtest kontsertidest, mis isegi tulevad kasumisse, nii et ma arvan, et riigi toel just sellisel juhul vaja ei peaks olema. Seesama popkultuur ja, ja suured kontserdid on seotud veel ühe teemaga, millest me täna siin saame pikemalt rääkida. Mis on piletite maksustamine, eks ole, Peeter Rebane, kui põhiline selliste A-klassi staaride Eestisse import ja kuidas tundub, on teile selline sõber või vaenlane teeta kulisside taga tublit tööd, et see maksustamine ikka talle meelepärane. Seda enam, et ta on ju ka, eks ole, opositsioonierakonna liige. No tegelikult Peeter Rebane teeb väga tublit tööd. Ma leian, et need kontsertid, mida ta korraldab siia Eestisse, on kindlasti olulised, head ja kõrge kvaliteediga ja kindlasti seda saab nimetada kultuuriks, et ma ei ole seda meelt, et, et need suured kontserdid peaks kvalifitseerima kusagile mitte kultuuri või, või kusagile massikultuuri alla. Mina endise kontsertide korraldajana Vanemuise kontserdimajas Eesti kontserdis tean nagu oma praktikast lähtuvalt, et piletite hinnad ei teki seoses käibemaksu suurusega, olgu see null, viis või 18, pileti hind tuleneb sellest, missugune on turuvõime seda osta inimeste võime ja, ja seetõttu vaadatakse nii-öelda oma eelarve üle. Kui palju on sponsoreid, kui palju on toetajaid, kui palju on võimaliku nii-öelda piletitulu, palju? Küsib artist, kui palju läheb veel tema reklaamimiseks, millised on meediapartnerid ja nii edasi ja nii edasi, nii et see on nagu niisugune üks suur suur salat, millesse kõik koosneb ja siis vaadatakse, et missugune võiks olla inimeste ostuvõime ühele või teisele kontserdile. Ja kui ikkagi piletihind on 1500 krooni siis ei saa nagu muretseda selle pärast, et kas nüüd see inimeste ostuvõime on nii- või teistsugune, see käibemaksust sõltub lihtsalt, kui palju jääb korraldajale nii-öelda raha alles ma väidan seda, kui see pileti käibemaks oleks null või viis oleks pileti hind ikkagi sama kõrge, sest et pilet piletihind kujuneb sellest turuvõimekusest. Aga kui me vaatame näiteks muuseumite piletihindasid, kus on 18 protsenti käibemaks, täna siis muuseumite piletid, Te hinnad on alates 10-st kroonist, nii et ühesõnaga 10 kuni 80 on kõige kallimate piletihinnad. Meie muuseumides on kumus. Muuseumite puhul ilmselgelt probleem selles, et muuseumid ise ei ole ennast väga atraktiivseks teinud, no jätame KUMU, ütleme kõrvale, Rakveres päris palju toimub, eks ole, aga enamasti muuseumi nad on pigem selliseid, natukene on Eestis veel kopituselõhnalised asutused, kuhu kooliekskursioone praktiliselt sundkorras viiakse vaatama ja sellepärast ka piletihind peab olema madal. A- õpilaste jaoks peab olema madal ja b, kui et üldse oleks mingisugune motivatsioon sinna minna, et ma ei peaks maksma 200 krooni. Et vaadates kopitusehõngulist Tammsaare kuut Noh, näiteks mina olen täitsa veendunud selles, et praegust muuseumite reformi käigus paraneb see olukord osaliselt on teil õigus, jah, aga, aga praegust järjest rohkem võin ma siiski seda öelda, et muuseumid liiguvad atraktiivsuse ja, ja siukse elamuste rohkuse suunas inimesed lähevad, sinna, saavad lapsed näiteks ise seal midagi kaasa teha. See on interaktiivne. Juba mitmed ajaloomuuseumid on sellised huvitavad, vaatame seda näit. Näiteks, mis