Tere õhtust, olen Ene Lukka ja olen Viljandi kultuurikolledži õppejõud. Saatesarjas oma ja ehtne peaks olema igati asjakohane kõnelda Viljandi kultuurikolledžist, kes on oma lühikese elu ja suuresti pühendanudki oma ja ehtsa otsimisele ning kust tuleb 50. aastapäev. Kogu saates kõlav muusika on kolledži, üliõpilaste, õppejõudude või vilistlaste poolt kokku pandud seatud. Esitatud. Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli professor Ülo Valk pidas rahvakultuuri, arendus- ja koolituskeskuse folkloorirahvale ettekande eestlaste eeposest Kalevipoeg. Põhjuseks põhjendamatult kriitiline suhtumine oma epasesse võrreldes kas või lähinaabrite suguvendade soomlaste eepose Kalevala. Ülo Valk. Kõnelused Kalevipojas on tegelikult kirjas eestlaste sulgudes eesti meeste ideaalid, oma riigi loomine, selle ülesehitamine, oma maaharimine, kodu ehitamine ning pidev võitlus selle eest tihti äärmuslikult traagilinegi. Vaevalt et Friedrich Reinhold Kreutzwald julges loota tol ajal, et eestlastel saab kunagi oma riik olema. Aga see usk ja lootus on kalevipoega sisse kirjutatud ning oma riik olemas. Loen kalevipoega, kaheksandas loos saab Kalevipoeg piske võistluse tulemusena kuningaks. Pärast võidu viskamista vendadesta lahkumista võttis kalevite poega kätte valitsuse võimust. Võttis kätte adra sahad, austelles, adra tööda, põllumehe põlved, kesta, kalevite kallim poega, märssi seljas, mõõka puusas. Seadis adra aisadelle. Pani hobuadra ette, rakendas Runa künnile hakas sooda, sahka maie kuiva maada, kündamaie arupinda pööramaie. Üks, 18 aastane Viljandi kooli abiturient kirjutas äsja oma proovikirjandis. Et eestlased on ära andmas oma majanduslikku peagi ka poliitilist sõltumatust ning ainumas, mis on jäämas, on kultuuriline sõltumatus. Kui me seda vaid soovime. Tema soovib. See asi on vaid eestlaste endi teha. Kultuurilise sõltumatuse üheks osaks on kindlasti traditsioonilisus. Traditsiooniliseks pika ajalooga vanaks rahvaks saame jääda juhul, kui püsivad eesti keel ning emakeelne kultuur. Ansambel vara, kus mängivad kaks kultuurikolledžis õppinud üks-ga lõpetanud vilistlane Aleksander Sünter. Priit matel janu, haamer. Me kuuleme oma hilisaja heiastusi tänases päevas ja mul on tunne, et see laul haakub hästi Kalevipoja riigiehitusega. Viljandi kultuurikolledž on rakenduslik kõrgkool mis moodustati 1991. aastal endise Viljandi kultuurikooli baasil. Kolledži missiooniks on levitada ja arendada eesti omakultuuri ideed kui garantiid rahvuse vaimseks püsima jäämiseks enese leidmiseks kõige laiemalt ja üldisemalt. Selle nimel me rügamegi oma hariduspõllul. Kolledžis valmistame ette kõrgharidusega praktikuid asjatundjaid viies osakonnas ja 14-l erialal. Kultuurhariduse osakonnas huvijuhid, huvijuhid, loovtegevuse juhendajad nii Eesti kui ka muukeelsetes koolides töötamiseks aga ka folklooriõpetajad. Sel sügisel alustatakse uue erialaga kultuuri, ettevõtlus. Venekeelsete koolide huvijuhi eriala baasil on kavas moodustada kultuuridevahelise kommunikatsiooni õppetool. Lavakunstide osakonnas tantsuõpetajad, koreograafid, näitlejad, lavastus, korraldajad, valguskujunduse tegijad ning sellest sügisest alates ka butafoorne koraatori erialamuusika osakonnas. Kirikumuusik, muusikaõpetajad, levimuusikud, rahvamuusikud, ansamblijuhid, pilli