Tere taas head raadio, kahe kuulajad on pühapäev, kell on saanud jälle pisut kaks läbi ning nüüd sügisest alates, tähendab see seda. Eetris on saade röster ja mina olen selle saatejuht Brent pere. Ja veidi vähem kui lähima tunni jooksul me nüüd uurime natukene ühe tuntud kultuuriinimese hingeelu, vaatame, kuidas ta siis on kulgenud oma elust siia tänasesse päeva välja ja muidugi postimehega välja tema muusikamaitse nimelt kuulame näiteks tema kiltimleser lugu või siis näiteks lugu, mida ta pehmelt öeldes vihkab. Ja natuke veel mängu ka, aga küllap sellest saab ka hiljem juttu teha, aga nüüd on aeg tutvustada siis meie tänase saatekülalist võiks siis öelda, et laulja ja näitleja võib isegi öelda, et koomik ja kõike muud ja saarepiiga Kaavel Kristel Aaslaid Tere, tere, aitäh kutsumast mind siia sooja resperisse. Aga soe on tõesti olla. Kuidas selle öetamisega on, et kas juba käib pinda ka, kui inimesed ütlevad? Saarlane. D, sest et kuigi ma enda puhul olen täheldanud, et ma no tegelikult väga palju seda ööd ei, ei kasuta või noh, nagu et mul on ta siin Tallinnas olles kuidagi nagu ära lihvitud juba, et, et võib-olla nii palju ei lähe, ei ole näha, kuigi ikkagi kui pannakse tähele, siis ikka kohe pööratakse tähelepanu ka sellele. Aga samas teisest küljest mingi hetk mul vist et okei, aitab küll, aga nüüd ma olen kuidagi jälle uuesti nagu leidnud selle, et see on tore, et mul on seal mingi asi ja minu hõim, hõimkond, lastel on see mingi asi, mille pärast nagu kõik peavad kõik ülejäänud jututeemad kõik, mis nendel poolel kõik pooleli jätma, et saaks selle saarlasele ö tähe ära keerata, kassidki. See oli kuidagi niisugune tunne lihtsalt, et see nali ei saa mitte kunagi läbi ja see on nagu natukene on juba veider. Mul on tunne, et see on nagu kuidagi nagu et nüüd oleks juba imelik pooleli ka jätta. Et see on nii kaua kestnud juba, et ma pigem pigem olen sellega lihtsalt leppinud ja see on osa Ilusti ja su juured ongi siis täitsa seal Saaremaapinnast. Tead ja, aga mul on vist mingisugust segaputru peaks ka veel olema. Ma tean, et kuskilt nagu mu ema või vanaema ütles, et mul on üks 16 kümnendik hiidlast on mul ka, sest ma ei tea, kuidas see järsku nii niimoodi täpselt kaalukausi pealt kui välja tuli, aga ühesõnaga mul on hiiglase verd ka selles, mis tähendab seda, et on täiesti põhjendatud, miks iga kord, kui kõik teeb hiidlaste nalja, siis ma kunagi ei ole neid meelde jätnud ja, ja ma ei oska kunagi nagu neid ise ka teha. Et järelikult mingise pisikene pisike terakene hiidlast, mis mul see see on siis ilmselt nagu hoidnud tagasi seda, et me ei saa nende üle nalja teha. Kuule, kas olid lapsena ka selline ülienergiline ja tegid mitutsadat asja korraga vä? Jah, ilmselt küll, kui ma tagasi mõtlen, siis me olime suved läbi, olime oma tädilastega, mis meid siis kokku oli kuus ja Me jooksime mööda, karjamaasid ringi ja küll me mängisime metsas sõda tagaajamist, siis me mängisime kodu kuskil siis me mängisime nõidu. Et selline nagu ütleme, pidev nagu tormamine läbi lapsepõlve oli nagu kogu aeg, et ma arvan, et mul on, sellest on jäänud nagu kogu aeg peab mingi action olen ma kogu aeg peab midagi tegema, et ei saa lihtsalt nagu tegevusetult istuda, kuigi ma olen väga hea tegevusetult istuja. Aga see on vist ilmselt siis sellest hetkest, kui mul nagu aur on täiesti väljas või siis või nagu niimoodi alateadvuses endal nagu energiat säästma nendeks hetkedeks, kui nüüd jälle action, eks läheb. Ja ma mäletan, porgandivõtu aeg oli ning Me panime praegu me mõlemad õega sellised suured organiseerijad, sellise nagu ütleme, kui on esineda vaja, siis me, me paneme selle asja toimima esinejate porganditega, meie porganditega. Ja nüüd vaata, kus ma olen porgandiga. Aga meil oli see vana vana sihuke kastiauto, millel kast käis niimoodi lahti igast küljest, siis ta oli nagu lava ja siis meie sugulastega tädilastega, siis olime kuuekesi, seal kastis laulsime. Et kõik, kes tööd päriselt tegid nendele, siis laulsime laule erinevaid bussis laulsime ja me olime väga suured Enterteinerid sealt siis sai see lauljakarjäär, olgu siis, ma saan aru, põhimõtteliselt küll. No tegelikult päristu andis, minu õde oli see, kes nagu rohkem laulis, tema käis kunagi laulukarussellis vestlemas ka, ma mäletan hästi, kui, kui tehti seda vaheklippi temast Kuressaare lossipargis ja siis ta pidi mööda purskkaevu seda äärt pidi niimoodi kõndima ja siis selle kõik nii lahe. Ma vaatasin teda. Päris lahe on ikka lauluvärk, et me olime kogu aeg koos ka niimoodi laulnud ja tema nagu jätkas ja jätkas, kuni koolini koolistan, mingi aeg jättis pooleli, aga mina nagu just siis sellel hetkel