avati äsja Eesti vabariik 90 puhul maarjamäel. Iseolemise tahe, seal jätkub tegevust kauemaks, ma olen näinud seal lapsi, eks ole, kes stendide kompuutrit ei ole selles sugugi ära minna ei taha, et tegelikult ei saa üldistada, et nüüd kõik muuseumid, ma ütleks, et see on jah, võib-olla niisuguse eelmise ajastu taak, me kujutame ette, et seal on kõik hall ja tolmune, aga tegelikult on ju tähtis see, mida seal näidatakse ja ja kuidas ja praegust on muuseumit seal väga head ja edasipürgivad ja uutmoodi mõtlevad juhid ja, ja eeskujud, Te ise nimetasite Virumaa muuseume, vaadake kuidasmoodi. Eesti Rahva muuseum on praegustel samas eks ole, koos liikumisega uude keskkonda ja kõik need plaanid, mida ma praegu seisuga näinud, olen öelda, et kindlasti see meie uus Eesti Rahva muuseum saab olema siin Baltikumis vähemalt üks atraktiivsemaid ja, ja, ja huvitavamaid, kus ei ole ainult stendi peal midagi vaadata, vaid ka ise kaasa teha ja vaadata meie rahvakultuurilugu. Et siis näiteks mõtleme Estonia ooperis on pileti hind 450 krooni ja, ja linnateatris on ka 400 ringis, noh suur osa etendustest 200 ringis, nii et tegelikult ei saa öelda, et, et inimesed ei jõua osta pileteid ja et see kuidagimoodi nüüd sellest käibemaksuhinnast sõltub. Korraldajad ise on ka öelnud, et need piletihinnad võivad küll tõusta tulenevalt üldisest inflatsioonist ja üldisest hinnatõusust ja sellest, et inimesed jõuavad võib-olla järgmisel aastal osta Estonias juba 500 krooni eest pileti, aga see ei tulene sellest, et käibemaks muutub, nii et ühesõnaga riik tegelikult annab sellise ühekordse süsti ja see peaks tasandama selle augu, nii et mitte keegi ei tohiks edaspidi rääkida sellest et piletihind tõuseb tänu käibemaksule, mida me ei toeta. Ta on tõepoolest kommertskontserdid, niisugused suured näiteks on, olgu see Peeter Rebane, olgu see meil on neid korraldajaid siin veel, eks ole. Me räägime rebasest, kogu aeg, meil on Jüri Makarov, eks ole, meil on laupäev ja meil on teisi korraldajaid veel, nii et tegelikult, et räägime siiski sellest, et riik toetab sellist kultuurivaldkonda või kontserte ja teatrit, kes ikkagi lõppkokkuvõttes ise ots otsaga kokku ei tule. Muuseas, kui me räägime erinevatest piletitest ja üldse inimeste aktiivsusest külastada üht või teist kultuuriobjekti või asutust siis noh, majanduskasvuga on meil lood, nagu on, on ta pidurdunud, mis ilmselt tähendab seda, et kui see palkade tõus jääb pidama või vastupidi, inimesed jäävad üldse töötuks, nii nagu siin on prognoositud, eks ole, kuni 30000 töötut inimest nüüd käesoleval aastal juba või siis nüüd järgmise aasta sees ka siis ilmselgelt ka kultuuriasutuste külastatavus võib ju kahaneda. Mina usun seda, et sellistes tingimustes kultuuriasutuste roll ja tähtsus tegelikult tõuseb, sellepärast et vaadake, kui inimesed on depressioonis või mures, eks ole, siis nad tegelikult peavad saama. Kas Hamlet võileib? Ja selge see, aga siis tulebki leida niisuguseid võimalusi, et läbi kultuurivaldkonna inimesi toetada ja, ja mida rohkem laekub käibemaksuna kultuuri valdkonda, ütleme riigieelarvesse raha, eks ole, seda rohkem on võimalik seda, seda läbi kultuurivaldkonna toetuste ja, ja erinevate meetmete kaudu laiali jagada ja pakkuda