Olgu tänatud, Saku Õlletehas. Olgu tänatud Orkla eelmise nimega Kalevi kommivabrik, olgu tänatud, krutskid limonaaditehas. Need on meie tänased sünnipäevaliselt või sünniaastapäevaliselt, kes on toonud meile küllusliku kingitusi, ma mõtlesin, et seal mingi uut sorti palve ja valusad, et olgu tänatud, issand Jeesus, sa ütled, olgu tänatud, Saku Õlletehas hakkas selle asemel, aga miks mitte tegelikult see on. See on ju palju õiglasem. Saku Õlletehas, krutski, Kalev on tõesti meile palju head teinud, lisaks on meile väga tore raamat sajad hukkunud alpinisti hotellist, et kes ei ole seda filmi näinud, nüüd saavad sellest raamatust raamatust teada, mis seal juhtus ja ma pole veel vaadanud, et huvitav oleks näha, kuidas seal raamatus näeb välja loarvik loarviga ja et kogu selle Ilumäe saimegi minu ülivõimsa pildistama mobiiltelefonikaamerasse ja kui tuleb meie saates selline muusikaline paus, siis ma laadin selle ülesse ja nutikatele nuputajatele ja huvilistele sellistele inimestele ütlema seda, et seal pildil on ka üks väga üllatav külaline. Väga-väga põnev, väga ootamatu külaline, kes meie saates täna võib-olla sõna ei tahagi võtta, aga ta austab meid oma kõrgeaulise kohalolekuga. Teda te näete pildil? Täna on üldse väga huvitav saate, sest meil on ka väga üllatav muusikaline külaline, mille juurde me jõuame ka hiljem mõne aja pärast. Noh, ongi selles mõttes väga, väga tähtis saada, nagu juubelihooajal peabki olema, et kõik meie saated juubelihooajal 25. hooajal on väga üllatavad ja isesugused viljad. Et jah, ma, vaat nüüd mõttelõng läks sassi, et see iseloomustab ka 20 viiendat hooaega mõttelõng aeg-ajalt juba katkeb ja kui me hakkame tegema kolmekümnendat neljakümnendat hooaega, siis ainult Siuke mõttelõngad ongi, et seal üksikud laused siit-sealt. Sina ütled midagi, mina räägin omasoodu vastaselt ei kuule, teineteist nägime teinud on selle peale vahepeal pikalt vait ja noh, see kõik ootab, ootab ees Meide kallid kuule näiteks koos meiega vananevad, aga see on. Tead, see ei ole mitte ainult niimoodi, et meie, meie, esiteks tõesti see hektiline suhtlemismaneer lause siit lause sealt see ongi väga inimlik. Et kui me oleksime sellised puised, väga ohvitsiaalsed, ametlikud ja tuimad saatejuhid, siis muidugi sõnavõtud ette valmistatud. Me oleksime, ütleme välja isegi kraadinud need nii-öelda need nagu survepunktid, kus eriti kaalukas mõte kõlab, aga täpselt selline sõprade vestlus, kes üksteisest Aru ei saa isegi ei kuule. See on väga põnev ja mitte ainult ei vananeda koos meiega tuleb kogu aeg altpoolt kasvavat põlvkonda, kuulajaid tuleb juurde ja see on ka väga tähtis, et see on selline põlvkondade side. Seda küll jah, et ma olen täiesti üllatunult üllatusega olen kohanud viimasel ajal üksikuid inimesi, kes väidavad, et nad on kuulunud ära kõik meie saated ja ise on võib-olla isegi nooremad kui meie saade, nii et et see on tõesti hämmastav, et siis ilmselt nagu sukeldunud mingitesse arhiividesse ja ma ei tea, kus nad, kus nad on saanud neid neid saateid kätte, mis, mis meie n nende endi sündele teinud või nad kasvanud juba algusest peale on ka võimalik ju. Et mina väikse väikse lapsena ka oli väga pisike laps ja kuulasin seal onu Remuse jutte kukerpille. Jaa, jaa. Ja miks mitte, võib-olla mõni ema isa on pannud oma lapsele juba maast madalast meie saadet. Sellest olen mage, ma nõnda ka aru saanud kohtumisel kohtades meie noorte ja vanemate kuulajatega, et on väga tüüpiline mudel, ongi olnud see, et et vanemad on kodus oma kaitset kuulanud ja laps on siis kuulanud, kasvav laps on kuulunud koos nendega ja siis on tema nagu lapsepõlve. See ongi see, ütleme nende vanade bändide suur tugevus alati, et noored muusikud võivad teha igasuguseid asju. Aga ütleme, need ansamblid, kes olid juba isadele ja vanaisadele ja vanaemadele vanaemadele armsad, need kasvatavad oma publikut, kogu aeg toodab ennast nagu juurde noored bändid. Vaata ma, kuni nende kuulajad saavad isad, vanaisad, eks jah, ja siin neile oma lapsed ja siis nad kuulavad seda, et ma arvan, et see juhtub kõikide meie saadete külalid muusikaliste külalistega. Et nende ideeliselt algas pisut hiljem kui meil, aga nad alati meie meie saate tublid, tublid osalised ja, ja me oleme alati mõnede mõnede muusikaliste külalistega ja neil on ka varem kui meie näiteks Eesti Raadio meeskvartett ja madalutsedama romantikaga hulka vare ja meie oleme vastupidi, need noored, kes siis kuulsid juba maast madalast, meie vanemad kuulasid raadiot ja seal tuli meeskvarteti, romantika ja, ja teised rohelised niidud ja teised meeskvarteti laulud ja nende kõigiga ma olen, olen kasvanud, et ma mäletan ise oma lapsepõlvest, et kui ma olen päris siuke pisike poissi pühapäeva hommikul, selline, mis meid ära ratas, sageli oli see, et köögist tuli kohvi lõhna. Keegi ütles, tere hommikust, põllumehed. Vot selle peale ma ärkasin üles. Hästi, ma ei olnud põllumees, aga, aga siiski kõlas, kutsuvad ja selle saate tagajärg on siiamaani, et minul on komme hommikuti öelda tere hommikust, põllumehed, et kuigi ma hommikuti kohtu põllumeestega mitte mingil juhul, need on kõik linnainimesed, kellega ma suhtlen, aga tere hommikust, põllumehed. Mulle avaldas tohutut muljet. Meeskvarteti laul, mis rääkis, kuidas kirprauad sai, kui sa mäletad seda laulurauad sai, ai ai, sest selle laululaulul on ju