Autor Kairi Look. Ümbermäng. Lõppakord. Hingasin kergendustundega ja nihutasin jala pedaalilt. Komisjoni esimees tänas. Tõusin ja võtsin puldilt, noodid. Tühi, hääl kajas ebameeldivalt. Kontsaplekkide parkett. Helistame, viipas õpetaja üle õla. Noogutasin ja astusin välja. Ütlesin vastu külma koridori seina ja käisin veel kord mõttes eksami läbi. Arpeediodylonganud jooksid sirinal, tempo oli hea, vormistuspaigas šopääni fantaasiad nõudsid tundlikkust, aga unistama ei tohtinud jääda. Olin ennast mitu nädalat tagant sundinud otsinud õiget tonaalsust tasakaalu. Nüüd jäi üle vaid oodata ja loota parimat võitu. Stipendiumi. Unistama olin ma mihkel juba lapsena. Fantaasiapuudust mul polnud. Igatsesin vanemat venda ja Ponzicu masinat, Barbike kassipoega klõpsuga tosse. Hiljem Rootsi kirjasõpra klaverit, oma tuba. Ja lõpuks konkursi võitja, välismaa stippi. Ja muidugi peikat. Ta pidi olema vanem ja kena, kultuurne. Salaja lootsin, et semiootik salliga nii suutsingi aktusel vaevu oma silmi uskuda. Seal ta istus. See oli täiuslik täpselt nagu ma olin unistanud, pikk ja sasipäine, sulepea ja portfelliga. Enesekindel, aga tundlik. Luges palju, vaidles õpetajatega, õppis hästi. Matriklit veel polnud, aga mis sellest, olin niisamagi müüdud. Nühkisin terve semestri, mida ta loeb ja tegin salaja märkmeid. Hemingway muidugi teadsin. Aga see vene rongiraamat, kus muudkui joodi. See oli mulle uus jüngritest klassivennad, kuulasid teda ja seletasid peagi kõik suvel Pamploonasse. Üldse ümbritses teda juhi aura. Ta oli orienteeritud geniaalsusele. Ta ei öelnud mitte ehk vaid elik. Ja siis veel Ergo, see tuli ladina keelest. Aktustel oli ta hinnatud kõnemees. Tal oli vali hääl ja ta mõistis kasutada irooniat. Pühendasin kõik soprani, fantaasiat talle, aga see oli vaid jäämäe tipp. Veel lugesin ma läbi härjaraamatu. Ostsin Bob Dylani plaadi, vaatasin kinos Tarantino, Philine. Tõlkisin suure vaevaga ära kurja neegri monoloogi. Vandus alles hullusti. Pärast tunde luurasin kooli taga, et ootamatult ilmuda ja temaga koos trollis sõita. Paar avatud klassiõde luurasid teda samuti. Neid kimbutasid nagu jaksasin. Kogu aeg tuli valvel olla. Ülejäänud aeg kulus unistamisele. Pikk sall, portfell, raamat taskus. Sellise kutiga võis lumesajus jalutada küll. Aeg läks ja kooliasjad jäid soiku, klaveriga etüüdi logisesid. Õpetaja vangutas pead, aga otse ei öelnud, viitas vaid kaudselt. Detsembrile. Endalegi üllatuseks sain aru, et konkursi jätab mind külmaks. Õhtuti lebasin voodil, klapid peas. Lavastasin vaimusilmas luulelisi stseene. Kõndisime vanalinnas lumesajus õdusate laternate valgel peikanali pikk mantel. Ta tõmbas mind oma hõlma alla, hoidis hellalt mu käpikus kätt. Vahepeal põikasime hämarasse kohvikusse. Vanadel laudadel seisid küünlajalad, Herklev valgus kumas mu näol. Taustaks laulis Leonard Goen karuse häälega säiktes who's. Anyone. Juttu me unistustes ei rääkinud, aga kallistamist oli kõvasti. Suures unistamise hoos see lõpuks juhtuski. Oli