ja folklooriõpetajad raamatukogunduse, infoteaduse ja dokumendihaldusosakonnas, infoteadusdokumendihaldus- ja raamatukogunduse talukujunduse ja rahvusliku käsitöö osakonnas. Talukujunduse ja rahvusliku käsitöö asjatundjad. Käsitööõpetajad ja sellest sügisest on vastuvõtus kavas ka võtta üks grupp tekstiilirestauraator koopia valmistaja erialale. Järgmine lugu kõlab ansambli vägilased esituses. Ansamblis vägilased mängivad kolm enim muusika eriala lõpetanud ja kaks rahvamuusika eriala üliõpilast. Kolledžis õpib viies osakonnas päeva kaug- ja ekster lõpes tänase päeva seisuga kokku ligi 460 tudengit. Neid on pärit peaaegu igast Eestimaa nurgast. Eriti palju aga Lõuna-Eestist, Tallinnast. Tudengite arv on kolledži aja jooksul pidevalt tõusnud. Oma kultuuri väärtustamine ei alga tänapäeval igast Eesti kodust. Vahel tuleb seda õpetada, õpetada, tundma, väärtustama ja ka omaks võtma. See on pikk protsess. Usun, et kolledžis õppinud ja õpivad noored ei pea oma keelt ja kultuuri millegi poolest kehvemaks ükskõik millise teise lääne või maailma rahva omast. Loodan, et oma kultuuri üle tuntakse uhkustki ning seda ei vahetata mingil juhul välja mõne võõra vastu. Kolledžis on suurepärane võimalus lisaks õppekavale saada lisa nii paljudelt erinevatelt erialadelt. See on vastastikku õppimine vastastikku õppida ja ühiselt midagi ette võtta. Ta on üsna tavaline, et rahvamuusikud teevad koostööd levi muusikutega, kirikumuusikud, rahvamuusikutega, talukujunduse ja rahvusliku käsitöö eriala, üliõpilased teevad kujundusalast koostööd näiteks lavastuskorraldajatega ja nii edasi. Eesti keeled on ansambli nimi, kus mängivad rahvamuusika vilistlane Pille korras, kes on ka meil praegu kandleõppejõud. Rahvamuusika õppejõud, samuti kandlealal tuule kann ja levimuusika eriala õppejõud Ain Agan ning Jaak Sooäär. Et me 11 oma kultuurivaldkonnas paremini mõistaksime, läksime 22. ja 23. veebruaril sel talvel riidajale rahvamuusika eriala õppejõu Ants Tauli torupillitallu kust said kirja Viljandi kultuurikolledži oma kultuuri iseloomustavad põhimõtted. Indiviidiga seotult on meie oma kultuuriprotsessile loomuomane tegija isiklik suhtestatus tegevuses. See tähendab, et suhe tehtavasse loodavasse. Mis tahes see ka pole, on isiklik, hingestav, mitte mehhaaniline ja konveierlik. Pigem heas mõttes käeline käsi, töölik kui keskpäraselt kunstiline ja steriilne võimalikult kõigi osalus võimalikus protsessis. See tähendab, et oma kultuuriprotsess pigem haagib kõrvalvaatajat kaasa. Kui surutada kõrvale oma kultuur, on avatud organism, mitte suletud masinavärk, mis liidab inimesi vastutustundlikus, ühistoimes. Põhimõtetest lähtume iga-aastaste tähtpäevade ja pühadepidamisel nagu hingedepäev, mardipäev, paastumaarjapäev, jüripäev. Üliõpilane Kädi Agu kirjutab. Hingedepäeva eel. Hingedepäeval on minu lähedased minuga sügisõhtul läbi vihma ning kollaste vahtralehtede sammub aeg oma pika silma. Kuues tundub ta nõnda üksikuna ja kudutuna. Aga tema kodu ongi lehtedes, vihmapiiskade kivides seintes ning vanades lagunenud majades. Aeg läheb. Ta viib enesega hetki, tundeid, mõtteid ja inimesi. Aga mina istun aknal, ümbritsetuna küünlaleegi, virvarrist ja salapärasest tundest. Sel hetkel, kui aeg minu magamistoa aknast mööda sahiseb ei olema üksi. Vahel on