näiteks ka Ta kontserte teisipidi võttes nii et siin ongi nagu see kultuuripoliitika teema ja ja siit sujuvalt ma tõesti läheksin ringiraha juurde, sellepärast et, et ka see on see kultuurivaldkond, eks ole, mis mis sellistel hetkedel, kui inimestel on probleeme ja muresid ja, ja ma ei tea, kas on töötus või, või tulevad erinevad seal vaba aja veetmise küsimused, et mida teha ja kuidas siis seda rohkem me peame tähelepanu pöörama meie noortele, et nendel oleks vaba ajaga midagi ette võtta. Ta ja see 2000 krooni ringiraha inimese kohta, kes lapse kohta, kes on siis kuus kuni 19 aastat vana on riigipoolne päris tugev toetus peredele, sellepärast et kui ikkagi on näiteks kaks, kolm last tahaksid käia erinevates ringides ja 2000 krooni tähendab umbes seda, et ühe ringi maksumus ühe kuu maksumus on 200 krooni, ütleme enam-vähem 10 kuud käib see niisugune huviringis käimine ja selle sees ma pean ütlema, on nii spordiklubi, tehnikaringid, käsitööringid ma tea teatri näiteringid, mis peale kooli toimuvad, aga ka muusikakoolid, kunstikoolid, seda on küsitud päris palju minu käest, et kas need muusikakoolid, kus lapsed õpivad seal klaverit, viiulit või siis kunstikoolid, kus siis tõesti nii vanasti nimetati neid laste kunstikoolideks, eks ole, ja need kuuluvad selle seadusemuudatuse järgi samuti toetatavate alla, see on päris suur toetus peredele ja see ongi mõeldud siis mitte niivõrd kohaliku omavalitsuse toetuse nagu ikkagi peredele otsetoetusena. Ja ma usun, et sellistes tingimustes kui on probleeme ühiskonnas, kui majanduskasv ei ole nii kiire, kui me tahaks ja me ei saa osta nii palju riideid, ilusaid või, või näiteks osta teatripiletit siis võimaldada oma lastele niisugust koolivälist tegevust, et nende mõtted ja, ja tegevus oleks seotud, et nad ei hulbiks ringi mööda tänavaid ja, ja otsiks endale kahtlasi sõpru, et see on kindlasti hästi oluline. Kuidas see süsteem reaalselt toimib, ütleme mul kodus ka pisike poeg kasvab ega väga palju pole jäänud, kuni ta kuue aastaseks saab, kui ta tahab minna, noh, minu pärast kas või klaverit õppima, wowidžuudat, mida iganes. Kuidas see 2000 krooni reaalselt liikuma hakkab? Kõigepealt on oluline, et te panete oma lapse siis sinna ringi kirja ja kirjutate avalduse, et te soovite, et 2000 krooni, mis siis riigi poolt tuleb, laekuks sellele ringile, nüüd kui selle ringitasu on üle 2000 krooni aastas, siis selle vahe peaksite te ise juurde maksma. Nii et meie eeldus on see ringid, ringijuhid esitavad oma nimekirjad vastavalt nendele lastevanemate poolt tulnud avaldustele siis kohalikule omavalitsusele, kas siis vallavalitsusele või linnavalitsusele ja linnavalitsus edastab need numbrid, mitu last neil siis ringides üleüldse käivad, rahastamine ministeeriumile ja sealt siis omakorda arvestatakse, korrutatakse see 2000 krooniga ja see jõuab siis kohalikel omavalitsustel selle otse. Ja kohalik omavalitsus peaks siis teisipidi saatma selle raha või kompenseerima toetama seda konkreetset ringi või siis kooli, kus siis teie laps käib ja selle võrra peaks olema teie osalustasu väiksem, see on niisugune skeem, ideaalvariant, me ei saa kindlad olla, igasuguseid vallajuhte on ja igasuguseid treeningrühmade juhte on, et tõstetakse seda