Kristjan Sander homo luudens. Algas kõik nagu ikka. Kuskilt sai midagi tellida, kellegi kaudu välismaalt postipakiga, kinnine Facebooki grupp, kõverad naeratused, vaiksed noogutused välja ütlemata sõna, mida kõik pidanuksid isegi teadma. Suurem osa ei teadnud. Juhan kuulis luudest esimest korda Anneli sünnipäeval. Seisti akna ja diivani vahel veiniklaasid käes ja söödi diivani kandilise seljatoe peale tasakaalu sätitud kandikul juustu. Diivanil istusid kaks tüdrukut ja rääkisid teatrist. Üks neist oli tema ja Anneli kolmas korterikaaslane. Juhan ei saanud nende jutust midagi aru. Ei kuulanud ka tema mälestused, tollest õhtust olid lünklikud. Annelit piirasid toa teises otsas kursusekaaslased. Juhan oli kuidagi sattunud siia akna alla, kus ta ei tundnud kedagi. Tal oli ükskõik kus seista, peaasi, et käeulatuses oli süüa. Ta oli hakanud veini jooma tühja kõhu peale. Kaks noormeest selgitasid midagi ühele tütarlapsele. Ühe poisi nimi oli Alar. Tal olid erakordselt tihedad tumepruunid kulmud, mida ta juttu ajades ühtepuhku kergitas. Enda arust šarmantselt. Teiste nimed oli Johan unustanud. Tüdruk oli kainem kui ülejäänud. Aga kuulas neid ikkagi. Huvitav kogemus, ütles Alar, kergitas kulme. Raske millegagi võrrelda. Ühtegi kõrvalmõju ei ole, kostis teine turskem, kuid kõrvalt ja lonksu veini. Tal oli lõua otsas hõre kitsehabe ja seljas villane ruuduline vest. Alkohol on sellega võrreldes räne, mürk selle kohta on, tahab, meeldis artikkel. Juba küsis tüdruk. Mustjaspruunid patsid ja sinisinised, silmad alla ühe protsendi elanikkonnast nagu kuidagi setulik. Juhan ei oleks osanud öelda, milles setulikus seisnes. See lihtsalt oli veidike tulisem, veidike hoolimatum, veidike rohkem mängulusti kui eestlastes. Kõnekatked langesid ta kõrvust mööda just nagu sügisesed lehed. Juba enne, kui sünteesima hakati. See, kui palju nad tantsuga väljendavad praegu veel raske hankida, aga ma tean, kelle kaudu noored Haide kirjaanid. Proovime siis koos, kui te nii kindlalt ma tuleks teiega kaasa ütles ta endalegi ootamatult. Eikusagilt paisus diivani akna vahele vaikuse, mulle kõik kolm vaatasid talle otsa. Me rääkisime homsest õhtust, ütles Alar vaikselt. Alkoholiga ei sobi see kuidagi kokku. Johan ajas selja sirgu ja katsus kaine olla. Homme siis kui te vastu ei ole ja ei ole. Näed, Alar surus talle rinnataskusse telefoninumbriga paberilipaka. Kitsehabe, vaatas tüdruku poole ja kõigutas vaevumärgatavalt pead. Tüdruku silmanurgad sädelesid. Juhan sai aru, et tema üle naerdakse. Ta asetas tühjaks saanud veiniklaasi hoolikalt aknalauale, pistis suhu tüki juustu, loksutas peaga ja ütles. Tore, ma helistan. Minu lugupidamine, tänan teid kõiksuse eest. Ennast sisimas väärika käitumise puhul õnnitades Loovist oma tuppa ja kustus. Nad istusid kolmekesi Alari ümmarguse köögilaua taga ning jõid piparmünditeed. Juhan, Alar ja kitsehabemega Meelis. Kitsas Karlova köögis valgeks värvitud plekist pliidi kõrval. Pliidi all mühises tuli toa, uks oli lahti ja toast paistis punasekirju kaltsuvaip ning tükike ümarate nurkadega pottahju. Alar oli hommikul kütnud ja ahi oli soe. Meelis näppis oma telefoni välisuksele koputati ja Alar läks avama. Leni raputas villaselt mütsil trepikotta lund. Astus sisse, peeretas, ulatas käe otsast. Paberkoti. Näe, hoia. Alar võttis koti, vaatas korraks sisse ja viisist teise tuppa. Juhan rüüpas teed, Meelis pani telefoni ära ja silus habet. Leni istus laua taha Alari koha peale ja hõõrus punetavaid käsi. Teil on siin soe, sõnasta tõmbast Paksu kootud mustriga kampsuni üle pea jäi õhukese musta pluusiväele. Juhan libistas pilgu üle ta külje. Pluus oli saleda, keha ümber