mõtlesin, et okei, ma siis nüüd täiega võtan selle laulmisega ja sellest ajast saadik mul pole nagu vait jäänud. Ja siis hakkasid ise hoopis nüüd võitu tooma. Võistlustelt võistluste võidud tulid vist alles gümnaasiumis, et enne oli nagu sihuke Siuke võtsin rahulikuma, Leelotasin siis nagu siis kolm aastat oli veel võistlemist jään siis ma mõtlesin Togema natukene, teen siis seda ka. Kuule, aga kui sa olid lapsepõlves selline ka parasjagu energiline, siis ilmselt, ega seal koolis ka väga rahulik. Tõsine mürgel. Pigem mürgeldaja ja muidugi minul oli see, et esimesed üheksa klassima käisin vana Kuressaare vanalinna põhikoolis ja ma läksin sinna sellepärast, et mu ema oli seal õpetaja, leiab nagu liiga hullu ei saanud panna, siis temal oli kõik teada kohe ja kui midagi, kumma midagi korraldasin, siis pikka pidu ei olnud, ühesõnaga ja, ja samas oli ka see, et ma teadsin kõiki õpet, et üldiselt noh, ütleme, kuni selle full tiineka ajani ma olin ikkagi selline, et ma no pidasin ikka lugu endast vanematest ja eriti kuna ma noh, enam-vähem nagu teadsin neid muidugi Need, keda, kes oli temaga rohkem läbi käinud, väljaspool tööd nendega muidugi oli nagu hoopis teine suhe ja muidugi nende tundides ei seganud, aga aga ma olin ikka selline ka vahepeal nagu pidin mässama ja pidin, ma olin ikka väga, väga vastik vahepeal, et olen isegi ühe õpetaja ees aastaid hiljem vabandust palunud, et Manivastikalini, mille eest see oli mingi sihuke, meil oli sihuke noor päta noor neiu ja no millegipärast ma ei tea, kaheksas üheksas klass, mis me olime ja me olime nagu sõbrannadega ja üldse terve klass oli hästi vastik, kuidagi segas, ei lasknud tal tundi tähele, panime ta kohe proovile. Ta noor tüdruk on ja tegelikult me oleks pidanud olema just see oli inimene, kes meid ilmselt kõige paremini nagu mõistis, mäletas, mis tunne on meie palun olla ja me nagu panime ta nii hullult proovile. Telefone tahvli taha ja helistasime sellele tunnile. Viskasime paber Lutsakuid, muide üks meist läks klassi ette vastama ülejäänud klass ööd. Kõik kõigil on nagu mingid olidki, mingi paberkuulid lihtsalt ja selline nagu jama, toimus seal kogu aeg ja, ja, ja ma mäletan, ma vist ütlesin ka paar korda ikka väga nagu vastikult ja ma ei tea, miks või kust see tuli või mis, mille vastu mässasime nagu kellele või mille jaoks ma ei tea, nagu nüüd noh, oligi selline, tegelikult oli ikka mingi paar aastat peale kooli oli juba selline, millega me tegelenud, miks, miks või kelle. Hästi, aga ühesõnaga, ja siis muidugi laulud, mis ma mõtlesin lauluringis, käisin tantsutrennis, käin võrkpallis mingi aeg, et aga mingi aeg või distants siis täiega üle, nii et ma, ma ikka õpingud jäid natuke unarusse selle kõrvalt, et ma tahtsin kõvasti tantsuga rohkem tegeleda ja, ja kogu vaba aeg läks selle peale, et saaks ikka trenni minna ja, või siis kui trenni aega endale ei olnud, siis me saime sõbrannaga kokku, kui mu isa töö juures oli mingi eraldi vaba tuba, võtsime tema võttis maki, mina võtsin plaadid, siis me tegime omaette veel kavasid edasi hiliste õhtutundideni. Nii et siuke taidlemine on mul läbi elu nagu olnud. Aga ta isegi taidlasid omale maailmameistritiitli, nii et see oli vist päris. Et tõepoolest, mida, millal midagi seal taidlemised läks, nagu täpi tundub. Ja see oli hullult äge. Aeg, ma mäletan, kuidas me esimene suurvõistlus oli vist Soomes Espoos oli Euroopa meistrivõistlused ja juba seal jalutasime sinna suurde saali ja noh, seal on saalid juba kõvasti suuremad kui siin, sest meil oli Kalevi spordihallis olid siin, olid need nii-öelda Eesti lahtised või siis nagu et siin sai siis nagu kvalifitseeruda, et see oli nagu kuut. No see oli selle kõrval kuud nagu ja nii palju rahvast, mingi asja kõigil oli kohendanud oma video video üldse minna ja siis lõpuks seal laval ja see on hullult äge ja siis kohe seal kolmanda koha ka ja see oli nagu. Me võitsime või ma ei mäleta, et meil on nii palju neid kohti, aga. Ei, see oli hullult äge aeg selline. No nii suur perekond, kellega sa reisisid koos, tegid trenni, koos, sõid koos kõike me tegime koos. Tänu sellele ma tunnen, et see on mind hästi palju elus viinud ka sinnapoole, et ma olen väga suurt nagu pigem tiimitöötaja, et ma, ma võin üksinda asju teha, mulle meeldib üksinda asju väga teha ka. Aga ma arvan, et sellest ajast on jäänud see, et ikkagi nagu niisugune hea tiimitöö, sihuke perekond, ühtehoidmine, niisugune, kui sul on niisugune hea, hea niisugune, kuidas keemia omavahel kõigile sellest, mina ei saa üle ega ümber see mu lemmik asi. No ma ei tea, kas te selle laulu ärgiga tantsisite kunagi lapsepõlvehitt, pigem ma arvan, et nagu