osalustasu. Aga ma usun, et see ei saa olla massiline seisa olla 2000 krooni võrra, et see oleks nagu liiga ilmselge juba lapsevanema taskusse trügimine. Et seal võib tõusta seoses inflatsiooniga võib-olla seal 50 60 krooni võrra, aga ikkagi peaks kompensatsioonimehhanism olema selline, et toetatakse lapsevanemad. Kas Eestis on praegu piisavalt pakkuda sääraseid ringe, sellepärast mulle tundub küll, et lapsi on rohkem kui kohti ringides. Statistika järgi siiski osaleb ringides alla 50 protsendi lastest, kes nüüd selles vanuses meil on teada ja meie eesmärk on see, et läbi selle kompensatsiooni noh, 75 protsenti, 85 protsenti, noh, see oleks ideaalvariant, eks ole, ma ei usu, kolmapäeval on 100, tegelikult noh, see on jah, ma ütleks, et see on utoopia, tähendab 100 protsenti lastest mitte iialgi ei hakka käima ringides ja võib-olla nad saavad oma nii-öelda kultuurilise elamuse läbi kino ja televisiooni ja, ja miks mitte, eks ole, see igalühel on nagu vaba valik, aga siiski see hõivatus oleks, oleks hea, enam-vähem niimoodi 70 80 protsendi ringis ja ma ütleks niimoodi, et päris mitmetes valdades võib-olla oleks lapsi, kes käiksid aga pole tänase seisuga juhendajaid. Ja see juhendaja probleem saab ka lahendatud läbi selle ringiraha, sellepärast et võib-olla pole olnud siiamaani seda maksujõudu, et üldse siis leida inimene kusagil siis võib-olla mitte oma vallast sõidab kusagilt lähedal asuvast linnast või hoopis teisest vallast kohale. Aga selle jaoks on tarvis vahendeid. Aga see on järgmine küsimus, siit tekib kohe järgmine küsimus ja see on see, et kust leida ringijuhendajaid, kes ka oskaks lastega ümber käia, kelle taust on kontrollitud, kes ei, ei ole nii-öelda paha peal sõna otseses mõttes väljas. Seaduses on ka tegelikult ette nähtud siiski treenerite ja õpetajate kvalifikatsioon, nad peavad olema diplomeeritud ja ma ütleks niimoodi, et praeguse seisuga siiski diplomeeritud erinevaid ringide juhendajaid on päris palju, sellepärast kõik õpetajad võivad näiteks kes on eesti keele õpetaja, võib ju teha näiteringi, eks ole. Kes on kehalise kasvatuse õpetaja, teeb spordiringi ja kes on muusika? Ta teeb koori. Nii et tegelikult, ega niisugust suli tegemist selles valdkonnas, ma ei usu, et eriti palju on need lihtsalt keegi üks koduperenaine võtab, hakkab aeroobika ringi tegema. Nojah, päris paljudes valdades on täna ringid tasuta, tegelikult ka on ringid tasuta. Aga ikkagi. Ta juhendajat ja, ja siin on nüüd nagu teine variant, et seesama ringiraha 2000 krooni läheb siis siiski pearaha põhiselt sellele kohalikule omavalitsusele, kes ise korraldab seda ringi tasustamist, kas siis ruumide rentimist ja õpetajale palga maksmist, nii et ei pruugi võib-olla see seotud sellega, et, et lapsevanem ei jõua maksta. Tihti on niimoodi, et on korraldus, selline vallased vald ei jõua maksta ja, ja seetõttu jällegi vald esitab selle laste arvu, kes tal seal ringis käivad ja saab siis endale palgata võib-olla lisaks veel teise õpetaja või siis ka sellesama esimese õpetaja. Laine Jänes, muudame teemat, oli juttu siin kunagi mõned ajad tagasi, et ehk peaks olema Eestis ka mingi selline kultuuriürituste konnotatsioon, et kui keegi võide, paramune, Rostrumi kuskil või MTV auhinna saab, siis