tunne, et mu esiisad-emad on mulle eneste teadmata nõnda palju andnud. Kuid siiski on hinge sehen pugenud lootusekübe, et äkitsi oli neis siiski pisuke soov, et ühel päeval sünnib siia perre tüdruk, kes saab just temast osakese kübekese, tema mõtetest ja hingest tillukese. Ning siis saigi minust see, kes ma olen. Aeg on käinud ümber mu maja ning võtnud kaasa nii head kui halvad mõtted ja sõnad. Aga nemad on siin igal pool, jälgivad meid ja mõtlevad meile, keda aeg ei ole veel igaviku riiki viinud. Vaikselt sosistavad nad meile kõrvaõpetussõnu ning hoiatavad pahanduse eest. Ja kui miskit jäi eluajal ütlemata, teevad nad seda nüüd. Jah, me ei kuule neid, kuid see kõik jõuab meie südamesse. Ning ühel päeval värelevat küünlaleeki vaadates ja langenud lehtedele kukkuvate vihmapiiskade heli kuulates mõistan maa ja tunnen, et tegelikult on naad ju meiega kogu aeg. Miks aga tunnen ma nende kohalolekut kõige enam sügiseti hingedeajal. Kas on selles süüdi aeg, kes just siis lehtede kahisedes minu magamistoa aknast mööda hõljub ning unustuste hõlma vajunud sõnu ning mõtteid enesega kaasa liiv nagu rändkaupmees? Minevik, millest ma midagi ei tea, on siin minuga ja ma siiski tunnen seda, nagu peaksin siiski kõike. Ja hääled räägivad edasi. Andres Lääne kirjutab mõtteid mardipäevast, mis toimus möödunud sügisel. Mardipäeva korraldada oli minu jaoks sellises mõttes esimene kord. See tähendab seda, et valmistada ettegruppide tegevuskava ning muidugi mardipull sellest ei olnud kuulnudki. Minu mardipäeva teadmised on piirdunud sanditamise, õnne toomise ja veel mõningate rituaalidega, mida ka väiksena lasteaia või koolikaaslastega kasutatud sai. Kuidas tundsin end selles päevas nagu räägitud võimalusest kellekski teiseks olemisest sanditamise puhul? Soov seda võib küll öelda, et iseendana ma end küll ei tundnud. Vahest tuleb see sisseelamisvõimet või hoopis pisut lapsemeelsust mõtlemisest. Igal juhul olin ma sant, mis sant, käitusin üsna veenvalt ühes talus isegi liiga, ma pean silmas sajatus ja need misi, kui metsisse tahetud lasta. Kuid mask ja roll annavad nii mõnegi vabaduse. Ka pulmas ei tekkinud sellist nii-öelda sunnitud õhkkonda, mis ühelt poolt halva tunde ja teiselt poolt esinemise tunde oleks tekitanud. Evaria. Et tundsin ennast hästi rollidega, tekkis alguses inimestel nurinat nagu alati, kuid lõppkokkuvõttes olid kõik rahul ja tulid hästi toime. Oma ülesannetega. Ei saa mainimata jätta ka kohalikke külalisi Tuhalaanerahvast, kes kõike toredasti vastu võtsite, kaasa elasid. Pruut saigi nende poolt röövitud, kuid see, kuigi see ei olnud üldse nii ette nähtud. Täili Kaldma kirjutab paastumaarjapäevast, mis toimus möödunud kevadel. Kogunesime hommikul viis 50 lossimägedesse esimesele kirsimäele, kus toimus allikaveega silmade pesemine. Kõik olid end ilusti ära ehtinud. Enamusel naisterahvastest oli seljas seelik ja valge rätik peas. Kell kuus sammusime teisele kirsimäele, kus ta oli kõige paremini päikese tõusmist vaadata. Siis jäimegi päikest ootama. Kohe võetigi laulujärg üles. Päikest tervitasime juba traditsiooniliselt iidse mütoloogilise lugulauluga loomine. Üle järve metsa tagant hakkaski päike juba paistma. Need, kes olid paastumaarjapäeva esimest korda tähistamas, said kindlasti suure elamuse, et päike tegelikult