ikka, tantsisite nüanssi, pilgud ja huuled. Tead selle looga mul tuli lihtsalt. Meelde, ma mõtlesin tükk aega, mis neid lugusid on, nii palju, mis on nagunii-öelda seda, seda lapsepõlve nagu defineerinud, aga sellega mul tuli meelde, et mina lasteaias koos sõbrannaga, kellel oli nüansikassett, tal oli see kaasas ja see oli niisugune. No need, kes olid nagu pikemaks jäänud lasteaeda, see oli minu arust viimane rühm või midagi sellist. Ja ma mäletan, me tundsime ennast nii täiskasvanu, nagu me selle pilgud ja nooled käis peale me laulsime täiest kõrist kaasa, täiega tantsisime, tundsime, me oleme ise andsid ja ma ei tea miks. Aga kuidagi kui sa küsisid, mis see lapsepõlvelugu on kangastunud. Kohe nagu, et hoidke alt, võib-olla peale seda lugu Kristorite enam siin stuudios pole. Hea raadio kahe kuulaja tervitavad eid saatest röster ja meil on siin külas näitleja, koomik, muusik, misiganes kris. Taidlejad. No taidlejad, jah, sa oled päris palju selle kohta vist öelnud Paidlan. Ja no sellest, kuidas seda kõike kokku võtta, see on tähelepanu vajadusest, taidlemine, nii et ütleme, kutsume asju õigete nimedega. Aga ikkagi, kus sa nagu päriselt siis kuulsaks taidlejaksaid. Ma arvan, et, et see algas ilmselt ikkagi sealt, et. Ma käisin 2012, aasta oli vist kriisimuusikal Musicale muusika ja, ja see oli esimene kord, kui ma võtsin ennast kokku ja läksin katsetele, sest miks ma ei läinud otsa kooli, miks meil läinud lavakasse? Kartsin millegipärast hullult katseid, ma arvasin, et noh, et kõik näevad kohe ära, et täiesti mõttetud haigla ja see sellist vaidlemist me siin ei, ei taha. Ja ma hullult kartsin ja tegin elus hoopis teised valikud ja siis ma läksin sinna katsetele. Sest ma mõtlesin, et noh, et hea küll, et see ei ole nagu võib-olla maailma lõpp, kui ma sinna otseselt ei saa ja kuidagi sain, ma sain küll koorikoha ja sain tšauhh karakterikehaks, aga hullult tore, selline jälle kambavaim polnud ammu selleks ajaks oli juba tantsuga mõneks ajaks olnud olnud kõik niisugune tore, hästi tore seltskond oli meil ka. Ja siis see andis nagu ilmselt nagu julgust, sest et kui mingisugune pool aastat hiljem Lauri pedaja ütles mulle, et kuule, kassikullaproduktsioon otsib Rometisse Juliasse uusi karaktereid, uusi inimesi, nad tahavad nagu täitsa tänavalt inimesed, mine proovi ka. Siis ma arvan, et kui ma ei oleks seda kriisi enne teinud, siis ma ei oleks, ilmselt ei julgenud minna, sest see tundus jälle nagu nii suur asi kuidagi. Et ikkagi tele ja. Ja ma läksin sinna katsetele, aga niimoodi, et õhtu enne katsetele minemist ma veel mõtlesin, et ma ei lähe, ma ei hakka ennast lolliks tegema, mis, kuhu ma sinna sobiks ikka. Aga siis ikkagi hommikul võtsin ennast kokku ja läksin, hästi tore oli ja ergo. Ergo filmise Ivo Rullnokk oli vist mängis mulle vastu ja hästi tore oli. Hästi vaba, ma ei tundnud nagu see esialgne klimp kurgus ja siuke läks hästi kähku üle, sest nad olid hästi toredad ja ja siis kuidagi sai sinnapaika. Mäletan Lauri Vilvest vist ütles ka, et nad tõesti rahule sõnuga võtavad, kindlasti ühendust ei võtnud, sari läks juba eetrisse. Tundub, et vist ikkagi ei meeldinud niisugune väike südame murdumine natukene oli, aga noh, samas ma oleks, võib-olla ma ütlesin talle, et ma läheks nagu jäänudki mõtlema, et mis oleks saanud, kui ma oleks läinud või poleks läinud. Ja siis oli jälle kriis. Uus hooaeg Krissi tegime, ma ei mäleta, ma olin meigitoolis, Ergo sellist helistas, et kuule, et ei, issand, ma tegin menti vahepeal. Ja, ja see oli ka hästi huvitav, nõnda et ta helistas mulle reede õhtul, kui oled, et homme oleks vaja, siis mul on kõik okei ja, ja seda saatnud mitu tundi ei tulnud mulle stsenaarium, siis ma mõtlesin, et teevad nalja, et millegipärast ma ei tea, et Lauri Ergo said kokku ja mõtlesid 1000 tahaks kellelegi vingerpussi mängida, helistame kellelegi, et sul on vaja homme platsile tulla, ega tegelikult ei ole, aga õhtuks ma sain selle ikkagi, selle stsenaariumi sain kätte ja järgmine hommik, ma olin seal ja Ago Andersoni ka, mängisin kohe esimesest, senisest mäletan, ma olin niimoodi, kartsin nagu jälle täiesti. Nii hull kramp oli sees. Aga tuli välja, keegi mind ära välja ei visanud ja viimase hooaja tegin kaasa. Ja siis, kui ma mäletan, et oli hooaja lõpupidu, siis ma ergole niimoodi mööda minnes kuulet. Kui sul veel kuskil siis mul on nagu päris. Võin veel tulla. Mis tead ja siis oligi, siis oli mingisugune kaks kuud hiljem, kolm kuud hiljem ja kriisimeigitoolist alistatud. Kurat, mul on üks roll nelina, Eston üks nendest on selline, krõnksu veeretab sihuke mehine, siis ma ütlesin, et peatu seal, ma juba tean, mida sa