Maimu Berg, must mees minu elus. Vanaema, kas sinu elus oli ka must mees? Lapselaps vaatab seda küsides mulle kavalalt naeratades otsa ja ma arutlen mõttes, kes mida talle rääkinud on, et ta niiviisi küsib. Must mees, kust ta selle peale tuli? Ja mida see üldse tähendab? Kui must peab mees olema etega selleks nimetada? Päris musta meest pole küll olnud, ei tunne ühtki mustanahalist isiklikult. Küsin lapselt, mida ta selle musta mehe all mõtleb tema mõelnud pika musta mantliga salakavalat ja paha meest, kes lapsi jälitab nagu seltsimees lapse filmis. Oli must mees, tuli mu ellu Stalini ajal. Sel ajal oli neid teadagi liikvel mõned äratuntavad mustast nahk, sest riietusest, mis nende silmis sümboliseeris ilmselt jõudu ja mehelikkust. Merevägi, must särklased, SS. Aga teistele tõi meelde musti mõtteid ja musta südametunnistuse. Need mehed olid ülepakutult külma ilmega. Nende silmad suutsid muutuda nii kalgiks, et neid võis ka ainult pilgu järgi teistest eraldada. Seda pilku oli neile õpetatud. Nad harjutasid seda peegli ees ja leidsid, et neile see sobib. Nõnda säilitasid nad seda läbi aegade, muutsid märgiliseks ja seda kohtab praegugi. Kui Andres Ando ühel õhtul tulid kukkust ja läksid sinnasamasse võidu väljakule takso sappa kerkis üks selline raudnägu nende kõrvale otsekui maa alt asudes oma pilku nende peal proovima. 1900 viiekümnendatel kuulusid samasse kategooriasse veel need, kelle kohta öeldi NKVD-mees jonka divee, mees kui seda öelda, oli ütleja hääles põlgust, vihkamist, vastikust, vahest ka hirmu. Need mehed oma kuuluvust ei varjanud. Ei saanudki varjata. Sest nad kandsid sõjaväe vormi, seda varianti, mis oli kaugele nähtav ja kergesti äratuntav ümmarguse, sinise põhja ja punase servaga Buraskast. Nemad olid need, kes tegid ära musta töö. Võtsid inimesi tänavalt kinni, jahtisid metsavendi. Palju aastaid hiljem, kui koolidki läbi tutvustati mulle kedagi venelannad või kas ta oligi päris puhas venelanna. Galina juba kustuma hakanud sarinna ilule andis erilise eksootika, kerge mongoli münt. Pisut viltused uuriva pilguga, silmad kõrged, põsesarnad, tihedad sirged mustad juuksed, kuklal krunnis. Kohtusin temaga paaril korral hiljemgi minu meelest juhuslikult. Kuni ükskord otsis ta mind raamatukogust üles ja tegi ettepaneku hakata tööle tol ajal Eesti ühe kuulsama üleliidulise tähtsusega tehase direktori sekretärina. Sellise mehe sekretär ei ole mingi kohvikeetja või bossi armuke, vaid parem käsi, usaldusisik. Teil on selleks kõik eeldused. See jahmatas mind. Galina jätkas enesekindlalt ja minu positiivses otsuses veendununa. Palk on mitu korda kõrgem kui teil raamatukogus lisaks palju hüvesid, komandeeringuid, välismaasõite. Selle jutu peale hakkasin lähemalt uurima tolle naise tausta. Kuidas olid tal üldse nii tähtsad tutvused, et mulle sellist töökohta pakkuda. Küsisin inimeselt, kes teda mulle esitlenud oli. Galina on juba ammu lesk, tema mees, major langes 50. bandiidi kuuli läbi, seletas too. Need olid ohtlikud ajad. Naine kartis kogu aeg, et jääb mehest ilma. Peaaegu iga päev käis võitlus vaenlastega. Bandiite oli palju. Mis bandiite siin Eestis? Mu lapsepõlves liikus linnalegend varemete vahele ehitatud vabrikutest, kus tänavalt kinni püütud lapsi vorstiks keedeti. Keegi olevat leidnud keeduvorsti seest laste küüsi. See oli muidugi jama. Aga bandiidid, relvastatud kurjategijad, mõrtsukad ja röövlid kellega pidevalt sõdida, tuli. Tapmisi juhtus laulja Aino Tamm tapeti ja ta vara rööviti, sellest räägiti veel kaua. Tallinna vanalinnas börsi käigus mõrvati pimedal ööl naine. Ja käik pandi seepeale aastateks kinni. Inimesi kadus. Kaob ka praegu. Uurisin tutvustajalt, mis bandiidid need olid, kellega tolle vananenud kaunitari majorist abikaasa omal ajal võitles, kelle kuulist langes. Metsavennana. Mul polnud pähegi tulnud metsavendi pan kiikideks pidada. Pigem ikka vabadeks hingedeks vabadus võitlejateks kangelasteks, kes ei tahtnud totalitaarse võimu alla painduda. Agaaga Liina seisukohalt võttes Viiekümnendatel ilmusid lisaks mustadele meestele ja NKVD sinimütsidele välja