Prognooside büroo oli juba mitmendat päeva head ilma tõotanud. Neemel, kuhu ma lõuna paiku jõudsin, võtsid mind vastu tarretama panev temperatuur ja idatorm, mis sea püsti ajab. Kui ma õhtu eel jalutama läksin, toppisin endale selga kõik, mis selleks vähegi kõlbas. Kaasa arvatud froteelinad ja rätikud. Rannas selgus, et kasukas poleks liiga teinud. Hakkasin võdisema veel enne, kui nägin varisemisel olevaid toomingaid, mida torm peksis. Oleks nagu lund sadanud ja maa oli valge. Ma ei jäänud välja kuigi kauaks. Koju minnes kohtasin värava tagameest, keda olin näinud juba päeval maja ümber askeldamas. Olin temaga siis pisut juttugi puhunud. Nüüd ütles ta mulle. Teie nimetasite mind ennist peremeheks. Ärge seda teinekord enam tehke. On see kuritegu? Selles majas on perenaine intonatsioon ja miimika ütlesid rohkem kui sõnad. Aga kuidas teid hüüda? Ta heitis viltuse soni Alt kavala pilgu ja vastas. Lastele ma olen mauh, pole pikega karvane, ehk kõlbab teiegi suhu. Laste suu öeldakse õigust, räägivad. Nii kaua, kui nad putru söövad, vastas ta naeratades, kehitas oma paremat õlga ja tegi minekut, vasak käsi, sügaval püksitaskus. Seinad olid õhukesed, jutt kostis läbi, kuulsin kõike, mida köögis räägiti. Harilikult ma ei harrasta võõraste juttude pealtkuulamist, selleks arvan, on kutsumust ja talenti tarvis. Ent tol õhtul ma ometi rõõmustasin, kui perenaisele külaline tuli. Tere õhtust ja jõudu hammastele, ütles uniselt veniv hääl. Mul oli vist igav, sest muutusin kohe uudishimulikuks. Perenaine köhatas kurjakuulutavalt. Külaline hakkas ebamääraselt naerma. Tere, tutt, ütles perenaine viimaks. Mina ei ole tutt ja mina ei ole sunnitööline samu hammastele, jõudu, soovid. Mõlemad olid solvunud. Siis tõi külaline oma ebamäärase naeru uuesti kuuldavale. Ta küsis ja kukkus sinu sunnitööline siis all. Keda sotsid. Perenaine, kes mind oli kohelnud väga armastusväärselt, rääkis nüüd järsult, nagu oleks tal terav puss hammaste vahel. Maud, vastas külaline, kuigi ta enam laps ei võinud olla sel kellaajal. Mis sul, ega ta ometi juba maga, kas sa siis ei tea, tal on nüüd uus amet, mis amet? Pudrusööja pole ma niisugust ametit veel kuulnud, aga näe, on, käib igal õhtul helpimas või igal õhtul. Ja kus need pudrumäed tal on? Penni kallal. Nende Aaduke ju närb, käib seda tagant ergutamas ja saab ta palka ka ikka. Selge, et raha. Ega see muidu amet poleks. Oh issand jumal. Mis sul nüüd hakkas? Küll mõnel inimesel on seda õnne, õhkas külaline. Perenaine ei vastanud, ta kõlistas tükk aega lusikat teeklaasis ja küsis siis vihaselt. Ja mis sina temast tahad? Sellele jäi selle küsimusele järgnes paus, mille kestel mul tutist kahju hakkas. Ühtlasi ma käitusin nüüd nagu andekas nuhk. Surusin kõrva vastu ust, juhuks kui ära hirmutatud. Külaline peaks häält tasandama. Ta ütleski üsna alandlikult, nagu ikka palujad. Kuulsin, et tal pidi rottigifti olema. Kas Maul rotimürki on, seda perenaine ei teadnud või ei tahtnud teada. Ja tutt läks varsti minema, lubades mõni teinekord tulla. Milleks on veel karikat tarvis, mürki võib ka pudrusse segada. Nii ma mõtlesin järgmisel hommikul, kui tutt jälle kööki astus, seekord mao eest leidis. Ja nüüd juba temaga pudrust juttu tegi. Hommikul sulle putru ei anta, pead oma kohvi lürpima, ütles ta kahjurõõmsalt pärast seda, kui oli kombe kohaselt teretanud. Pudrusse räägid, küsis mahu. Käisin sind eile õhtul otsimas. Perenaine ütles, et oled hakanud palgalised pudrusööjaks dometi valetanud. Ei