selline, ma ütleksin, ballaadilik sisu, mis räägib sellest, et nelja või kolme tee mitme tee ristil tuiasse kirp tal oli mingisugune täpsetes laulusõnana ei mäleta refräägnenud meeles ja see tundus mulle niivõrd muljetavaldav, sest seal on ka heliefektid, seal lüüakse, öeldi kõll, just seal tehakse kõlli. Jäigi mulje, et on üks väike kirp kes kellele, kellele siis sepana kuradi abiga rauad alla lööb ja Kunnaku vanakurat minut mulle minu lapsepõlves oli reaalne olend, oli minu lapsepõlves oli reaalne olend, kasvasid sihukses sektoris, kus ta kummardas, kummardasid kuradit, mitte sektis, vaid oli kuidagi selline vaikiv teadmine nagu jumala olemasolust ei räägitud kunagi, aga kurat, eriti inimeste keelele lähedal, tema nime mainiti korduvalt ja jäi küll mulje, et kurat on päriselt olemas, pealegi ilmusid ju. Ma mäletan karikatuurid näiteks Jaan Jenseni oli suurepärane karikatuur, kuidas vanakurat hoiab ust kinni ja siis sinna põrgusse üritas siseneda Merika ööberskööringe, teised natsid ja siis ei taasta põrgusse vanakurat ei tahtnud teid sinna, sest nad oleks korraldanud seal noh, väga ebameeldiva nakatunud, liiga halvad nagu maa pealgi teinud. Ja siis mäletan, et ühel pildil oli ikka veel vanakurat väga naturaalselt. Tal oli seljas nagu nahk maha tulnud ja ta hakkas pooliline inimeseks muutuma. Pikk karvane saba taga, tralid, meeletud kannikad. Et selles mõttes see oli nii realistlik, et tal olid tagumik, tradid, sõrad. Aga tal oli nagu poolenisti kurat ja poolest inimesed kogu see selline noh, ütleme noh, ütleme selle diabolistlik sümboolika valgus kokku, sellesse lõbusasse süütuse, laula vana kuraatori sinu jaoks reaalne oleneda. Kas kilp ka Kirblast oli väga palju laule ühes laulus, ta sai endale rauad alla, aga teisest ta sai nahkpüksid jalga. Ta oli poolenisti nagu alumine osa, riietatud juba rauad all, püksid jalas. Mina näiteks pole kirpu kunagi oma elus näinud, et ma olen näinud kõiki teisi putukaid, küll olen näinud lutikad, prussakad. Pämblikumis, putukad mulle veel meelde tulevad, sipelgad, vägevad kirpu pole, pole näinud ja tegelikult vist ei ole näinud ka täide lisada sellesse loetellu, et mul on sama asi, et lutikaid ma nägin esimest korda oma elus üldse Tartu Ülikooli ühiselamus. Nutikas ongi sihuke tartlane Tartu Tartus elav aknad ja seal on nende asurkond, ütleme niimoodi, et nii nagu kõrberebased elavad kõrbes, lutikad elavad Tartus sageli ja tean, et et oli maa olustikus, kus ma kasvasin, noh, minu ema oli koolis õpetaja käisid ju koolilapsed seal koos seal sageli toimus peade kontroll tänaval tegelikult linnakoolides ka kontrollitakse päid, et kas pole täisid ja oligi hästi müstiline, süli täis pingud ja ma pean tunnistama, pole kunagi ei täidega, ting on, ma tean, et aeg-ajalt mõnel õpilasel olid vasteid nüdingu, hing oli väike, käi nii nagu varss, väike hobune ja põrsas, väike siga. Just jah, et noh, teoorias ma olen sellega kursis, aga praktikas haual ainult, kuigi ma tean, et aeg-ajalt mõnel lapsel tõeti pea paljaks, aga tolleaegne elu ei olnud selline nagu tänapäeval, et mul just üks tuttav rääkis, et tal laps lasteaias korra tõmbas ninaga. Ja tagajärg on see, et, et see inimene juba kaks nädalat olla pidanud lapsega kodus on, siis kohe leidus. Kasvataja, kes helistas vanematele, käskis lapsel järele tulla, lasteaeda, lapse lasteaiast ära viia. Sama ohtlik asi on see, kui laps näiteks lastes tõmbab neist kommi kurku ja korra köhatab kohe koju ja tollal tollal sellist asja, et kui lapsel, reitingud või neid ei hakatud kedagi tülitama, aeti pea kiilaks pähe, määriti mingit õudsat haisvat salvi, ei olnud karantiini jäänud kaug. Distantsõpet õppetöö jätkus, tänapäeval on lasteaias mul laps, rääkis, et hästi lihtne on tänapäeval koolist ära saada. Korraks mõne õpetaja või kooliõe juurde, ütlen, et mul on kerge köha, öeldakse kohe, mine ruttu koju, et vanasti oli see väga keeruline, tõestama palaviku ja ikkagi öelda, et no ja ikka veel vähemalt kontrolltööks, aga äärmiselt lihtne koolist lahkuda. Tõsi küll, et ega siin tagasi ka enam ei lubata, kui sa oled lainetega ja siis juba sellisteks Oradega uksel ees tõestama, et sul see köha on üle läinud. Samas jällegi näiteks päiside ting ei kontrolli keegi, et sa võid jumala ruma rahuga täiu täis peaga ja see ei huvita mitte kedagi, peaasi, et sul koroonata ei ole ja sinu poolt mainitud teise olendiga, kas nad on, kas prussakas ja tarakan on erinevad asjad? Ei tea, tarakan on vene keeles prussakas, Haraamannid ei ole. Kuidas mitte etümoloogia, vaid entu, etümoloogia, ökoloogia ja et ma, ma tean kõhtu kuulsat putukateadlase raamatus 15 aastane kapten, tema nimi oli nõbu Benedict ja ta ja teda indiaanlased või päris maalne neegrid vist või kes seal seal olid, et nad ei Peintele paha, selle pärast arvasid, atan nõdrameelne südama midagi kiul Vernist mäletan, nõdrameelne sai alati igalt poolt läbi teda alati indiaanlased ja primitiivsed rahvad väga austasid inimest, kes on hull, et Talesti rahus toimetada ja teha oma asju teda kunagi eskalepeeritudega seotud posti külge söödud ära. Ja ongi niimoodi, et kui lutikaga kohtusin ma Tartus, kes siis tarakanid, ehk siis prussakad väga, kohtusime juba kolides Tallinnasse muljet, tarakanid prussakad või on nad üks ja sama elavad siis nende kodu on Tallinn. Põhjapoolsed Tartus prussakaid ei olnud, olid