ka need, kellest aimatagi ei osanud, et nad võiksid mingit pidi niinimetatud organitega seotud, olla. Need kõige raskemini äratuntavad nii-öelda inimesed meie seast võisid sellisteks koputajataks sattuda kas ise millegagi vahele, jäänutena või naiivsusest või soovist kellelegi kätte maksta või kedagi oma karjääriteel jalust kõrvaldada. Eks see oli ja ole ju üldiselt teada, kui see kedagi huvitab. Selliseid sai aastatega ikka rohkem ja rohkem. Nende arv kasvas kuni totalitaarse riigi lõpu hetkedeni ja eksib see, kes arvab, et midagi taolist meie päevil enam ei ole. Võib-olla olen paranoik, aga mind valdab mõnikord savi, kui räägin telefonis inimestega, kes praegustele võimudele ilmselt huvipakkuvad. Telefon ragiseb, kõne katkeb just nagu vanasti. Tehnika võiks ju ometi olla edasi arenenud. Ent seegi aitaks omal ajal olude sunnil teravnenud vaistud ei ole kadunud, pigem taandunud ja on valmis ärkama kohe, kui midagi kahtlast õhus on. Mu poolvend Hugo võeti 1950. aastal sõjaväkke aega teenima. Siis ei taibatud veel ohtliku Baltikumi elementi kuskile suure kodumaa võimalikult kaugesse nurka saata. Poisid võisid oma teenistuse kodukandis läbi teha. Hugo hakkaja nutikas noorukamandati autojuhikursustele. Vennas ilmutas üldse tehnikaalast nuppu kui auto juhtimine selge, suunati poiss ülemuste käsul radistide väljaõppesse. Paraku said mõlemad oskused huugole saatuslikuks. Tal oli naiivsust välismaa autosid teiste ees kiita ja neid vene masinatega võrrelda. Sõitma oli Hugo õppinud stuude Bakeri pikapiga ja sõjaväes proovis nii saksa veoautosid kui ka vene krusasid. Nii et poiss teadis küll, mida rääkis aga ei mõelnud, kellele rääkis või miks. Vähe sellest radisti õppustel sai kuulda igasugu hääli ka Ameerika häält. Ja kuigi Hugo katsus seda kuulata, salaja jäida ükskord siiski eestlasest seersandile vahele. Veel enam kukkus ennast õigustama, et õpib niiviisi vaenlast tundma või midagi taolist. Lapsikut. Oli aeg huugole süüdistuse esitada. Kõik patud kraamiti välja, ka Venemaale vangilaagrisse viidud ja seal surnud isa kunagise eestiaegse ohvitseri lugu. Riigireetur reeturi poeg Hugo arreteeriti. Algasid lõputud ülekuulamised. Ja muidugi piirdutud ainult temaga. Välja kutsuti ka meie ühine ema. Nii langes meie perele mustade meeste tume vari. Ema kuulati üha uuesti ja uuesti üle. Koju tuli ta närvilisena ära nutetud silmadega. Minu ees ema küll ei nutnud, aga öösel ärkasin mõnikord tema nuuksumise peale. Ta kartis nüüd kõike ja kõiki peitis raadioriidekappi, kui tahtis kuulata Soomet või Rootsit. Igal hommikul oli meid äratanud rootslaste reibas kood Marran. Ja mina olin laulnud nendega kaasa, nagu sa mulle, kostis Gomorra Gomorra. Sele keelase, naera. Välismaa raadiot tohtisin kuulata ainult kapis istudes. Ema riputas meie korteri välisukse suure lukuaugu ette vana musta värvi Barretti et keegi ei saaks sisse piiluda. Minul tuli nüüd sageli üksi kodus olla ja selleks puhuks kehtestati ranged käsud. Võõrastele pidi jääma mulje, et kedagi pole kodus. Raadio ei tohtinud mängida. Kellelegi ei tohtinud ust lahti teha. Ka läbi kinnise ukse ei tohtinud kellegagi rääkida. Esikus ei tohtinud tuld põlema panna ja lukuaugust ei tohtinud koridori piiluda. Juba järgmisel päeval, kui üksinda kodus olin, anti ukse taga teravalt kella. Meil oli tore vanaaegne uksekell, mitte elektrikell, vaid metallist tööpõhimõtet, midagi jalgrattakellataolist. Ainult palju ilusam. See oli kinnitatud keset ukse väliskülge kunagise nimesildi katteks või selle asemele sest kest sel ajal enam kuhugi nimesilt riputas. Kõik katsusid olla anonüümsed, kuulmatud ja nähtamatud. Telefoniski olid nimed asendunud vaikuse või ebamäärase hallooga. Meil muidugi telefoni polnud. Nii ma siis olin üksinda kodus. Küllap oli ema jälle ülekuulamisel pojale pakki viimas või püüdis Hugoga eeluurimisvanglas kokku saada. Mina istusin riidekapis Soome raadios laulsid lapsed jõululaule. Kristlikus maailmas oli advendiaeg. Ma lugesin, joonistasin vaheldumisi Tügeldes poolavatud ustega riidekapi hämaruses mõtted laiali ja pisarad kurgus. Kui