See, mida maokohvikus endasti jutustas enda kuulsusest nimelt tegi mind uudishimulikuks. Teda oli lemmiknäitlejana nii-öelda hellitatud ja kätel kantud. See kõik oli muidugi väga ammu olnud, võib-olla oma poolsada aastat tagasi. Ja mind hakkas huvitama tema praegune vahekord teatriga, see tähendab maailmaga, kus ta kord oli võinud nautida oma talendi puhkemist. See pidi ju ikkagi õnn olema ainulaadne ja särav. Niisugune, millist kusagil mujal ei saa ette kujutada. Kas ta oli suutnud kõik selle unustada, mil määral ta seda meelde tuletas. Kas see tegi ta südamele vahel valu? Kas ta mõnikord ei kahetsenud, et siit edasi ei läinud midagi, ei püüdnud õppida, suuremaks, ei kasvanud ja kogu maailma ei vallutanud. Hakkasin teda nüüd sellest vaatenurgast silmas pidama, kuid ei märganud nädalate kestel midagi niisugust, mida olin oletanud. Ta oli alati ühtemoodi heatujuline kuid vahetevahel tuli ta koju lõkendavate põskedega. Rukkilillesinised silmad täis kirgast rõõmu peale värske kaseviha, kuuma leili, säraka ja kullakarvalise veini, mida rüüpas või ilu pärast ülistas ta kõike, mis head naeru põhjustas. Kaasa arvatud ka suurim totrus. Rahvamaja asus päris naabruses. Ma arvan isegi sinna ukse taha, kuhu mao suveõhtuti varakult kadus, pidi kostma. Tantsulugusid ja laulupeod algasid tavaliselt naljamängudega. Kas ei tekitanud temas kiusatust vähemalt pealtvaatajana kaasa lüüa? Pidades küsimust valusaks, ei tahtnud ma temaga sellest rääkida. Tema ise ka nagu hoidus seda puudutamast. Aga ühel õhtul, kui autod näitlejatega rahvamaja ees peatusid, muutus vaikimine võimatuks. Te ju teate, kuidas näitleja hääl harilikku surelikku omast erineb. Mida tähendab intonatsioon, see peaks selge olema kõigile, kes on loomade dresseerimisega tegelenud. Muidugi ma olen kaugel sellest, et halvustada näitekunsti, armastavat publikut, pidades teatrisaali puuriks täis kõige mitmesuguse maid, loomi. Kui mow kuulis näitlejate hääli jäida kuidagi eripäraselt kuulatama. Sõnad, mis me tabasime, olid mahlakad ja peaaegu esemeliselt konkreetsed. Nägin, kuidas mu sõber naeratas. Seda juhust kasutades ma küsisingi. Millal sa viimati teatris käisid? Oh, sellest on palju aastaid tagasi vastas ta nägi seina ääres vana plekkämbrit, võttis korraks selle kätte, vaatas seda igast küljest ja viskas samas jälle maha. Plekikolin aitas tal nähtavasti ootamatust lummuses vabaneda. Ent mina ei tahtnud teda nii kergesti käest ära lasta. Ma küsisin, kas vahel ei ole tahtmist minna? Paari aasta eest pidin minema, ütles ta. Ei mäleta, missugune teater siia sõitis. Meelde ei tule ka tüki nimi. Kujust pingutaks. Aga ma kardan, et sa sellest targemaks ega õnnelikumaks ei saa. No tühja temaga selle nimega. Oli suvine pühapäev ja. Mul ei olnud selleks, et neid vaatama minna, ei harja ega nuustikud tarvis kulutada. Olin just eelmisel õhtul saunas käinud. Ajasin habeme ära ja vahtisin hulk aega peeglisse. Tahtsin näha, kui palju minus veel näitlejat on. Ahv, kes mulle vastu vahtis, ei olnud küll enam suurem asi, kuid ega ma siis läinud ennast