üsna pingul ja rinnahoidja polti ei paistnud kuskil. Patside asemel oli täna hobusesaba, valan sulle teed, ütles kööki tagasi tulnud võõrustaja. Oleni hea, vastas tüdruk, mis saama hakkab. Juhan ei olnud tahtnud seda ilma temata küsida. Ta oli poole lõunani maganud, siis ennast üles ajanud, pool pakki keefiri joonud, võileiva peale söönud ja lõpuks tulla otsustanud. Mitte tundmatu aine pärast. Seni kuni leni sisse astus, oli ta lonkshaaval teed joonud ja endale vaikselt kinnitanud, et läheb kohe ära. Alar valas teedi, pani tassi tüdruku ette. Siis võttis ta alustassi, tõmbas ühe sahtli lahti ja võttis sealt ettevaatlikult kolm väikest läikiv roosat. Trašeed. Ta tõi alustassi kõigi pilke endale, tõmbavate kuulikestega keset lauda ja toetussaba kõndiga vastu köögikapi äärt. Siin nad on. Minu kord on täna ilma olla, teie võtke. See on minimaalne doos. Võtke ära ja lähme tuppa. Alguses ei juhtu midagi, siis hakkab vaikselt mõjuma. Juhan vahtis neid üksisilmi. Kõik teised teadsid, mis on kõik, teised arvasid, et tema teab. Sest sellest oli ju eile õhtul tema kuuldes räägitud. Ta ei söandanud küsida. Viimane aeg ära minna, ütles Juhan endale ning jäi istuma. Meelis Ilus habet võttis, siis Roshee pani keelele lonksust teed ja neelas alla. Oi, aga sa tahad ju rahaga saada, püsis leni äkki ja tegi liigutuse, nagu kavatseks tõusta. Alar lõi käega ja liigutas kulme. Pärast proovikeelne ära, kas teile meeldib? Leni saatis talle naeratuse, võttis oma annuse sisse ja tõusis püsti. Aitäh. Lähme siis tuppa. Juhan tegi samuti. Kui nii, siis nii. Kanepit proovis ta kunagi samamoodi vettehüppemeetodil. Ainult et kandja kohta ta teadis, mis teeb. Nad läksid üksteise järel tuppa. See oli pooltühi. Suur kaanega vineerkast ukse kõrval päevatekiga kaetud madrats ahju juures, kirjutuslaud akna all raamaturiiul sealsamas kaks tooli. Ja oligi kõik. Raamatuseljad ukse juurest ei paistnud ahju küljes konksu otsas rippus leni kott. Meelis istus juba madratsile, selg vastu ahju, silmad kinni. Leni sättis ennast seina äärde, nii et nende jalad olid täisnurga all. Juhan vajus madratsi otsa poole leni kõrvale ja hingas sisse tüdruku juuste lõhna. Alaristus laua taha toolile ja sirutas jalad keset põrandat välja. Räägime seni millestki muust, ütles ta ja tegi kulmudega ebamäärase žesti. Leni tõmbas jalad konksu, võttis kätega põlvede ümbert kinni ja vaatas kõigepealt meelisele siis Juhanile otsa. Sina oled Juhan, eks, küsis ta. Kuidas tervis? Täpselt nii ei saa kurta. Ta naeratas tüdrukule. Kuidas ta Anneliga teineteist õieti tunnete? Ma päris kõike ei mäleta, millest eile jutt oli? Leni turtsatas, ma olen tõde. Juhanil läksid kõrvad soojaks. Kiire pilk teistele rahustas teda, Meelis oli täiesti apaatne, Alar otsis midagi riiulilt. Te pole üldse üht nägu, vastas ta ja libistas uuriva pilgu üle leni sinisilmade, veidi püstise otsaga nina ja kitsaste huultega suu. Tegelikult ei ole ma ta päris õde, vastas tüdruk. See on keeruline. Aga me kasvasime koos üles. Sind eelmine aasta ei olnud. Tõsi. Ma kolisin alles sel sügisel nende juurde Joosepi asemel. Sa oled Joosepi sõber. Temast on hirmus kahju. Pinginaaber alates kuuendast klassist vastas Juhan. Joosep oli kolm aastat Anneliga ühes korteris elanud ja siis ennast maha lasknud. Seda Annely õega arutada, polnud Juhanil vähimatki soovi. Nad olid viivu tasa. Meelis tegi silmad lahti. Mis seal kastis on? Küsis ta ja sirutas käe ukse poole. Nimetissõrm püsti. Hiljem, kui kõik mõnikord tarvitasid ja kaubanduskeskustes neid mustmiljon imeti ahvatlust ootas, mõtles Juhan ühte lugu sellele kastile. Aga vaatame järele, ütles Alar. Tõusis ja tiris kasti keset