uksekella järsk helin mu kõrvu lõikas. Keerasin raadio kinni, ronisin kapist välja ja hiilisin pimedasse esikusse. Tuld ma muidugi põlema ei pannud. Ärevusest hakkasid jalasääred ja peopesad sügelema. Uksekell helises uuesti, seekord valjemini käskivalt nagu vene keeles. Kange tahtmine oli vaadata, kes seal ukse taga seisab või küsida, kes on. Lükkasin Barretti ettevaatlikult lukuaugu eest kõrvale ja piilusin. Ukse taga minust paari sammu kaugusel seisis pikas mustas nahkmantlis mees. Järsku käis tast läbi mingi nõksak. Hetkeks kadus ta vaateväljast, aga enne, kui taipasin kõrvale tõmbuda vahtis mulle lukuaugust vastu elav inimsilm. Ma ei tea, mida tema nägi. Mina nägin selgesti suurt vesihalli pupilli. Nihutasime bareti tasakesi lukuaugu ette ei julgenud ennast rohkem liigutada. Jälle helises uksekell uuesti ja uuesti. Siis klopiti kõvasti vastust, virutati jalaga vajutati linki. Oleksin tahtnud vaadata, hüüda, karjuda, mingu ära. Püsisin nii vakka kui suutsin. Ka naabrid olid kus, kuigi teadsin täpselt, et õpetaja proua kõrvalkorterist oli imikuga kodus isegi tipptaipas vait olla. Või hoidis ema tal kätt suu peal? Lõpuks kuulsin lahkuvaid samme. Aga kui julgust kokku võttes lukuaugust piilusin, nägin, et must mees seisab paigal. Ainult tambib jalgadega, otsekui astuks minema. Poole tunni pärast oli ta ikka veel seal. Nii et hakkasin temaga ära harjuma. Hirm vähenes ja ei tulnud ka mõtet, koduuks ei pruugi ju kuigi turvaline olla. Kõige rohkem kartsin seda, et ema ootamatult koju tuleb ja musta mehe kätte satub. Aga ema ei tulnud. Ning mingil ajal läks vist mustmeeski minema. Igatahes kui ema viimaks tuli, olin ma esiku põrandale magama jäänud. Sinna tehasesse, kuhu majori lesk Galina tahtis mind millegipärast sekretäriks sokutada, ma siiski tööle ei läinud. Otsustasin hoopis Leningradi krõpskaja nimelise riikliku raamatukogunduse Instituudi aspirantuuri astuda. Sattusin sinna ühe Leningradis korraldatud seminari ajal ja olin vaimustuses suurepärase asukohaga ajalooline maja. Varetz Naberiesnejal lossi kaldapealsel, kus instituut paiknes, võlus mind jäägitult ja ma tegin kõik, et sinna õppima pääseda. Aspirantuuri sisseastumiseksamid läksid üsna hästi. Sõitsin koju ja hakkasin ootama, mis edasi saab. Varsti tuligi instituudis teadet, olen vastu võetud. Pean endale leidma teema ja juhendaja lubati Leningradis käimise ajaks isegi ühiselamu koht. Nii see läks. Leidsin endale huvitava teema, targa ja auväärse juhendaja ja isegi mõningaid sõpru. Ühel päeval olin just saabunud Tallinnast Leningradi. Kästi kohe minna prorektori jutule. Kuulasin järele, kellega on tegemist. Öeldi olevat eesti juurtega mees. Seda võis perekonna nimestki arvata pärast sõda koguni mõnda aega Tallinnas elanud aastatelt umbes viiekümnene. Raamatu kogundusest ta suurt ei jagavat, aga see ei olevatki tema ülesanne. Pigem ikka ideoloogia. Äkki sul on mingeid patte hingel? Oled kuskil vahele jäänud? Kahtlustasid sõbrad. Vaata, et sa ennast värvata ei lase, hoiatati ja võrgutada. Prorektori kabineti aken avanes otsene Eevale. Tundus, nagu oleksin viibinud suures aeglases laevas. Neeva voolamine akna taga tekitas mulje liikumisest. Laua tagant tõusis pikakasvuline härrasmees vesihallis ülikonnas, mis värvilt sobis hästi näiva tooniga hailinevate meelekohtadega hallide silmade sooja pilguga. Ta sirutas käe ja tutvustas ennast puhtas eesti keeles. Nii see algas. Mu ellu tuli hall mees. KUI groups Instituudi prorektor esimest korda koos minuga Tallinna sõitis viisin oma tulevase lapse isa emale näha silmitses ta meie erilist uksekella, tõstis koguni käed helistada lasi sellel kohe langeda, vaatas siis uurivalt minu otse, küsis. Mis ajast ma selles korteris elan? Sellest peale, kui mind sünnitusmajast siia toodi. Ja see omapärane Kell. Oh, see on meil juba eesti ajast Stalini ajal, kui mu vend kinni võeti, siis ma. Hallide silmade jäine pilk panime pakatama. Pole olnud mingit musta meest. Kohmasin groups Instituudi prorektori lapselapsele, kellele see teade selgelt pettumust valmistas. Eesti novell, sari 100-ks aastaks.