näitama. Tahtsin teisi näha. Rahvamaja juures seisis teatri auto. Parajasti tulid sealt välja mõned noored mehed. Näitlejad muidugi märkasid mind ja pistsid võidurikalt lõugama. Üks jõmm tuleb veel. Pokker on tark inimene, temal ei ole midagi teadmata ja tema rääkis kord, et kõik teised asjad kas lõhnavad või haisevad ja et ainult kunstil olevat hõng. Oma hõng. Mina ei teadnud varem, missugune see kunstihõng on. Esimest korda ja kohe tugevasti võttisse hõng mul ninast kinni siis, kui mind seal rahvamaja ees jõmmiks nimetati. Ja, ja see hõng vedas sind muidugi piletikassa juurde, küsisin mina. Ei mööda kaugelt mööda, vastas tema. Ja juba järgmisel hetkel nägin ma teda vaikselt naeratavana oma kappi kaduvat. Kui ma varajasele jalutuskäigule minnes ilusa ilma puhul rõõmustasin, ütles maur. Ilma ära kiida hommikul hommikul kiida naist, kes sulle pehme aseme tegi. Muidugi pidi tal jälle õigus olema. Õieti ei kavatsenudki ma nii pikka matka. Mõtlesin, et lähen Neeme õhtu kaldale kuid sealt ei olnud enam palju maad järve äärde. Järve ääres oli ilus olla, kuid järve taga näisid veelgi kaunimad paigad olevat. Tunni kolme pärast jõudsin gaasikusse, mis mind oli ahvatlenud. Sealpool kaasikute algas küngas, maastik vanade kuuse hiinlastega. Ja just siis, kui ma kõige kõrgema künka otsa olin roninud, langesid pea kohale jõudnud rünkpilvest esimesed vihmapiisad. Jäin seisma kuuse alla, kust mind sadu kätte ei saanud. Sealt oli hea kuulata vihma häält, iilingutajas agarate muusikat. Kuidas maastikust olenevalt muutus. Pikapeale hakkas mu haljaskatus läbi laskma, tõsi küll, mitte väga palju. Vaatasin, kuidas üksikud piisad tüvest kaugemal maha potsatasid. Ja otsekui vastuseks sellele piiskade aina sagenevale koputusele ilmus maapinnast või täpsemalt maapinda katvatest okastest nähtavale hiir. Kui peremees ise poleks välja tulnud, ei oleks ma eluilmaski märganud ta urgu, mis asus siinsamas üsna mu kinganinad ees. Olin hiiri varemgi näinud. Noore mehena elasin terve talve vana kunstniku talus ja vahtisin seal oma üksinduses nendega sagedasti tõtt. Kuid ükski neist ei olnud nii tibatillukese Ena paistnud, nagu see siin küngas maastiku hiigelkuuskede all. Loomakesel ei näinud kiiret olevat, istudes oma ukse ees asusta silmi pesema ja niisukesi silitama kusjuures ta vahetevahel ringi vaatas igatsevalt nuusutades, kuhu sa jääd, mu sõber, lähen sind nüüd otsima. Kardan, et sa oma teekonnal kohtasid madu. Nägin unes, kuidas ta sulle otsa vaatas. Ja äkki oli ta läinud kadudes halli viiruna taamalasuva kännu alla. Ei möödunud kuigi palju aega, kui too, keda ta oli igatsenud, vastassuunas turukese juurde jooksis. See oli niisama hall, väike ja vilgas. Vurrud vaevalt urgu pistnud, tõmbus ta kohe tagasi ahhaa kodus ei ole kedagi, kuhu ma panen oma uudised, kellele ma nendest nüüd jutustan. Ja siis muutus ka tema halliks viiruks oma uru ja pehastunud kännu vahel. Jõudsin koju läbimärjana ja leidsin nad mõlemad, nii perenaise kui ka maoköögist. Kui ma neile selle loo hiilekesest olin ära jutustanud, esitas kumbki