Suve teisel poolel hakkas mul maust tõsiselt kahju. Ta kaotas oma huumorimeele. Kuulsin teda vahel juba koidu ajal omaette kärbseid kiruvat. Kord juhtus ta üsna kõlavalt vanduma, arvas sisend muidugi liiale läinud olevat ja hakkas päeval vabandama. Tal oli küll piinlik, kuid mitte üksnes sellepärast, et oli maja rahu seganud. Näis, et ta peamiselt häbenes oma liiga tõsist suhtumist kärbestesse. Seda, et oli nende pärast oma närvid kaotanud ei saa ega saa maailma seda õiget korda loodud. Kulli, varese ja hundijalgade eest makstakse need kiskjad. Aga kärbsed, kas nemad ei ole kiskjad? Ükski teine elukas ei karga varahommikul sulle kõri kallale nagu nemad, vereimejad. Kui ma iga jala pealt ka kopika teeniksin, külma neid, siis tapaksin punkti tassiksil. Sellest tuleks veel teinegi käsu peale nende kopikate. Siis saaks välja rehkendada, mis on inimese kind ja hea sõbrahind kärbesteks ümberarvutatult. Omal ajal peeti sõprust väga kalliks. Sina neid aegu muidugi ei mäleta, minagi olin siis alles poisike, kui paja sobiidi küla taga padrikus hundipesa kolme kutsikaga leidis, ei papatega mammad kodus. Kõik vaikne. Ja kutsikad on ka alles üsna väetid. Piidi ei jäänud kauaks mõtlema, pistis väikesed kiskjad põue ja tuli tulema, süda rahulik, puhas, ei ta tundnud end varga Naiga röövlina. Aga ei jõudnud mees veel padrikust välja. Kui tal korraga kole hirm hakkas. Mis saab siis, kui emahunt nüüdsama koju tuleb, tühja pesa eest leiab ja röövlijälgi ajama hakkab. Külas oli veel maailmatu tükk maad ja egase külagi veel päästa. Emahunt, oh jummal ja see tuleb ja murrab külagi vahel maa. Sa oled palju mööda metsi hulkunud ja tead muidugi ka seda suurt lepa, seda vana sangleppa, mis kohe hobuste kopli taga kasvab. Sel ajal ei olnud veel nime, aga nüüd hüütakse teda hundi lepaks. Kui piidi sinnamaani jõudis, tuli talle mõte, mis teda inimeseks ülendas. Pesakond, Giuluvaid kriipivaid kiskjaid põues, ronis ta kiiresti puusse ja kukkus kisendama Aapjaapi abi tarvis abi tarvis väga tarvis. Kisendas ja kuulatas, kuulatas ja kisendas. Tükil ajal ei midagi. Aga viimaks ometi hakati vastu hüüdma. Hääl tuli lähemale, sõnal said selgemaks, hüüdjagi tunti ära. See on ju Matsuke sotspidi hea sõber, kes jookseb ja julgustab. Oota abi tuleb abidule. Kui abitooja üsna lähedale jõudis, jäi piidi targu vait. Raskist teise lahkides ja hingeldades ühtevalu oma abiks tõttamist, kuulutades puu alt läbi joosta, ronis siis maha ja tuli külasse nagu õige mees, mõistagi. Aga abi toojal oli tegemist tema hundi käest pääseda. Vaata, missugune hind oli sel ajal sõbral kolm hundikutsikat. Kas ta praegusel ajal maksab enam kärbestki? Mahu muutus üha rahutumaks ja vaatas toas vihaselt ringi. Kärbseid oli laes, seintel põrandal ja aknalaudadel. Naiseta ei suutnud ikka veel oma öist enesealandamist unustada. Äkki haaras ta käteräti ja hakkas sellega vehkima. Muidugi oli see vaid tühipaljas viha väljavalamine kui ta käteräti ära oli visanud. Võttistatooli. Kohkusin ja taganes ukse alla koliniga hetk õue kargamas, kuid hirmul nagu te teate, on suured