peaks talle ka mingi kindel summa olema määratud. Kui kaugele selle ideega on jõutud? Sai siis vastu võetud selline otsus, et kaunite kunstide nõukoja ettepanekul, kui tulevad sellised suurepärased tulemused, võidud, laureaatideks, nimetamised, esimesed kohad, peapreemiad, cream, priid, siis kaunite kunstide nõukoda teeb ettepaneku kultuuriministrile, kes siis omasoodu läheb siis selle ettepanekuga rahandusministri jutule ja läbi sealt sealt läbi siis juba valitsusse. Et kui te räägite sellistest konkreetsetest summadest Seda nii-öelda korruptsioonitabelis, eks ole, palju on, kas olümpiavõit võrdub Eurovisiooni võiduga? Ja no seda on väga keeruline teha, sest tõepoolest ütleme, spordivaldkonnas on või noh, nii-öelda mõõdetav, eks ole, tegelikult kui palju on erinevaid kultuurivaldkonna sündmusi, mida omas ringkonnas nimetatakse, et see on meie pea, eks ole, aga seda tuleb ikkagi vaadata iga kord kontekstis, sellepärast et mõni valdkond on niisugune, kus on võib-olla üleüldse kolm riiki, kus sellega tegeldakse ja see on ka maailma nii-öelda mastaabisündmus. Et ikkagi vaatame neid asju eraldi ja üks muudatus või oluline tähelepanek on, et ka spordivaldkonnas hakkab neid ettepanekuid tegema Eesti olümpiakomitee kes siis koostöös alaliit, ega neid ettepanekuid siis läbi sõelub, aga kui nüüd rääkida veel sellest võrdsest kohtlemisest, siis noh, ütleme siis niimoodi jutumärkides võrdsest kohtlemisest, nagu te enne küsisite, et siis ma tahan öelda seda, et sellest aastast alates, kes on näiteks kultuuri elutöö preemia miljon krooni ja, ja spordivaldkonna elutöö preemia 600000 krooni, et kui ühes kohas on võib-olla tõesti need olümpia võidud olnud niisugused suurejoonelisemat ja ka miljonilised, siis, siis teisipidi jällegi on ütleme siis kultuurivaldkonna elutöö preemiad täna sammukese ees, spordivaldkonna. See suhtumine ilmselt, et kultuuri osapool ütleb, et need sportlased on paremad, neile antakse ühel, teisel puhul või teisel kujul rohkem, eks ole, ja spordiinimesed ütled, näed, aga nemad saavad nüüd miljoni, see ilmselt jääb alatiseks, seda ei saa kunagi paika panna, sest et inimestele tunduvad erinevad saavutused ikkagi erinevalt. Teil on täiesti õigus, sellepärast et igaüks lähtub ikkagi oma isiklikust emotsioonist ja kui ühele meeldib sport ja teisele meeldib seal ooper, teater, eks ole kontsert või kunst või mingisugune disaini sündmus, siis mitte iialgi ei suuda neid inimesi ära lepitada, et, et see on see maitse ja sisetunde küsimus. Aga räägime veel meeldimise ja mitte meeldimise, sest kuidas me inimesed omavahel ära lepitame. Vabadussõja samba küsimuses olete käega löönud ja. Kindlasti ma ei ole käega löönud, ma osalesin ju ka selle žürii töös ja, ja ma olen annetanud ka raha selle Vabadussamba toetamise püstitamiseks ehk ma olen ennast täiesti selgelt polariseerunud. Ma ei tahaks hakata andma hinnanguid selle, selle samba niisukese esteetilise väljanägemise osas. Siiski ma olen võib-olla natukene rohkem rohkem kui kui, kui paljud teised tutvunud ka nende materjalidega ja, ja võib-olla on siin hea hetk rääkida sellest, et minu esimene emotsioon, kui ma kuulsin, et see tuleb näiteks klaasist ei olnud ka sugugi pooldav või posid aktiivne, sellepärast