mulle pakkuda tahad. No et äkki sa tuled ja nüüd issand, me oleme nüüd seitse aastat dist teinud seda põhimõtteliselt. Siis saage läbi küll, ega seda on hullult tore teha, jälle kohe esimene võttepäev ja kohe oli pere ja nüüd nüüdseks on muidugimeelsed väga palju vahetunud, sellest hooajast on meil perekonnas ka minu päris nii-öelda päris kodune pere ka. Mattias Naan siis võttis nüüd alates kolmandast osast võttis lavastus otsa üle. Nüüd tema on kogu aeg platsil, lavastab meid, päris üksi olla seal ei lasknud, jah, pidev kontroll on, ei kuidagi, tuli ergoga jutuks ja Ergo teeb praegu seda filmi. Ma ei tea, et tundub, et, et ikka nagu oma omasid hoitakse. Et ja hästi tore, väga-väga vahva on olnud, meil on kaks päeva olnud nüüd muidugi väga tore, eks ta elab natukene sisse ka ja ma proovin mitte talle väga pähe astuda, et nad vahepeal on ikka, kuna me oleme neid sketše asju kodus kahekesi teinud, seda kogu aeg ütleb, et et ta saab kohe aru, kui mind häirib tema põhjalikkus, sest noh, ütleme nõnda ma Ma ka mingis mõttes mõtlen kohe kaasa. Ja siis ma nagu arvan, et ma tean, et noh, et sul ei ole seda nurka otseselt vaja v tahet, siin on, siit sa saad mingid asjad kätte, rohkem pole vaja, et kuidagi nagu oled nagu harjunud sellega, et noh, et peas juba kuidagi nagu Monteerid, aga tema on nagu harjunud sellega, et ta saab maksimum asja kätte, et siis saab pärast valida ja teha nagu kõik megakorralikult, mis on, ongi õige ja teha niimoodi. Aga siis ma vahepeal mingi Saad saame kätte, ei ole. Et ma üritan tagasi hoida ja mitte lavastada, sest ma seda küll. Kuule, aga sa oled ülikoolis ka käinud, tolenhi, mis sai, said katsetes tule seal tol ajal vä? Sinna ma sain lihtsalt siis vist sellest katseid ei olnud. Tere, mina olen Kristel Aaslaid, palun võtke veel, siis võtke mind, nüüd siis aitäh. Ei, seal vist oli puhtalt mingisugune ankeet täita, kes ma olin balti filmi ja meediakoolis õppisin suhtekorraldust. Ma vist jõudsin täitsa niimoodi, et lõpuks ma ei saanud mingitest ainepunktidest aru enam ja ma olin akadeemilise võtnud ja vist võtsin veel ühe, ma ei tea, kas saab kahte võtta kõigest siis vahepeal ma jõudnud kooli enam ja siis lõpu lõpusirgel ma hakkasin juba lõputööd kirjutama ja lõpusirgel siis võttis sari ja kõik asjad võtsid aja nii ära ja siis tulid bändid juba vaikselt peale ja ütleme, elu võttis nii jõhkralt mul latist kinni. Eilse suhtekorraldus ei ole sinu tema ära ära raiskama aega sinna tee neid asju, mis päriselt tegema pean, aga ühesõnaga, see jäi nagu pooleli ja ma ei tea, tänu sellele jälle ma tunnen, et ma olen võib-olla õppinud nagu rohkem elu usaldama, et tänu sellele, et tõesti seal nagu raputus või see, see, see jõgi, mis voolas nagu võttis nagu nii hullult et nagu, et ei, see ei ole üldse see, mida sa tegema pead. Ja võib-olla tänu sellele ma usaldangi, et ma ei pea nii palju pabistama asjade pärast, mida ma ei saa kontrollida, et lõpuks läheb ikka kõik niimoodi, nagu ta minema peab. Sest ma praegu tunnen, et, et võib-olla, kui ma oleks selle suhtekorralduse paka lõpuni teinud ja oleks mitte teinud neid asju, mida ma praegu teen, siis ma ilmselt ei oleks võib-olla nii õnnelik inimene, kui nii võib öelda, samas noh, ma ei tea, võib-olla mu õnn oleks mujal. Aga praegu vaadates oma lapsepõlvele tagasi, siis tundub see taidlev Kristjan nagu praegu selles selles mahlas nagu kuidagi loogilisem, et suhted saavad paremini korraldada. Jah, ütleme, et tegelikult ma ei olnud. Ma nagu sain kooli ajal suht kähku aru, et no ei ole päris see, mida ma nagu oskaks või tahaks osata ja praegugi on nagu see, et bändide no ütleme, sellist PR ikka pead peaks nagu tegema bändide ja enda suhtes ja värki ja ma lihtsalt ei Ma ei mäleta mitte midagi, mida ma õppisin ja ma nagu ei jaga loomulikult ka seda matsu lahti, et ma lihtsalt nagu ma ei tea, olen siis loodan, et kõik. Loodame. Et oleks nagu kasu olnud, et kuidagi ma vist liiga kähku viskasin selle kõik peast välja, mis, mis, mis sealt oli või siis nüüd on niimoodi alateadvuses veits niimoodi suunavad mind niimoodi, et me seda teadlikult ei tee. Kuigi ma ei tahaks uskuda, et mul on tänu pooleli jäetud bakakraadil, on mingisugused salavõimed. Ma ei saa aru, ei saa. Ühesõnaga praegu tundub kõik olevat balansis. No ühe sellise parlanksi loome siia mängida ka siis üks selline kaasalaulmishitt kui nii võib öelda, see on juba teist saadet järjest täpselt sama lugu, see on võimas. Toto aafrika ikka ruulib täiega. Võib-olla seal mingi saare värk, et sa Sander Mölder ja sina. Tal oli sama, saare peal toimub? Ma ei tea, see lugu on lihtsalt. No iga kord, kui see tuleb ma nagu pean, see