neist mulle küsimuse mao eks olnud ilus vaadata. Ja perenaine kas lõite maha? Mao hakkas Laidvalt naerma, ent perenaise nägu tõmbus seepeale kurjakuulutavalt mossi. Mulle näis, et abielupaaril on minu juuresolekul piinlik tülitseda ja läksin seetõttu kiiresti välja. Kõik, kes tulevad neemele, tahavad ära käia küla surnuaial. Olen paljusid sinna juhatanud, mitte viinud. Vana puukirik on madaluke ja isegi ta torn upub kalmistu puudele nii iseloomuliku lopsakusse. Vähemasti maanteelt ei ole teda näha. Külaelanike viimset puhkepaika ümbritseb massiivne, veidi viidakas kivini üür. Kui seda tõsta ja lõhatud raudkive kunsti kavatsuslikult paigaldada, saaks sellest omapärane mosaiikpannoo. Seal oleks siis näha maa ja merepilte tööd ja lõbutsemist, vaenlasi ja sõpru, noori ja vanu kõiki neid, kes ümber puukiriku tihedasti üksteise kõrval puhkavad. Sellest vanast rannakülakalmistust oli mulle räägitud veel enne, kui ma neemele sõitsin. Mul oli soovitatud üles otsida kohaliku Solveigi haud. Ma ei tea, milline oli tema laul, kuid et ta oli oma armsamale truu olnud ja teda surmani oodanud, seda võis lugeda hõbeplaadilt. Graver kirjas. Armastuse asjus egoist nagu enamik meestest. Tahaksin uskuda, et Solveige neid naiseliku truuduse ja puhtuse ideaale leidub kõikjal. Ka kolka-is on tõenäoliselt mõni hüljatud neid, kes oma armsamat tagasi ootab. Ent seal, kus puuduvad rand ja sadam ja silmapiir, mille taha laevad ära kaovad ja mille tagant nad taas nähtavale ilmuvad. Iga kord lootusi äratades on see kõik vähem poeetiline. Muidugi olime varsti pärast neemele jõudmist siinse Solvigi haua üles otsinud. See oli juba üsna vana, kuid ikkagi veel eeskujulikult korras hoitud kalm, mille pead siis kõigi tunnuste järgi sagedasti seisatati. Juba epitav vääris seda. Kuigi olin tookord üsna põgusalt ringi vaadanud, äratas ometi tahtmise ükskord sinna tagasi minna. Seal sellele rohkem meremeeste kui põluharijate kalmistul oli kõik maitsekas. Mis puutub hauamonumentidest, siis üks neist kunstiteosena kaunis ja mälestusmärgina tähendusrikas jäi mulle eriti meelde. See oli mustast marmorist reljeef, mis kujutas paisutatud purjedega viikingilaevalainetel. Ma ei leidnud mingit kirja peale nime, mis mulle loomulikult midagi ütelnud. Võisin mõtelda, mida tahtsin. Või õigemini ma mõtlesin seda, mida arvasin kõige loomulikumaks ja usutavamaks silmas pidades, et meem oli kuulus oma laevaehitajate meresõitjate poolest. Kas polnud nii mõnigi neist ülemaailmselt tuttavaks saanud? Võib-olla oli see romantiline reljeefi üheks olulisemaks põhjuseks, miks ma Maud endaga kalmistule kaasa kutsusin. Tegin seda rohkem kui korra. Ta oli alati lahke lubama, ent päev möödus päeva nädal nädala järel, ilma et kavatsetud käigust oleks asja saanud. Ma ei tea, kas ta unustas, kas tal polnud aega või ei meeldinud temale, kes ta naerda armastas. Haudade vahel sünges tõsidusest käia. Kaldusin oletama viimast ning jätsin ta rahule. Nõnda kadus suvi käest. Ja ühel päeval öeldi. Homme lähevad, lapsed läksid, lapsed lahkusid, pääsukesed lehed