lutikad. Tallinnas olid prussakad, jooksebki Vana-Liivimaapiir, et selle järgi paika pandi kvaldavalt Liivimaa nagu lutikas ja Tallinna hakkan, et see sealt tulebki, aga sinu kodukohas Otepääl või seal allpool olid liblikad lepatriinud Einari. Küllap on mul ka selline natuke pastoraalne ja võib-olla meelekujutisi teadmine sellest, et võib-olla noh, ütleme ma tean, tõesti püüti neid päid kammiti, aeti kiilaks mandi pähe, mingit tõesti mingit salvi, aga, aga noh, ju siis minu eest ei tahetud mind šokeerida, sest kõik ju teadsid, et mina pean niikuinii vanakuradiga koos elama, et mul oli oma paine olema selle reaalse vanakuradi näol ja ei tahetud siis väiksele mardile laduda, õlgadele veel neid tingusid, täisid jah, ja nüüd sa oled jõudnud sinna Maarjas tähiseid kartma ei pea, vähemalt käibe peatäisid puudutavad riidetäid on teine asi, aga jah, kirjutama ka näinud oled, väljendakse kirp. Ma ei ole näinud kunagi ühtegi hüppavad putukatele rohutirtsu ja vat noh, et see on jällegi üks asi, mis ma kardan, et loodusrikkused on inimtegevuse käe läbi väga palju kannatada saanud. Võib-olla kirbud ongi hävinud, ma ei oska ette öelda, et võib-olla neid tuleks, kaitske punasesse raamatusse võtta võib-olla isegi mingi aretus, nii nagu Euroopa naarits, aga on loomaaias kuskile kirbukasvandust teha, siis lasta vabasse loodusesse. Mäletade muide, filmi Maarek Pieguse seiklused väga häguselt seal oli üks väga meeldejääv episood, kus MarekT, kus ma mäletan sellest filmist ka väga vähe, see oli Poola väga vahva niukse poiste raamatu põhjal tehtud, kas see olite seriaal või film? Ei mäletagi täpselt, mis film. Marek B, kus oli hankinud kusagilt ühe topsitäie kirpe, ei võtnud koolikaaslasi nad kooli lahti ja siis koolis vallandus põrgu selle peale, sest just nimelt kirbud hakkasid pama kargama ja nad siis ka hammustasid, järelikult rool sügas ja rabelesin järelikult sel ajal kirp oli väga laialt saada, kui neid oli võimalik korraldadele doosi täis, et tänapäeval on väga haruldaseks saanud ja tõesti ei ole oma 50 eluaasta jooksul kirpu veel nägema juhtunud, et olen näinud põtra ja metskitsega vad kirpu kirpu ei ole paraku näinud. No mina tean ainult seda kergejõustik klast või on ta hüppaja Erika Kirpu, aga seal on ka kogu minu kokkupuude selle. Ma tean, Jaak Uudmäe, kes hüppas hästi, aga ei olnud üldse ei ole. See, see on eksitav, tähendab, hüppab küll, aga mitte kõik, kes hüppavad, ei ole kirbud ei absoluutselt tarkusel vastu õhtut. Et kõik, kes hüppavad, ei ole kirbud, sa jätke endale meelde, kirjutage oma vihikut süles, aga täna meil on tõesti, nagu sa mainisid, väga eriline muusikaline külaline ta Ameerikast ameeriklaste Los Angelesest. Erinevalt siis Tallinnast, mis hingab vabalt omaenesesuuga, võib läheneda inimesed üksteisele lähemale kui kaks meetrit. Leis on karantiinimeetmed väga ranged, mistõttu see artist, kes meile täna esineb, ongi jälle ist emigreerunud hoopis hipi kultusliku suvitusrajooni nimega stock on ka selge jättega Elleys, kui pead maski kandma, ei ole võimalik laulda ja muidu täiesti hõivata läbi maski mõmiseda midagi need teed salvestatud materjale Leis, artisti ise hetkel resideerub Utsjokis, kus ta teeb kaugtööd ja artistinimi on Maria Minerva ees. Nende muus halvab neurosoft power. Väga ilus lugu kiitma õnnelikku isa ja seal Maria Minerva Safovery, no ongi väga äge ja, ja kui me siin enne tänasime, aitäh. Me tänasime sponsorid igast heade asjade eest, mis meile toodi, siis mina tegelikult peaks tänama. Meie kuldsponsorid Vahur Kersna, kes on valmistanud ka suurepärase moor prae tegi selle tänaval ja ta tegi. Ja sellepärast võtsin Robini kaasa, kes nüüd on pilti näinud, mis üles panid, et jah, Robin on meil stuudios täna, sest et ega prouad Altvalvelauast ei anna Robilile määratud haudist minu kätte. Robin otma Robin andis oma käpaga allkirja ja saime selle hautisega. Vahurit Selveri juures ja siis me arutlesime ja ta ütles, et tal on aeg panna jälle lihapada tulele ja muide hoiatas mind sinu eest süüa keeta, miks ta minu eest hoia sellepärast et see ta ütles, et see sarnaneb väga palju lastele aeg-ajalt seal ära, siis sellepärast ma ka algul ei rääkinud sulle sellest, aga nüüd, kus on mattunud Saku ja muude toodangu hallata. Täna on all sügaval all, seal on mataks igast asjad pealt ära võtma ja see on keeruline. Mul tegelikult noh, ma lihtsalt huvi pärast tahaks, vaata Robiniga. Siukseid asju. Praegu vaata imeliku näoga, ta saab aru küll 100000 autot ära CIA vaid vaataks. Ei, ei, ei ja veel kord ei, kahju, et sulle näidata ei saa, jah, see on määratud, on tulnud. Potiste läheb otse ravimi Su pean sulle ütlema seda, et meil on tõesti haruldased armsad kuulajad, sest näiteks eelmisel nädalal ministriga kõnelesime lasteprae fenomenist. Ja terve see nädal. Lastepraad ei ole saadetud aga tuttavat kõrtsmiku, restoranipidajad ja kohvikupidajad mulle saatnud teateid ja suusõnaliselt toonitanud, et nemad oma kohvikus alati annavad, olgu kasvõi täismees või, või ükskõik mis vanuses inimene, kui ta küsib lastepraadi, siis talle kantakse, et me oleme tegelikult lahendanud või tõstnud päevakorda. Kindlasti on ka, kus seda ei tehta. Oleme tõstnud päevakorda tegelikult väga suure Eesti ühiskonnas peidus olnud sellise küsimuse, mis nüüd hakkab lahenema tänu meile ja sest väga paljud inimesed, Ma arvan, on olnud nii-öelda