nagu lööb mul kehast nagu välja, et ma pean nagu midagi tegema. Nüüd on paar lugu, on sellist. Et ma pean füüsiliselt, ma reageerin selle peale, et see, et ei ole nagu mõni lugu, on hea ja see lugu käib seal registreeritud ära, aga see luga oo, see ja, ja seda peab kaasa rääkima, seda refrääni vähemalt ei saa niimoodi mööda lastes vähemalt korra ei ole sõpradega niimoodi, et sa nagu osutad üksteise peale näpuga ja siis karjud täietäiest kõrist kaasa, seda lugu. Ma arvan, et see ei ole võimalik, ei ole tehtud. Nii et kui Kristo laulupeol, siis muusika peale ja siis läheb ja vaadake, mis siis võidab, kui Sander Mölder? Astan täiesti mässuks. Ja raadio, kahe kuulaja Kuulate saadet röster ja meil on külas siin endiselt seesama inimene, nagu ta on siin viimased pool tundi juba umbes olnud, ehk Kristel Aaslaid ja me oleme siin juba mõnda aega elust-olust rääkinud, aga nüüd on võib-olla siis aeg minna sellise elu-olu kõrvale ja mängida üks tore mänguke ära. No nii jah, et siin iga saade Me oleme võtnud sellise ühe toreda telefoniaplikatsiooni, mis annab kaks, et kas pigem see või pigem too A ja see on üks vist, ma eeldan, et ameerika mängija, seal antakse protsendid ka siis juurde. Sa oled vist üldse selline esimängija, et kui kuskil on vaja mingit mängu ta, et siis näiteks mingi ringvaade või televisioon. Kristel Aaslaid. Ja tundub küll jah, et ma nagu ma ei ole nagu mälumängur, aga ma olen pigem selline. Tule, tule, tee teles midagi loll. Sest noh, ikka tuleb teha kloune ja kloune on ju inimestel vaja jumala eest, et miks mitte. Ma usun ka, et, et hea variant ja siin on siis jah kaks vastuse varianti tuleb täitsa seinast seina ja sa pead siis põhjendama ka, et miks üks või teine, okei. Nonii. Nonii, esiüritan, esimene on selline. Reisiteemaline, kas sa pigem läheksid matkama või sa pigem läheksid, las Vegasesse? Tõesti päris sellised suured vahed teatud vaadates praegust poliitilist kliimat. Siis ma väga sinna Las Vegasesse ja USA poole, ma tahtsin väga kunagi USAsse minna. Mul on tunne, et ma nagu korraks külla võiks ikka minna, aga lihtsalt vaadates, mis seal toimub ja kuidas seal nagu kõik praegu lahti rullumas, siis ma hoiaks sealt praegusel ajal eemale ja ma hea meelega läheks matkaks. Eelmine suvi, Matuga isegi tegime natukene, võib-olla ennatliku sisseoste Matkaspordist ja ostsime endale tohutu tavaari kokku. Käisime ühe korra üheksa, 19 tööd me enam ei viitsinud, matkal magasime autos. Nii rumalad, aga samas hästi tore oli. Parimast oli võrkkiik üks, mis oli hästi tore kahe puu vahel ja lugesime mõlemad, vaatasime sinna ära, lõke põles vastutustundlikult. Autost autosse. Panime kahe istmeosa panin peale. Ja siis niimoodi õues kiikusime, lugesime, lugesime raamatut ja see oli hästi mõnus. Ja tegelikult on meil Eestis ju nii palju toredaid kohti, kuhu matkama minna, nii et ja kuhu ma ei ole veel jõudnud. Nii et mul on tunne, et kui mul oleks valida Las Vegase matkamise vahel, siis ma võtaksin matkamise. No vot siis sa oled selle vähemuse seas, niimoodi otsustatakse 46 protsenti inimestest ja need 54 vist siis on lihtsalt pohmaka filme ja kõike muid vaadanud. Jah, see tundub nagu selline võib-olla isegi natukene liiga palju, et see Las Vegas need tuled ja kõik, ma arvan, et võib-olla see võib-olla mul praegu ei ole sellist nagu meelestatus, õige, et ma et ma tahaks kuskile minna või siis ma mul on tunne, et ma magasin selle Las Vegase rongi nagu maha, et ma ei ole enam selles eas. Eks me siis ootame selle teise matkapäeva ka laste Las Vegasesse, nii, aga järgmine, kas sind ründaksid pigem kõik koerad, kes sind näevad või kõik linnud? Kõnnid tänava peal koer või linn, näeksime ta lihtsalt, kõik tulevad, ründavad masse kõike, koerad. Vot see on huvitav küsimus, aga mul On tunne, et koerad teeksid võib-olla rohkem nagu kahju. Samas linnud on nagu siuksed, päris tugevad nahkjad, onju, ja nad võivad. Seda, ma ei tahaks, koerad nii kõrgele, jõuaks linnuteks üleval rohkem nagu ütleme kahju, koerad rohkem all. Koerter siis tähendab, et me saaks kanda lihtsalt tugevaid pükse ja siis kätiseid, okei, koerad, sest tundub, et nendest oleks kergem ennast kaitsta. Samas lindudest oleks sellised prillideta prillides seda küll, jah, ütleme nõnda, et nojah, kui nad nokivad mul ikkagi pea lahti, siis on mäng läbi. Jah, pigem koerad. Rõivas kusjuures see on väga võrdne küsimus, ma saan täitsa aru sellest sinu pikast sellisest, kumb on siis parem, pigem valiksid oma siis ründajaks koerad 49 protsenti ja linnud siis 51 protsenti, nii et ikka fifty-fifty-fifty. Ma arvan, et see ülekaal on need, kes on seda Hitchcocki filmi näinud äkki et ma ise ei