silmad. Maul oli tooliga vähem kurjad kavatsused. Ta ei ulatanud maast ahju ja kapipealseid läbi otsima. Kui ta viimaks tooli peale oli roninud, ütles ta Torisedes. Eided külas laksutavad keelt, nagu poleks mul oma kadunud perenaisest kahju. Tulgu ja vaadaku nüüd, kuidas ma siin nagu ahvipärdik ronin ja kahetsen. Kuhu ta võis selle kärbsepiitsa panna. Teekäija naine ja mees, mõlemad noored ruttasid õhtu eelneeme suunas. Seisin maanteest tükk maad eemal ja arvasin, et nad lükkavad enda ees lapsevankrit. Mõte lapsele tegi mulle isegi muret, sest äike oli jälle liikuma hakanud. Must pilv lahedaga aina kerkis, välgud sähvisid ja kõuekõmin muutus järjest ähvardavamaks. Hoidsin igaks juhuks tühja heinalao lähedusse, kuid õnneks kadus pilv kõrvale ja vihm sõudis mööda. Mitte kaugelt. Kuulsin isegi sajukohinat ja tundsin ta lõhna. Mõne aja pärast koju minnes nägin noort naist ja noort meest õue aias telki üles seadmas Mauali toas. Ta seisis akna all, vaatas välja ja küsis kohe, kui ma tuppa astusin. Nägizza. Ja Aadam ja Eeva. Nad tulid tagasi. Ta naeratas, ta hõõrus käsi ja oli õnnelik. Ma ei taibanud kohe, mida ta sellega ütelda tahtis, kes nad olid. Tema vanad tuttavad, olid nad ehk varem oma telgiga siin käinud. Võib-olla olid nad kunagi mingi arusaamatuse pärast tülitsenud ja vahest tähendas nende tagasitulek leppimist. Nägin Maud enda ees rõõmsana ja küsisin ebamääraselt. Ootasid sa neid? Kas ma just ootasin, aga seda võis juba ammugi arvata, sest mõtle ise selle tühja õuna pärast, nii palju aastaid maapaos ohakate ja kibuvits tega jännata. Olin näinud moodsaid filme ja lugenud mõningaid uuemaid romaane ja mõtlesin, et maol on rohkem õigust, kui ta aimatagi oskab. Aadam ja Eeva kes vahepeal olid telgivaiade külge kinnitanud, hakkasid parajasti õhkmadratsid täis pumpama. Nad tegid seda kordamööda, olid nii üksmeelsed ja näisid tagasipöördumise rõõmu nautivat. Kui kauaks nad jäävad, küsisin, ma. Tegin sellest juttu, vastas mauh. Aga Aadam kratsisid kukalt, ütles, et ei tea. Need olevat neil varastatud päevad. Kui seepeale pärisin, mitu päeva võib inimene varastada, ilma teda kohtu alla antaks, siis arvestad, noh vähemalt oma kolm päeva ometi. Ja Eva, ega ta vastu ei vaielnud? Ei oh jumal ei, hüüdis mahu ja vaatas mind nagu vastsündinud. Mizzaomedy arvad, niisugusel õhtul? Läks järjest pimedamaks. Tuul kargas iiliti õunapuude kallale, sassis nende latvu ja raputas meid. Käitus nagu vihane ema üle annetute poegadega. Läksin oma tuppa ja arvasin, et olin leidnud maalikunstniku jaoks hiilgava süžee. Kui palju on maale, mis kujutavad pattulangemist või Aadama ja Eeva häbistavad väljakihutamist paradiisist. Nad lähevad alandatutena, silmad täis, häbi kätega nägu varjates, nahad ümber niuete. Aga heaks ei ole enam midagi teha. Väravatele on juba paigutatud keerubid, tiivad seljas nagu mõõgad ja Jehoova. Halastamatu see muistne ja julm seisab välja aetute selja taga, käsi ette sirutatud nagu kolhoosi brigadiri või esimehel, kes näitab, kuhu tuleb mais külvata. Kui äike poleks ähvardanud, siis võib-olla ma oleksin