kapis ja nad ei julgenud tunnistada, tegud tahaks siia lastepraadi ja selles mõttes sina oma julgete väljaütlemistega. Eelmine nädal oled väga paljude inimeste kõneisikuks praegu ja paljud joonduvad sinu taha ja ütlevad, et meie oleme samasugused nagu Mart Juur, tahame kala rebraadi, et seal on väga tubli, et sa ta nagu selle selle välja tõid, ehkki oleks muidugi on ka vastasrind olemas ja ma olen juba kuulunud, tahetakse põhiseadusesse kirja panna, täismees ei tohi lastepraadi süüa, sellest on tulemas. Küsitlus sellest olemas. Küsitlus Ma kardan küll jah ja et kas, kas täismees tohib süüa laste pärast? Sest et see on ikkagi, see on jõle ja kas sa arvad, et leiduvad mingid lollid, kes hääletavad, et ei tohi vä? Sõidukas rumalaid inimesi leidub palju, kes tahavad, et lastepraadi püütaks täiskasvanutele? Ma arvan, et neid inimesi leidub, kes leiavad, et selline asi on häbitu kõlvatu ja ropp lastepraad, täismehel võib-olla isegi habe ees ja siis sinna vuntsid ja habe sisside vuntside habeme keskele kaovad väiksed liider, sedaan lase jälk ette kujutada, ausalt öeldes. Mõnede inimeste arvates. Ma olen selle poolt, mina olen tolerantne täna, mina, ma ütleks, et ma ise hea meelega lastepraad, ütleme täna, et eelmine nädal ma julgen veel seda öelda, aga ma mõtlesin kodus ja ja miks mitte öelda jah ka mina näiteks tänama värskeima näite tänama, külastasin oma kodutänavas asuvat restorani Villa day ja seal lahked restoranipidajad ütlesid, võtsid mind rõõmsa tervitusega varsti, esimene asi, mis nad mulle ütlesid, küsis, et kas ma ei tahagi lastepraadi ja siis öeldi, et kindlasti igal juhul kindlasti meie müüme teile küll laste ja anti mulle koju kaasa villa, tai lastemenüü. Ma vaatasin seal lummavaid toite, seal on näiteks selline kohvi nagu Beebi Chino, külm kohv, mida saavad lapsed juua sisesel fritüüritud banaanid seal on oh, seal on kindlasti jäätist väga palju saatis siis on näiteks pitsakohtades on sellised lastepitsad, kuhu on nägu peale joonistatud, et ta nagu pitsaga siis on tehtud ketšupiga, silmad, nina ja suu ja, ja seda on nii tore siia. Ja, ja siis on veel siis on veel olemas. No ühesõnaga, ja siis on laste lasteprae menüüde muide, on tihti võimalik värvida pilte. Tahtsingi tai lastemenüü, mille ma koju tõin, tekitas täieliku furgooni, sest seal on esiteks ristsõna. Teiseks on seal lühike pilt piktogrammides kujutatud, kuidas aseta taldrikule nuga ja kahvlit, nii et anda märku, kas sa tahad veel süüa kasvatatud puhkad. Kas sa oled söömise lõpetanud, siis nagu üks märk, mis annab märku, et sulle toit ei maitsenud, mis ma arvan, on täiesti mõttetu, sest et selles restoranis ma ei ole ühtegi mitte valetama ja siis oli seal veel huvitavaid fakte India kohta, kust ma lugesin, et kõige suurem maailma kõige suurem perekond elab Kindes, mis kuulub ühele härrale, kellel sing tal oli, seal peres oli 120, hakkas inimestel oli kaheksa naist üle 30 või 40 lapse tohutu parv lapselapsi. Et selline kasulik kindral hästi kasulik ja sel ajal kui see, et sa saad paljuk, tall ta palju targemaks ja sa saad teha käega väga huvitavaid asju, näiteks sa saad just nimelt lahendab ristsõna ja tihtipeale on seal ka võimalik värvida. Pilte antakse kaasa, värvipliiatsid ei ole raske. Ma küsin sult kohe, mis on India rahvusloom, India rahvusloom? Kobra vale, ei ole bengali tiiger, bengali tiiger Ma mõtlesin kobra ja kas sa tead, millistel indialoomadena ID-kaart? ID-kaart, kas sa mingi nipiga küsimusi? See peab olema mingi väga haruldane india loom. Ta ei ole väga haruldane, jõle haruldane lehmad. Igal lehmal on ID-kaart, pühad pühad ja nad on nagu, nagu ütleme, Euroopa spaa, ma soovitan sul minna seal villa taist läbi tellida lastemenüüst mõned maitsvad toidud, kindlasti palud endale koju kaasa see infoleht, sest et kui sa selle läbi loed, siis saab ka sinust juhtiv india ekspert. Minagi seal selle peale selle, et Indias on lehmad pühad, aga tiibetson laavat pühad, et see on iga sealmaal, on erinevad loomad. Kui hiina ütleme, vallutaks indi, siis lehmad läheks pagulusse Indiast, juhiks sealt vastupanuvõitlus, lindi vabas ja kes on eesti rahvuslus, Eesti rahvusloom, hunt täiesti söödav, loome, loome peabki olema söödav ega bengali tiiger ei ole ka see vastupidi, ta sööb ise ja untseb ka ise neid, et et algul taheti valida siil, aga hunt pani ennast maksma. Et siilile ei olnud mitte midagi. Nad küll, aga ta on ikkagi armetu stiilil pole midagi hundi vastu, pane hundile hambad ja küüned. Et ja, ja sissemõistatusi näiteks, leia 10-st 10 õhupalle ja kaks ühesugust nende hulgas pooleli siis neid huvitavat liiku otsib teed vanni juurde, et sa pead leidma siukse teele labürindi joonistama pliiatsiga ja et sul ei ole aega süüa ja tihtipeale seda lasteraadio, sest nii palju on tegemist selle menüüga ja seal värvida ja lahendada mõistatusi ja seda kõike ei taheta anda täiskasvanud inimestele, et see on täielik nagu ülekohus, ma arvan, et jää hakkab sulama, ma loodan ka, et see lihtsalt sageli on ka see, et on olemas inimesi taltsutama. Rei sekkub. Kindlasti nad alati kasutavad võimalust suu lahti teha ka nendes kohtades, kus ei ole põhjust, nad ikkagi on, aga ma ütlen, et nüüd on hakanud võib-olla jää sulama, sest tegelikult on inimestel natuke võib-olla valehäbi. Võib-olla paljud kohvikud on tahtnud, on olnud valmis inimestele müüma täiskasvanutele