ole seda näinud, ma olen kogu aeg, mul on seal mingi, ma arvan, et kõikidel inimestel on see klassikaliste filmide nimekiri, mida ma pean vaatama ja siis tuleb mingi loll komöödiavaheliselt, ma loodan seda. Sest et noh, et ei jõua kunagi selleni, aga noh, ma pean siin need linnud ka ära vaatama ja äkki ma siis muudan oma vastast, ma helistan sulle. Okei, mere jään ootama seda aega ja nii, aga järgmine, kas sa pigem teed mängudes sohki ja võidad või siis mängid ausalt, kaotad. Pigem mängin ausalt ja kaotan, see on jälle see meeskonnatöö tegelikult tänu sellele ikkagi nagu see mäng on ju tegelikult palju lõbusam kui või kui seal nagu lõpuvõit või mitte võit, et pigem mitte sohki teha ja nautida täie täiel rinnal seda mängu ja, ja seda, et kui tore on koos olla, kui see, et ma ei tea, minu arust ei tohiks võid kogu aeg olla nagu see ainus eesmärk, sest ma ei tea, see on tegelikult see võit, on ju nii väike osa sellest kogu protsess täpselt usalda protsess. Ta isegi üllataval kombel. Ma olen sinuga väga nõus, aga siin on täpselt 50 50 on jah, nii et on ikkagi majanduspooled. Inimesed ikkagi tahaksid teha sohki. No tundub, et me oleme rääkinud porgandiga ka sellest ja ta on ka väga selline võiduhimuline, ma arvan, et osadel inimestel on see lihtsalt, see võiduhimu on nii suur, et, et see niikuinii võtab selle naudingu nendest mängudest ära, et sa lähed, et see on nagu see eesmärk on nii hullult ees, nii et nende puhul ma saan täitsa aru, et seal ei olegi vahet, et noh, et ma võin sohki teha ja võita. Peaasi, et ma väidan, et see mäng ei ole enam oluline, mida ma, mida ma teen. Järgmine, kas sa pigem kasutaksid ajas rändamist, et muuta ajalugu siis laiemalt või siis selleks, et muuta midagi personaalsest ajaloost? See on ka hea küsimus. Sellepärast et. Noh, okei, ütleme, et ma siis muudan midagi ajaloost, eks ju, aga samas ma ei tea, kuidas võib peegelduda tänasesse päeva välja, mis liblikaefekt, eks ju on. Et on palju igasugustest multikat pese igal pool, filmides on läbi käidud, seda rada väga palju. Kohe tuleb meelde tagasi, tulevik on ju frantsiis. Et sa muudad mingi väikese asja ja siis on tagasi tulles on kõik hoopis teistmoodi ja pigem isegi hullem. Mul on tunne, et kui ma läheks tagasi enda personaalse elusime, siis muudaks võib-olla mingit siukest näpet, sellist mingeid mingeid siukseid. Vaata need hetked, mis on, kui sa hakkad magama jääma ja siis tuleb mingi hästi piinlik hetk meelde võib-olla mingi selline hästi piinlik hetk, mis mulle nagu esimesena pähe tuleks võib-olla selliseid hetki, need pigem oma personaalsellesse, sest et võib-olla siis samas jällegi äkki siis mu enda tänapäeva elu muutub täielikult vastupidiseks. Oi ühesõnaga, ma võtaks mingi, ma ei tea, ma ei läheks tagasi ja mul on tunne, et ma ei läheks tagasi. Ma ei läheks tagasi kedagi halba tahtma, ma ei läheks? Jah, võib-olla läheks ainult tagasi, mingi? Ma, ma ei tea, ära ütle, palun sellele kullerile head isu tagasi või mida iganes. Nagu mingid sellised väikesed asjad või et või et kui ma kaotasin endale, ma mäletan, ma kavatsen kunagi ühe, mul oli olümpia barbi ja ma kaotasin ta medali ära ja siis siiamaani vahepeal kummitanud mind, kuhu see kadus? Oleks ajas tagasi otsima. 90 protsenti inimestest ikkagi tahaks muuta enda ajaloost midagi 30, siis ainult tahaks võib-olla teist maailmasõda ära hoida või noh, mis iganes. Ja, aga vot see on, see ei ole, meil on nagu see on, tundub, et praeguses hetkes ikkagi need on vajalikud asjad olnud ühel või teisel moel, olgugi et nad on nii õudsad olnud. Aga inimkond on ju midagi nendest. Õppinud võtadasid siis viimase, et kas sa pigem oleksid geenius, kelle kohta arvatakse, et ta on idioot või siis pigem oleksid idioot, kelle kohta arvatakse. Ma arvan, et esimene variant sest noh, ma arvan, et niikuinii mega paljud geeniused, kellega keegi teine ei ole üldse nõus, on tema arust idioot. Tegelikult on ka see väga selline oleneb inimesest, kuidas, kas sa lähetava arvamustel kaasa või mitte. Aga kummal, nagu kindla peale geenius noh, et nagu i q, mis vist üldiselt nagunii palju ei ütlegi, võib olla inimese kohta. Et ütleme, see on hästi kõrge on ja siis ma tegelikult tean hästi, palju siis mulle pigem meeldiks, et inimesed üleüldiselt alahindaks mind ja siis ma saaks koegel. Ahaa, ma tegelikult teadsin seda, teist ja kolmandat ja oskan seda ka, seda teist ja kolmandat. Seal on 64 protsenti, arvab niimoodi, nii et maailm on sinu kehal arvamus, kes? Aitäh, maailm. Ma olen sinu kodanik. Kuule aga siia mängule otsa veel üks väike ebameeldiv asi ka, et sinu jaoks on üks väga ebameeldiv asi, UM lasti. Ehk siis sa enam-vähem