me räägime klaasist, siis meie ettekujutus on kohe aknaklaas, eks ole, me kujutame ette, et pannakse hästi palju aknaklaas üksteise kõrvale või tehakse mingisugune niukene monoliit. Ja kui ma nägin seda materjali näidist, mida siis Tšehhi kunstnikud esitlesid ja see on niisugune jää klaas, ma ei oska seda, ma ei oska seda täpselt nimetada, aga ta on ilus, ta on atraktiivne ja kui sealt alt suunata see valgus, siis, siis see on väga kauni väljanägemisega materjal iseenesest. Kuidas ta nüüd nii-öelda vorminuna sellesse suurde monument tee lõppkokkuvõttes välja näeb? Ma ei ole insener, ma ei ole projekteerija, ma ei ole ise kunstnik, ma ei oska seda täpselt ette kujutada, aga see väike monoliittükk, mida meile näidati, esitleti tee, oli küll väga atraktiivne, nii et minu usk selle samba heasse väljanägemise pärast selle materjaliga tutvumist paranes kõvasti. Nii et vastased lihtsalt ei tea, millest nad räägivad. Jah, kardetakse seda suurust, eks ole, paljudele ei meeldi sümboolika, aga väga paljudele meeldib ja ma pean siiski rääkima numbrit, sest et kui vastaseid on tänase seisuga alla 8000 nagu statistika ütleb, pooldajaid, kes on allkirja andnud, on 5000 ringis ja väga palju inimesi ma isegi ei tea täpselt, kas on 11000, eks ole, umbes on, on annetanud tegelikult, et need inimesed, kes on raha annetanud, on läbi selle annetuse ju andnud oma positiivse hääle ja olgu see annetus 100 krooni või siis mitukümmend 1000 krooni. Me teame, et seal on 75000 krooniseid annetusi siis see kõik on kokku üle miljoni 1,3 miljonit, siis see on ka nagu märk sellest, et siiski on väga palju inimesi, kes seda ka toetavad. Ja ma ausalt öeldes endise Tartu linnapeana ütleks niimoodi, et vaadates vaatasime just ka ka eelnevatel aastatel neid võitlusi, mis nii-öelda pealinnas käivad erinevate monumentide üle, siis siin on, ütleme, rahvast rohkem siin on, siin on rohkem arvamusliidreid, neid, kes polariseerivad, et seda, seda teadmist või arvamust või emotsiooni ühele või teisele poolele inimesed on üldiselt mõjutanud, võtavad väga paljudel ei ole oma isiklikku arvamust, nad usuvad näiteks ühte või teist arvamusliidrid, kes neile parasjagu sümpaatne on. Me vaatasime Tartust, et kui siin Tallinnas on keeruline igasuguseid sambaid püstitada, olgu need sambad või mingisugused muud monumendid, alati käis üks suur kisa ja lõppkokkuvõttes kõik püstitamata. Ta meie selle aja jooksul tartus muudkui aga püstitasime. Kalevipoja osas käis vaidlus, mis käis püsti, ta sai, eks ole, nüüd on kõik väga rahul, kõik see 15 aastat, mis käis tohutu möll ja samamoodi arutelu, et ka Vabadussammas tegelikult Kalevipoeg on Tartus nii-öelda ju vabadussõja mälestusmärk. Et kas ikka sobib Kalevipoega, kas ikka tuleb teha seesamasugune, nagu ta ennevanasti kunagi oli, peaks ikka midagi uut tegema, püsti ta sai, kõik on õnnelikud. Samamoodi käis suur arutelu õuna isa ja poja üle. Need Tore Arnold skulptuur siis küüni tänaval jalutavad isa poeg kõrvuti, eks ole, jällegi kas tasub panna või ei, et kas on esteetiline või eetiline, et kas sobib vaadata, eks ole, alasti meest ja last seal või mitte, et pandi neile seal pükse jalga ja mida kõike, aga püsti ta sai ja kõik käivad pildistamas, kõik on õnnelikud, aga mäletate