juba novembrikuu. Seisime koolivälise elu planeerimise epitsentris trellitatud garderoobis ja sikutasime saapaid jalga. Kohmitsesin koti kallal, kui tänu juhatas uksele ja jäi mind vaatama. Traadist seinad värisesid, pöörasin pead. Kuula, mis, kui reede õhtul, mis sa ütled vanalinnas drink või kaks? 30 paari kilekottides ketse rippus nagis, koristaja sahistas lapiga eemal, võimlas põrgatati palli, päike paistis, sööklast imbus kapsa lõhna. Reede õhtul tema ja mina vanalinnas drink või kaks. Tundsin end õnneseenena, süda peksis, kõik oli nagu filmis. Pigistasin kramplikult koti sanga. Lähme noogutasin, ma räägime pärast, mul tuleb praegu klaveritund. Haarasin noodid ja taganesid välja. Vajusin koolimaja tagaseina najale, tundsin avanemas kolmandat silma. Sellega pidin ma peagi kompima täisväärtuslikku elu. Algusega reede õhtul kell kuus. Päev-päevalt läksin aina enam närvi, ma polnud varem sellise asjaga kokku puutunud. Poistega tegelemise asemel veetsin vabad hetked harjutades. Vanalinnas käisin ainult kontserdil. Kuhu ta mind liia plaanib? Kas meid sisse lastakse? Lootsin kogu hingest, et küsi mult nõu. Samuti polnud ma päris kindel, mida tähendab drink või kaks õlut ja kohvi joonud veini, mulle ei müüdud. Kas drink või kaks, võis olla ka kakao. Mul oli kümneid küsimusi. Teadmatus, segunes adrenaliini, iga närvikõdi unistustega. Ma ei teadnud enam, kas ma olen rõõmus või hirmul. Ootan reedet või ainult mõtet sellest. Aga kell muudkui tiksus ja siis oli aeg. Neljapäeva õhtul 100. maha paks lumi ja mul läks kõht lahti. Juba öösel pööras talviselt külmaks, temperatuur langes iga tunniga. Reedel, kui linna sõitsin, keerutas tuisku inimesed külmetasid peatuses ninad kraes. Olin kohut talt närvis. Käisin tee peal vetsus. Pleier Leonardi ununes koju. Trollijuhil mängis venekeelne raadio, aknad olid udused, trollibuss krõgises. Vahepeal tulid sarved maha. Aga kohale ta jõudis. Raekoja nurga taga kontrollisin veel ruttu huulevärvi. Pisike peegel läks uduseks. Ta ootas mind keset platsi hiiglasuure vatijope sees nagu Michelinimehike ja hõõrus käsi. Astusin ligi ja vaatasin üles. Mütsil seisis karvu. Sally ei paistnud portfelli, Camite kallistasime kohmetult ja ta juhatas mind pubisse, kus võõrustati põhiliselt koolilapsi ja soomlasi. Istusime hämarasse nurka, laual põles küünal. Lükkasin ranitsatooli alla. Käpikud, toppisin jope varrukas ja piilusin vargsi teda ja ta läikivat punast nina. Punane jalgpallisärk rõhutas heledaid ripsmeid. Mu oma punanina oli ema peitekreemi all. Mida sa tahaksid? Piinlesin kõrvallaudu ega teadnud, mida valida. Sünnipäevadel olin ma muidugi veini joonud, aga eelistasin iga kell ploomimahla pirnisiider. Ja mis asjad olid Kuubal heebrea Sambuka. Näppisin joogikaarti ja Burasin huult. Kaaslane hõikas baari. Karlsson üks originaal. Saabus vuntsiline mees õllega. Jumal küll, ma ei tea. Kakao, äkki mees muigas, kadus leti taha. Näppisin küünla küljest vaha ja punastasin. Mida edasi, seda hõredamaks. Mu