läinud juba samal õhtul pokkeni juurde, et selgitada talle oma ideed ja õhutada teda loomateost, mis kujutab Aadama ja Eeva tagasitulekut paradiisi. See on õnnelik ja võidutsev saabumine. Nahad niuete ümbert on jälle ära heidetud. Nad ei häbenenud katmatust. Vahest ehk nii palju? Ei sa issand jumal, see on siiski ainult juhused, transistorid ripuvad neil just seal, kus aastasadu püsisid viigilehed. Vanamees, kelles on midagi pakkusest ja midagi aednikust ja kes millegagi ei meenuta pika vihaga Jehoovat ütleb tagasi pöördunuile parajasti tervitussõnu. Armas Eeva ja armas Aadam. Õnnitlen teid seal ajalooliselt tähtsal silmapilgul, mille uuesti üle paradiisikünnise astute. Needus on teilt maha võetud. Te ju teate, et kibuvitstest on saanud roosid, ohakatest ilutaimed ja maomürgist ravim mitmesuguste haiguste vastu. Õunast, mille ümber omal ajal nii palju tolmu keerutati, ei maksa rääkida ainsuses. Te võite neid õgida nii palju, kui süda kutsub. Nägin mõttes Aadama ja Eeva tagasitulekut valmis teosena juba kunstinäitusel. Kujutlesin maalile osaks saavad menu ja palju muudki. Ent mida ma sellest kõigest Bocenile oleksin rääkinud, see on mulle siiamaani teadmata jäänud. Kui ma teda järgmisel päeval kohtasin, hoidis ta kohvikul latt tarast tugevasti kinni. Lasksin tal endale kaela langeda ja kuulasin teel koju väga segase ja väga ropu anekdoodi ära. Kui ta viimaks voodisse olin aidanud, muutus ta ootamatult viisakaks, öeldes. Palun kerin persse munajooja, madam, magada. Teisel päeval hakkas Aadam pildistama. Ta oli üks kirglikumaid amatööre, keda ma sel alal iialgi olen kohanud. Ta pildistas maju, puid, loomi, linde, kive, ühesõnaga kõike, mis ette juhtus. Kaasa arvatud õuel vedelevad kärud ja vanad saapad. Loomulikult oli ta alustanud Eevastaja telgist ja õunapuust, mille all telk asus. Vahene mahu. Ei, mitte sellepärast, nagu oleks teda unustatud. Aadam oli teinud Temastki mitu võtet, tõsi küll, nii mõnegi nende seas siis kui Maul sellest aimugi ei olnud. Muide, neid ei saa nimetada kuigi kompromiteerivat, eks kord oli ta trepil istudes tukkuma jäänud, kord haigutas, kord naeris südamest, nõnda nagu ainult tema seda oskas. Pisarad üle põskede veeremas. See oli võimalik ainult kohe hommikul. Päeva teisel poolel mahu enam ei naernud, ei haigutanud, ei tukkunud. Ta käis ringi nagu munas kana, hoides hoolega Aadamal silma peal, et too ei pildistaks okastraati, mis asendas naabrite vahelist piirdetara. See mure vaevas teda veel kolmandal päeval. Ta ei saanud õiget rahu enne, kui Aadam ja Eeva olid oma telgi maha võtnud, kokku pakkinud ja ratastele asetanud. Kui Aadam enne lahkumist Maule ütles, et ta kohe esimesel võimalusel saadab talle ülesvõte ei jäänud Maul midagi muud üle, kui naerma hakata. Ta ei uskunud seda. Seda head lubadust, ta naeris ka hiljem. Teda pildistatavad sagedasti. Seda olevat paljud teinud ka võhivõõrad möödasõitjat, kui ta on juhtunud tee ääres seisma oma lehmaga või muidu. Ja kõik nad olevat lubanud nagu ühest suust, et saadavad ka temale pildi. Ta teab seda isegi, miks nad teda