tuba. Meelise Juhan kargasid püsti. Olid kahe pika sammuga tema juures kükitasid kasti kõrvale. Juhan tahtis kaanest kinni rabada ja seda üles tõmmata, aga Alar peatas ta käeliigutusega. Rahu, ütles ta nõudliku häälega. Surus sõrmed kaane otsa külge naelutatud liistu taha ja tõmbas selle möödasoont nõksaki nõksaki välja. Oh, meelise kiired sõrmed siblisid kasti ühte otsa riita laotud klotside seas. Juhan tõmbas enda poolelt välja läikiva mänguauto ja vajus põrandale istuli. Laelambi valgus peegeldus punase kabiini ning kollase kalluri kasti läikivatel pindadelt. Kroomitud ilukilbid ja summuti sillerdasid rattaid kattis süsimust kalasaba mustriga kumm. Ta pani sõrme vastu üht ratast, tõmbas selle keerlema, jälgis võlutult, kuidas ratta keskosa heledates sademete virvarris muutus. Kuskilt selja tagant kostsid temani paberkoti krabin ja Alari lahke hääl. Aga vaata, mis mul sulle on. Oi, mimm nuusutas leni õnnest. Juhan ei vaadanud sinnapoole. Kõik auto rattad liikusid omaette. Ta proovis neid ükshaaval ja katsetas siis, kui kiiresti ta suudab neid järjekorras liikuma panna. Laagrid olid kvaliteetsed ja kõik neli ratast keerlesid ühe korraga peaaegu minuti. Siis panid auto maha ja veeretas seda mööda põrandat edasi-tagasi. Kuskilt kostis õrna surinat. Ta vajutas nuppu kabiini katusel ja autokasti kabiini poolne ots tõusis sujuvalt üles. Kvalifitseerus. Kerge vajutus kasti põhjale ja see laskus aeglaselt oma kohale tagasi, kuni horisontaalasendis seisma jäi. See oli väga ilus auto. Ta tõstis pilgu ja nägi, et Meelis olid kõik klotsid kastist välja kraaminud, enda kõrvale põrandale sättinud. Ja ehitas sopilise hoone esimest korrust. Juhan sobras kolinal kastis. Veel kaks autot. Vurr, tinasõdurid, papa kaltsunukk, käpiknukk, Barbija ken, karvane koerake, kaisukaru, plastmassist elevant, neli Transformerid sädeleva lakka ning suurte silmadega ponitita nukk lutiga kuni leidis veel kolm klotsi, mis olid meelisel kahe silma vahele jäänud. Ta seadis need autokasti üksteise otsa ja veeretas auto ümber kasti meelise juurde. Porr. Meelise maja oli väga keeruline. Horisontaalsed lauakesed toetusid eri kõrgusega sammastele ja seepärast asusika teisele korrusele kerkivat toad, igaüks ise tasapinnal. Need tuli kuidagi korteriteks ühendada ja leida neile sobivad laed, mis kõigist üle ulatuksid. Kusjuures samas mõõdus lauakesi, kui tubade põrandatel olid kasutatud, polnud alati võtta ja siis pidi seinu ühekõrguseks kombineerima. Habemik kul oli keeleots suust väljas ja kulm Kiplas. Näe, auto tõi veel materjali, ütles Johan ja vajutas uhkelt kabiini lael olevale nupule. Kasti serv tõusis aeglaselt üles ja klotsid libisesid meeliselt maha, täpselt nagu päris kallurilt. Jah, aitäh, kostis too, pani ühe neist kuhugi ehitise sisemusse vaheseinaks ja lükkas ülejäänud teiste juurde ootama. Juhan sõitis autoga kasti teisele küljele tagasi ja tuhnis kasti veel kord läbi kuid seal polnud enam ühtegi klotsi. Siis veeres auto meelise klotsi kuhja taha ja vedas sealt viis klotsi otse kerkiva lossi seina äärde. Kuid ehitaja lükkas need hoolimatult hunnikusse tagasi. Juhan põlvitas oma auto kohal ja mõtles, et Meelis on ikka loll küll. Viivuks kaaluda, kas mitte kogu see maja nüüd juba kolm korrust suure kolinaga ümber lükata. Aga tal tuli teine mõte. Veoauto vuras taas kasti juurde ja kasti sügavusest ronis välja, kutsu. Kutsu, vaatas kasti serval seistes vasakule ja paremale, nuuskis ninaga õhku, vehkis korraks jalgadega ja hüppas siis auto peale. Auto sõitis seekord hoopis teises suunas. Madratsi keskel rääkis leni tasakesi Mimuga. Mimmul oli linasest riidest keha mustast lõngast pikad juuksed