vihkad. Jälle, kui sa küsisid, siis selle esimene lugu, mis mulle mööduda ja mul ei ole väga nagu suurt, ma ei tea, kas just viha või et nagu, et mulle mingit mingi lugu nagu ei meeldiks, on lihtsalt lood, mida ma eelistan ja siis need, mis jätavad mind külmaks. Aga millegipärast see lugu? Ei, seda tuleb nii palju ka alati jõulude ajal ja, ja see on nagu hästi paljude lemmik ja ma lihtmulle liha. Sealt see lugu ei meeldi, ma ei saa sinna mitte midagi, ma olen proovinud, on proovinud maha olen vaatamata videot, see mulle ka ei meeldi. Mulle George Michael ja fantastiline, kõik kuld. See lugu ei ole hea lugu ja ma ei tea, miks mul mul ei olegi isegi mingisugust nagu põhjendust ma ei saa. Ma ei saa kirjutada mingit avaldust kuskile, et nad võtke see lugu maha, sellepärast et ja põhjused, lihtsalt see lugu käib mulle närvidele. No lähme siis selle jõuluaja siis käima vähemalt täitsa lõiguga. Restor jätkab raadio kahes ja meil on siin kas Kristel Aaslaid, kelle me just ütleme siis pehmelt öeldes mitte kõige lemmikumad lugu, kuulasime praegu? Jaa. Jah, praegu on natukene selline raske olla, siin ütleme, Dresderlust läks väga, kuumaksin higi voolab. Aga me oleme siin rännanud nüüd ajast edasi-tagasi ja tagasi edasi, aga nüüd võiks tulla siia rohkem tänasest päevasesse aega. Millega sa üldse viimasel ajal rohkem tegeleda on see ikkagi muusikale. Mul on tunne, et ei, jah, selles selles suhtes küll, et olgugi et nüüd filmime padjaklubi uut hooaega siis ütleme igapäevaselt ma ikkagi mu mõte on tihedamalt seotud ikkagi ikkagi muusikaga. Et ma olen nüüd eelmise aasta detsembrist, kuidagi jõudsin selgusele, et kumma nagu laulan, et siis tegelikult ma peaks tehnikat nagu ka oskama ja treenima oma häält ja kõik selline kuidagi millegipärast enne seda ma olin kogu aeg korrusanud mõju, mõju laulan, mis, mis seal vahet on. Et siis nüüd jõudis mulle ikkagi kohal, et noh, et kui poisid harjutavad pilvi, tüdrukud harjutavad pilli, et siis tegelikult ma peaks ka harjutama oma pilliga, et olgugi, et ma instrumenti ei mängi, et siis minu hääl on mu instrument, seda peab treenima, harjutama pean tundma, kuidas see käib ja nüüd ongi täiesti ütleme see, mis ma olen nagu loodusega ära teinud, ma nüüd hakkan aru saama, et noh, ütleme, mida mul on vaja või miks ma, miks ma mida teen, et kuidas see kõik käib, mis asjad töötavad ja, ja mul on hea meel, et ma lõpuks nagu Aru pähe võtsin ja aru sain ja, ja tegelikult ega maailma mastaabis ka kõik lauljad käivad kogu aeg oma laulud võtate juures ja siinkohal tervitakski jälle onu aimatama oma oma laulu. Et ja see on mind ennast toodud, aidanud palju enesekindlamaks teinud, kui on sellised päevad, kus on, hääl, on veidi ära ja tunnen juba selle poole aastaga väga palju seda, et, et sellest tehnika ei ole täielikult külge veel jäänud. Aga aga juba nagu on, on mingi vahe tunda ja seda, seda on nagu hea hea teada, et et noh, et, et tihtipeale ei ole, ei pea nagu selle peale nagu jääma lootma, et kas nüüd on hea päev või on halb PÄEV laulmise suhtes, et neid halbu päevi tuli mul päris palju ette ja, ja nii on, et see teadmine, et tegelikult tuleb ikka vaeva ka nägema elus päris hea point. Ja aga hea muusika on plussi seal see, et ma tahan harjutada paremaks, kirjutajaks saada, kus siis lüürika mõttes siis meloodiate ütles, et need, need asjad on hästi ka sellised vajab ikka harjutamist hästi, palju hästi palju kirjutamist, hästi palju mõtlemist, et, et ma veel tunnen, et näiteks kui asi puudutab grammofoni, siis ma jään ikka poistele kõvasti alla, et kui Martingud ja kostja ja Raul kui nad, noh nad on nii kaua seda teinud ja nendele tuleb see kuidagi nii mis on siis jälle järjekord, nii et nagu et nendel tuleb see nii lihtsalt, et siis ma olen ka nagu võtnud pähe, et ma pean nagu rohkem rohkem harjutama, lugusid kirjutama ja rohkem proovinud nendega niimoodi ütleme, nende nagu ajus nokkimas käia, et kuidas, mis nende protsess on ja mismoodi nad seda teevad ja proovin nagu nii-öelda natukene bändi väliselt ka inimestega natuke kokku istuda ja aru saada, mismoodi see nagu kuidas nad seda teevad, et siis äkki nagu ise oma protsess natuke kuidagi paremaks endale nagu efektiivsemaks tekitada. Ja praegu ongi siis grammofon ja ja no ma Avoid Davis KT niimoodi aeg-ajalt, et siis meil on praegu Taaviga jäänud selline kokkulepe, et kuna kuna õed ja grammofon on niimoodi kuidagi nagu, ütleme, võtavad natuke rohkem mul aega ära, et siis on siis on selline ajastamise värk, et kui klapib, siis klapid klapi, et siis pole ka väga hullu. Avoidiga me oleme hästi pikalt teinud ja, ja seal seal niimodi Taavi projekt niikuinii, et ma ei