olemine läks limpsiseni jooki, keerutasin lusikat. Tunne oli õõnes ja üldse mitte selline nagu ennist mu peas. Tema oli ka ärevil, rüüpas õlut ülahuule kohal, Sabrutas, vaht. Neid väikeseid hõredeid kõrvu polnud ma seal varem märganud. Siis hakkas ta rääkima liiga kõvasti sommid kõrvallauas passisid meid. Läbisime kiirkäigul teemad. Tallinn või Tartu, Saku versus A Le Coq, Hemingway, kerak balt Fiction, Faid Klab, Monty Python, kivisse pateed, Roskilde Siget järeltööd, ajaloo õpetaja, Eurovisioon, Tarantino viimane film. Siis tekkis vaikus. Ta tõusis, tellis kuue alla. Kõnnak oli tal kuidagi hüplev. Lipsasin vetsu ja värvisin huuli, eelmine kiht oli jäänud tassi servale. Kui ma tagasi jõudsin, keerutas ta õlleklaasi pilk telekal, seal mängiti jalgpalli. Rääkisime mõnda aega inglise liigast ja sellest, kuidas sport sõdu ära hoiab. Tal olid selles vallas laialdased teadmised aga siis said needki otsa. Näppisin suhkrutükki, soojendasin kruusi ümber, käsi juhes ärises, et mis järgmiseks. Romantika ja närvikõdi asemel võttis võimust vastik eelaimus. Vaikus võimendus Aegreenis. Kaaslane nii hääles toolil ja kallutas end ettepoole. Ta kõrisõlm jõnksatas. Neelatasin. Siis lükkas ta küünla eest ja toetuslauale parem käsi eespool. Lõin pilgu maha, kõhus torkis nagu eksa meel. Keerutasin tassi süda, peksis ta sõrmenukid olid karedad ja punetasid. Ja siis hakkas käsi mulle aeglaselt lähenema. Tartlasin paigale ja jõllitasin käsivart, mis nägi välja nagu jäme rästik. See roomas tasa, kuid järjekindlalt minu poole. Istusin halvatuna justkui hüpnoosi, siir. Sõrmed ei peatunud, tulid aina lähemale, valmis haarama neelama. Lõpuks ärkasin transis, tõmbasin peopesalaualt ja riivasin kohmakalt küünalt. Vedel vaha kustutas leegi, küünal jäi siiski püsti. Tellime veel. Surusin käed totakalt istumise alla. Ta manu särk lekkis, mu silme ees. Märkasin ta kaelal väikeseid vastikuid, rinne. Minu unistuste peikal, Wynne polnud. Ja üldse oli kõik teisiti. Ta karvad kätel ja kohmetu pilk. Ma ei tahtnud temaga lumesajus jalutada, käest kinni, hoidmisest rääkimata. Tahtsin oma tuppa klaveri taha raamatu juurde, kus poleks ühtegi härga. Tahtsin vaadata ema-isaga uudiseid ja süüa ankri pensee ananassiga. Kell oli 10 peale, kui me lõpuks tulema saime, mõtlesin ainult taksoga koju. Universumile olid aga kahjuks teised õelamad plaanid. Astusime õue, lund keerutas näkku, raekoja mõõdik näitas miinus 20. Peatus oli tühi, piraadikaga ma ei tohtinud, taksod sõitsid mööda, plafoonid kumamas. Niiviisi särkisime, selg kühmus kioskist mööda ja peatusesse. Linn oli otsekui välja surnud, vaid mõni üksik kogu siin-seal. Saabastes oli tunda, kuidas külm varbaid torgib, autod sahisesid, lumevaalud kogunesid teele. Troll tuli ruttu, võttis vingudes kohalt ere valgus lõikes silma. Peagi kodus mõtlesin ma kergendustundega. Aga siis astus lähemale ja ma mõistsin ehmatusega, et õhtu pole veel kaugeltki läbi. Meie kodud olid üsna lähestikku. Järsku teadsin ma