hakkasid langema ja sügis tuli. Järgmisel aastal kolisin ma neemele üsna hilja. Oli juba suur kevad. Kohe veel enne, kui ma väravast sisse astusin, asus südamesse kartus, et majas on midagi saatuslikku juhtunud. See pahaendeline tunne ei olnud tuulest võetud. Aias õunapuude all jalutasid mõned kanad. Ütlesin endale küll, et miks peaks sellest kõige halvemat järeldama. Võib-olla on see lihtsalt juhus, kuid ma ei suutnud end täielikult rahustada. Leidsin mao köögist, kus kui ma sisse astusin, valitses kõige sügavam vaikus. Ent vaevalt olime ausuu lahti teinud, kui riidega kaetud korvides ja vakades läks lahti meeletu piiksumine ja kisa. Tibud toas. Ja korraga oli mulle kõik selge. Sa oled siis nüüd lesk? Küsisin ma. Jah, juba kuu aega vastast tema ja hakkas mulle oma kanapoegi näitama. Nähes, millise hellusega ta seda tegi, ei söandanud ma juttu kadunud perenaise juurde tagasi viia. Ühel varahommikul tuli künka mari vandudes värava taha. Ilma et õuel kedagi oleks märganud, hakkas ta huupi täie häälega hüüdma. Tule, vii oma kukk ära, see kull ei seisa mujal kui minu ainukese kana seljas. Mao ilmus nähtavale alles hulk aega hiljem. Ta lõi imestusest käsi kokku ja ütles. Tule jumal, appi ei saa julge väravast enam sisse tulla. Ei tule mina enne, kui sa oma kukerraisa oled ära viinud. Anna talle valu, mis valu, andia? Mina olen mullu käit juhimamas, tänavu vaatad, kipub kallale. Kui maanaised hakkavad rääkima kukest siis võib alati kindel olla, et selle jutu sisse kistakse ka mehed. Kusjuures kuke sobib meestele silme ette maalida nii heas kui halvas mõttes. Naised künka mari oli kuke kõik rüütellikud omadused vähemalt sel hommikul ära unustanud. Sellega väärisid kõik mehedki, üksnes teotust ja häbi. Mis teha? Elu oma näidetega oli, tema poolt. Võis imetleda ainult eide mälumis, nii kiivalt oli talletanud kõik ülekohtused lood iga süüdistava kriipsukese. Mari ütles lõpetuseks. Eks neid mee raisku ole kuuldud ja nähtud. Üks parem kui teine, võta sind ennastki. Aega on sul pagana jalal küll, aga lilled kadunud naise haua peal närtsivad niisugused olete, kaevu veestki, kahju, mis veel muust rääkida oli ilmneda, pisarateni vihjas. Millal sa seal käisid, küsis maur. Mina ei ole käinud, aga teised naised räägivad. Las räägivad, mis neil muud teha, arvas mauh. Ega ma seda esimest korda ei kuule? Ta naeris. Vaatas millegipärast just minule väga pikalt otsa ja mulle tundus, et tal on tõepoolest paks nahk. Alles hiljem, kui külaline oli ära läinud, sain ma aru, et ta ükskõiksus on teeseldud. Nägin, kuidas ta sisemiselt vaevles. Ja tundi kolm hiljem ütles ta mulle. Nad valetavad. Lilled ei ole närtsinud, ma alles eile kastsin. Siiski ma lähen vaatama, tuled sa mulle tunnistajaks? Nõnda sai teoks meie ühine käik kalmistule, millest ta seni alati oli osanud kõrvale põigelda. Mao oli ühel päeval kas küla vahel või poes oma Kuke taga rääkinud. Kodus ei seisa muudkui külasse võõraste kanade juurde. Omad jätab hooletusse. Ja oleks see veel kõik vaja lapsi peksta, araverelisi naisi taga ajada ja künka