valetanud. Kui palju sa korrapealt saad? Kus siis sina elanud oled, seda keedia tõsis mao, kes mulle räägib, kõik teavad, aga sina ei tea. Noh, eks sa siis ütle ometi. Rubla terve Nõukogude rubla. Tutt ohkas ja vaikis. Mis pudrud need on? Küsis ta, kui oli kõnevõime tagasi saanud. Igasugused, kuidas aga juhtub vastasmahu? See vastus näis tuti uuesti tummaks löövat. Tundsin kiusatust uks lahti lükata, et näha ta nägu. Viimaks kuulsin teda küsivat. Kas mannaputru ka tihtilugu? Ja riisiputru. Mida sa siis mõtled? Kas rosinatega alati? Mulle näis, et mao, kes seda jutuajamist oli alustanud, usaselti otsekui vastu tahtmist muutus kord-korralt üha lõbusamaks. Magan muidu ikka nagu mauk, ütles tutt. Aga näe, eile öösel uni ei tulnud ega tulnud. Muudkui mõtlesin, et miks küll mina niisuguse õnnega kokku ei sattunud. Arvavad, et oleksid hakkama saanud, kui sina saad, a-, naeris mao. Või arvad, et see niisama lihtne ongi? Allohvitser võib mehed kärkimisega ära hirmutada, aga lapsed nõuavad peenemat kunsti. Kuid noh, mis sa teeksid, kui sulle Jaadukesele pudrukauss lauale tuuakse? Annaksin head eeskuju puusa, vaeseke, olen ennegi lastega võidu söönud. Sa ei oska niimoodi neelatagi ta lusika kätte, võtab. Ära pähita midagi. Seda peab tegema tundega, nõnda et isuäratav hääl sügavast kurgupõhjast kuuldavale pääseb. See ajab teda naerma, ta unustab oma virisemise ja siis tahab ka tema seda imelikku häält teha. Viimaks on temalgi sellel närval lusikas peos. Ja siis ei ole poiss enam Pennyga laaduke, vaid pudrulõug, Väike-pudrulõug ja suur pudrulõug seal mina kaks pudru lõuga tõstavad lusikaid, pistavad need kaussi ja sealt suu. Ja siis nad neelavad jagu, kistavad ja naeravad, nõnda et vesi silmis. Ei, allohvitseri siin ei ole, aga pudrulõuad peavad korrast ilmadematagi kinni. Lusika tõusevad ja käivad ka Ausi ja suu vahet, nagu komando järgi. Rubla muudkui tuleb, küsis tutt. Pohh alati. Ja peale selle veel preemiad ja teised lisarahad, preemiad ja lisarahad finiit ka. Iga kord, kui poiss kisendama pistab, tahan veel, saan ma Matsakaia pudru, palava musu perenaiselt perenaiselt. Siis pudru söömine on rohkem nagu meeste amet, pudru, söömine ega see ei ole ainult söömine, see on kunst nagu kõik peened kunstid. Iga puder nõuab oma mängu. Vasta mulle, mis sa teeksid, kui lauale tuuakse kaerapuder? Ei tea. Isegi seda tühist asja mitte. See on vastik puder ajab öökima. On küll libe nagu mõni inimene, kuid alla ei taha minna. Aga kui me siis hirnak tame ja kraapame jalaga korra teise ning kolmandagi annusikad varsti jälle pysti. Sind oma juttudega, imestas tutt. Võib-olla tahaksid sa veel teada, mis juhtub siis, kui su nina all aurab riisipuder rosinatega seesama, mis ennistu suu vett jooksma võttis. Kui huvitab, siis muud, kuigi see minul ei ole ametisaladusi. Ega mina ole mõni kapitalistinäru, kes ei raatsi kogemusi vahetada. Kõigepealt ei ole siis penni kalale enam Haadukest ega Maud vaid need, kes nüüd laua ääres istuvad, on väike au Ling Long ja tema õpetatud sõber mao auvang. Kuule tahtis tutt midagi ütelda, mis ma kuulen. Mis asja sinul mulle ka öelda on? Kui mina saan, siis saaksid sina ka ahvi niisugusel heal arvamisel oled sa endast. Vaata et sa ainult lõhki ei lähe. Isegi mina olen vahel jänni jäänud. Kord ei olnud perenaisel küllalt mannat kodus ja puder jõudnud supist kaugemale kus Haaduke kukkus kohe kisendama, lurri ei taha. Pill katsusin neelata ja silmi pungitada agaavi Eigedali. Õnneks tuli viimaks meelde, kuidas