lastepraad. Aga kuidas sa näiteks mida sa hakkad täiskasvanud mehele pakkuma tegeleda, lastepraad ei taha, kus sa tead, nõrganärviline solvub, eks ole, et mulle pakutakse laste lasteasi ja täpselt samuti täiskasvanud võib-olla häbenema küsida kohviku töötajate käest, nüüd on harmoonia, kõik saavad üksteisest aru ja suhtlevad vabalt, väga tore. Jah, aga noh, see võib olla paljudele selline konservatiivsetele, et see on nagu meeskleidis täiskasvanud mees laste praadis. Minuga juhtus muide väga naljakas lugu, mis ongi jälle näide sellest, et tegelikult selline kliendi profileerimine on väga riskantne asi ja sellega tuleb olla ääretult ettevaatlik, läksin mina ühte raamatupoodi, kus noh, nagu päris kassapidajaid oli vähe küljes, olid üles seatud need makseautomaadid. Ja oli vaja maksta automaadis, aga oli ka seal üks noormees, kes aitas mul seda maksetoimingut sooritada, andis nõu, et kuhu panna kaard, mida teha nende edasi nendes küsis, kas mul selle poeketi klubikaart on? Mulle ma ütlesin, mul on siis tuli ette mingi valik, et noh, kas sa oled õpilane ja kes mis iganes, mingid versioonid, ta ütles, et ma ütlesin, et kuhu me pensionäri nupp on siis inimesed? Ei, ei noh, et kuhu ma pensionär siin suures mind järjekindel pensionäri nupu peale, et ma nägin, sest tema meelest oli paranoorimiga nägime leninliku pensionär, kas sa oled nüüd solvunud? Ei ole, vastupidi, ma olen tegelikult üllatunud, sest enda meelest see oli mulle mõtlemise kohtadest. Sest ma olen selline just nimelt lasteprae sihtgrupp. Seda küll jah, aga eks teisel aastal raadise, aga tihtipeale pehmer, aga budist aga erapooletu vaatleja või sellise inimese jaoks, kes vaatas mind värske rutiini pilguga, nägid, et üks pensionär miks ta seda vaatas, sellepärast et selline nagu noh, hakkaja inimene, kes ei ole, Ta saab ise nende maks automaatidega hakkamatanud pensionär vajab juhendamist, eeldusel et mina lähen, ma läbin viie sekundiga kärutäis asju, ma lasen ehk siis läbi läinud ja räägib, kui hea, et ma olen lihtsalt ei vale. Ma teen seda. Tudis piip niivõrd kiiresti, et seda tunnis piipu pole kuulda, üks lakkamatu piip, piip, piip, piip ja niimoodi käitu, noh, sealt lähevad kõik toiduained läbi, mis ma olen ostnud ja samuti ka pakaal kaubad ja, ja partraal kauba õla esimest korda üle 30. Kuidas oli nimelt back? Mul on ka üks lugu sulle rääkida, nii, mis minuga juhtus, paar päeva tagasi käisin nimelt ühel juubelil. Juubelil siis noh, serverites süüa, juua, veinid, värgid ja siis seal letil olid ka siis nagu džinn ja toonik, kes seal siis siuksed, tublid. Tublid kelnerid segasid vastavalt, vajadusel pannakse ikka palusena siin toonikaga, siis küsiti mult, kas topelt siin ma ütlesin, et jah, ikka topelt, et mis muidu ikka topelt ja siis. Ja siis mõne aja pärast läksin, segasin endale uue, ise juba kell on ära läinud ja veel kolmandagi ära juua ja siis hakkas alles, tundub, et on kuidagi. Et midagi on nagu valesti oleksin, uurisin, et tegemist oli kahjuks alkoholivaba, sünnib et ma olin kogu aeg heas udus jooni oodanud, millal purju jään ja ja sihuke pettumus tegelikult ja siis eriti arusaamade tundus see esialgne kelneri küsimus, et kas panna džinni topelt, et et mis vahet seal sellisel juhul on, et võiks pudelist lihtsalt seda alkoholi juua. Ja ei ole võltstoonikut panna tegelikult. Kummaline, et sellist asja toodetakse nagu džinn suhteliselt suures alkoholipudelid nagu viinapudelis. Ja on alkohoolik. Ma adun selle kumamisi selle mõtte, et selles, kui sõrmed, kadakamarja maitse, eks ole. Aga samas näiteks arstamisel joomise ära keelanud. Et siis saad sa mürata selle kadakamaitselise joogiga. No igas poes on, on on tänapäeval ju selline alkoholivabade jookide elektrit, seal on vein. Aga džinni, major, alkoholivaba õlu, sellest ma saan veel aru. Inimesele maitseb õlle maitse autoga sõitma ja sellepärast ta ei saa juua nagu kraadiga õlut, seda külmakraadid. Õlut. Aga džinn ikkagi selline päris kange jook, mida juuakse üldiselt selleks, et, et nagu purju jääda ja käsul selliseid platseeboefekti ei tekkinud ja sa tead, et see avarus just nagu, et kas sul ei tekkinud kergelt, nagu algul läks nagu lõbusamaks siis tähendab, tähendab mingi hetke, kas tundub, et midagi on siiski valesti, et jood ja jood kuidagi nagu on niisugune veider ja ja siis, siis mul tekkis ka selline mõte tegelikult, et maitseks nagu seda paljast synni ei panekski toonikut korraks võtaks pitsi paljas siin, nii et noh, et see tooniku magus, maitsekas. Võtame pitsi tavalist džinn, joon mahla peale ja siis ma maitsesin, võtsingi, ja vaat see oli küll nagu imelik, see ei olnud küll päris õige džinn ilma toonikut alkoholivaba siin, nii et sellest hetkest ma lõpetasin, lõpetasin joomise ja sinu jutt tekitas. Tegelikult panime kõik häirekellad helisema, valvas olema, Mart, teinekord hea, et sa ei tea, mida sa, mida sa saad, sest ma just lugesin, lõpetasin Jimi Hendrix biograafia lugemise, seal mees episoodis oli selline läbiv motiiv sööklas Jimi Hendrix, bändikaaslane, padi kaks või mõni muu isik, tee lavale ulatati neile mingi jook, kuhu oli sokutatud sisse näiteks kaks või kolm doosi. LSD-d. Ja näiteks Hendrik, siin läks üks esinemine täiesti untsu, sellepärast et eellavale antidele mingi jook just nimelt džinn näiteks kuhu oli segatud LSD, tõlkija Hendrik kaotas aval täiesti. Noh, taju, et