hommikul nii ilus võib olla. Kes tahtis, see sai päikesel oma isikliku tervituse öelda. Sooviti järgmiseks aastaks sama palju päikest, lähedaste tervenemist, tervist ning armastust kõigile tuttav eile kindlasti oli ka neid, kes tervitasid päikest oma mõtetes. Edasi hoidsite otsiti üks suur tammepuu, mille külge seoti lindid, paelad, lõngad, näpunöörid, kõike, mida keegi oli kodunt kaasa toonud lauldes teist mütoloogilise sisuga lugulaulu. Suur tamm, Meriti eestütlemisel peale lintide sidumist alustati ringe laulumängudega nagu tilli, lipu linnassi, elu tegemine, hobusemäng, roti, pulmad. Kui mängud olid mängitud, mindi edasi läbi hommikuse, juba päikesepaistelise linna kole sisse. Et seal soojas edasi istuda, juttu puhuda. Algas hommikune rituaalne söömine. Kõik olid kaasa toonud omaküpsetatud karaskit, pannkooke või teisi küpsetisi, moosi, teed ja muidugi punast marjajooki. Ühise pika laua taga räägiti lugusid vanaemadest. Suureks rõõmuks võib tõdeda, et kõigil olid vanaemad olemas ja neist ka midagi teistele rääkida. Kes jutustas loo, kes laulis vanema lauldud laule, kes lihtsalt nimetas oma vanaema heaks inimeseks? Lauldi koos mitmeid laule, nagu kass on puutepikku. Ema pani supi sooja. Ma tahaksin kodus olla mina aidsi Võnnu võõras. Teekäigulaul on sisse lauldud kollektiivi Ort poolt, kelle ideeline juht on rahvamuusika eriala vilistlane Aleksander Sünter. Ansamblis mängib rahvamuusikat pinud Priit Moppel, vilistlane Raivo Sildoja ja praegune õppejõud, levimuusika eriala lõpetanu Sulev Salm. Kulla. Mähkmed ta talle tehtud, ta tara tuntud rajada, see, et ma täna ei juttu ajada, see ost on orjad, käinud Gustandmen orjaat, käin orjaat, käinu tarre ja läinud orjaat, käin ja lai orjad käinud. Orjaat käin uppuda Nonii vaima kallaks, valge vaimu laps val. Läinud. Reedet eri ei me teinud ei looda, ei need. Me ei tallata, meiega teevad meie elu ta, me ei, me. Ei looda? Lai, ja ka väljalaulu ta lai ja välja laulu. Et ei tõota, meil, ei pea ootama päevi ja kallai ja laeva meili. Neelay ja laena, meil metsatõrge. No täna ei jõutud raha tagasi kus ta on käinud, kus ta on ja jääb ära ja ta orjate Muu kultuurilise vaatevinklist on meie oma kultuurid protsessile loomuomane pärimuse loov rakendamine ehk kohaliku aegruumiliselt minevikulise tundmaõppimine, tundmine ja mõtestamine, kaasaja tegevuses, kriitiline suhtumine rahvusromantilisse ehk teatavate omaaegsete oluliste kuid praegusest tegelikkusest mööda vaatavate mõtte- ja väljendusmallide vältimine või värskendamine. Eesti kultuuride tundmine ja integreerimine ehk sisuline huvitumine eestimaise eluga seotud olnud ja seotud olevatest erinevatest eetilistest sotsiaalsetest paikkondlikest ja ajas tuliste skulptuur, kondadest, avatus läbimiseks teiste kultuuridega. Ehk võime olla kompleksi vabas dialoogis teiste maailmas toimivate elutervete ja elusäästlike pärimuskultuuridega. Globaalkultuuri kurnamine ja kodustamine ehk võime filtreerivalt ja valivalt ümber käia näo juurteta massikultuuritulvaga sellest endale kasulikku ja vajaminevat väljuselekteerides. Ansambel alleaa, kelle esituses kuulata järgnevalt Kihnu päritoluga laulu, pane tähele mu palumist. Kas meremeeste laul selle koosseisus on rahvamuusika eriala esimese lennu lõpetaja? Tead, kahjuks sa pole. Tegevkollektiiv