koerad lahja lake juures räägivad. Ja kui me siis kõrvad lontis ja keeled pikad, kahekesi hakkasime. Et on hulgas, kõlbab küll, täton hulgas kõlbab küll. Sa ju koerte keelt ei oska. Ära plära, kuule, parem vait, ütles tutt, kes kauem välja ei kannatanud. Ei anta sulle selle eest rublatega kedagi ja kui kõhugi täis saad, kas mina palusin, et sina mind kuulad või palusid sina, et mina räägin? Tutt vihastas, ei tulnud ma hoopiski sinu plära kuulama, ütles ta. Mispärast siis kihvti pärast? Mul ei ole? Kuhu siis panid? Pidi ju olema? Oli kohe palju, oli. Aga Lauteri Liisi viis omale alles laupäeva õhtul. Tema sellega teeb, ega temal rotte ole? Mao uhkas tüdinud ja vastas ei ole. Aga eks ta ela ämmaga ühes majas. Ma oletasin, et jutt pudrust ja mürgist on lõppenud ning otsustasin kööki minna. Kükitasin pideva pliidi ette ja hakkasin tule paistel käsi soojendama. See oli vestlejate suhtes hea asend. Oleksin sellesse asunud igal juhul ka siis, kui mu käed polekski külmetanud. Ent Nad külmetasid, sest raju oli toad viluks lõõtsunud. Mao istus söögilaua ääres, selg pliidi poole ja jõi kohvi, kehakast kruusist, mida ümbritses kuldkirjas patriarhaalne sõna vanaisale. Ta ütles. See idatuul on nagu naiste viha enne jäta järele, kui vesi lahti. Vaatasin aknast välja. Vihm oli tõepoolest sadama hakanud. Külaline seisis ukse ääres, käed tooli korjul. Nägin tutti esimest korda. Ta oli umbes kuuekümneaastane pikk naine, vesihallide silmadega, mis meenutasid tunamullu, sõid pisaraid. Seda loba, mine räägi rumalamatel, kui mina olen seda juba rohkem kui 50 aastat kuulnud, vastas ta lakki vaadates Mauakas naerma. Tuul, ilmakaared ja naiste viha. Need kõik on väga kindlad asjad, mis nii kerges Timo eest ei lähe. Kui teada tahad, räägitakse nendest 500 aasta pärast neid sinu habemega nalju. Habemega. Kust sa selle võtad? Ma tean, et sa mind ei usu, aga kui Karl oleks siin, siis ütleks ta sulle sedasama. Sinu Carlonise habemega Karlil ei ole habet, väitis tutt ootamatu ägedusega. Mis asi see temal on, küsis mao naeru tagasi hoides. Ta nagu teadis, mis nüüd tuleb. Tutt mõtles pisut ja ütles siis tähtsalt. Karlil On Poken, Päär. Mao tõusis vaikselt itsitada lauast ja tuli pliidi juurde oma kuldkirjaga vöötatud vanaisa kruusi uuesti täita. Kruus täis nuristatud oligi katlake tühi. No ongi kallis, märjuke otsas tähendas tutt kahjurõõmsalt. Kõigel on oma lõpp, nõustus mausedamaid. Ainult liiv, see peab vastu, see ei saa kunagi otsa. Ja mis temaga tehagi, kohvi sisse ei kõlba panna. Ma ei saanud sellest jutust aru, vaatasin tuttile otsa ja nägin, kuidas ta nägu moondus. Mis liiv, mis Liil, küsis ta. Sõnad jäid talle kurku kinni, viha lämmatas teda. Eks ikka see, mis kaevutegija sulle suhkru pähe tõi, riidest kotis, ütles Maud ja lisas ääretu endastmõistetavusega kallistuste eest. Tutt sülitas paar korda, virutas tooli, mille korjust ta kogu aeg oli kinni hoidnud, keset tuba pikali ja tormas välja. Mind üllatas see, kuidas mao alles nüüd naerma hakkas, end kõveraks kiskudes kõhtu hoides, silmis pisarad. Jõle petmine, ütlesin mina. Mis siin naerda? Ega seda ei naera, et vaest naisterahvast peedeeti, vastas mao kiiresti. Aga see vihaossa hull nägite Ossa hull. Ja siis läkski talle pala kurku. Ta läkastas ja naeris edasi Takraaksus ja naeris edasi. Ma võtsin kruusid käest ära ja hakkasin talle rusikatega selga kõmpima, nagu teevad emad, kui lastel hing nuttes kinni, jääb. Tauli täielikult oma metsiku naeru võimuses. Ma läksin