olegi seal nii väga vajalik, et see on niisugune tore sihuke chill liider seal lava peal käia. Tagasihoidlikkus on ikka vahva asi. Aga lisaks siis padjaruumist juba rääkisime muusikast ka, aga siis noh, mitte nüüd just hiljuti, et sa oleks hakanud alles saatejuhiks. Nüüd Padagudes seal ikka päris palju seda raadiovärki tegelikult teinud. Ja kunagi aastaid tagasi Uuno raadio, kui tal oli, siis ma tegin hommikul hommikusaadet, aga ma tegin kord nädalas tegin ainult. Siis võitsid selle aasta naisalejad panid ameti maha. Jah, ma mõtlesin, et nagunii tuleb vaata lõpetada, kuni sa veel tipus oled. Ma arvan siiamaani, et seal oli häälte lugemisel mingisugune viga. Ma ei tea, kuidas, kuidas hunt nagu minuni jõudis, aga peale seda pole rohkem auhindu tulnud, nii et ilmselt see oligi nagu sisse tipp. Ja, aga ma ei tee seda ühtegi asja auhindade pärast, enne jätame selle meelde, et tegelikult tore Robert Rool oli mul seal nii-öelda partneriks jälle, mina ei tea, tuntud tuh või mida ma tegema pean nagunii, palju toredaid inimesi, kogu aeg, kellega ma kokku satun, asju tegema, kes mind nagu juhatavad sisse olukordadesse, kus ma varem pole olnud ja täpselt samamoodi Robertiga ka, et temaga oli nii tore. Ütleme täiesti uut asja alustada hommikul vara. Tema kõrval muidugi raadiopulti siiamaani pole ära. Siiamaani ma ei oska, tema kõrval ma ka seda rääkinud, seda oli lihtsalt nii hea südamega tegi kogu aeg seda minu eest. Ja, ja meil oli hästi-hästi lõbus ja me oleme siiamaani, saame toredasti läbi, et ja, ja siis ma siis ma ei teinud üldse enam raadiot ja siis noh nüüd siis sellest suvest Forxiga. Lõppu veel ei paista, tundub vist nii hea aeg, kus me tegime Taaviga, tegime ka ju veel raadiosaadet, mingi aeg kaunus ja siis me tegime muusikasaadet, kus me siis valisime lihtsalt oma lemmikmuusikat. Rääkisime oma lemmikmuusikutega Eestist, rääkisime juttu, nii et me olime sellised muusikaajakirjanikud ka vahepeal. Ühesõnaga, iga rinne on kuidagi tule all. Et ma olen ikka natukene seda meelt küll, et kui pakutakse, siis tuleb ära proovida võib-olla mitte kõikide toiduasjadega, sest ma olen nagu selles suhtes natukene valima. Aga kui elu annab sulle võimaluse teha mingeid selliseid asju, mida sa tegelikult raadiot olen alati kuulanud, raadiosaated, ma, kes ei oleks lapsepõlves kassettide peale salvestanud omaenda isikliku raadiosaadet, et kui see pakkumine tuli, siis kohe tundus nagu muidugi pluss eks muusikakarjääri tõttu kaasatud tihti raadios, siis on tore ju ise ka natuke aru saada, mis toimub, et minu arust on, on väga lahe, mulle. Ja ta ei ole ka mingi väga tore. No üks selline tore asi, mis meil siin veel saate lõppu on mängida sinu kiltibleses lugu. See oli lihtsalt kirjutasid mulle ühe bändi Tokio hotell. Aga paneme siis sealt ühe looga. Aa, ta ikka miks siis selle bändiga ma. Ma mäletan selli tantsu ajal ka veel. Me tantsisime, mina tantsisin hiphopi, mu õde, mingi hetk hakkas kuulama seda bändi ja ma mõtlesin, et oh issand jumal päts. Ja siis umbes paar kuud hiljem ma olin nii suur fänn, meil oli õega, oli terve tuba nende posteri täis ma olin sihuke hiphopi pepu, aga nagu see bänd oli siuke terve tantsutrupp teadis, et mul on nagu täiesti nagu mingi lihtsalt see on, see oli minugi ja me käisime Saksamaal võistlemas ja mul oli täpselt samal ajal sünnipäev ka. Ja siis kogu tantsurühm kinkis mulle toki hotelli nänni. Kalender ja mingid mingid mingid asjad olid ja see oli nii nunnu, et nad võtsid mu ikkagi omaksime, siiamaani ma aastaid-aastaid Täiega häbenesin seda, see oli nii suur osa mu elust või nagu millegipärast nagu järsku klikis moga nii hästi ära mingi nii hea bänd, nii haben. Ja siis kõik naersid mulle sellel ajal ja ja nüüd ma olen nagu omaks võtnud, et see on osa minust, samal ajal kui teised kuulasid Queens of Estonia ja mingisuguseid defreinseia, muide noh, mis iganes siis mina kuulasin saksa rocki ja olin täiesti armunud, et ja see osa minust ja asetasin, ennatavad mingit elektromingit asja või on hakanud ajama ja nüüd olen jälle mingi suht okei kõla käsi, et nagu ei olegi, kõige hullem, aga enam sellist fännlust nagu ei ole tekkinud ja, ja Queens of Estonia kuulan ka, niiet buum Ma ei ole täiesti kadunud, kõik on veel hästi nutke või. Igatahes. Ma kujutan ette, et on inimesi, kes on, see on okei, aga lähest Krismas ei ole OK. Väga hea, te kuulasite saadet rester meeleli külastasin, Kristel Aaslaid sai igasugu põnevaid jutuajamisi räägitud ja mul on väga hea meel, et sa siia tulid. Aitäh, et sa mõtlesid, sinuga on väga meeldinud. Nii tore, aitäh, Te kuulasite restorit, mina olin Bryant ära ja nüüd jääb kõlama Tokio Hotel.