pildistavad. Tal olevat huvitav nägu. Vahel ka lõust, mõnikord pläsu. Aga selle kohta, kas ta lõust või pläsu huvitav on, ei oska ta midagi ütelda. Sest ta ei ole nendest suure suuga lubatud piltidest siiamaani veel ühtegi saanud. Kui Aadama saadetis pärale jõudis, oli ta ebameeldivalt üllatatud kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see polnud kooskõlas tema seniste kogemustega ja teiseks sel põhjusel, et ta leidis enda väga inetu olevat. Ma vaidlesin talle vastu, ütlesin, et foto on õnnestunud. Et see on kõigiti loomutruu ja tõepoolest ka väga huvitav. Ent tema jäi lohutamatuks. Ta nägi ainult seda, et ta pole ilus ja oigas. Miks ta mind ometi nii koledaks tegi? Ta ei olevat ju neile vähematki halba teinud ega soovinud. Kas see siis nii suur süü on, et ta seda okastraataeda ei lasknud pildistada? Pliidi ees tule paistel võttis ta veel kord oma portree kätte ja lausus resigneerunult. Kole oled sa, mul küll ei oleks võinud mitte arvatagi, päris peletis kohe. Issand halasta, kui niisugune üksikus kohas vastu tuleb. Aga noh, sügis on varsti käes ja üksikuks me jäämegi. Oled mu ainus sõber ja mis teha, ma pean sinuga harjuma, kuigi su lõust mulle hirmu peale ajab. Ometi tahtis saatuseta samal sügisel ilusa ja väga noore sõbra, sai. Paar päeva enne neemelt lahkumist tuli Pokem koeraga mao juurde. Peni oli rõõmus nagu laps, püsimatu nagu elavhõbe ja must nagu saatan. Festo hüüdis kunstnik. Risto. Küll on, aga nimi, imestas mauh. Hakkas järel käima. Puudel tundis vist konjaki lõhnaga. Ta on samasugune porgandiime ja nagu sinagi, vastas Poken halvustavalt. Mis seal säärasega linnas peale hakkad, siis mahu. Ma ei viigi teda linna võtta omale. Kas ta siia pidama jääb, kahtles mahu. Pole ta kinni? Mul ei ole vangi tarvis. Hakkab filosofeerima, ütles Poken ja vaatas millegipärast minule otsa. Sõpra ei panda ahelates, jätkas mahun. Kuidas ta saab mind armastada, kui ma võtan talt vabaduse? Pane siis vähemalt esialgu mõneks päevaks, kuni ära harjub. Ja sina arvad, et ta tuleb tagasi oma ahelaid otsima? Loome ei ole nii rumal kui rumal, küsis pacem ja hakkas korraga naerma. Ei ole nii rumal, kui inimene. Kui ta sinust targem on, eks sa jätad ta siis pealegi siia, ütles nüüd mow. Kui mow õhtul värava avas ja oma neljajalgsete sõbrale ütles, et toon vaba ja võib teha, mis iganes tahab siis kihutas too esimese hooga küll välja, ent tuli tagasi, kui teda hüüti. Aga öösel, kui teda keegi hüüdmas ei olnud, jooksis ta siiski ära. Mao ärkas nagu alati vara ja läks teda kohe otsima. Maas oli raske kaste ja kartulipõld lõhnas juba sügiseselt. Sel teekonnal leppis mahu täielikult Aadama ka. Ja kuidas ta oli võinudki temaga pahandada, kust pidi Aadam selle ilu võtma, mida ei olnud, mis kole on, see jääbki koledaks. Näe, koergi ei kannatanud välja, ega ta muidu oleks ära jooksnud. Mao leidis oma sõbrad talust, kus Bocenoli suvitanud Tauli maganud kartulivagude vahel ja tuli sealt välja lõdisedes. Vaata, kui rumal sa oled, ütles mahu. Minu juures on kuivad heinad. Tule, lähme nüüd koju. Kui sul on piinlik ja häbi