eemale ning mõtlesin, las kärab, saab ometi näha, kuidas inimene oma hinge naerule annab. Minu arvates pole see meie kurjas maailmas mitte just igapäevane nähtus. Majapidamishoone, piirates õue lõuna poolt on vana madaluke Jabik. Kõik ta uksed, mis sunnivad kummarduma Maud ennastki on kõrgete läve pakkudega. Linna lapsed olevat kunagi imestanud ja loodetavasti imestavad ka edaspidi. Maul elab lehm kapis. Selliseid kappe on ühise katuse all kuus tükki. Ühed, elavad haned, teises kanad, kolmandas lehm. Neljandas vihjeldakse, viies on heinalaoks ja kuues kõige ebamäärasema koli panipaigaks. Hoone ise on ettepoole längus, tema ainus korsten tahapoole viltu. Lisada tuleks veel seda, et põranda all elutsevad rotid ja ammugi mitte ühe tasasel katuseharjal istuvad peaaegu alati kajakad kõrid vastutuult seltsimajapidamishoone taga ja imetlesin parajasti vanu rannamände, kui mow oma haned kapist välja laskis. Õnneks oli neid ainult kaks. Tiivad lennuks avatud, tormasid nad sõjaka Kaagatamisega minu poole. Jäin ootama oma saatust. Teadsin küll, kuidas tigeda hanega toimitakse. Tal haaratakse kaelast kinni, teda keerutatakse ringi ja paisatakse siis hooga eemale. Ometi ei hakanud ma nii suurt vägitegu sooritama. Kangelaslikkuse näitamine ei ole minu iseloomule omane. Pigemini oleksin puusse roninud, kui oleksin märganud käeulatuses oksi või kui mul endal oleksid küüned olnud. Mao seisis ikka veel lauda ukse juures, jälgides mind lõbusa uudishimuga. Ent vaesel mehel tuli seekord pettuda. Ta ei saanud näha nalja, mida oli lootnud. Kuidas tema jada haned oleksid hõisanud, kui ma oleksin jooksu pistnud või vähemalt puu taha karanud. Aga vist olime oma tardunud poosis niivõrd aukartust äratav, et ründajad araks lõid. Mida lähemale nad jõudsid, seda rohkem nad sarnanesid madudega susisedes pead maadligi, pikad kaelad vingerdamas jõudsid pärale, tegid siis pöörde ja asusid rohtu sööma, nagu polekski neil muud mõttes olnud. Hakkasin naerma ja mauh, kes vahepeal oli lähemale tulnud, imestas. Teie ei kardagi meid suurust, leiaid. Mau vaatas sinitaevasse. Ta oli äkki vaga ja süütu öeldes. Olen näinud pimedat, kellel haned lapsena silmad peast välja kiskusid. Meesterahvas oli. Ja teie peate nii hirmsaid loomi. Mis teha, kütet on ju tarvis, vastas mao leebelt. On kallis lõbu. Agu, kuidas hagu? Jutt oli ju hanedest? Eks, professor valetas, et need kisakõrid olla rooma linna päästnud asi see neil siis Agugi teha. Et nad hagu teevad, seda pole isegi professoreid valetanud. Küll te saate varsti oma silmaga näha vastasmahu. Oodake, kuni tulevad need päris Hähkijad veel nädalad, poolteist ja siis on meil väike külatäis professoreid ja Paleriine suured linnad puistavad neid siia nagu kotisuust. Neil on kaasas papad ja mammad, tädid ja onud ja bonned ja Jaaniad ja jumal teab kes veel. Ühesõnaga tullakse kogu suguseltsiga. Ja kui nad siis hakkavad hommikust õhtuni voorima ja käima ikka, kas Maulon seda, kas Maulon teist, anna neile piima, mune, kartuleid, rõõska ja haput koort? Oh jumal, siis pannakse kõik nahka ka kaheksa aastaselt, kanad ja kolmepäevaseid kukke pojad. Aga Maul on värava taga kaks susisevad hane neil ei lase sisse. Ja igal mehel, kes tuleb, on kaasas malakas, roigas, vahel ka laua või pakku ots. Peale selle veel kaikad, millega noored professorid oma käeosavust proovivad. Kabeli tagant tuleb neid vahel, mis Madisel õhtul ole mees ja muudkui korja. Igal aastal koguneb sügiseks värava kõrvale kenake Pinul. Paljukest