tulevad kokku ainult tähtsatel aegadel, näiteks pärimusmuusika festival Viljandis. Et siiski midagi ühiselt ka muusika mõttes ette võtta. Nad on kõik, ka pärimusmuusika festivali tegijad ja te kuulete laulmas selle direktorit, Andogivibergi. Ja ta on ka paagid. Ja ta Ordu nagu aju tagasi kallike, seal eelsemise raaži seisma, koju tagasi, hallike seal saieraasi. Inglismaa koju tagasi Talmike sajuse. Praktikaalases tegevuses oleme seadnud peamiseks eesmärgiks siduda oskuslikult praktikumid ja praktika nii kolledžis, Viljandimaal kui ka Eestis toimuvate vastav alaste ettevõtmiste projektidega. Näiteks rahvusvaheline koostööprojekt Nordic Baltic Kaltšovic madisepäeva lahingu 875. aastapäeva tähistamine Viljandimaal. Viljandi ma tantsupidu Pärnumaa viies noortefestival Kesk-Eesti koolituskeskuse tantsupäev Järvamaal teatrifestival Baltoscandal, Rakveres, mardilaat Tallinnas ja muud taolised ühisprojektid näiteks mulgi kultuuri instituudiga saatesari Eesti televisioonis, pühade kombestikus, tänapäevasel Mulgimaal, noorte emade pärimuskultuuri õpikoda. Kinnitamaks oma nähtavat kohta Viljandi kultuurielus on jõudnud suur osa üliõpilaste ja õppejõudude loome väljundist publiku ette. Rahvamuusikute paastumaarjapäeva kontsert, eri muusikasuundi siduv hingedepäeva kontsert, jõulukontsert, orelikontserdid, Sitsiilia päeva kontsert, tantsukunsti õppetooli ja rahvamuusika õppetooli teatraalne lossimäng. Koostöös Viljandi pärimusmuusika festivaliga alustasime linnarahvale suunatud avatud kontsertide sarjaga kus lisaks oma kooli paremikule pakutakse kuulamiseks ka tunnustatud muusikuid ning ansambleid Eestist ja välismaalt. Sügisel tehti eelnevast ajendatuna algust ka avatud loengute sarjaga linnarahvale, mille esmakülaliseks oli professor Ülo Vooglaid. Üliõpilased õppejõud võtsid osa mitmetest üleriiklikest festivalidest ning üritustest nagu jätskaar, tudengi Jääts, Viljandi pärimusmuusika festival, Võru folk, Tartu noorte folkloristide konverents, Heimtali käsitöölaat, tunnustuse ning väga hea vastuvõtu osaliseks said tantsukunsti ning rahvamuusika eriala tudengid osavõtuga rahvusvahelisest folkloorifestivalist Baltica 2002. Et me oleme saanud, et koostööprojekte edukalt läbi viia, on meil suured ja head toetajad kõigepealt Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri fond ja tegelikult ka paljud teised. Ansamblis untsakad mängivad rahvamuusika eriala lõpetanud tervelt neli meest. Ja sel korral kuuleme nende esituses hoopiski instrumentaallugu. Viljandi kultuurikolledž on viiekümneaastane ja selle aastapäeva pidustused kulmineeruvad 11. mail ja oodatud on nii kultuurikooli kui kolledžiaegsed vilistlased, õppejõud, töötajad. Mis siis sellel päeval plaanis on? Konverents oma kultuur ja haridus. Kontsert, aktus, kireva programmiga, piduõhtu. Rongkäik öises Viljandi linnas mööda kolledži ja kultuurikooliga seotud armsaid paiku. Jätkupidu tegevust jätkub nii päevale kui ka ööle. Kui nüüd saatele ring peale teha ja otsad kokku tõmmata, alustasime kalevipojaga. Lõpetame ka Kalevipojaga. Mida ütlevad meile tänapäeval Kalevipoja lõpuvärsid. Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama lausa tuleleeki lõikab käe kalju kammitsasta. Küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma. Eesti põlve uueks looma.