mulle otsa vaadata. Eksa käis mu järel ja sihimu tagumisi, palgeid. Need on ehk nägusamad. Koju nad nõnda tulidki. Mao ees koer tema kannul. Teisel ööl jooksis Mehhisto uuesti ära. Mao läks teda uuesti otsima, leidis ta jälle. Kartulivagude vahelt. Rääkis talle sedasama, mida oli rääkinud eelmiselgi hommikul ja tõi ta jälle koju. Aga kolmandal öösel ta enam ära ei jooksnud. Ja kui hommik saabus, võis näha liigutavat pilti. Koer kargas mao najale püsti, pani oma käpatale õlgadele ja hakkas armastusega lakkuma ta kaela ta kõrvu koguda, nägu. Muidugi ei olnud seal lõust. Ja see oli nõnda kaunis, et seda oleks pidanud kujur kivisse raiuma. Just sellele liigutavalestseenile mõtlesin ma lahkumise päeval oma asju pakkides. Samal ajal olid Maul omad mured. Ta käis aias õunapuude vahel ja pidas aru, kuidas kõige ilusamat vilja kätte saada. See pidi olema suur, puhas, lõhnav, maitsev ja jumekas niisugune, millele ei raatsita hambaid sisse lüüa. Mida üldse jõgita, mida ei sööda ainult suuga, vaid maitstakse kõigi meeltega. Paraku kasvavad sellised õunad üksnes kõrgel, ainult ladvas valguse ja tuulte käes. Seal, kus õhk on puhas. Kui olin oma kohvri pakkinud, läksin välja. Mao oli parajasti õunapuu otsa roninud. Ta rippus nagu suur mardikas keset võra ja küünitas meeleheitlikult ladvaõunu. Vaata, kui ma selle sealt kätte saaksin, õhkas ta ja sihtis sõrmega. Ja see oli alles õun, valguse ja suvel lemmik. Kui päike hommikuti lahe tagant tõusis, hakkas ta kohe teda aitama. Kogu päeva hellitas ta teda ja õhtul loojudes saatis talle oma viimased kiired. Milleks sul teda praegu nii kibedasti tarvis on, küsisin ma. Ta tuli puust alla ja ütles. Tahaksin Aadamale saata. Mitte Eevale Aadamale. Selle eest, et ta sinust peletise tegi. Ta lõi käega, ah, ei, ma ei räägi enam sellest. Mis siis? Sain aru, et tal pole tahtmist õiget põhjust mulle avaldada. Meisterdasime papist torbiku, kinnitasime selle lati külge ja tõime ihaldatud õuna ettevaatlikult ladvast alla. Ja alles pärast seda muutus ta avameelseks. Ta ütles. Nägin ühel päeval, kuidas Aadam sealt aia äärest suure rohu seest maasika leidis. Ta noppis selle ühes varrega ja läks, andis eemale. Ei oska mitte üteldagi, kui ilusti ja õrnalt. Olen oma eluajal küllaltki kukkesid kasvatanud ja küll on nende hulgas kavalere olnud, aga Aadam lõi nad kõik üle. Ai, sa oleksid pidanud nägema. Ma küsisin, kas ta tahab, et ma õuna üle andes kogu selle südantlõhestava loo edasi jutustel? Ei, ütles ta. Peaasi, et sa ise tead, mis jaoks ja mis seest. Saabus aeg lahkumiseks. Mao tuli mind saatma. Õnneks ei olnud autobussijaam kuigi kaugel, me jõudsime sinna parajasti just siis, kui vihma sadama hakkas. Enne meid oli ooteruumis üksainus inimene. See oli tüüakas turske ja ma ilmatu tähtsa olemisega mees. Ta kael volditud oli, seda tean ma nii ilmselgelt sellepärast, et ta meile kohe selja pööras. Ta hoidis käsi ristluude peal, ristija mängis vihaselt, pöial tega. Need olid tal haruldaselt lühikesed ja jämedad. Kellel olin ma varem selliseid tõugu taolisi pöidlaid näinud. Äkki just siis, kui