marid sõimamas käia. Küllap ta oli tähendanud sedagi, et niisugusega pole muud peale hakata, kui pea maha. Teisel päeval teadis seda kogu küla nagu oleks mõni armulugu olnud. Ja nüüd hakkas hao pinu värava taga lausa silmanähtavalt kasvama. Harva tuli mõni triibuline või tema emand Ilmaroikata. Mõned lihtsameelsemad ja temperamentsemad hüüdsid juba eemalt kaugelt. Peremees, sul pidi kukk olema müüa, teised tulid sisse, rääkisid oma jutu ära vaikselt, otsekui salamahti. Nii ühed kui teised püüdsid omal viisil meeldida. Minu suureks imestuseks ei olnud mow sugugi õnnelik. Minu arvates oleks ta pidanud seda mitmel põhjusel olema, ent vaene mees seisis oma kummardajate ees õnnetuna käsi lahutades. Kuulsin teda kümneid ja kümneid kordi seletamas, et ta seda kuketapmist polevat sugugi tõsiselt kavatsenud. Ta olevat seda mõelnud ainult hoiatusena. Teda arvati jälle naljaheitvalt. Ometi oli tal sellega tõsi taga. Selle kohta, kuidas loomad inimestest aru saavad, mitte ainult sõnadest, vaid ka mõttest võis ta ju näiteid tuua, niipalju kui kulus. Paraku ei jätkunud triibulistel kannatust, et teda kuulata. Jah, muidugi oli ta oma üle annetud kuke siunanud kuid ainult sellepärast, et see aru pähe võtaks ja ennast parandaks. Aga näis, et mustal patukotil on ükskõik, mis temast saab. Ta ei läbenud kodus seista isegi sel ajal, kui ta pea pärast kauplemine käis. Üks tuntud kirjanik on oma teose tegelase kohta hüüdnud. Ta oli suurem oma saatusest. Midagi taolist võiks lausuda ka vana Bei rikkuke kohta. TEMA suurustav kuke Leegu, tema meeletu kiindumus võõrastesse kanadesse tema kirglik vabadusearmastus ja palju muudki üllast ning valguse lähedast. Kõik see lõppes ühel päeval häbiväärselt Alt hurtsiku praevaagnale. Alt hurtsik oli üks vähestest kuke tahtjatest, kes mao hao Pinule kõige pisemadki Raago ei lisanud. Ehk võidakse küsida, miks õnn just temale naeratas ka sellepärast, et ta sõitis värava taha oma masinaga. Et ta väljus autost koos naisega. Et nad Maud kätlesid, et ta naine oli baleriin, ehkki rangjalgne, ent väga kuulus tühipuru kõik. Pealegi olid kõikide neemel ähkivate suurmeeste naised baleriinid ehkki kõik, mitte rangjalgsed, ent ometi väga kuulsad. Ka ei tulnud antud juhul arvesse ilusad silmad, mao nõrkus, mis teda mõnikord hukatuse äärele oli viinud. Lugu oli lihtne ja proosaline. Tauli kuke tol päeval lauta kinni pannud ja nägi teda just siis, kui alt hurt sik tuli katkisest aknaruudust välja trügivad. Ja siis ütles mao end vastutusest lahti ja võttis käsiraha vastu. Oli parajasti laupäev ja kukele siis juba katkutule pidi järele tuldama, pühapäeva hommikul. Aga tundi kaks pärast kukemüümist tuli mao jutule teine baleriin. Tooli alles tütarlaps, nooruke graatsiline nagu gasell ja tõeline kaunitar. Oi ei, ta ei tulnud puljongi ega prae pärast. Ta isegi teadis, et kukk on ära müüdud. Ta tuli sellepärast, et saada endale tema suled. Mauges äsja oli kuke müünud, näis nüüd endagi pea kaotavat. Ta ütles. Mu jumal. Mis teete teie nende sulgedega? Te olete nendetagi küllalt ilus. Ma olen