minul seda kütet siis kulub. Jäin selle pika seletusega täiesti rahule. Ainult üks sõna tekitas võõrastust ja pahameelt. Tundsin end isegi solvatuna ja küsisin kulme kortsutades. Kes need Hähkijad on? Lootsin, et löö mehe kogelema, ent oleks ta karvavõrdki hämmeldunud. Tahtsin ütelda, puhkajad, aga näe, eks rumal keel vääratanud vastast ootamatu kergusega. Ehk annate talle seekord veel andeks? Kui alandlik ta seda öeldes oli ja kuidas ta samal ajal oma sisemuses ometi naeris. Tookord, kui mao oma hanedega randa läks, seisin ma kõrgendikul keset küla. Paremale jäi mets vasakule meri või õigemini laht, mille selgmajade ja puude vahel helkis hõbedasena. Päike paistis, naised kaheneeme vahele on tunginud hiigelkala täis sädelevaid soomuseid. Olin võlutud vaatepildist puhtast õhust, suurest kevadest kaugetest käegudest ja rahust, mis siin valitses. Ja siis tuligi mauh oma lesta jalgadega soni ühe kõrva peal viltu nagu alati. Temal ja ta lindudel näis olevat rohkem aega kui kõikidel maailmasuurustel ja rikastel ühte kohta. Ees seisis üks neid kevad päevimis oma valguses ja muretuses tunduvad lõpututena. Ja vahest just seetõttu polnud minulgi kiiret. Võisin rahumeeli nendega kaasa lonkida. Platsi serval sirelite nagu kogu küla pesitses, väike maja, jalgvärav oli juba lagunemas, rada rohtunud ja uks luitunud. Noorus on siit juba ammugi ära läinud. Kui sellel õuel nüüd vahel nähaksegi noori, siis pole need inimlapsed, vaid kana ja kassipojad. Aga eit, kes seisis jalgvärava taga, oli madaluke ja vana. Tal oli kepp käes ja just seda podagra moonutatud kätlemiskeppi hoidis ma nägingi kõigepealt. Kuule mahu peksa, ametiga peatu. Ütlesite oma sirelite seest. Ega muudkui tahtsin ütelda, et oled oma kuke hästi välja koolitanud. Tuli täna hommikul jälle toa ette ja esimene asi künkamarii, sul on käejuur, sul on käe juurustaga aeru kõri laiali, teisel kui ma teda peletasin. Siis lendas toa taha ja karjus sealt mitu korda. Mamma, sul on peavalu, mamma, temale olen. Eit, tahtis kuri olla, kuid ei suutnud tõsiseks jääda. Kui ta naeris, olid tal veel üsna noored silmad. Kama au, naeris, ei ole mina teda õpetanud. Eit küsis, said oma tigedad haned kaubale? Ei, ajan randa, las peksavad seal vett. Eit tuli ohkides väravast välja. Peaksin ka veel hanesid, aga pole neid kuhugi panna, ütles ta. Kas sa neid väe oma seelikute all oled üles kasvatanud, ehk mäletamise mulle kostsid, kui ma siit mööda läksin ja sinult küsisin, kus su hanepojad on? Istusid maja ees nagu mardaius varda ajus ja nüüd olen mardaius. Missa pidid pärima, saju teadsid küll, kus nad on. Teadsin või ei teadnud, aga sa ise kutsusid, eks tule ja otsi ja kihistasid naerda, nagu oleks sind juba küüditatud. Kes siis arvata võis, et sa kohe tuled õues päise päeva ajal? Kutsusid, aga kui tulin, siis ei puudunud palju, et pidin maha lööma hanepoegade pärast vastaseid tallasid juhemul egaseks. Ah, eks ta siis mõistnud ka, et see oli ainult nali. Nali, sul on kõik nali, muud sul ei olegi. Torise sõit olid suvisel ööl küla peal kondamas. Viimaks läksid ja võtsid keldri lae. Karjasepasunad hakkasid puhuma. Pime hull. Koidu ajal ajasid külalt perenaised üles. Kui ma teada sain, et sinu tempoli oleksin ma sulle pagana jalale ka seekord virutanud. Lähme nüüd, ütles mahu mulle. Viimaks saame veel mõlemad küürus podagra moonutatud käsi, kepil jäi künka mari värava pealt meile järele vaatama. Sirelid ta majakese ümber veel ei õitsenud. Aga mulle tundus, et nad juba lõhnavad.