ma nõnda mõtlesin, heitis mees üle õla meile vihase pilgu. Tundsin end karistatud olevat, aga samas astus tundmatu ooteruumist lausa saju kätte. Mis seda inimhärga küll nõnda ärritas? Mauh muutus lõbusamaks. Vaata seda tüümikat, ütles ta. Temasugune minuga ühe katuse alla ei mahu. Tahad sa öelda, et ta sinu pärast läks ära? Muidugi minu pärast. Ega see esimene kord pole. Ühel hommikul läksin poodi, jäin sele tümika selja taha seisma, pood oli rahvast täis. Ma ei saanud oma keelt kammitseda. Sa ju tunned väikest viisi minu loba, kus varsti rahvas ümberringi naeris laginal. Aga see saks minu ees muudkui puhus ja läks viimaks välja nagu vihane lõukoer. Kui tal oleks voli olnud küll taole eksis, närinud meid kõiki, kes me seal naersime, hakklihaks oleks teinud. Ega te ometi teda ei naernud, nii tähtsat meest? Seal poes? Ei, seal mitte. Aga suvel ma küll naersin teda. Ega ma siis veel ei teadnud, et naer talle nii kanget valu teeb? Ega ma teadnud sedagi, et just tema on. Mõtlesin, et ta on niisama inimene. Alles pärast kuulsin, et olevat linnas mingi ülemus või nats salmik, nagu meil irvhambad ütlevad. Mispärast õnnetud, ega siis naersid. Sellepärast, et ilm oli ilus. Et lilled õitsesid ja päike paistis jumala eest ega vist muud põhjust olnud. Ma istusin kiviaia ääres, kui ta seal sellest platsist kabeli ees hakkas üle minema. Ta oli võrksärgis ja paljajalu. Tore on ju niimoodi härja pead varvaste vahel, iseäranis siis, kui oled alles linnast tulnud. Aga seal, kus lõukoer üle platsi hakkas minema, oli nagu maailmatu vaip maha laotatud. Pikalapp lillat, teine valget, kolmas kollast, küll lapse õlgkübaraga, Sakk siis mõtles, et tema auks ongi maha pandud. Astu, peremees, loodus on ju sõnakuulelik ja teenistusvalmis aina ootab, et sina teda alistaksid oma päkadega. Mul oli tukk parajasti peale tulemas. Aga kui ma nägin teda oma pehmete valgete jalakestega sellele suurele vaibale astuvat, siis ütlesin ma endale kohe. Vaatan ja hoian nüüd oma kõhtu kinni. Ehk sulnudki astus vasakuga, astus paremaga ja kui siis veel kord vasaku kastus oli tal jalg korraga peos, võin kaenlas, ma ei tea. Siis oli kord parema käes, siis jälle vasaku käes, mees nagu tantsis. Sa oleksid pidanud ka seda nägema. Ja siis korraga ta istus, äi, lase kõhuli, hüüdsin ma kõhuli. See on mulle tänapäevani teadmata, kuidas ma selle naeruga sõna suust välja sain. Kas ta laskis kõhuli nagu välk, aga ainult silmapilguga, kui ta otsekui tugevatelt vedrudelt üles kargas, siis oli talle kõik selge, vaatas ringi ja kus kukkus põrkama? Tal oli ju häbi, katsusin Mothmikad vabandada nuia selle pärast. Aga kas mina palusin, et ta seda suurt vaipa mööda jalutama läheks ja kas need minu mesilased olid? Meil ei olnud enam aega lobiseda. Autobuss sõitis ette. Hüvasti vana võrukael. Ah seda ütled sina ka, hüüdis ta üllatunult. Siis niisugune sa oled, seda ma ei teadnudki. Nägemiseni. Järgmisel kevadel. Ära unusta, et mul on juubel. Ja see on mardipäeva ajal. Kui sõiduk liikuma hakkas näitas ta mulle rusikat ja naeris nagu põrguline. Too 85 aastane vana mees