suudlevaid tudengeid, raekoja platsis raekoja ees missugune amoraalne skulptuur, noored suudlevad, nüüd on kaubamärk, täna on kaubamärk, nii et ühesõnaga ma vaataks huviga, mis sellest asjast saab. Aga teid ei tee murelikuks, et inimesed, kellel on väidetavalt silma ja meelt igasugused liidud ja ühingud ja pagan teab mis veel, mis koondavad neid kunstiinimesi laias laastus mõne erandiga kipuvad kõik selle vastu olema. Jah, eks kunstnikud ja arhitektid olid esindatud ka selles žüriis seal ja ausalt öeldes selles žürii minul isiklikult oli nagu halb selle otsuse üle, et kuidasmoodi see žürii oli kokku pandud ja, ja see valitsus midagi teha ei saanud, see oli eelmise valitsuse ajal kokku pandud ja tööle hakkas uue valitsuse ajal, siis oli nii-öelda nagu kirjas, et kui palju, milliseid inimesi, kust sellesse žüriisse peaksid kuuluma, nii et see valitsuse otsus oli olemas. Žürii hakkas tööle vastavalt eelmise valitsuse siis reglemendile ja sellest reglemendi lähtuti kogu selle arutelu käigus toimus viis koosolekut väga tuliselt ei olnud niisugused käega ega mütsiga löömiseks erinevaid variante, kuidas seda kõike arvutada, Tilideti kokku lahutati, jagati, alustati jälle uuesti, ei klappinud nii ja teisiti ja see oli kompromissvariant, see oli see, mis siis lõpuks tegelikult jättis ülesse kõige vähem selliseid vastuhääli. Ma ei ütleks, et päris kõik kunstnikega seotud inimesed selles žüriis selle samba vastu hääletasid, ma jätaksin endale õigus, et ma ei hakka siin nimesid nimetama, aga see ei olnud päris nii, et absoluutselt kõik kunstnikud olid vastu ja kõik teised, kes ei olnud kunstnikud, olid poolt ja ma tahaks öelda, et ka mõned mittekunstnikud olid selle samba vastu, nii et siin ei maksa niisuguseid üldistusi teha. Täna on tegelikult lihtsalt hilja, juba diskussioon on olnud pikka aega, tegelikult see diskussioon oli ka valitsuses arutada ja otsus oli niisugune. Nii et piisavalt on aega olnud. Tegelikult. Aga nende noorte nahas, kes samba idee välja pakkusid ja võitsid, selle konkursi vist väga olla ei tahaks, sest ühest küljest on tunne see, et sa paned püsti justkui oma elutöö ja sul on õnnestunud jõuda selleni päris noorelt, teisest küljest see sajatuste laine, mis ühelt või teiselt poolt tuleb, jätab jälle mulje, et püsti läheb nagu sinu häbipost sisuliselt, et seal mingi jama kokku keeranud, enam taganeda. Mis rahvuslik häbi selle pärast meie linnapealinna? Ja sa pead kõik need järgmised aastad ära kannatama, et mina tegin, palun vabandust. Ma ei teate, ma ei kiirustaks täna sündmuste käigust ette sellepärast et nagu ma ütlen, igasugused rahulolematus, et kasvõi Eiffeli torniosas on hiljem osutunud hoopis magnetiks, nii et vaatame, mis elusa sammas siis elama hakkab, kui ta ükskord püsti on. Eripära meie sambaga võrreldes on see, et teistel torn oli ju ajutine ehitus, ega ta ometi ei taha nüüd öelda, et meie sammas on ka ajutine. Et ei ole midagi alatisemat, kui ajutine, tahtsite te seda öelda vist praegust aga, aga ma siiski ütleks niimoodi, et vaatame viie või 10 aasta pärast. Meie külaliseks oli kultuuriminister proua Laine Jänes, aitäh teile tulemast. Kena päeva ja jõudu. Aitäh kõigile ilusat päeva, ilusat kevade ootust sellel nädalal algab kevad.