selles mõttes ta ei olnud võimeline esinema, ta ajas väga segast juttu lõpuks pikali. Et hiljem täpselt sama trikki tehti, tema tehti tema passi mehe pillikoksiga, jällegi anti talle mingisugune jook LSD sees ja siis see vaene mister kaks mürlas, mitu paranoiahoogude käes, need selles mõttes läks. Minu olukord oli vastupidine, eks ole tulla, kui Hendrix näidet võtta, siis mul Henrik Henrik, seal oleks antud Helles teel, mis on narkovaba ja viina, mis on viinavabalavale minnes ja noh, siis mis sealt tulnud oleks väga hea muusik. Ei, ma mõtlen, et, et selles mõttes see, ütleme konkreetselt Hendrixit rääkides, tema talent pidi olema ikkagi üüratult suur, kui ta suutis. Sellises sellistes doosides, mida te igapäevaselt kasutas, suutis lavale minna ja mängida ja mitte lihtsalt mängida, vaid ikkagi testi mängida, nii et oli mängitud. Nojah, eks siis sellepärast vankrid leiutatud sellised kavalad asjad nagu alkoholivaba džinn, mis pidi maksma poes palju rohkem kui tavaline. Nii ongi, nii ongi, et alkoholi ma olen vaadanud, alkoholivabasid veine, mida on eraldi riiulis alkoholivaba vein, mart, vabandust, kas ei ole maht, on jah seda tegelikult madele nii maitsev mahl muide ja ta ei ole maitsev. Mahl on väga hea ja mahla on väga erineva maitsega, et näiteks apelsinimahl apelsinimahla veini vist ei ole, ma ei ole kuulnud, kindlasti on kõigest saab veini teha, täitsa kindel on, täitsa kindlasti. Ma usun, et on ja, ja ma ei ole selles mõttes, et pane, pane vein, viinamarja mahl põhimõttele. Aroonia koduveini tehakse, praktiliselt õigesti panen, kui sa tahaksid teha koduveini apelsini, paned nurka selle tünni mulksu, tuleb sul mandariini või no põhimõtteliselt mõnikord õunamahl võibki käärima minna, siis ta hakkabki juba paki sees moodustama vein ja, ja nii et selles mõttes sedapidi toimib küll. Veinitegemise tehnoloogia on kergem, sest ma arvan, mahl on selline, ütleme, pressitakse puuviljadest, mahl välja, võib-olla paneks sinna midagi juurde ja läheb kas paki või pudeli veinitegu on ju selles mõttes, sest kui sa veini teed, käärid, siis paratamatult sinna tekib alkohol, nii et see on selles mõttes teha alkoholivaba. Veider, sa oled valmis alkoholiga vein ja siis hakkad seda nii-öelda kuse kurnamise meetodiliselt alkoholi välja pigistama, et siis lõpuks ja sellepärast ongi kallim. Et siis lõpuks jällegi ma ei tea, kelle rõõmuks inimestele maitseb veidi maitsele, aga siis jõuab juba tavalist veini, kullakesed Ta vaata, ei taha purju jääda. Võib-olla alkohoolik, et ta peab kahjuks jooma, siis no ühesõnaga. Ühesõnaga, enam ei saa pidudel milleski kindel olla, alkohoolikule oli igasuguseid, selliseid maitsed väga ohtlikud, alkohoolikud peavad nagunii džinni, maitselistest, alkoholivabadest ja muudest asjadest eemale, sest et ta võtab paar alkoholivaba jooki ja siis on juba noh, kaua ennast narrida lasen ja ta läheb vana tee peal, et nemad ja Jaago mahla või et toitudega ja samamoodi tegelikult ega see tänapäeval ei tea, sulle antakse kotletiliha, aga see ei pruugi üldse kotlet liha all, et see on tehtud heide, milles rohukõrtest või hernestest see oli. Vene ajal oli see põhiline nali, et öeldi, et kotlet tehti, et noh, et parem on, kui te ei tea, millest kotlet on tehtud. Seda, seda, seda sellel Sudroitist. Ja Tartus oli šašlõkibaar, kus alati räägiti, et seal pakutakse kasse. Ta sosistas niimoodi, et Tartu ei ole mitte ainult lutikate linnu selga söödi kas siukses imelises šašlõkibaaris, mis oli värvitud seest punaseks, seintel oli tulistatud tuleleegid Taaramäe, taara. Aga see ei olnud taarapunkte taara taara temp veel ka, aga ta oli millegipärast slotibaar, mille nimi oli ta vara ja ma olen seal käinud, see oli väga-väga maitsvad, sest ma ei teadnud, kas just oli, aga maitsev, maitsev oli seal ikka alati ei pruukinud olla, kas, mis ta sisse tuli, eks ole ta selles mõttes sarnane põrguga, et kui sulle vanakurat oli hingele, aga meil oli ka samasugune, seintel olid leegid ja sa istusid nende keskel nagu nagu patune toodiga Orasid, mille otsa aetud patust patused lihatükid toodi lauale ja siis sa Saildeid, Taliban, kui seal kuradit, aga võrdne teised kuradid tõid sulle seal šašlõkivarda otsas, olidki nagu patused. Hitler ütles Hitler Kööbelsi. Himmler, kes on väga põnev, mis sa räägid ja killukesi Tartu ajaloost, kui me oleme järjekordse Maria Minerva loo ära kuulanud, siis ma räägin sulle veel ühe killuga eeldujale Tartu ajaloost ja ütleme, Eesti võiks öelda usundiloost, sest et see on üks hästi põnev killuke, mille juurde me kohe jõuame peale järgmist Maria laulupala. Andrus meenutasid siin Tartu jooma kohta sööma kohta nimega taara, mille akendel olid punased teegide. Me rääkisime ka vanakuradist ja me oleme rääkinud alkoholivabadest jookidest. See kõik, see tuletas mulle meelde ühe toreda peatüki Eesti karskusliikumise ajaloost mis sai alguse 60.-te aastate lõpus Tartus, kus grupp joomise maha jätnud Tartu mehi Jaltas sellise klubi, mille nimel anti Bakhos pakkus, olid jälle päras kreeka jumalus, kes kureeris mütoloogias Kreeka mütoloogias pidustusi, joomist, Trallitamist, lodevaid, eluviisi ja muud säärast, siis Tartust tuli kokku seltsimehi, kes anti Bakros ja nende tegevust kajastati. Nende tegevuse algusaeg oli kuuendat aastat, et lõpp ja kuskil 70.