baleriin, vastas gasell teiega ja mahu ohkas. Kas see on väga halb, küsis kaunitar. Ma ei tea. Teil on sirged jalad. Neiu puhkes väga armastusväärselt naerma. Võib-olla sellepärast, et ta neid kukelaulusulgi nii väga endale himustas. Ja teid ei ole ükski professor ära võtnud, küsis mauh. Helmite. Vastas neiu. Aga kuidas jääb sulgedega? Mao kummardas? Temas oli ärganud näitlejatalent. Nägin seda kogu meie tutvuse kestel esimest korda nii selgesti. Baleriini ilu ja noorus olid selle äratanud. Veel kord. Keegi oleks nagu naernud väga tundeliselt ja keegi oleks nagu nuuks suma hakanud, ainult hetkeks. Ta ütles. Teie pärite nad homme hommikul, kui timukas on oma töö teinud. Paigutasin, et sel hetkel mõttes näitelavale publiku ette. Jutt kaldub tapmisele. Saal valmis vaimustusest üürgama, peab hinge kinni. Baleriin tundis end halvasti, ta neis värisevad. Jah, aga lausus ta. Kuld vaagnal nagu ristija Johannese pea. Jah, aga nad võivad veriseks saada, ütles gasell. Mao naeratas armastusväärselt, kergitas oma paremat õlga ja tegi ettepaneku. Noh, lähme siis või praegu ja kitkuma ta elusalt paljaks. Saalis puhkeb meeletu aplaus. Ma vabastasin end lummusest ja kuulsin, kuidas baleriin, kes tundis end meelitatult, ütles. Teate, mis, teeme nii? Ma tulen homme hommikul tapmise juurde ja näitan teile, kuidas neid sulgi hoida. Mulle on see väga tähtis. Ma tantsin surevat luike. Hakka või seda kukerroju veel kadestama, ütles mow, kui baleriin oli ära läinud. Mul ei olnud õnne näha surevat luike selle armastusväärse kaunitari esituses. Usun, et see oleks kujunenud siinsele neeme üksinduses unustamatuks elamuseks. Ent ma ei ole unustanud ka seda, mida mul õnn näha oli. Kuigi ainult improvisatsioon, momendi looming, kujutab see endast balletikunstiajaloos midagi enneolematut. Kujutlege endale kaunist pühapäeva hommikut Mauan ööunenägudega pooleks veetnud ja käib nüüd majapidamishoone ees rahutult edasi-tagasi. Tal on kirves juba ammugi teravaks ihutud ja pakk valmis seatud. Aga eilne kokkulepe ei luba tal asja juurde asuda. Kukk suletuna lauta vaevleb armupiinades. Need on tema elu kingitud minutid, mis kestavad veel üürikest aega, kuni gasell oma nooruses ja ilus magab. Just sel ajal. Selliste olusuhete juures algas värava taga sõjakas Kaagatamine. Sekka kostis appi hüüdvaid karjeid ja kirjatusi. Vana baleriin oli kukele järele tulnud jalgsi ja Ilmarroikata. Kui maonurga tagant välja piilus, ei näinud ta enam selle omapärase balletistseeni algust. See etendus ümber männi jämeda tüve. Kui ma oleksin helilooja, püüaksin seda muusikat noodi märkides edasi anda. Ja kui ma looksin sellest balleti, ei suudaks ma vist tänapäevani otsustada, kuidas seda teost nimetada. Kas ründavad haned või põgenev hani. Millal surev luik ärkas ja kuidas ta olukorra päästis, seda ma paraku ei näinud. Pidin just siis kodunt välja minema. Aga kui ma tagasi tulin, valitses nii tantsu kui tapalaval jälle kord ning rahu. Ja miks ka mitte. Igaüks oli oma osa saanud vana baleriin, kuke, noor, tema suled ja vana võrukael oma nalja.