ja neis punane pael. Väikesed trukk, nööpidest silmad vaatasid, tikitud nina ja huulte kohalt teraselt, kuidas leni kahte pöidlasuurusesse tassikesse nendega sobivast kannust justkui midagi valas. Ja siis ühe neist nuku suule tõstis. Vaata, kui külm õues on. Vaata aknal on jäälilled. Ta tõstis mu üles ja näitas talle jäälilli. Aga ma keetsin meile kakaod. Auto jõudis madratsiserva juurde, tõsteti üle selle veeres leenist meetri kaugusele ja peatus. Tere, ütles Juhan. Tere, vastas leni ja Mimudegi väikese daamiliku kummarduse. Jah, jah, tegi, kutsu, hüppas autokastist maha, vehkis jalgadega, jooksis Nimu poole ja ajas ühe tassi ümber. Kiljusid leni ja mimmu kilede häälega koer söögilaual paagoer, ära mine ära. Nimu peitis ennast leini selja taha ja neiu põsed lõid vihast lõkendama ta jalgsirutus ja lõi kollase kastiga auto üle madratsi ääre kolinal põrandale. Solvumise laine lõi Juhani pea kohal kokku. Kuumade pisaratevool tõusis hetkega, kui hiidlaine purustas kõik tõkked ja läbi silmade ees tiheneva udu vahtis ta meeleheitlikult ümberringi. Tal oli ju nii ilus auto ja ta tõi sellega klotse ja kutsu ja. Aga kõik ajasid ta minema. Leni lõi auto kummuli. Jalaga. Aga seal oli valar Alari soojad silmad, mis teda tumedate kulmude alt sõbralikult ja osavõtuga vaatasid. Alar on hea. Juhan oli hetkega püsti ja jooksis Alari juurde. Alar tõusis toolilt just parajaks ajaks, et temast pool pead pikem. Juhan võiks ta rinnale maabuda ja hingepõhjast kerkivat nutul tulla lasta. Kus, kus, kus, kus, kus, ütles Alar vaikselt ja silitas teisel pead. Keegi ei taha minuga mängida, ahastas Johan. Ta tahtis kõigest korraga rääkida, kuid sõnad läksid segamini ja lõpuks tuli välja vaid hakitud silpidega. Tõnn, kõik saab korda, ütles Alar tasakesi ja tegi talle pai, kuulaneid. Midagi oli ta hääles sellist, mis Juhani tõepoolest kuulama pani. Olgugi, et nuuksed ikka veel ta õlgu raputasid. See kutsu oli lihtsalt üleannetu. Kutsu ajas tassi ümber ja muu sai pahaseks. Aga sellest pole midagi, kutsud teevad ikka pahandust ja. Ja nõustus Juhan õnnetult. Lähme vaatame, kes võiks himule külla minna. Tule. Alar võttis Juhanil käest kinni ja talutasid ta kasti juurde. Pühime enne nina ära. Nii. Taskurätik ilmus ja kadus. Nii, vaata, siin ongi enne nii kena noormees. Vaata, kui ilus ülikond tal on. Juhan võttis Kenny kätte. Tal oli tõesti ilus ülikond. Ta nühkis viimased pisarad silmist ja nägi, et Meelis ehitab häirimatult oma lossi viiendat korrust. Leniaga istus keset madratsit ja vaatas neid suurte silmadega. Ken võib ka autoga külla sõita, jätkas Alar rahulikult. Veoauto tõsteti ratastele, see veeres kasti juurde, Juhansatiscenny auto kasti istuma ning siis suundus auto tagasi sinna, kus äsja nii õnnetult oli lõpetanud. Kutsu oli silmapiirilt kadunud. Ken tõusis kalluri kastist nagu noor prints, astus nõtkelt üle teki mu poole, tegi kurtuaasse kummarduse ja sai lahke kutse istet võtta. Leni valas neile kõigile kakaod. Ken kallutas pea minu poole ja alustas vestlust väga targasti. Ma ütleks, noored Haydegeriaanid. Kui leni ja Juhan olid madratsil kõrvuti uinunud, sättis Alar neile teki peale. Leni hoidis kõvasti kõvasti nii mutt kaisus. Juhan oli aga kuskilt kutsu üles leidnud ja lohises nina sügaval koera karvase kõrval. Ken vedelas madratsi kõrval maas koos autoga. Meelise lossil oli olenevalt vaatenurgast kuus kuni 10 korrust ja tal endal ei seisnud enam silmad lahti. Kuidagimoodi suutis Alar ta teisele poole ahju lahti rullitud fenomati peale hiivata. Habemik surus pöidla suhu ning jäi samal silmapilgul tuttu. Sel kevadel ehitati kõikjal uusi liivakaste Eesti novell, sari 100-ks aastaks.