täpselt, mis mind ootab. Ta saadab mind koju ja siis kortermaja lävel ukse ees. Eelaimus lõi jalad nõrgaks. Troll logistas, peatused möödusid. Mind haaras kabuhirm, ma ei tahtnud, et mu esimene suudlus toimub kollases hämust betoonika ees, Minnilise klassilennuga. Postlikvastik viima küll mõtlesin. Uksed avanesid alumisele astmele, tuiskas sähmakas peent lund. Ja siis ma nägin võimalust. Hüppasin viliseva tuule kätte, ma jalutan siit otse, sul on pikem maa, sõida sa trolliga. Ta vaatas mind üllatunult, suu lahti, aga reageeris ruttu, juba oligi ta jälle mu kõrval. Pressisime edasi. Tuul keerutas paneelikate vahel kolm peatust, loendasin, tasaaeg kihutas armu, heitmata tänavatuled klinkisid tuhmilt. Akendel seisid advendiküünlad, eemalundas järgmine troll. Raagus puudest jäid lumele, varjud, mänguväljakud, torud läikesid. Mis oleks, kui lakuks neid, mõtlesin meeleheitel, ikkagi ajapikendus. Olime poe juures väljas, kui otsustasin, et kõik kiire lõpp. Järgmise lambiposti juures ütlen. Süda peksis, mul oli väga paha olla. Tahtsin koju või haihtuda. Möödus järgmine post. Ja siis veel üks ja no ma ei suutnud nii häbi oli. Loendasin neid. Esimene, teine, kolmas, neljas, kaheksas oli kaugele, seal ma ütlen. Möödusime kolmandast postist kõnniks aeglasemalt. Hirm kasvas, postirida kahanes. Mina olen oksaga valmis minema kasvõi maailma otsa. Pingviini teni, lõunapoolusel. Pakane muutis varbad tuimaks. Lõpuks olime mu maja ees. Lamp välisukse ees, varikatuse laes, vilkus. Ta jäi seisma ja võttis kindad käest. Vaatasin maha, süda kloppis, teadsin, et nüüd see tuleb. Nii meeldiv õhtu. Sa oled eriline neiu. Kas ma võiksin. Punane nina lähenes karvu, silt lähenes. Tundsin deodorandi ja õllelõhna. Ühtki posti polnud enam jäänud, taganeda polnud kuhugi, aeg oli otsas ja unistus ka, tahan tagasi. Jõudsin veel mõelda, oli mul seda vaja? Postid olid tagasi. 10. üheksas maru ja tuisk. Tuul kandis meid maja eest minema, hõljusime tagasi peatusesse trolli peale. See tagurdas vingudes linna ja sülitas meid lõpp-peatuses välja. Edasi triivis aeg meid uuesti pubisse nurgalauda. Küünal põles ja kasvas. Kui kummaline. Ja siis olime jälle raekoja platsil ja lõpuks kooli garderoobis. Tolmust akende taga paistsid mustad raagus puud. Sadu polnud veel alanud. Võimlas põrkas pall täna jäetust seinale. Mis, kui reede õhtul vanalinnas drink või kaks. Võpetasin saali uks avanes. Lävel seisis õpetaja. Ta viipas mind lähemale ja sulges ukse. Tule, räägime. Tehniliselt oli kõik veatu etüüdi ja suurvormiga jäädi rahule, sõnas ta. Valdab instrumenti, oli märkinud keegi veenega kindel oli lisanud teine. Ainult fantaasia, see on kuidagi poolik, nüansse, vähe. Lame, unistav subpähe on ju rohkem julgust ja lendu. Las tuleb, mängib veel kord kogu hingega. Ikkagi stipp kaalul aasta välismaal. Noh, oled nõus. Pöörasin pilgu maha. Hirm nööris kurku. Oli mul seda vaja? Mõtlesin. Ema pidi täna pontšikuid tegema. Need on mu lemmikud. Eesti novell, sari 100-ks aastaks.