-te aastate lõpuni oli seal väga aktiivsed. Ja mis see minu tähelepanu äratas, see sellepärast, et nendest kirjutati väga palju ajalehes edasi. Anti pakas tegi seda andi Pakostegi toda. Neil oli oma lipp, mille disainis muide tuntud kirjanik Silver Anniko, kes oli ka anti pakase liimide lihtsalt liiga vaid juhatuse liige, Anniko karjäär anti pakasid, jäi muidugi lühikeseks, sest et ta varsti kas jooma ja siis ta visati jälle välja tagasi, mis seal lipu peal oli, kas seal oli kujutatud inimene pudeli sees? Mäletan nõukaaegsed karikatuure, mis olid joomise vastased seal alati sihuke habetunud lõuaga ja siniste silmaalustega mees oli pudeli sisse, kui me sind välja tuuseldasime. Tuuseldasin telefonis, leidsin lausa. Mida ma saan küll ainult sul näidata, anti backrose klubi, laagripäevade pidulik avamine 12-l septembril 1970. Silver Anniko on kõige keskelt, näed selline pilt seal midagi eriti vaadata ei ole seal kuulajatele, et seal on lihtsalt mingid mehed seisavad rivis, aga eks ta arvutusgrupi joomise maha jätnud mehi seks Tartus oli, on see ju alati olnud selline mitte ainult lutikad ja, ja, ja kassid, keda süüakse, vaid seal on olnud ka karskus kaskuse liikumal alati, Jaan Tõnisson, tuntud tartlane oli ju selle poolt ja see on mingi legend, kuidas ta Vanemuise või Estonia teatri avamine, kus ta keelas alkoholijagamise kütti kätele ja seetõttu siis noh, maja ei köeldudki hani, mis oli lahti lõigatud hangus ära laua peal ja siis lõpuks tuli kanda pudel kütjatele, maja saaks soojaks, sest et noh täitsa moodi pole see võimalik. Tegelikult mõtle nüüd korraks selle inimese peale, et igas igas ajastus on olnud selliseid inimesi, kes üritavad ümbritsevaid, et inimesi kutsuda üles meeleparandusele ja manitseda vitajaid manitseja jõuga, sundida need paremusele teil olid, igal ajal on selliseid entusiast, oli Tõnisson, oli, anti pakases kindlasti neid on ka tänapäeval. Et ega inimesed ei muutu, see on, see on nii, nagu ma praegu mõtlen selle Tõnissoni ahastuse peale. Ta tahtis, et küttede, jooks kütet, lõpetasin kütmise Hani Angus ära, tähendab sa teed oma südameverega karskustööd ja siis langed sul käed rüppe ja see ei vii mitte kuhugi. Tegelikult ju sellised ajarännakud toimuvad siiamaani, et inimesed, kes on tänapäeva, sarnanevad mingi inimesega kauges minevikus, et alles äsja ju tekitas suurt furoori üks Pärnu ekrelane, kes võitles moodsa kunsti vastu ja kõigele tuli kohe meelde Nikita Hruštšov, kes samuti võitles moodsa kunsti vastu ja nimetas Vene moodsaid kunstnikke realistideks. Samuti Adolf Hitler, kes korraldas mandunud kunstinäituse koos Kööveltsi segamis Saksamaal, äratas suurt huvi ja inimesed hakkasid tungima mandunud kunsti vaatama ja siis tuli igaks juhuks näitas kinni panna. Aga Eestis, nagu näha, on selliseid poliitikuid ette, et see nii nagu karskus aade ei kao, nii ei kao ka sihuke Aade, nende inimeste Aade, kes tahavad tõesti pildil näha konkreetset lehma, kes huvituvad lehmast, aga mitte kirikutest ja nende inimeste, ma väga inimestele peab muidugi ütlema, et neid lehma pilt on täiesti piisavalt, ma väga süvenenud sellesse Pärnu isiku soolost, sellepärast et mul tuli jälle see klassikaline juhtum Lutsu kevadistele loll mardist meelde, et ma veel kord kordan, et Lutsul oli episoodiline tegelane, loll vard, kes astus sisse, ütles midagi väga rumalat, erinevalt tänapäevast, loll tollal paunvere ühiskonnas, loll mardi sõnavõtt ei kommenteeritud, neid analüüsitud lollil lasti oma jutt ära rääkida, mindi eluga edasi, et tänapäeval kahjuks jah, reaalsus on see, et loll midagi ütleb ja järgneb pikk päevi kestev arutelu, aga samas tõesti see, mida sa praegu välja tõid, oli selles mõttes tore, sest et see andis võimaluse inimestele postitada. Okei Hruštšovi pilte. Nalbad. Üks minu sõber leidis ja avaldas Nalbadan halba Tanyanni maaliseltsimees, Hruštšovi kohtumine kunstnikega. Nalbaden Jan oli selline Nõukogude Kremli sihuke õukonnakunstnik, kes maalis Jubastraalite hiljem maalis prees nüüd vahepeal Mailis Reps sooviga selline ilus loodusmaal, kus looduse rüpes seltsimees Hruštšov jalas viigipüksid ja seljas valge särk kohtub siis grupi Nõukogude kunstnik seletab, kuidas joonistada lehma ja, ja selline pilt meedias kindlasti ka sellele pärnu asjapulgale, sest seltsimees Hruštšov on täpselt seltsimees Hruštšovi moodi, mitte ei ole mingisugune kuubika kolmnurk, eks ole, kus sihuke pilt kõlbaks, kus on kolmnurgad, kuubikuid alla kirjutatud, seltsimees Hruštšov seisvas Rushovi poodi sugugi. Muidugi Alasti hingeline segadus sellistel puhul ühest küljest tõsise nali, mis sünnib, on tore. Aga teisest küljest jällegi, ega ta meid nagu rikkamaks ei tee, sest ütleme, et võrrelda nüüd ühte Pärnu Lall marti Nikita Hruštšovi on ilmne liialdus, sest lõpuks Hruštšov ühel või teisel moel oli siiski titaan ja Hruštšovi ütleme, Hruštšovi ajaloolises rollis pole küsinud, show alustas kaal ja ta alustas ka, võib-olla Stalini ajal ei võeta tõsiselt, ta tantsis. Stalin panin talle küpsetama, vaat, istume seal, sai palju nalja. Aga hiljem ta töötas end üles. Miks ei võiks ka Pärnu seltsimees ennast üles töötada, kunagi saada diktaatoriks? Vaevalt muidugi, aga no ütleme mingi 0,01 protsent, et see tõenäosus ja võib-olla, et see on samas, et jah, see võib olla nii, aga mingisuguse alati nagu kirbu võrdlemine elevandiga ja samalt palju tarbelegi müra jälle kirp tuli. Räägi räägi asjadest, mida sa ei tea, see on tüüpiline tänapäeva korvpalli, ma lähen. Ma lähen kunstinäitusele, palun, näiteks läheb kunstihoonesse, palun näidake mulle mõne eesti kunstniku maali. Ma käisin Ado Vabbe näitusel, oli seal, ei, ei ütlema, ei olnud. Jah, ja ma olen isegi näinud illustreerituna sõda, toredat laste lauluhiir hüppas ja kass kargas ja seal tõesti on joonistatud, hiilgas hüppaja keskses kargab ja vana karu trummi lööma, seda kirpu, kes lahkpüksid, ärge palun seda jällegi joonistatud ei ole, nii et et noh, see on niisugune suur puudujääk eesti kunstnikest. Kirpu pole, kirpu pole maalitud. Aga meie muidugi professionaalselt ajakirjanikena Peaksime rääkima seda, mida me oleme näinud ja teame Valdo Pant, need, kes oleks läinud püüdnud kirbu kinni, uurinud teda ei oleks, siis oleks rääkinud hirmusega meie kahjuks Marclahmile. Nii peaks, seda, meie tegeleme tegelikult me oleme juba järgmise astme teadlased, sest et ütleme, üks on selline reporter, kes kogub infot põllul. Valdo Pant või tänapäeval ütleme kõik need teised reportidega, meie oleme selle info nii-öelda koondanud ja analüüsime ja sekitamiselt välja tera. Jah, seda küll. Jah, võib-olla veel saate lõpuks, meil on mõned minutid aega, raamatu soovitus, tahan kiita seda raamatut, mille sa mulle laenasid eelmisel nädalal Pariisi rahukonverentsil. Hea on tõesti väga tore raamat, selle mõte on mul veel pooleli veel, et ma olen jõudnud kuskile palestiina küsimuse juurde. Aga tähelepanuväärne on see, et see kirjeldab siis suur suurriikide rahukonverentsi pärast esimest maailmasõda, kus tehti ümber Euroopa piire, jagati mõnele riigile, territoorium mõnelt võeti maha ja üldiselt võib öelda, et ükski riik ei olnud rahul sellega, mida suur kolmik tegi siis Inglismaa, Prantsusmaa ja, ja USA, et kõigile riikidele okas hinge, kõik olid üksuse peale solvunud, sest et igaüks sai enda arvates liiga vähe igavesi, healt võeti ära hästi oluline territoorium, mis just talle väga vajalik oli. Nii et ühesõnaga kogu see töö, mis siis seal Pariisis tehti, et nüüd tagantjärgi vaadates asutus täiesti tühiseks. Teise maailmasõja käigus jagati kõik ümber jälle pärast teist maailmasõda kolmandat korda. Mis selle see oli, ainult võib-olla eesti riik sai, mis ta tahtis. Tunnistati, mainiti seal vähe ja vaata, kas oli, mis selle pealkiri oli Pariisi Pariisi rahukonverents, äkki, ma ei mäleta, millal selle autor oli Villem, kes oli George'i lapselapselaps. Raamat on väga huvitavalt kirjutatud, seal on hästi palju selliseid killukesi, hästi palju väikseid solvanguid ja niukseid, palju veidraid riigimehi, sest et seal on, kas sa tahad, aga kõik Euroopa riigid igast riigist saabus mingisugune, eriti Pöörane mardus, Pariisi hakkas oma õigust taga, see oligi see probleem, et impeeriumid olid kokku kukkunud osmani. Vene impeerium, Austria, Austria-Ungari ja sealt tulid välja Balkani riigid, idamaade riigid, Venemaalt hakkasid tulema isikud nende hulgast eestlased, eestlasi mainitakse seal möödaminnes vähe. Aga eestlased said küll kiita-ile oma kultuur omavalitsuse muude asjade eest. Ja näitab, see raamat näitabki tegelikult ju ka seda. Eestil läks väga hästi, ta üldse sai selle tunnustuse lõpuks, sest et väga kaua aega tahet hoida või Venemaad koos ükskõik mis hinnaga, ükskõik mis lipu all. No seda küll jah. Aga, ja, ja Eestile tegelikult ei võetudki midagi ära. Pigem anti juurde mingi petis redagunema Balkani riikidele ja araabiamaa Türgi kogu see kogu see värk seal, et kõik nad käisid Pariisis ja peale kaebamas ja Jaapani ja Hiina ja siis mingi hetk alati kõik nutsid, kui neil tuli ära võetud kõige olulisem osa, aga Andres oli nende funktsioon sellega suure kolmiku. Clemens sooloy George siis, kes see kolmas Wilson ja nende missioon oli tegelikult ka lootusetusest või noh, Euroopa ja Euroopa Pariikide asumaad olid ju kildudeks kukkunud ja kuidagi tuli see asi jälle kokku panna ja nad tegid seda oma parema äranägemise või see on nagu pusle kokkupanek, kuidas pusle rabeleb, muudab kuju, läheb üks tükk ründab teist, et selles mõttes see oli, mõned tükid on kadunud. Mõned mõned on, et kui me praegu mõtleme, et Ungari, noh, nii-öelda põsegradi riigid on üks, kolm hästi mõnus euroopa rahulik süda, ei, seal käis kogu aeg müstilise territooriumide varastamine, marssisid mingid väeüksused kuhugi, kedagi poodi üles, kedagi jõude. Jah, igal pool üritati Wilsoni näpunäidetel järgida seda, et milline rahvas täpselt elab, seisab ka selle riigi omandiks, aga seda mitte kuskil nagu järgida ei õnnestunud, sest et alati ei mingit territooriumid, läksid valedesse kätesse ja ühesõnaga soovitame seda soojalt lugeda ja siis te saate aru, kuidas tekkis Euroopa millised hullumeelsed inimesed tegutsesid, millist rolli muide mängis seal Itaalia milline pind perses oli Itaalia ja praegu praegusel ajal, kui piirid on suletud, keegi reisida kuskile ei saa, praegu on hea lugeda siis vähemalt reisida, niimoodi mõttes ajas ja ruumis ja saada teada, mis toimus pärast esimest maailmasõda, ehk siis 100 aastat tagasi praktiliselt jah ja ei, jah täpselt 100 aastat. Aga sellega saab, lõpetame Jaak, mängime siis. Ja meie romantikat, meie läheme nüüd oma ohtrate kingitustega koju laia koju kodudesse laiali, koju läheb ka meie tänase saate erikülaline Eesti kõige eesti aasta koer tegelikult Robin krabin, ütleme. Aldo.